Niisiis, oletame, et kellelgi on vaja minu tagasihoidlikult tegelaselt mingit sorti jaa-sõna. Ja on teada, et üldjuhul ma keeldun. Sest a)see ei sobi mu plaanidega, b) on tugevalt vastunäidustatud, c) mulle lihtsalt ei meeldi, d) ma ei ole võimeline sääraseks ohverduseks.
Ainult sel juhul on riskimine kuidagi tasuv. Sest 2/3 kordadest, kui mulle ommikul vara helistada, loe: ajal, mil ma veel magan, sõltuvalt hommikust võib see kesta 2-ni päeval, saab helistaja vaid heal juhul rea ümatusi ja mhmhmh-sid, millest ei loe midagi välja või halvemal juhul sõiman läbi. 1/3 kordadest aga vastan peaaegu kõikidele küsimustele jah. Et jälle tagasi kanduda kohta, kus on hea olla. Ja oletegi saanud nõusoleku. Üldjuhul ei murra ma lubadusi, selleks peab olema väga mõjuv põhjus, miks ma seda teen. Näiteks raha või mehed, parafraseerides 9 värava raamatukaupmeest.
Niisiis lähen omme mingile hülgepäevale. Jeebus. Loodus on hea ja tore küll, aga kollektsiivselt imetleda loodust, vaat see ei ole just see, mida ihaldan. Aga jah, nagu öeldud, ilmselt siis Salava selts ja hülged. Mh, loodetavasti annab ennast mõni ka näole, siis pole see päev maha visatud.
No aga lõpuks, mis vahet seal on, kodus ja seal. Minul mitte, küll aga ma ei taha solvata igatüht lõpmatult, ja ma kardan, et ei suuda olla seltskondlik ikka päris hulk aega. Ise teavad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar