Siili matused

Liiga sagedased on need surmad. Loomade surmad... Ja iga kord, kui ma näen maanteel süüdimatult alla aetud looma, tõstan ta teepervele. Alles hiljuti oli see Kiska-näoga kass Viidu teel, kaks päeva tagasi aga seesama siilike, kes tõi naeratuse mu silmi. Sibas teine asjalikult õues edasi-tagasi..
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____

harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit

harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid

harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi