Kirvetöö ja süümekad

Kas on õige jagada inimesi tavalisteks ja geeniusteks?
Kust läheb rada, mis eristab üllaid tegusid mitteüllastest. Kas üllaid tegusid ei määri mitte labased mõtted? Teod? Teod, mis on ideeliselt üllad, kuid muidu labased.. Ja kas kuritöö kõige suuremaks karistuseks ei ole mitte süümepiinad? Ei, mitte sellepärast, et oleksid kellegi verd valanud, vaid seetõttu, et tapsid enda koos tapetuga. Selle, kes olid enne tapmist.

Svidrigailov oma aja mõistes oli kindlasti siga. Aga ootamatult meeldiv siga. Tõsi, ta valetas, tüssas, tegeles naistega, tappis jne. Aga sellele vaatamata oli ta kõige elutervem natuur kogu selles kirjus karaktereitepaletis. Ta oli inimene kõikide oma puuduste ja nõrkustega, ta ei valetanud endale, ei seadnud ilmvõimatuid eesmärke, vaid lihtsalt elas nagu oskas, oli nii suuremeelne, nagu ta loomuses, kuid kaasinimestele tundus kui kõige suurem lontrus, kes maamunal elanud. Jah, kõigele vaatamata oli ta mu meelest inimesem kui keegi teine. Sonja eneseohverdusest ei saa ma aru. Tähendab, mõistusega muidugi, aga lihtsalt sellepärast alistuda ja tallata omaenda maailma jalgade alla, et elus püsida? Või samas, oli temas niipalju vaprust, et elas kõige kiuste ikka edasi, ainsaks toeks evangeelium? Sellest vaprusest ma aru ei saa. orjameelsusest vist pigem. Hmm..