Linnuks voolitud
ajaleht
pikeerib päevade vahel

Iga päev kui viimane
origami tiirleb kaasa
ja viib minema
mind
järgmisse viimasesse päeva.
__

Nii jube on abituse tunne. Et ei saa midagi teha, aidata, olla olemas. Lihtsalt sellest, mis on, jääb nii haledalt napiks.

Vaatasime lõpuks Sõpaka videosid. Ja see meenutas, et olen kunagi Kõiksuse Jumala e. Ropkaga e. Andrus Rooväliga segastel asjaolude kohtunud. Õigemini, Lauri, Jyrka vana sõber tõi ta ükskord sinna jubedasse agulisse, kus tollal elasime. Meeles on valged püksid. Võibolla sellepärast, et loen Marlowe «Tuletorni maailma lõpus» ja Poe kenitles valge ülikonnaga´parmude seas.
Kuna olin kuulnud konseptsiooni Sõpaka olemusest Lauri suust, siis ei mõjunud alltekstide sisu uudisena. Pigem tekitasid nad ise kui sellised mulje uudsusest ja väga heas tähenduses originaalsusest. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui pändimehed pajatavad oma tegemistest ja klippide valmimisest videote vahepaladena. Kuid sellisel kujul esitatuna oli ta nii värske kui ka huvitav.

Inimesed on nii ilusad ja head. Kas kiviks süda, sügisleheks hing, sel päeval, kui ma viimaks kaotan end...