Luigeparv

Tiibade kohin sundis pead tõstma. Seal nad olidki, luik luige järel tiirles väikese platsi kohal ja nad maandusid. Enne kui imestada jõudsin, tuli veel üks. Ta laskus mu ette ja seal ei seisnud mitte lind, vaid inimene. Noor mees, tundmatu. Ta pakkus mulle teatavat sorti teenuseid, millest ma keeldusin. Arvatavasti leidis, et ju siis ei ole sobiv koht, ja taas oli ta luik ning mina tema seljas. Lendasime, tuul tuikas kõrvades ning ma olin joobunud kiirusest ja lindude ilust.
Pärast mängisime mängu. Ta näitas mulle kaarte ja pidin ära arvama, kes on seal tegelikult. Kui ära ei arva, on mu elu tema. Seni kuni uni kestis, arvasin...

Ja veel üks kummaline asi.
Ärkasin üles, sest keegi, noor naine ilmselt, karjus unes, südantlõhestavalt, nagu piinaks teda miski.