Üleeile ommikul üllatas Krafu mind kõnega, et tulevad läbi ja kas ma neile kihelkonna kirikut ei taha tutvustada. Nooh, selle vastu pole mul kunagi midagi. Kodukoha vaatamisväärtusi tuleb ikka näidata.
Niisiis laekusid nad poole viie paiku ukse taha. Koos Liisuga. On selline pisike tegelinski, algul oli jube äbelik, puges peitu, nüüd aga mängib kõigega, mis ette jääb ja isegi koera uudistab kord-korralt lähemalt.
Ja mind rööviti sõna otseses mõttes. Ma ei võtnud midagi peale päikseprillide kaasa. See osutus veaks, sest alguses lubati küll tagasi viia, aga kellelgi tuli idee mind öösel ka taluda. Nojah. Tagasi oleks päris tüütu olnd sõita, et mis seal ikka.
Näitasin: loonat, kihelkonna kellamäge ja kirikut, odalätsi allikaid, karujärvet ja ninase panka. See viimane tekitas kõige rohkem vaimustunud ja ehmunud ohkeid. Vaimustunud, sest asi oli seda väärt, ja ehmunud, sest tee oli kohati sisse langenud ja päris ohtlik oli mikrokaga manööverdada.
nojaa, nüüd nurrub süles, selline beezpunakas triipudega tegelane, pika saba ja pikkade koibadega, kiska nägu liska :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
=)
Postita kommentaar