kolmapäev, aprill 12, 2006

Kaks soovi. Sarnast.

1.Kas keegi tekitaks mulle kooma järgnevaks 2006 aastaks? Nagunii ei suuda ma enam rohkem «üllatusi» taluda..

2.Kas keegi mõrvaks 2006 aasta ära? Tasu on tagasihoidlik, kuid selle-eest purpurne ja piisavalt seksapiilne, 66 kilo raske. Hinge mul anda ei ole. Midagi muud ka mitte, mis omaks kuidagi väärtust.

PS. sellega on raseduspooltunnid lõppenud, tänan tähelepanu eest. Õppisin ära sõna peetus ja tean nüüd, mismoodi näeb välja narkoos ja operatsioonisaal.

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis -> =(

Pahainimene ütles ...

Kallistab kõbasti-kõbast :(

Anu ütles ...

Oh, kurat küll...

Ma nii lootsin, et ...

Mul on kahel parimal sõbrannal nii juhtunud. Esimese lapsega. Võibolla see väheke lohutab, see teadmine, et sa ei ole üksi...
Raske on hetkel leida õigeid sõnu, aga tervet aastat maha matma hakata on pisut enneaegne. Sest aasta teises pooles võite juba uuele ringile minema hakata. Lootust ei tohi kaotada!
Olge tugevad...

Anonüümne ütles ...

*kalli*

Adi ütles ...

Oeh... *kallikallikallid*

Anonüümne ütles ...

Absoluutsel igal nähtusel on kaks otsa. Millekski oli seda vaja. Millekski on see hea.Veel polnud aeg............

KT

Morgie ütles ...

Kaastunne. Aga see ei tähenda ju, et nüüd täitsa kriips peal oleks sellel ettevõtmisel?
Mõnikord juhtuvad need asjad täiesti müstilistel põhjustel... ja samad naised, kellega see juhtus, saavad üsna varsti ikkagi emaks.

Kuldmari ütles ...

Krokodillipisara suurused ohked.. ja apelsinikollase päikese suurused kallid. See saab mööda. Seni aga, olge tugevad ja teineteisele kallid. Tuleb uus hommik ja uus ootus, küll sa näed.

Eppppp ütles ...

On teil ikka aasta!
Aga elu on sebra...
Varsti läheb valgemaks.

Krafinna ütles ...

Tähh.

Mind on õnnistatud illusioonide puudumisega. Ja roosad prillid ei kuulu mu ridiküli. Mul pole ridiküli.

Anonüümne ütles ...

Ma tean, et see vist ei lohuta hetkel, aga tõesti - lootust ei maksa kaotada. Mu emaga juhtus umbes kaks korda nii, enne kui mina tulin. Ja vennanaisel on vist kokku kaheksa rasedust olnud, aga lapsi kolm.
Kalli teile mõlemale!

Morgie ütles ...

/kingib roosa ridiküli, prillid ja illusjoonid/
ma saan aru et praegu on maa ja taevas mustad aga...
teglt on elus palju võimalusi.
j.õudu!

Morgie ütles ...

nojah ja ühel minu sõbrannal juhtus ka nii hiljuti... teisel kuul.
Ta läks üsna ruttu teisele ringile ja praegu on tal teine tütar juba käes.
Mida need arstid selle kohta ütlevad? Ju see pidi nii minema. See ei kõla hästi aga on ehk õige.
Öeldakse ka, tänapäeval, seoses diagnostika arenguga, on selgunud, et päris suur hulk rasedusi katkeb algusjärgus ilma et naine sellest ise teada saada pruugikski. (no see on muidugi väga algusjärgus)Ja juhtus vanasti. Ja muudkui juhtub.
Midagi muud ei oska siinkohal soovitada, kui et tõmba varsti jälle saba rõngasse... Mingi aeg muidugi kulub sellest üle saamiseks. Aga kui lapse saamine on su kindel nõu ja tahtmine, siis sa seda asja nii ei jäta.
Sa pole ju loomult allaandja.

Krafinna ütles ...

Mul ei ole kindlaid anumaid.
Võimatu tahtagi.

Ja ma ei saa oodata sajandeid. Mul ei ole neid. Hea, kui mind tiinekaks peetakse, jah, aga paraku lähenen tempokalt ajale, kus ei saada lapsi. Võimalusi ei ole enam. Ja katseklaasi lapsed võivad mu meelest sinna jäädagi, kus nende koht.

Ja ettevõtmist pole mul ollagi. Mulle lihtsalt ei meeldi laste planeerimine. Nagu ka armastuse ja surma planeerimine. Need jäägu teistele.

Sellega seoses: ple vaja olla see, kes sa pole. Kui üritad, saad vastu näppe ja sedasamustki.

Et veelkord tähh kõikidele kaasaelajatele ja muidu toredatele inimestele, aga mina valgust lihtsalt ei ole võimeline nägema seal, kus seda pole. Isegi mitte läbi roosade prillide.

C'est la vie.

Gea ütles ...

Kallistan.