Kassi lugu

2002. kevad
Midagi on valesti. Väga valesti. Kitsas on ja ma põrkan igalt poolt tagasi, kuhu lähen. Rabelemine ei aita. Halvasti haisev asi surub mind veel kitsamase kohta. Üldse kõik haiseb halvasti. Õhk on tahke ja kipub vurrude ümber tarretuma.

Lärm, palju kahejalgseid. Üks tormab mu poole kisaga. Turtsun ja surun end vastu maad ning puhisen. Ikka karjub. Lippan ukse poole. Seal on teine karjuv olend, kes torkab nina alla kausi, mis lõhnab hästi. Väga hästi. Otsustan siiski käpaga katsuda, mis see on. Vedel ja valge. Ega ometi mitte?... Oi, see maitseb ka hästi.

Külm on ja kõht tühi. Üks karvane olend põrnitseb kapi otsast vaadata. Ikka on külm. Ja uks, mis avaneb kord päeva jooksul, et saada imemaitsvat ollust, on suletud juba kolmandat päeva. Külm ja hirm. Mida see olend tahab?

Äsja tuli üks suss minu poole, ei jõudnud eest ära. Kuid suss peatus just siis, kui kähistasin ja ajasin puhevile. Näe, ikka aitab mõnikord. See kahejalgne ei karjunud, kummardus mu kohale ja vaatas. Olin liiga hirmul, et ära joosta.

2002. sügis
Igalt poolt sügeleb. See olend seal kapi otsas, see on vist sama näljane kui mina. Ta kisab valjusti. Ja näe, ta saab tuppa, kus on lärmavad kahejalgsed. Lipsan koos temaga sisse, ehk antakse ka mulle. Minu häält nad vist ei kuule.

Külm ja nälg, nahk seljas kiheleb. Üks kolmas olend oli ka siin. Kähisesin ja peitsin ennast kapi taha, sest ta tundus vägivaldne. Kahejalgne tuli välja ja vaatas ringi. Piilusin kapi tagant. Mind ta ei näinud. Läks tagasi ukse taha. Kolmas oli ära läinud. Tulin kapi tagant vaatama, et mis lõhnaga on see kahejalgne. Midagi meenutas. Aga siis oli ta tagasi. Ei jõudnud peitu minna. Ta ei tormanud mu juurde, vaid laskus kükakile ja vaatas mind. Ja sirutas käe. Lasksin tal ennast puudutada. Siis tegi ta ukse lahti, seal olid maitsvad lõhnad. Nii ma leidsingi kodu.