10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise
Alguses oli teater. Päris oma ja kodune näitemängu- ja kultuurikants. Ajakirja Teater 1935. aasta 7. numbris 18. oktoobril ilmus artikkel “Kuressaare teater", kust saab lugeda: "Kuna huvi teatri vastu on suur, publiku nõuded kasvavad, mandri kutselised teatrid Kuressaares ja Saaremaal võõrusetendusi andmas ei käi, siis – et asja korraldada paremini, anda sagedamini etendusi ja kunstilist tasapinda tõsta – kutsus K. E. Selts ellu kutselise teatri Kuressaare Teatri nime all." Seda, kuidas teater toimis ja mismoodi näitemängu tehti Saaremaal pärast kutselise teatri loomist, saab lugeda Ester Purje artiklitesarjast "Tähti Kuressaare teatri lavalt läbi aegade" Meie Maa Kuressaare teatrimaja taastamise 10 aastapäevale pühendatud lehekülgedelt. Üks viimaseid artikleid lõpeb aga nii: "6. oktoobril 1951 põrkas Haapsalu lähedal Palivere rongi ülesõidukohal teatri buss kokku rongiga. Surma said Marie Kei ja Arnold Einam. Haiglasse sattus kümmekond teatri töötajat. See katastroof tähendaski teatri lõppu." Kutseline teater Kuressaares suleti 1952. aastal.
Aga kas see tähistas päris lõppu või siiski pausi? Paus võib olla kandev ja selle kandjaks oli siinmail Saaremaa rahvateater. Kuni 1999. aastani. 3. veebruari Sõnumilehes kirjutas Aili Kokk linnateatri taassünnist. "Kultuuriminister Jaak Allik ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi kirjutasid eile alla Kuressaare Linnateatri rahastamise lepingule, millega linn võttis kohustuse katta uue teatri iga-aastased majanduskulud aastani 2000 1,2 miljoni krooni ulatuses. /.../ Aprillis kavatseb Uibo (Kuressaare Linnateatri esimene direktor - toim) tööle võtta lavastusala juhataja või majandusdirektori. Näitlejad tulevad palgale septembris, kui algab töö esietenduse kallal. Selle aasta lõpus peab välja tulema Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille järgi kirjanik Juhan Saare praegu stsenaariumi kirjutab."
Teatrimaja avas uksed, peeti pidulikke kõnesid, šampanjakorgid lendasid... Aga siiski mitte kõrgele, vähemalt algusaastail. 2000. aasta 27. mai Meie Maa lehest võib lugeda, et Kuressaare teater võib uksed sulgeda, 2001. aasta 10. märtsil sellest, et Kuressaare Linnateatri nii mõnegi lavastuste vastu on kesine huvi, 2002. aasta 15. veebruaril, et Kuressaare linnateater on võlgades ja riigi poolt hüljatud... Kuidas edasi? Nõnda otsustatakse välja vahetada teatri senine juht, viia läbi nii mõnedki korralduslikud ja põhimõttelised muudatused. Kõik teed aga ei vii parnassile... Lühidalt öeldes, heitlikud ajad kestsid teatris 2005. aastani, mil teatrit saabus juhtima Piret Rauk, tuues endaga kaasa värske ja omal moel vana moodi uue hingamise. Olgu kuidas on, aga alates sest ajast võib Kuressaare Linnateatrit julgelt pidada toimivaks kultuurikantsiks. Kui veel viis aastat tagasi võidi küsida, et tõesti, kas Saaremaal on olemas teater ja see polegi rahvateater, siis nüüd võib küsida seda, mida teha selleks, et väiksest väga heast teatrist saaks väike väga-väga hea teater.
"Raugi eesmärk on muuta Kuressaare teater toimivaks repertuaariteatriks. "Projektiteatreid on Eestis niigi palju," põhjendas ta. "Julgen öelda, et Kuressaare teater on teel selle poole, et temast saaks repertuaariteater. Seda ei juhtu homme ega järgmisel aastal. Võimalik, et ka viie aasta pärast pole süsteem paigas, aga kindlasti on ta teel sinna."," lubas Piret Rauk 2005. aasta 2. novembri Meie Maa veergudel.
Praegu on Kuressaare Linnateatri repertuaaris "Vares", "Igavene kapten", "Unenägu", "Tapatöö jumal", "Patseba Saaremaal", "Ma armastasin sakslast", "Loomaaialugu" ning kokku on Kuressaare Linnateatris lavastatud kümne aasta jooksul, alates taasavamisest üle kolmekümne näidendi, neist lastelavastusi seitse. Näitemänge on Kuressaares lavastanud Väino Uibo, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Aare Toikka, Garmen Tabor, Egon Nuter, Kalju Komissarov, Merle Karusoo, Mart Kampus, Piret Rauk, Alla Zorina (Moskva), Patrick Pezin, Aare Laanemets, Donald Tomberg.
Kümne aasta jooksul on Kuressaare Linnateatri lavalaudadel ja vabaõhulavadel mänginud nii mõnedki tunnustatud näitlejad. Esimestena meenuvad suvelavastusest "Igavene kapten" Allan Noormets ja Jüri Vlassov, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart "Tapatöö jumalast", lavastuses "Võlg" Raivo Trass. Saaremaa teatris on oma kätt proovinud nii R.A.A.A.M teatri näitlejad kui ka Theatrumi näitetrupp, rääkimata linnateatri direktorist Piret Raugist ja Aarne Mägist, Saaremaa rahvateatri näitlejaist ja paljudest-paljudest teistest.
4. detsembril kell kuus avanevad Kuressaare Linnateatri laval kardinad. Selleks, et tähistada Jüri Tuuliku ja Urmas Lennuki koostööna sündinud "Varese" etendusega teatrimaja taasavamist. Palju õnne, Kuressaare Linnateater!
/Ilmunud 4. detsembri MM Nädalalõpus/
reede, detsember 04, 2009
reede, november 27, 2009
Advendiaeg – ootus ja lootus
November korjab üsna pea oma üha pimenema hakkavad õhtud kohvri ja jätab nad sahvrisse, ootama järgmist aastat, ise aga heidab lautsile (kus iganes ajas ja ruumis see ka ei paikne) teenitud puhkust nautima. Et ka järgmisel aastal kostitada loodust tormiseguste vihmade ja äkkkülmaga. Inimesi aga hingedepäeva ja mardisantidega, kadridest rääkimata. Või vaikselt läänest Eestisse imbunud halloween'iga. Nüüd aga annab kooljakuu ehk november au detsembrile, nime järgi kümnendale kuule (decem - ldn). Kristlik traditsioon tunneb seda kalendriaasta viimast kuud kui advendiaega. Tunnevad ka need eestlased, kes käivad kauge kaarega igasugusest usuga seotud nähtusest ringi, eriti kristlikust.
Advent, see tähendab ju seda, et kuu lõpupoole on oodata tööst vabasid päevasid, õpilastel vaheaega, väiksematele, aga mitte päris väikestele ilmakodanikele aga tähendab detsember advendikalendrit ja/või pea igal hommikul õigesse kohta toodud maiust. Või ehk midagi muud. Kaubanduses aga läheb lahti suurem möll kui tavaliselt - kes vähegi viitsib ja tahab, saab lahti aastajagu poenurgas vedelenud kaubast, millele nööbitakse suured ja ilusad sildid, mis lubavad hiiglasuurt allahindlust. Kes siis see loll on, et ära ei kasutaks aastalõpu kingituste hüsteeriat. Enamasti toimub see sildi all: me oleme su sõbrad, tahame ainult head, tule ja osta! Vaata, kui soodne, mis sest, et sul seda potti või panni pole kunagi vaja ja jääb kapinurka heas usus lebama, põhimõttel - ähk läheb tarist. Inimene peab aga oma hinge eest hea seisma ja nii saabki ta detsembri algusest peale end korda seada mitmesugustel advendiajal pakutavatel hingekosutavatel kontserdeil, kenasti sätitud näitustel, heategevuslikel laatadel...
Advendiaeg on ootamise aeg. Aeg korrastada oodates oma mõtteid, meenutada olnut, teha järeldusi, seada valmis end selleks, mida iganes elul pakkuda on.
Oodata saab aga mitmeid asju, näiteks Godot'd ja jõuluvana, jõululapse sündi ja kingitusi. Kõik sõltub ootajast ja sellestki, mida/keda oodatakse. Üldjuhul jääb Samuel Becketti tegelane tulemata, jõuluvanal on valehabe ees või jalas toasussid, kingitus ei pruugi olla mitte teps see, mida laps jõuluvanale saadetud kirjas korralike tähtedega maalis või emale-isale kõrva usaldas. Kindel on aga see, et kõik kirikukellad üle terve Eestimaa helisevad jõululaupäeval, et igal aastal sünnib vähemalt kirikutes jõuluime. Selline, mis toob kirikusse paljusid-paljusid neid inimesi, kes muul ajal pühakotta minna ei tihka või ei saa mitmesugustel ja väga olulistel põhjustel. Näiteks kassil on varvas haige või hing konutab valutades toanurgas ning peale tuleb võtta midagi tahedamat.
Kindel saab olla ka selles, et hoolimata sellest, kuidas ja mismoodi inimesed suhtuvad kristlusesse, on see maailma üks olulisemaid usundeid ajanud vähemalt mõned juured eestlaste teadvusesse. Nii arvavad pea kõik üldjoontes teadvat, mida tähendab advendiaeg, kuigi nad ei ole päris kindlad selle sõna päritolus. Jõuludest rääkimata.
Ladina verb "advento" tähendab lähemale jõudmist, millegi saabumist. Kristluses on väga täpselt määratletud see, mis peaks saabuma - kolmainu jumala inkarnatsioon ehk kehastumine. Nii elavadki kristlased advendiajal millegi suure ja püha saabumise ootuses. Ei ole ju lõppeks oluline see, et ajalooline Ieesus ei sündinud teps mitte talvisel pööriajal ega seegi, et kristlus toodi siia Maarjamaale kange kaelaga eestlase jaoks väga valesti. Oluline on see, et igal aastal tähistatakse jumala ainusündinud poja sündi ning kirikud muutuvad valguse kantsideks üle terve Eestimaa, surnuaias põlevad kümned ja tuhanded küünlad, laual säriseb verivorst ning ahjus küpsevad kartulid, jõulukuusk on ehitud ning hea õnne korral on seal nii mõnigi kingitus.
Advendiajal on, mida oodata. Niisiis oodakem ja seadkem oma hing jõuludeks valmis. Kaunist advendiaega.
/ilmunud rubriigis Nädala nägu/
Ps, väga vaimuvaene pealkiri, aga viimasel ajal olengi väga vaene. Igas mõttes. Aga optimistlikult: kui ma kõrvad pea alla panen suurest vaesusest, siis hakkab Jyrka saama toitjakaotuspensioni :)
Advent, see tähendab ju seda, et kuu lõpupoole on oodata tööst vabasid päevasid, õpilastel vaheaega, väiksematele, aga mitte päris väikestele ilmakodanikele aga tähendab detsember advendikalendrit ja/või pea igal hommikul õigesse kohta toodud maiust. Või ehk midagi muud. Kaubanduses aga läheb lahti suurem möll kui tavaliselt - kes vähegi viitsib ja tahab, saab lahti aastajagu poenurgas vedelenud kaubast, millele nööbitakse suured ja ilusad sildid, mis lubavad hiiglasuurt allahindlust. Kes siis see loll on, et ära ei kasutaks aastalõpu kingituste hüsteeriat. Enamasti toimub see sildi all: me oleme su sõbrad, tahame ainult head, tule ja osta! Vaata, kui soodne, mis sest, et sul seda potti või panni pole kunagi vaja ja jääb kapinurka heas usus lebama, põhimõttel - ähk läheb tarist. Inimene peab aga oma hinge eest hea seisma ja nii saabki ta detsembri algusest peale end korda seada mitmesugustel advendiajal pakutavatel hingekosutavatel kontserdeil, kenasti sätitud näitustel, heategevuslikel laatadel...
Advendiaeg on ootamise aeg. Aeg korrastada oodates oma mõtteid, meenutada olnut, teha järeldusi, seada valmis end selleks, mida iganes elul pakkuda on.
Oodata saab aga mitmeid asju, näiteks Godot'd ja jõuluvana, jõululapse sündi ja kingitusi. Kõik sõltub ootajast ja sellestki, mida/keda oodatakse. Üldjuhul jääb Samuel Becketti tegelane tulemata, jõuluvanal on valehabe ees või jalas toasussid, kingitus ei pruugi olla mitte teps see, mida laps jõuluvanale saadetud kirjas korralike tähtedega maalis või emale-isale kõrva usaldas. Kindel on aga see, et kõik kirikukellad üle terve Eestimaa helisevad jõululaupäeval, et igal aastal sünnib vähemalt kirikutes jõuluime. Selline, mis toob kirikusse paljusid-paljusid neid inimesi, kes muul ajal pühakotta minna ei tihka või ei saa mitmesugustel ja väga olulistel põhjustel. Näiteks kassil on varvas haige või hing konutab valutades toanurgas ning peale tuleb võtta midagi tahedamat.
Kindel saab olla ka selles, et hoolimata sellest, kuidas ja mismoodi inimesed suhtuvad kristlusesse, on see maailma üks olulisemaid usundeid ajanud vähemalt mõned juured eestlaste teadvusesse. Nii arvavad pea kõik üldjoontes teadvat, mida tähendab advendiaeg, kuigi nad ei ole päris kindlad selle sõna päritolus. Jõuludest rääkimata.
Ladina verb "advento" tähendab lähemale jõudmist, millegi saabumist. Kristluses on väga täpselt määratletud see, mis peaks saabuma - kolmainu jumala inkarnatsioon ehk kehastumine. Nii elavadki kristlased advendiajal millegi suure ja püha saabumise ootuses. Ei ole ju lõppeks oluline see, et ajalooline Ieesus ei sündinud teps mitte talvisel pööriajal ega seegi, et kristlus toodi siia Maarjamaale kange kaelaga eestlase jaoks väga valesti. Oluline on see, et igal aastal tähistatakse jumala ainusündinud poja sündi ning kirikud muutuvad valguse kantsideks üle terve Eestimaa, surnuaias põlevad kümned ja tuhanded küünlad, laual säriseb verivorst ning ahjus küpsevad kartulid, jõulukuusk on ehitud ning hea õnne korral on seal nii mõnigi kingitus.
Advendiajal on, mida oodata. Niisiis oodakem ja seadkem oma hing jõuludeks valmis. Kaunist advendiaega.
/ilmunud rubriigis Nädala nägu/
Ps, väga vaimuvaene pealkiri, aga viimasel ajal olengi väga vaene. Igas mõttes. Aga optimistlikult: kui ma kõrvad pea alla panen suurest vaesusest, siis hakkab Jyrka saama toitjakaotuspensioni :)
kolmapäev, november 04, 2009
Teadaanne
Kolisin feissi :) On sõbralikum keskkond. Siia tekivad lood, mida miskil põhjusel ple wõrgus, ei enamat ega vähemat.
esmaspäev, oktoober 19, 2009
Nonii, tsirkus läbi, nüüd antagu ka leiba!
Ühesõnaga, meie lehte tehti eile kella poole kolmeni. Mina magasin siis muidugi õndsat und, sest pärast edasi-tagasi Pärnu otsa olin päris küpse, pluss veel pisike vaatlusring kohalikes omavalitsustes ja jutuke.
1. Võrdlus: OS ja MM. Tiiduse pilt mõlemal, aga maidea ja ei saa aru, kust OS võtab nii koledaid pilte.. :( Tiidus ju kena ja sümpaatne tädi, aga siuke pilt? :0
Samas, ega öösel kirjutatud aktuaalne reportaaz ple ikka asi küll. Ei taha kritiseerida, sest võib ju kergelt juhtuda, et satun sama ora otsa. Aga muist lugusid olid ikka pääris koledad...
ps. Torman trenni, seetõttu jääb analüüs ära ;)
1. Võrdlus: OS ja MM. Tiiduse pilt mõlemal, aga maidea ja ei saa aru, kust OS võtab nii koledaid pilte.. :( Tiidus ju kena ja sümpaatne tädi, aga siuke pilt? :0
Samas, ega öösel kirjutatud aktuaalne reportaaz ple ikka asi küll. Ei taha kritiseerida, sest võib ju kergelt juhtuda, et satun sama ora otsa. Aga muist lugusid olid ikka pääris koledad...
ps. Torman trenni, seetõttu jääb analüüs ära ;)
neljapäev, oktoober 08, 2009
Konserveerimisest :)
Hoidistamise aeg on käes
Vihmane sügis hiilib akende taga ja kangutab oma tormiste sõrmedega puudelt lehti. Paneb mere mõtlema selle üle, et ükskord aastas võiks ka vetel küünised olla. Mõte kerib end kõrgeks laineks ja laksab raevukalt rannale, otsekui oleks see väikene saar talle liiga teinud. Võibolla ongi, aga kuidas ja mismoodi, seda teab ainult meri.
Sügis paneb inimesed juurdlema selle üle, mida hoidistada ja kuidas. Kas üheks või kaheks, koguni neljaks aastaks? Moos võibolla seisab ületalve, kuigi kõrvitsasalat käib ehk järgmisegi aasta ette ja kurgid/tomatid on küll tark teha niimoodi sisse, et neist jaguks kohe mitmeks ajaks. Mine tea, milline see järgmise aasta suvi on...
Tänavusel sügisel hoidistavad aga nii mõnedki inimesed mitte ainult õunu, porgandeid ja ube, kurkidest, tomatitest rääkimata.
Kui aus olla, siis hoidistama peaksid kõik, kel vähegi sotsiaalset taju ja mõtlemist. Kas endasse või kaasinimestesse. Neisse, kes räägivad sellest, kui palju ja mida nad kogukonna heaks teevad. Sest uskuma peab. Lootma peab. Olgu see usk ja lootus kasvõi nõiamaja jalgadel taaruv ja nõrguke (meelde tuletades Baaba Jagaa võluvalt absurdset osmikut) või kindel nagu malmi raiutud maja. Iseasi muidugi, millistest neist uskudest ja lootustest saaks parema konservi – kas valida kartulipudru sarnane Vabaduse väljakul esmatarbekaupu jagav keskerakond või Euroopa pilvedesse pürgiv päevalille nägu ja oravakujuline reform. Või hoopiski panustada inimeste tulevikku, kus rohelus lokkab ja inimene jalutab kesk orhideesid paradiisiaia poole. Mis sest, et see paradiis on olemas ka ilma inimese abita. Õigemini, ta toimiks paremini ilma kahejalgse ennasthävitava olevuseta, keda tavaliselt tituleeritakse uhkelt homo sapiensiks. Peseks õige selle sapi inimese pealt ning siis... Võibolla lubataks inimrassil siseneda aeda, kus kristliku traditsiooni järgi ootab madu koos keelatud puuviljaga. Ja kõik algab otsast peale.
Tänavuse sügise küsimus ongi selles, kas soolata sisse või pipardada. Magusad tunduvad ju kõik erakonnad ühtemoodi. Kes armastab kõike ja kõiki (repliigina – kes armastab kõike ja kõiki, ei armasta kedagi, ütles kunagi üks tark inimene), kes arvab, et aeg on käes (milleks küll?). On erakond, kes lubab Tallinna puhtaks teha, aga teised kohad jätkaks räpaseks (õige ka, mis see Eesti on kui vaid Tallinna eeslinn, agul) ja teine, kes tahab õhku puhastada. Õhu puhastamine tundub vaat et kõige targem. Õhk puhtaks mõtetest, tunnetest, ideedest, inimestest...
Kui aga muud üle ei jää, siis tuleb hoidistada kinnisilmi, põhimõttel, et pime võib saada nägijaks. Kui ka valesti läheb, pole hullu, mis see neli aastast ikka kaarnale on, kes istub kaljul ja nokib sekundeid. Iga sekund on sajand...
Aga ka tänavune sügis jääb ikka vaid sügiseks. Lehti ja inimesi tormituules rebivaks, uuteks algusteks ja mõnikord ka uuteks lõppudeks. Selleks Puškini sügiseks, mida omal ajal taoti väikestele lastele luuleridade kaudu pähe ja mida tuli ka eksamil õpetajatele deklameerida. Kummatigi aga seostub mulle sügis mitte ainult Puškiniga, vaid pigem värsiridadega: "Beleejet parus odinokii v tumane morja golubom." Sügistumeda mere ja üksindusega ning sellega, mida pimedad õhtud varjavad.
Konserveerida saab mitut moodi ja väga mitmeid asju. Olgu neiks asjadeks suvesoojus, kevadhingus, vahuhülgeid täis meri ja sõrmedelt pudenev liiv. Aeg, mis liigub ülalt alla ja mitte kunagi vastupidi. Kui just keegi liivakella ülespidi ei pööra ning ei anna armuaega.
Niisiis, igaüks teab, mida hoidistab. Mida ta just sellel sügisel hoidistab. Ja kui ei tea praegu, siis aja möödudes saab ta ikka vast teada, kas hoidis on kvaliteetsetest asjades tehtud ja kas teda kõlbab ka neljaks aastaks pruukida... Aga hoidistada tasub, igal juhul. Kas poliitikuid, suve või õunu. Miks mitte aga neid kõiki. Sest uskuma ja lootma peab.
.
Vihmane sügis hiilib akende taga ja kangutab oma tormiste sõrmedega puudelt lehti. Paneb mere mõtlema selle üle, et ükskord aastas võiks ka vetel küünised olla. Mõte kerib end kõrgeks laineks ja laksab raevukalt rannale, otsekui oleks see väikene saar talle liiga teinud. Võibolla ongi, aga kuidas ja mismoodi, seda teab ainult meri.
Sügis paneb inimesed juurdlema selle üle, mida hoidistada ja kuidas. Kas üheks või kaheks, koguni neljaks aastaks? Moos võibolla seisab ületalve, kuigi kõrvitsasalat käib ehk järgmisegi aasta ette ja kurgid/tomatid on küll tark teha niimoodi sisse, et neist jaguks kohe mitmeks ajaks. Mine tea, milline see järgmise aasta suvi on...
Tänavusel sügisel hoidistavad aga nii mõnedki inimesed mitte ainult õunu, porgandeid ja ube, kurkidest, tomatitest rääkimata.
Kui aus olla, siis hoidistama peaksid kõik, kel vähegi sotsiaalset taju ja mõtlemist. Kas endasse või kaasinimestesse. Neisse, kes räägivad sellest, kui palju ja mida nad kogukonna heaks teevad. Sest uskuma peab. Lootma peab. Olgu see usk ja lootus kasvõi nõiamaja jalgadel taaruv ja nõrguke (meelde tuletades Baaba Jagaa võluvalt absurdset osmikut) või kindel nagu malmi raiutud maja. Iseasi muidugi, millistest neist uskudest ja lootustest saaks parema konservi – kas valida kartulipudru sarnane Vabaduse väljakul esmatarbekaupu jagav keskerakond või Euroopa pilvedesse pürgiv päevalille nägu ja oravakujuline reform. Või hoopiski panustada inimeste tulevikku, kus rohelus lokkab ja inimene jalutab kesk orhideesid paradiisiaia poole. Mis sest, et see paradiis on olemas ka ilma inimese abita. Õigemini, ta toimiks paremini ilma kahejalgse ennasthävitava olevuseta, keda tavaliselt tituleeritakse uhkelt homo sapiensiks. Peseks õige selle sapi inimese pealt ning siis... Võibolla lubataks inimrassil siseneda aeda, kus kristliku traditsiooni järgi ootab madu koos keelatud puuviljaga. Ja kõik algab otsast peale.
Tänavuse sügise küsimus ongi selles, kas soolata sisse või pipardada. Magusad tunduvad ju kõik erakonnad ühtemoodi. Kes armastab kõike ja kõiki (repliigina – kes armastab kõike ja kõiki, ei armasta kedagi, ütles kunagi üks tark inimene), kes arvab, et aeg on käes (milleks küll?). On erakond, kes lubab Tallinna puhtaks teha, aga teised kohad jätkaks räpaseks (õige ka, mis see Eesti on kui vaid Tallinna eeslinn, agul) ja teine, kes tahab õhku puhastada. Õhu puhastamine tundub vaat et kõige targem. Õhk puhtaks mõtetest, tunnetest, ideedest, inimestest...
Kui aga muud üle ei jää, siis tuleb hoidistada kinnisilmi, põhimõttel, et pime võib saada nägijaks. Kui ka valesti läheb, pole hullu, mis see neli aastast ikka kaarnale on, kes istub kaljul ja nokib sekundeid. Iga sekund on sajand...
Aga ka tänavune sügis jääb ikka vaid sügiseks. Lehti ja inimesi tormituules rebivaks, uuteks algusteks ja mõnikord ka uuteks lõppudeks. Selleks Puškini sügiseks, mida omal ajal taoti väikestele lastele luuleridade kaudu pähe ja mida tuli ka eksamil õpetajatele deklameerida. Kummatigi aga seostub mulle sügis mitte ainult Puškiniga, vaid pigem värsiridadega: "Beleejet parus odinokii v tumane morja golubom." Sügistumeda mere ja üksindusega ning sellega, mida pimedad õhtud varjavad.
Konserveerida saab mitut moodi ja väga mitmeid asju. Olgu neiks asjadeks suvesoojus, kevadhingus, vahuhülgeid täis meri ja sõrmedelt pudenev liiv. Aeg, mis liigub ülalt alla ja mitte kunagi vastupidi. Kui just keegi liivakella ülespidi ei pööra ning ei anna armuaega.
Niisiis, igaüks teab, mida hoidistab. Mida ta just sellel sügisel hoidistab. Ja kui ei tea praegu, siis aja möödudes saab ta ikka vast teada, kas hoidis on kvaliteetsetest asjades tehtud ja kas teda kõlbab ka neljaks aastaks pruukida... Aga hoidistada tasub, igal juhul. Kas poliitikuid, suve või õunu. Miks mitte aga neid kõiki. Sest uskuma ja lootma peab.
.
reede, september 18, 2009
In memoriam
Üks selgete värvidega liblikas
lahkus neljapäeval kirikust
ja puidust kirst.
See selgete värvidega hilissuvine
liblikas
lendas ühe selgepäise naise
kirstu ees
järel leinajad...
See on pilt,
mida raamistavad puud ja munakivid, Tartu vanalinna tänavate hilissuvine soojus, tudengid ja professorid, dotsendid ja doktorid.
Tartu ülikool ning religioonipedagoogika õdusad loengud. Naer ja naeratused, tarkus ja karmikoeline headus.
Aga see ei ole kõik, see ei ole lõpu algus,
vaid hetkeks püütud mälestusekiir Ühest Suurest Inimesest.
______
Tartu ülikooli õppejõud, minu tudengiaja viimane suur õpetaja ja juht Pille Valk saadeti päikesega Raadi kalmistule.
Pärast seda, kui Pillele sai muld peale, hakkas vihma sadama.
Allolev pilt on põgus meenutus õppesõidust Pille kodukanti,Viljandimaale, ühte sealsesse kooli jälgimaks usuõpetuse tundi. Kümmekond aastat tagasi.
Kaks neidist siin pildil on õpetajad, Kristy ja Ivi. Musta järgi tunneb eksimatult ära minu. Puudu on vaid Pille hiigelsuur kunksmoori kott.
PS. Liblikast ja päikesest-vihmast jutustas mulle Lee. Mitte et ma ei oleks tahtnud ise kohal olla... Ikkagi inimene, kes on/oli väga oluline. Kuigi puutusime aktiivselt vaid aasta kokku. Selge, et see oli äärmiselt rikas aasta...
lahkus neljapäeval kirikust
ja puidust kirst.
See selgete värvidega hilissuvine
liblikas
lendas ühe selgepäise naise
kirstu ees
järel leinajad...
See on pilt,
mida raamistavad puud ja munakivid, Tartu vanalinna tänavate hilissuvine soojus, tudengid ja professorid, dotsendid ja doktorid.
Tartu ülikool ning religioonipedagoogika õdusad loengud. Naer ja naeratused, tarkus ja karmikoeline headus.
Aga see ei ole kõik, see ei ole lõpu algus,
vaid hetkeks püütud mälestusekiir Ühest Suurest Inimesest.
______
Tartu ülikooli õppejõud, minu tudengiaja viimane suur õpetaja ja juht Pille Valk saadeti päikesega Raadi kalmistule.
Pärast seda, kui Pillele sai muld peale, hakkas vihma sadama.
Allolev pilt on põgus meenutus õppesõidust Pille kodukanti,Viljandimaale, ühte sealsesse kooli jälgimaks usuõpetuse tundi. Kümmekond aastat tagasi.
Kaks neidist siin pildil on õpetajad, Kristy ja Ivi. Musta järgi tunneb eksimatult ära minu. Puudu on vaid Pille hiigelsuur kunksmoori kott.
PS. Liblikast ja päikesest-vihmast jutustas mulle Lee. Mitte et ma ei oleks tahtnud ise kohal olla... Ikkagi inimene, kes on/oli väga oluline. Kuigi puutusime aktiivselt vaid aasta kokku. Selge, et see oli äärmiselt rikas aasta...
kolmapäev, september 02, 2009
Hingede suvine allahindlus
Unustasin pildi üles panna. Kuni Mehis avastas selle mu muuseumilugude kataloogist ja käskis Valmarile saata. Nii sattus hingede allahindlus MM lehele varem kui siia. Iroonia on aga selles, et üks mu peamisi "fänne" leidis selle pildi laheda olevat. Huvitav, kas nüüd võtab oma sõnad tagasi, kui saab teada, et hirmus ja tõeliselt nõmeda keelekasutusega Krafinna selle üles pildistas? :D
teisipäev, september 01, 2009
Kes on kaame näoga, sorakil juustega ja kraaksub?
de Kraax muidugi :) Krafinna
Aga mis teie siis arvasite? :D
Kuramus, tahaks oma "fännidega" silmast silma kohtuda :) Päris põnev oleks teada, kas nad julgevad mulle silmast-silma, näost-näkku ka öelda, et Krafinna on nõme nimi ja üldse, surgu ma kohe maha. Muuseas, mina seda nime ei taht. Lihtsalt kleepus külge ja konsensus otsustas, et see peaks saama mu kirjanikunimeks. Sõprade oma muidugi. Vaenlased ja vaenajad mind ei huvita. Ükskord, kui rohkem aega on, siis ma nuhin IPde järgi nad kõik välja. Huvitav endal, noh.
Aga muidugi ma ükskord suren. Omal ajal. Vahepeal aga tuli Räpina Aapo sõbraks, Jüri Tuulik õnnitles, suurem osa teadlikke sõpru võtavad ühendust jne :) Isegi paar kilo olen selle kuulsusrikka dieediga maha võtnud.
Ja täna sain hurraa! üle mitme-mitme aasta tööpäeval kella poole kuuest koju! Vaat see on tähelepanuväärne fakt. :)Mõnele võibolla igapäevaelu, mulle siiani vaid unistus. Võibolla hakkab see aga korduma (ma vähemalt loodan) ja siis ma olen üks pisike, paks ja väga rahulolev väike My. Nagu ikka.
Lisaks kõigele oli OS-s väga rõõmus uudis. Mulle kui leheneegrile. Vihje on ülalpool ;)
teisipäev, august 25, 2009
pühapäev, august 23, 2009
Tuuridega nädalavahetus, mis algas kolmapäeval
Nädalavahetus algas kolmapäeval,
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.
Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.
Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(
Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.
Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.
Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(
Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)
teisipäev, august 18, 2009
Blogi-intervjuu
Nii, mul oli siis au olla esimene, kelle inteka Tiia üles pani. Kohevarsti ilmub see ka blogilehes, seniks link Tiiale:
Intekas ise
Intekas ise
pühapäev, august 16, 2009
Mind on tõlgitud :D
Kirjutasin selle teksti vist viis aastat tagasi. Ei mäletagi... Kiska pidi siis elus olema.
Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde.
Suveuks
okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt
tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon
Summerdoor
A wreath of branches you are bearing;
leaves raining from the apple-tree;
kitty's paws on wet grass,
summer-door he seeks in night-time,
asks for sun and asks for care.
The road is full of secret wilt-paths
little cat, this winter passes;
the spring is coming, it comes already
but you, my little, just sleep now,
summersongs to you I'll make.
Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.
PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.
Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde.
Suveuks
okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt
tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon
Summerdoor
A wreath of branches you are bearing;
leaves raining from the apple-tree;
kitty's paws on wet grass,
summer-door he seeks in night-time,
asks for sun and asks for care.
The road is full of secret wilt-paths
little cat, this winter passes;
the spring is coming, it comes already
but you, my little, just sleep now,
summersongs to you I'll make.
Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.
PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.
laupäev, august 08, 2009
Minu glamuurne elu
Khmm-khmm /köhatab tähtsalt kurgu puhtaks/
Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid.
Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.
Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid.
Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.
neljapäev, august 06, 2009
reede, juuli 31, 2009
Nutt ja hala
Keegi v... gladiatusest näppas oksjonil nina alt kraami ära. Ja peksta ka ei saa, liiga vähe elus.
OSi tahaks ka peksta. Igast kandist ja igast küljest. Sini-heleroheliseks. Sest kollane ta juba on. Jyrka miskipärast otsustas olla gentleman. Hästi, aga mina ei ole.
Niipalju ausust võiks olla, et mitte hõõruda vigu nina alla, mis tekivad peamiselt seetõttu, et esiteks ei saa lärmi sees keskenduda vigade ülesnoppimisele ja teiseks, tehke oma krdi leht enne kaheksat valmis! Siis ei pea poole kaheksast viimaseid külgi a 5 minutit lugema. Ja pole mõtet korrutada, et trükikotta läks minu ajal leht seitsmest. Nagu siiani peaks see minema.
Tuleks rääkida asjast, nii nagu asi on. Tahate inimesest lahti saada, hästi, öelge siis nii. Pole vaja keerutada. Pugeda põhjuste taha, mis ei kvalifitseeru tõsisemateks põhjusteks.
Kõige selle kammi põhjal on mul aga alust prohvetseerida. Et OS jääb viieleheliseks sügisest. Ja pole ilus valetada. Näkku ja otse. Õigemini, sellele peaks järgnema näopeks.
Ühe ja tõsisema teen veel. Aga selle jätan ridade vahele. Kel silmad on, see näeb. Teistele pole mõtet ka seletada.
Ja see krdi ilm võiks olla ka vihmasem. Näiteks. Siis ei oleks mul pidevat alakat. Kõik on pruunimad kui mina. KÕIK!
Suvi ei ole töötegemiseks, ei ole...
OSi tahaks ka peksta. Igast kandist ja igast küljest. Sini-heleroheliseks. Sest kollane ta juba on. Jyrka miskipärast otsustas olla gentleman. Hästi, aga mina ei ole.
Niipalju ausust võiks olla, et mitte hõõruda vigu nina alla, mis tekivad peamiselt seetõttu, et esiteks ei saa lärmi sees keskenduda vigade ülesnoppimisele ja teiseks, tehke oma krdi leht enne kaheksat valmis! Siis ei pea poole kaheksast viimaseid külgi a 5 minutit lugema. Ja pole mõtet korrutada, et trükikotta läks minu ajal leht seitsmest. Nagu siiani peaks see minema.
Tuleks rääkida asjast, nii nagu asi on. Tahate inimesest lahti saada, hästi, öelge siis nii. Pole vaja keerutada. Pugeda põhjuste taha, mis ei kvalifitseeru tõsisemateks põhjusteks.
Kõige selle kammi põhjal on mul aga alust prohvetseerida. Et OS jääb viieleheliseks sügisest. Ja pole ilus valetada. Näkku ja otse. Õigemini, sellele peaks järgnema näopeks.
Ühe ja tõsisema teen veel. Aga selle jätan ridade vahele. Kel silmad on, see näeb. Teistele pole mõtet ka seletada.
Ja see krdi ilm võiks olla ka vihmasem. Näiteks. Siis ei oleks mul pidevat alakat. Kõik on pruunimad kui mina. KÕIK!
Suvi ei ole töötegemiseks, ei ole...
esmaspäev, juuni 29, 2009
Surnud rebasekutsud teel
Üks sõidab väikese looma surnuks, ei peatu. Kas ei pane tähele või ei hooli. Teine sõidab mööda, näeb ja ei peatu. Pole tema asi. Kolmas sõidab üle... Neljas sõidab mööda ja vaatab, aga sõidab edasi. See kordub, variatsioonidega.
Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...
Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.
Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...
Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...
Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.
Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...
neljapäev, juuni 25, 2009
Pärast jalkat võidutulele järele
Kõik oli väga ilus, aga muda ja kivid on ikka pagana libedad... Ja mis neil viga, kel paksude kontsadega kingad olid jalas ja kes igapäev kingadega ringi käivad.
Mina oma ainukeste ja vaid naiskodukaitse tarbeks ostetud ilukingadega olin küll parajalt hädas. Hea, et selili ei lennand.
Foto: Evely Aavik
kolmapäev, juuni 24, 2009
Jalgpall, vol 2
teisipäev, juuni 23, 2009
Kuulsusrikas mäng MM-OS
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina mängisin esimest korda elus jalgpalli. Kihelkonna koolis ei mäletagi, et oleks kunagi platsil olnud. Ikka olid poisid paremad ja teised tüdrikud kenamad.
Aga selle-eest pandi mind koolivõistkonna väravasse väravapalli ajal. See on kuskil üle 20 aasta tagasi. Õnneks. Nii olingi mitu head aastat niimoodi kooli, mida ma tol ajal südamest vihkasin, eest väljas. Hoolimata sellest, et enamasti sain võistkonnakaaslastelt sõimata, kui värava sisse lasin, oli mul lõbus. Reaktsioon ja kiirus olid mu trumbiks. Aga nüüd olen oluliselt aeglasem... keha ei jõua mõttele järgi. Niisiis, järeldus, kooli ajal oli pisike ja sitke, nüüd pisike ja paks.
Ja väravapall on hoopis teine tubakas kui jalgpall. Ja nii ma lasin 9! väravat sisse, kaitsesin.. krt teab kui palju väravaid. Igatahes kaotasime Oma Saare ja raadio Kadi ühendmeeskonnale uhkelt. Ning miskipärast näisid kõik arvavat (kõik, kes loevad), et olin parim selles mängus :D. Ei tea, kõrvalt ei näinud, aga kindlasti oleks saanud korraliku sõimu oma kehalise kasvatuse õpetajalt. Hoolimata sellest, et pole kunagi jalkat mänginud ja sellestki, et need, kes mul kaitsjateks olid, on ka vaid jalgpalli eemalt nuusutanud... Vähemalt üks. Ja tegelikult ei käinud mäng võidu peale.
Niiet enamasti olin väravas... kaitsetu. Ja nagu Sergo pärast ütles, tal oli tunne, et mängime kahekesi. Aga Sergo on ju vana jalgpallipeer... Ja uhke on kaotada sellele, kelle mängu hindad. Ühesõnaga, lahe ja mõnus :)
Aga selle-eest pandi mind koolivõistkonna väravasse väravapalli ajal. See on kuskil üle 20 aasta tagasi. Õnneks. Nii olingi mitu head aastat niimoodi kooli, mida ma tol ajal südamest vihkasin, eest väljas. Hoolimata sellest, et enamasti sain võistkonnakaaslastelt sõimata, kui värava sisse lasin, oli mul lõbus. Reaktsioon ja kiirus olid mu trumbiks. Aga nüüd olen oluliselt aeglasem... keha ei jõua mõttele järgi. Niisiis, järeldus, kooli ajal oli pisike ja sitke, nüüd pisike ja paks.
Ja väravapall on hoopis teine tubakas kui jalgpall. Ja nii ma lasin 9! väravat sisse, kaitsesin.. krt teab kui palju väravaid. Igatahes kaotasime Oma Saare ja raadio Kadi ühendmeeskonnale uhkelt. Ning miskipärast näisid kõik arvavat (kõik, kes loevad), et olin parim selles mängus :D. Ei tea, kõrvalt ei näinud, aga kindlasti oleks saanud korraliku sõimu oma kehalise kasvatuse õpetajalt. Hoolimata sellest, et pole kunagi jalkat mänginud ja sellestki, et need, kes mul kaitsjateks olid, on ka vaid jalgpalli eemalt nuusutanud... Vähemalt üks. Ja tegelikult ei käinud mäng võidu peale.
Niiet enamasti olin väravas... kaitsetu. Ja nagu Sergo pärast ütles, tal oli tunne, et mängime kahekesi. Aga Sergo on ju vana jalgpallipeer... Ja uhke on kaotada sellele, kelle mängu hindad. Ühesõnaga, lahe ja mõnus :)
esmaspäev, juuni 22, 2009
Jaanipäevaks suureks kasvab põis
Ja siin nad ongi. Pikast kevad-sügisest väsinud kaamete nägudega mandrieestlased. Rohkem kui tavaliselt. Saare maakonna pind muutub jaanipäeva paiku hinnaliseks maalapiks ning selliseks kohaks, kus kuupmeetri kohta on mittesaarlasi rohkem kui kohalikke puuke. Kuigi jumal teab, et ka neid pisikesi verdimevaid putukaid on sel aastal palju. Igatahes rohkem kui neid olla tohiks.
Aga öelda, et turiste on palju ja liiga palju, on ilmselge ketserlus. Sest millest veel peaks siin kehval paesel ja kadakajuuresel maal elatuma kui inimestest ning rahast, mida nad välja anda ei taha. Kõhust väljapääsu otsivast õllest, millest iga endast lugupidav mandrieestlane, õigemini nudipäine tallinlane tunneb tungivat vajadust külapoe nurga taga lahti saada. Ja üldse, kui sa pole suve(talve)tallinlane, siis pole sul õigust takistada kollastest jugadest kunstiteoseid maalivaid pealinlasi. Sest nad on Tallinnast ja maksavad.
Saaremaa pealinna Kuressaaret saab nimetada Eesti väikekodanluse pealinnaks. Ilus ja bürgerite stiilis kaunistet linn on nagu väike lilleõis. Tõsi, tänavu lõhnab ta rohkem tolmu ja teematerjalide järgi ning et jõuda autoga õigesse kohta, tuleb teada väga täpselt, kust ja kuidas sõita. Samas tõstetakse pea igal hommikul teetähiseid ümber ning kunagi ei tea, kas hommikul lahtiolnud tee on ka õhtul liikluseks avatud.
Kuid on midagi, mida ei suuda isegi laiaulatuslikud teetööd rikkuda. Need on Kuressaare noored ja noortena näivad naisinimesed. Riietatud pilkupüüdvalt, küllaltki moodsalt ning linalakselt. Arenenumad (ädväänsd) neist on oma lakad mustaks värvinud ja autod sissekäiguteedele parkinud. Ja enamasti on nad siiralt imestunud, et kuidas, kas mu auto oli siis ees vä. Kuidagi märkamatult on just nemad saanud linna sümboliks. Ja mitte vaid jaaniajal, vaid igal ajal.
Ilmselt on kuulsusrikka "Saaremaa valsi" mõjud kaugemaleulatumavad kui esmapilgul näib. Sest sellist siresäärsete tavaliste ja arenenud linalakkade kontsentratsiooni ei kohta mujal Eestimaa populaarsetes linnades. Pärnu muutub küll suveperioodil Kuressaarega sarnaseks, aga vaid korraks. Saaremaal on ses suhtes jaaniaeg aastaringselt.
Üllatuslikult ei mõju praamijärjekorrad, jaanipäevaaegsed täisbronnid ega kodanikud, kes alates Virtsu sadamast on silmini täis. Nii tore on ju korraks aastas sõita Muhu- ja Saaremaale. Mis sest, et kogu sõidust jääb alles vaid sõpradele-tuttavatele praalitud lause: "Tead, ma käisin Saaremaal jaanipäeva ajal." Ja ei midagi muud. Sest midagi muud ei mäletata või polegi nagu rääkida. Mis seal ikka rääkida sellest, et mõnus oli olla ja ilus oli möödas. Eriti kui see möödub ühtlase vine all. Oluline on fakt, et igal aastal tuleb selleks Saaremaale sõita, et kuulutada ülejäänud aasta seda kõikidele, kes seda kuulda tahavad ja eriti neile, kellel pole sellest ööd ega mütsi.
Tõsi, on ka teistsugusemat, kvaliteetsemat sorti jaanipäeva turiste. Aga nemad ei torka silma. Neid nagu polekski olemas. Ometi just nemad on need, keda tahetakse Saaremaale meelitada ja siin hoida. Samas, kuidas neid hoida ja kutsuda, kui nii mõneski kohas on hinnad järsult tõusnud ja igal aastal truult Saaremaal käinud turist tegema väga põhjaliku eeltöö, et tal ei tuleks üllatusena püstloodis kerkinud päevatasu. Või otsib ta üles oma 10 aasta taguse alluva või ülemuse, kes juhuslikult elab siin maakandis ja palub alandlikult ööbimispinda.
Kohalikest ei saa jaanipäeva ajal üldse kõnelda. Sest olgugi, et 100 inimesest 99 läheb jaaniõhtul oma kodukülla suure tule juurde pidutsema, on nad rõhuv vähemus. Pea igale jaanitulele imbuvad just need silmini täis tegelased, kes kuulutavad aastaringelt: "Ma käin igal aastal Saaremaal jaanitulel!" Ja saarlane talub nad ära, sest raha ei haisvat... Küll aga aiatagused, mis lehkavad mitu päeva-nädalat järjest pärast jaanituristide invasiooni, eriti aga vihmasel ajal.
Aga öelda, et turiste on palju ja liiga palju, on ilmselge ketserlus. Sest millest veel peaks siin kehval paesel ja kadakajuuresel maal elatuma kui inimestest ning rahast, mida nad välja anda ei taha. Kõhust väljapääsu otsivast õllest, millest iga endast lugupidav mandrieestlane, õigemini nudipäine tallinlane tunneb tungivat vajadust külapoe nurga taga lahti saada. Ja üldse, kui sa pole suve(talve)tallinlane, siis pole sul õigust takistada kollastest jugadest kunstiteoseid maalivaid pealinlasi. Sest nad on Tallinnast ja maksavad.
Saaremaa pealinna Kuressaaret saab nimetada Eesti väikekodanluse pealinnaks. Ilus ja bürgerite stiilis kaunistet linn on nagu väike lilleõis. Tõsi, tänavu lõhnab ta rohkem tolmu ja teematerjalide järgi ning et jõuda autoga õigesse kohta, tuleb teada väga täpselt, kust ja kuidas sõita. Samas tõstetakse pea igal hommikul teetähiseid ümber ning kunagi ei tea, kas hommikul lahtiolnud tee on ka õhtul liikluseks avatud.
Kuid on midagi, mida ei suuda isegi laiaulatuslikud teetööd rikkuda. Need on Kuressaare noored ja noortena näivad naisinimesed. Riietatud pilkupüüdvalt, küllaltki moodsalt ning linalakselt. Arenenumad (ädväänsd) neist on oma lakad mustaks värvinud ja autod sissekäiguteedele parkinud. Ja enamasti on nad siiralt imestunud, et kuidas, kas mu auto oli siis ees vä. Kuidagi märkamatult on just nemad saanud linna sümboliks. Ja mitte vaid jaaniajal, vaid igal ajal.
Ilmselt on kuulsusrikka "Saaremaa valsi" mõjud kaugemaleulatumavad kui esmapilgul näib. Sest sellist siresäärsete tavaliste ja arenenud linalakkade kontsentratsiooni ei kohta mujal Eestimaa populaarsetes linnades. Pärnu muutub küll suveperioodil Kuressaarega sarnaseks, aga vaid korraks. Saaremaal on ses suhtes jaaniaeg aastaringselt.
Üllatuslikult ei mõju praamijärjekorrad, jaanipäevaaegsed täisbronnid ega kodanikud, kes alates Virtsu sadamast on silmini täis. Nii tore on ju korraks aastas sõita Muhu- ja Saaremaale. Mis sest, et kogu sõidust jääb alles vaid sõpradele-tuttavatele praalitud lause: "Tead, ma käisin Saaremaal jaanipäeva ajal." Ja ei midagi muud. Sest midagi muud ei mäletata või polegi nagu rääkida. Mis seal ikka rääkida sellest, et mõnus oli olla ja ilus oli möödas. Eriti kui see möödub ühtlase vine all. Oluline on fakt, et igal aastal tuleb selleks Saaremaale sõita, et kuulutada ülejäänud aasta seda kõikidele, kes seda kuulda tahavad ja eriti neile, kellel pole sellest ööd ega mütsi.
Tõsi, on ka teistsugusemat, kvaliteetsemat sorti jaanipäeva turiste. Aga nemad ei torka silma. Neid nagu polekski olemas. Ometi just nemad on need, keda tahetakse Saaremaale meelitada ja siin hoida. Samas, kuidas neid hoida ja kutsuda, kui nii mõneski kohas on hinnad järsult tõusnud ja igal aastal truult Saaremaal käinud turist tegema väga põhjaliku eeltöö, et tal ei tuleks üllatusena püstloodis kerkinud päevatasu. Või otsib ta üles oma 10 aasta taguse alluva või ülemuse, kes juhuslikult elab siin maakandis ja palub alandlikult ööbimispinda.
Kohalikest ei saa jaanipäeva ajal üldse kõnelda. Sest olgugi, et 100 inimesest 99 läheb jaaniõhtul oma kodukülla suure tule juurde pidutsema, on nad rõhuv vähemus. Pea igale jaanitulele imbuvad just need silmini täis tegelased, kes kuulutavad aastaringelt: "Ma käin igal aastal Saaremaal jaanitulel!" Ja saarlane talub nad ära, sest raha ei haisvat... Küll aga aiatagused, mis lehkavad mitu päeva-nädalat järjest pärast jaanituristide invasiooni, eriti aga vihmasel ajal.
neljapäev, juuni 11, 2009
Sirvisin oma tekstid läbi
ja nägin oma jahmatuseks, et polegi nagu selleid tekste, mida kõlbaks lastele ette lugeda. Siiski mõned leidsin... Aga need kisuvad ka filosoofilisteks tõdemusteks. Kodukootud ja laenatud ming kokku segatud miski... veidrusega.
Märksõnadeks seks, vägivald ja üksindus. Just seesama üksindus, mida ei leevenda ei paarisuhe ega lähedased. Seesama, mis järgib varjuna kõiki inimesi. Eranditult.
Märksõnadeks seks, vägivald ja üksindus. Just seesama üksindus, mida ei leevenda ei paarisuhe ega lähedased. Seesama, mis järgib varjuna kõiki inimesi. Eranditult.
esmaspäev, juuni 08, 2009
Siili matused
Liiga sagedased on need surmad. Loomade surmad... Ja iga kord, kui ma näen maanteel süüdimatult alla aetud looma, tõstan ta teepervele. Alles hiljuti oli see Kiska-näoga kass Viidu teel, kaks päeva tagasi aga seesama siilike, kes tõi naeratuse mu silmi. Sibas teine asjalikult õues edasi-tagasi..
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____
harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit
harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid
harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____
harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit
harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid
harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi
reede, juuni 05, 2009
Lümanda noored ja vanad
Sirgeldasin ühe loo lehe tarbeks kohalikust elust ja astusin siis välja, sest söömata söök tuletas end meelde. Kell ka juba nagu noormees või nii.
Valisin peenralt rediseid ning siis astus suure maja uksest välja 4-5ne poisiklutt ja üürgas: "Nooored on hukaas... nooored on hukaas". Mõtlesin, et minugi poolest, aga et noored on nii eneseteadlikud juba väga õrnas eas, on päris märkimisväärne, ja tõmbasin välja ühe eriti isuäratava isendi. Redise mõistagi.
Poe tagaukse juurde oli kogunenud parv igapäevaseid keskealisi elukunstnike, kellest üks, otsekui pitseerides oma kutsumust, lasi lahinal kust otse ukse kõrvale.
Noored on hukas, aga vanad? :D
Valisin peenralt rediseid ning siis astus suure maja uksest välja 4-5ne poisiklutt ja üürgas: "Nooored on hukaas... nooored on hukaas". Mõtlesin, et minugi poolest, aga et noored on nii eneseteadlikud juba väga õrnas eas, on päris märkimisväärne, ja tõmbasin välja ühe eriti isuäratava isendi. Redise mõistagi.
Poe tagaukse juurde oli kogunenud parv igapäevaseid keskealisi elukunstnike, kellest üks, otsekui pitseerides oma kutsumust, lasi lahinal kust otse ukse kõrvale.
Noored on hukas, aga vanad? :D
teisipäev, mai 26, 2009
Mõni päev on kena ja päikseline
Nagu täna. Aga sellisel kenal päeval võib juhtuda
a) sõidad omaenese ema väiksele autole otsa
b) ajad kolleegi rataste alla
c) karjud ilmsüüta müüjate peale
d) sooritad manöövri, mis tõstavad auto kaks ratast õhku
e) ja lõpuks sõidab teerull sust üle.
Nonii, mis siis juhtus? Ema auto sai väiksed kriimud, kolleegile ei sõitnud äärepealt otsa (auto hakkas niipea liikuma, kui jala pidurilt võtsin ja siis ta lihtsalt veeres. Aga metsiku kiirusega kruttisin rooli eemale...), müüjad said tõesti tänitada, auto ei vedanud alt ja ei keeranud end külili, ja teerull ligines tõelise tempoga siis, kui olin ametis vastutulevate autode nahhaalsust kirudes. Et pagan, kas nad ei näe, et takistus ehk teerull on nende poolel...
Ühesõnaga, kena päev eksole ja teinekordki? :)
a) sõidad omaenese ema väiksele autole otsa
b) ajad kolleegi rataste alla
c) karjud ilmsüüta müüjate peale
d) sooritad manöövri, mis tõstavad auto kaks ratast õhku
e) ja lõpuks sõidab teerull sust üle.
Nonii, mis siis juhtus? Ema auto sai väiksed kriimud, kolleegile ei sõitnud äärepealt otsa (auto hakkas niipea liikuma, kui jala pidurilt võtsin ja siis ta lihtsalt veeres. Aga metsiku kiirusega kruttisin rooli eemale...), müüjad said tõesti tänitada, auto ei vedanud alt ja ei keeranud end külili, ja teerull ligines tõelise tempoga siis, kui olin ametis vastutulevate autode nahhaalsust kirudes. Et pagan, kas nad ei näe, et takistus ehk teerull on nende poolel...
Ühesõnaga, kena päev eksole ja teinekordki? :)
esmaspäev, mai 25, 2009
Klaashelmestest torn
pühapäev, mai 17, 2009
Lihtne
Lihtne
vajadus toituda
iga jumala päev
eksisteerida tund tunni järel
ja teada et tegelikult ei ole kellelgi vaja
maailmarevolutsiooni musta lippu
ega punastki
ja rohelised surevad absoluutselt igal
sügisel oranžikasse kollatõppe
sest ometi on kuidagi vaja
hingata sisse ja välja
ning tunda kuidas elu kohiseb
ninasõõrmetest kopsu
ja seesama lihtne vajadus
toituda hingata sigida
sunnib mind kirjutama
iga päev tuhandeid tähemärke
lükkides ridu ridadesse
iga päevaga
järjest tavalisemaks
muutuvaid tekste ja elusid
(olete märganud
sinikollasterohelistepruunide
silmadega inimest
enda kõrval?
mina ei ole...)
elama läbi iga päev
iga teise inimese mõtteid
allusioone kahtlusi vajadust
ennast kehtestada
kuni minus endas ei ole enam
muud peale lihtsa vajaduse
hingata
muide
imestan, et ma pole
kunagi imestanud
kuidas moos kommi sisse saab
aga olin üllatunud
omaenese karjetest
rippudes kuristiku serval
kuskil männlichis šveitsi turismimagnetis
ja sellestki
et kõikide elude kiuste
hingan ilma arstiliku abita
ja kirjutan
vajadus toituda
iga jumala päev
eksisteerida tund tunni järel
ja teada et tegelikult ei ole kellelgi vaja
maailmarevolutsiooni musta lippu
ega punastki
ja rohelised surevad absoluutselt igal
sügisel oranžikasse kollatõppe
sest ometi on kuidagi vaja
hingata sisse ja välja
ning tunda kuidas elu kohiseb
ninasõõrmetest kopsu
ja seesama lihtne vajadus
toituda hingata sigida
sunnib mind kirjutama
iga päev tuhandeid tähemärke
lükkides ridu ridadesse
iga päevaga
järjest tavalisemaks
muutuvaid tekste ja elusid
(olete märganud
sinikollasterohelistepruunide
silmadega inimest
enda kõrval?
mina ei ole...)
elama läbi iga päev
iga teise inimese mõtteid
allusioone kahtlusi vajadust
ennast kehtestada
kuni minus endas ei ole enam
muud peale lihtsa vajaduse
hingata
muide
imestan, et ma pole
kunagi imestanud
kuidas moos kommi sisse saab
aga olin üllatunud
omaenese karjetest
rippudes kuristiku serval
kuskil männlichis šveitsi turismimagnetis
ja sellestki
et kõikide elude kiuste
hingan ilma arstiliku abita
ja kirjutan
esmaspäev, mai 11, 2009
Kuressaares on sama hull sõita kui Tallinnas
Umbes sellisele järeldusele tulin pärast seda, kui olin sõitnud jeebuloomaga Tallinna ja tagasi Saaremaale.
Kuna elan põhimõttel, et kõik hirmud tuleb ületada ja mida varem, seda parem, siis korjasin end kokku ja nii me läksimegi kilulinna närvilistele tänavatele sõitma.
Kuressaare kitsad tänavad on kap.remondis juba hulgemat aega. Ja tundub, et kõik korraga. Igatahes ei tea ma kunagi, millist tänavat pidi sõita, et jõuda toimetuseni. Iga päev muudavad nad midagi liikluskorralduses.
Tallinnas on küll selline.. hull nõelumine, aga laupäev-pühapäev saan hakkama. Tööpäevadel sõitmisega esialgu ootan.
Sõidu eesmärgiks oli muidugi BMB ehk Body Machine Body.
Üritus oli väga mõnus, üle hulga aja nägin koos niipalju tuttavaid-sõpru. Meeletult hea tunne... Lisaks muidugi muusika. Tõsiselt hea... eriti Cheersleadersid.
Kurp on aga see, et ikka tuleb uus aku jeebule osta. Nii ma jään jälle vaeseks... aga noh, mis teha. Kui ikka iga hommik tuleb talle täkku anda, siis...
Kuna elan põhimõttel, et kõik hirmud tuleb ületada ja mida varem, seda parem, siis korjasin end kokku ja nii me läksimegi kilulinna närvilistele tänavatele sõitma.
Kuressaare kitsad tänavad on kap.remondis juba hulgemat aega. Ja tundub, et kõik korraga. Igatahes ei tea ma kunagi, millist tänavat pidi sõita, et jõuda toimetuseni. Iga päev muudavad nad midagi liikluskorralduses.
Tallinnas on küll selline.. hull nõelumine, aga laupäev-pühapäev saan hakkama. Tööpäevadel sõitmisega esialgu ootan.
Sõidu eesmärgiks oli muidugi BMB ehk Body Machine Body.
Üritus oli väga mõnus, üle hulga aja nägin koos niipalju tuttavaid-sõpru. Meeletult hea tunne... Lisaks muidugi muusika. Tõsiselt hea... eriti Cheersleadersid.
Kurp on aga see, et ikka tuleb uus aku jeebule osta. Nii ma jään jälle vaeseks... aga noh, mis teha. Kui ikka iga hommik tuleb talle täkku anda, siis...
esmaspäev, mai 04, 2009
Fragmendid
kuusirbi slepis
laperdas öine taevas
volbrile vastu
------
pilvedelt pudenes selgust
õitsvale merele
palsamit
katkisele rannajoonele
selgust ja udu
ning seda polegi nii vähe
sest katkimurtud jooni
ei saa terveks teha
ainult veidi tohterdada
------
mu väikse
kõrbete näoga kassi
pehme karvane
raskus
pühitseb mind
päevast päeva
sest mu väikese kassi
igas karvas
on koos kõik
me punased õhtud
ja valged hommikud
ja see hoiab
mind kukkumast
tänase ja homse vahele
täpselt karvapealt
laperdas öine taevas
volbrile vastu
------
pilvedelt pudenes selgust
õitsvale merele
palsamit
katkisele rannajoonele
selgust ja udu
ning seda polegi nii vähe
sest katkimurtud jooni
ei saa terveks teha
ainult veidi tohterdada
------
mu väikse
kõrbete näoga kassi
pehme karvane
raskus
pühitseb mind
päevast päeva
sest mu väikese kassi
igas karvas
on koos kõik
me punased õhtud
ja valged hommikud
ja see hoiab
mind kukkumast
tänase ja homse vahele
täpselt karvapealt
reede, mai 01, 2009
Külateatrite festival Salmel
...algas 1. mail. Päeval, mil ilmselt on haripunktis tudengite kevadpäevad Tartus. Kummaline küll, mina, kes ma ei viitsind neist kunagi väga osa võtta, vaid piirdusin mõne tänavaürituse jälgimisega, mõtlen neile nüüd ja praegu. Aga võibolla on asi hoopis Salme festivalis? Mis muud need tudengite päevad on kui amatöörteater nihestatud kuubis, osatäitjaiks tudengid ning nii mõnihgi kord ka linnarahvas.
Tähelepanekud külateatrite kohta jätan esmaspäeva. Lehte. Et ei tekiks olukorda, et mu mõtteid kajastuvad mujal. Iial ei või teada ;)
Samas tegelesime Salmel turundusega. Esiteks, tekitasin homsesse lehte külateatriteema, ja teiseks, hulk lehti sai Salmele toodud. Täitsa veider oli jälgida, et igal teisel oli MM käes :D.
Aga kolm külge kokku panna loetud tundide jooksul on ikka liiast. Tont neid reklaame võtku... mida ei tulnudki. Ja muidu sahkerdamist. Vihkan, vihkan, vihkan...
Järgmine kord nii kergekäeliselt ei luba.
Tähelepanekud külateatrite kohta jätan esmaspäeva. Lehte. Et ei tekiks olukorda, et mu mõtteid kajastuvad mujal. Iial ei või teada ;)
Samas tegelesime Salmel turundusega. Esiteks, tekitasin homsesse lehte külateatriteema, ja teiseks, hulk lehti sai Salmele toodud. Täitsa veider oli jälgida, et igal teisel oli MM käes :D.
Aga kolm külge kokku panna loetud tundide jooksul on ikka liiast. Tont neid reklaame võtku... mida ei tulnudki. Ja muidu sahkerdamist. Vihkan, vihkan, vihkan...
Järgmine kord nii kergekäeliselt ei luba.
kolmapäev, aprill 22, 2009
pühapäev, aprill 19, 2009
WTF?
Mu õhtusöök on ohus. Päike sirab 8-9 silma koduteel ja sisuliselt ma teed ei näe. Sõidan pimesi. Järelikult on ka elu ohus.
Et mida ma siis siin, toimetuses passin ja ära ei lähe? Ikka ootan Jyrka järel. Ja tema ootab külgede järel. OS külgede järel... mis vanasti läksid ära kell 7. Kell saab kohe kaheksa.
Et mida ma siis siin, toimetuses passin ja ära ei lähe? Ikka ootan Jyrka järel. Ja tema ootab külgede järel. OS külgede järel... mis vanasti läksid ära kell 7. Kell saab kohe kaheksa.
Kunagi ei või teada,
millal omandatud teadmistest võib kasu olla. Tõsi küll, enamjaolt kipuvad ununema need, mida igapäiselt ei kasuta. Samas on lootust, et ehk mälu kolikamber viskab aeg-ajalt mõne põnevana tundunud fakti või teadmisekübeme ka aktiivsesse sahtlisse.
Nonii, miks siis sellised mõtted? Nimelt sain kaks päeva järjest targemaks. Erialaselt. Pullerits käis ja rääkis. Aga esialgu ei näe ma kasutamisvõimalusi. Pole võimalik ju, et uudis on kui olemuslugu. Mõnus, ümmargune ja suupärane. Selline, millist mulle endale meeldib tarbida. Maitaha teada, mida kodanik see ja kodanik too arvas, tahan pilte. Elust ja inimestest. Ja kui seal on uudis taga, seda parem.
Muidugi on olemuslooliku uudist raskem kirjutada kui tavalist. Sest tavalise jaoks on vaja klotse: faktid, kommid, taust. Ilus ja kena. Alati ei saa küll kõike kätte, mida tahad, aga siiski on see selline... ehitustöö, kus puudub loomingulisus.
Minu vaatlusandmete järgi on Saare maakonnas vaid ühe käe sõrmedel ja vist 1-2 juurde neid inimesi, kes suudavad uudisele loominguliselt läheneda. Üldse loominguliselt kirjutada. Ja seda on tegelt pagana vähe. Võrreldes sellega, kui palju ajakirjanikke meil on. Ja veel ütlevad vaatlusandmed, et siin on neid rohkem. Vot nii :)
Nonii, miks siis sellised mõtted? Nimelt sain kaks päeva järjest targemaks. Erialaselt. Pullerits käis ja rääkis. Aga esialgu ei näe ma kasutamisvõimalusi. Pole võimalik ju, et uudis on kui olemuslugu. Mõnus, ümmargune ja suupärane. Selline, millist mulle endale meeldib tarbida. Maitaha teada, mida kodanik see ja kodanik too arvas, tahan pilte. Elust ja inimestest. Ja kui seal on uudis taga, seda parem.
Muidugi on olemuslooliku uudist raskem kirjutada kui tavalist. Sest tavalise jaoks on vaja klotse: faktid, kommid, taust. Ilus ja kena. Alati ei saa küll kõike kätte, mida tahad, aga siiski on see selline... ehitustöö, kus puudub loomingulisus.
Minu vaatlusandmete järgi on Saare maakonnas vaid ühe käe sõrmedel ja vist 1-2 juurde neid inimesi, kes suudavad uudisele loominguliselt läheneda. Üldse loominguliselt kirjutada. Ja seda on tegelt pagana vähe. Võrreldes sellega, kui palju ajakirjanikke meil on. Ja veel ütlevad vaatlusandmed, et siin on neid rohkem. Vot nii :)
laupäev, aprill 18, 2009
Ma ei söö sibulaid
Igal issanda selgel
õhtul punastab
sibulatega kirik
sest jääb jalgu hilisõhtusele
päikesekullale
mis katab sulavõina
kividest meisterdet aedu
ning põrkab pallina
taevavõlvilt karjaaeda
igal issanda selgel
hommikul punastab
sibulatega kirik
ka minu eest
sest ma ei jõua ega suuda
heita enesest välja
elu taevavõlvilist
karjaaialist hurma
ega kivisid iseenda seest
Ps. ma ei söö sibulaid
õhtul punastab
sibulatega kirik
sest jääb jalgu hilisõhtusele
päikesekullale
mis katab sulavõina
kividest meisterdet aedu
ning põrkab pallina
taevavõlvilt karjaaeda
igal issanda selgel
hommikul punastab
sibulatega kirik
ka minu eest
sest ma ei jõua ega suuda
heita enesest välja
elu taevavõlvilist
karjaaialist hurma
ega kivisid iseenda seest
Ps. ma ei söö sibulaid
neljapäev, aprill 16, 2009
Tegelikult
tegelikult
on päike kollane
taevas sinine
rohi roheline
mis sest
et musta laega toas
on mustad seinad
mustad voodid
ja mustad linad
ja ega sellestki
et pikkadel linadel
ei ole pikka iga
pikka meelt
ega pikka keha
nii tõesti
kui kassid otsivad linde
põõsaste alt
puude otsast
mustalt mullalt
mustalt maalt
mustalt põrandalt
musta lae alt
ja leiavad musta
ammu surnud
lõtvunud keha
mille meel rändab
all kollase päikese
sinise taeva
rohelise muru
musta mulla all.
on päike kollane
taevas sinine
rohi roheline
mis sest
et musta laega toas
on mustad seinad
mustad voodid
ja mustad linad
ja ega sellestki
et pikkadel linadel
ei ole pikka iga
pikka meelt
ega pikka keha
nii tõesti
kui kassid otsivad linde
põõsaste alt
puude otsast
mustalt mullalt
mustalt maalt
mustalt põrandalt
musta lae alt
ja leiavad musta
ammu surnud
lõtvunud keha
mille meel rändab
all kollase päikese
sinise taeva
rohelise muru
musta mulla all.
kolmapäev, aprill 15, 2009
kolmapäev, aprill 08, 2009
Ei midagi uut siin taeva all
need hullud linnud
naersid
nad naersid kuni
purunes taevas ja
pragunes maa
mu hullud öised linnud
öisest taevast
ja maa
mu unedemaa läks naeruga
katki
hullud unede linnud jäid öösse
ja mu päevad
mu hullud päevad lendavad
naeravad
lähevad katki purunevad pragunevad
koperdavad
katkiste jalgadega tunnist tundi
nagu öid välja naerev
lind
naersid
nad naersid kuni
purunes taevas ja
pragunes maa
mu hullud öised linnud
öisest taevast
ja maa
mu unedemaa läks naeruga
katki
hullud unede linnud jäid öösse
ja mu päevad
mu hullud päevad lendavad
naeravad
lähevad katki purunevad pragunevad
koperdavad
katkiste jalgadega tunnist tundi
nagu öid välja naerev
lind
teisipäev, aprill 07, 2009
Kääbiku küsimus
pühapäev, aprill 05, 2009
Mulje reedest
Nimelt selline, et pärast ägedat lemmikbändiesinemist või noh, pärast lihtsalt väga lahedat festivalipäeva kas Saksas või Tallinnas olen ma kordi väsinum, aga märksa paremas tujus kui pärast süldi järgi veits vintis peaga keksimist, niiet jalad villis.
Eriti halb on pidudel paaritumisrituaalid, mis sobivad võibolla 99% rahvastikust, a mitte mulle. Veider jah, a maisuuda seda nautida täiel määral. Võibolla ma olen lihtsalt kogu aeg tundnud ennast vana, koleda ja paksuna. Lapsepõlvest peale. Võimatu see pole... samas Tiiu Talvisti mängud olid vahvad :D Ja ikkagi jään ma selle juurde, et järgmiseks suureks peoks soetan endale libahundi kaardid.
Vot nii. Mitte, et mul oleks midagi MM-i pidude vastu... Sest noh, see kamp on saanud kuidagi omamaks, kui kunagine OS. Eiteagi miks.. samas ei sobitu ma hästi ka sinna.. Ilmselt ikkagi on nii, et kõige-kõige-kõige rohkem naudin ma ühiseid olemisi koos Sassi-Madise-Lee-Tiina-Mandi-Melianiga... Nojah, teisi näen ma natuke vähem, a ilmselt kuuluvad loetelusse ka Ristod ja Krafud ja muud pudulojused ;)
PS. Viimased pidulised lahkusid majast kell seitse...
Eriti halb on pidudel paaritumisrituaalid, mis sobivad võibolla 99% rahvastikust, a mitte mulle. Veider jah, a maisuuda seda nautida täiel määral. Võibolla ma olen lihtsalt kogu aeg tundnud ennast vana, koleda ja paksuna. Lapsepõlvest peale. Võimatu see pole... samas Tiiu Talvisti mängud olid vahvad :D Ja ikkagi jään ma selle juurde, et järgmiseks suureks peoks soetan endale libahundi kaardid.
Vot nii. Mitte, et mul oleks midagi MM-i pidude vastu... Sest noh, see kamp on saanud kuidagi omamaks, kui kunagine OS. Eiteagi miks.. samas ei sobitu ma hästi ka sinna.. Ilmselt ikkagi on nii, et kõige-kõige-kõige rohkem naudin ma ühiseid olemisi koos Sassi-Madise-Lee-Tiina-Mandi-Melianiga... Nojah, teisi näen ma natuke vähem, a ilmselt kuuluvad loetelusse ka Ristod ja Krafud ja muud pudulojused ;)
PS. Viimased pidulised lahkusid majast kell seitse...
teisipäev, märts 31, 2009
Lugu maiast toimetusehiirest
NB! tegu on väljaprakeeritud tekstiga:
Pea kuu aega tagasi sain tuttavaks tegelasega, keda kirjeldatakse tavaliselt niimoodi: "Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed."
Pühapäeva õhtu ja vaikne arvuti surin. Suures vanas majas ei ole kedagi peale minu. Õhtune väsimus kraapis ärritavalt silmades ning kell tiksus halastamatult kvaliteetaega tööajast maha. Ja mina.. ma kammisin tuimalt uudisteportaale läbi ning äkilise mõtte ajel rebisin pilgu helendavast kükloobist. Mind uurisid vähem kui poole meetri kauguselt ümmargused uudishimulikud nööpsilmad. Paar hetke tunnistasime hämmeldunult teineteist ning siis tegi loomake minekut. Ootasin kannatlikult mõne minuti. Tagasi ta ei tulnud ning bns-is kirjutati midagi kütusehindade langusest ja....hiir oli tagasi. Lähemal kui varem, uurides asjatundlikult kõrvaklappe. Märgates mu pilku, lõi silmad valehäbis maha ning vudis oma teed. Sel õhtul ei mänginud me enam rebast ja väikest printsi.
Ülejärgmisel hommikul tööle tulles näitas kolleeg mulle võidukalt hiirenäritud kommi. Lahked töökaaslased oli jätnud mulle eelmiseö õhtul lauale natuke magusat. Hõbepaberis kompvek oli veetud telefoni ääre alla ning kommis haigutas ümmargune sakiliste servadega auk. Ka laua kollegi laual oli samasugune maius, see oli aga jäetud puutumata. Kummatigi leidus tema arvutiklaverisahtlis hulk väikesi pabulaid...
Jätsin oma kommi väiksele maiasmokast külalisele. Ta ei petnud mu ootusi, sest järgmisel päeval tööle saabudes leidsin laualt vaid hõbepaberipuru.
Möödus paar nädalat ning siis tuli taas. Mu laua peal on tavaliselt igasugust kraami, mida võib nimetada mitte niivõrd töö- kuivõrd õndsusasjadeks, näiteks pealuukujuline pliiatsiteritaja, mõned arvustamistootavad raamatud, väike märkmik ja ka väike pusle. Selline hülgepildiga. Väike ja kerge asi, mida on lihtne laua pealt maha nügida ehk sain tervisi väikselt nööpsilmselt olevuselt.
Ja mõnikord õhtuti, kui tuleb jääda kauemaks oma laua taha, vaatan ma sinna, poole meetri kaugusele, et võibolla tuleb ta taas. Ja võib-olla uudistame teineteist natuke kauem kui paar hetke...
Pea kuu aega tagasi sain tuttavaks tegelasega, keda kirjeldatakse tavaliselt niimoodi: "Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed."
Pühapäeva õhtu ja vaikne arvuti surin. Suures vanas majas ei ole kedagi peale minu. Õhtune väsimus kraapis ärritavalt silmades ning kell tiksus halastamatult kvaliteetaega tööajast maha. Ja mina.. ma kammisin tuimalt uudisteportaale läbi ning äkilise mõtte ajel rebisin pilgu helendavast kükloobist. Mind uurisid vähem kui poole meetri kauguselt ümmargused uudishimulikud nööpsilmad. Paar hetke tunnistasime hämmeldunult teineteist ning siis tegi loomake minekut. Ootasin kannatlikult mõne minuti. Tagasi ta ei tulnud ning bns-is kirjutati midagi kütusehindade langusest ja....hiir oli tagasi. Lähemal kui varem, uurides asjatundlikult kõrvaklappe. Märgates mu pilku, lõi silmad valehäbis maha ning vudis oma teed. Sel õhtul ei mänginud me enam rebast ja väikest printsi.
Ülejärgmisel hommikul tööle tulles näitas kolleeg mulle võidukalt hiirenäritud kommi. Lahked töökaaslased oli jätnud mulle eelmiseö õhtul lauale natuke magusat. Hõbepaberis kompvek oli veetud telefoni ääre alla ning kommis haigutas ümmargune sakiliste servadega auk. Ka laua kollegi laual oli samasugune maius, see oli aga jäetud puutumata. Kummatigi leidus tema arvutiklaverisahtlis hulk väikesi pabulaid...
Jätsin oma kommi väiksele maiasmokast külalisele. Ta ei petnud mu ootusi, sest järgmisel päeval tööle saabudes leidsin laualt vaid hõbepaberipuru.
Möödus paar nädalat ning siis tuli taas. Mu laua peal on tavaliselt igasugust kraami, mida võib nimetada mitte niivõrd töö- kuivõrd õndsusasjadeks, näiteks pealuukujuline pliiatsiteritaja, mõned arvustamistootavad raamatud, väike märkmik ja ka väike pusle. Selline hülgepildiga. Väike ja kerge asi, mida on lihtne laua pealt maha nügida ehk sain tervisi väikselt nööpsilmselt olevuselt.
Ja mõnikord õhtuti, kui tuleb jääda kauemaks oma laua taha, vaatan ma sinna, poole meetri kaugusele, et võibolla tuleb ta taas. Ja võib-olla uudistame teineteist natuke kauem kui paar hetke...
pühapäev, märts 29, 2009
Forgotten Sunrise seljatas Sistersi
Forgotten seljatas Sistersi sel laupäeval.
Kuigi ilmselgelt oli Sistersi Tallinna kontsert parem kui kunagi M'Era Lunal kuuldu, jättis ta sellise... kuidas nüüd öelda, ei liha ega kala mulje. Kena et käisin, aga midagi poleks katki olnud, kui poleks ka näinud. St. ei midagi erilist. Samas Andrew ei ülbanud ja pidas end üldse üsna korralikult ülal, mis iseenesest on positiivne.
Jõudsin ketserlikule järeldusele, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna. Uusi lugusid ju pole ja ainult Andrew E. on jäänud vanast koosseisust alles. Aga kaua sa ikka vanu lugusid ühtemoodi teed, ikka muudad midagi. Nüüd aga on lood nii tundmatuseni muutunud, et raske ära tunda.
Olin lavale üsna lähedal ja sisuliselt Suure DIEHARD Sistersi fänni Frantsu selja taga. Kui laval kiskus igavaks, siis võis pilgu rahulikult fs-le pöörata ning vaadata, kuidas ta vägesid juhatas. Dirigeeris. No offence, muidugi, Frants, aga see oli päris vahva vaatepilt :D.
Siis kargas eiteakust Tartu Madise ette miski pikajuukseline väike tibi, kes ei pannud ei ööd ega Madist tähele ja komistas korduvalt talle sülle. :D
Risto ja Vesta olid kontsal oma väikse rockilapsega, kel suus gooti lutt ja kõrvaklapid peas. Täitsa äge. Sest lapsest saab niiviisi kas tõeline selle muusikastiili vihkaja või hakkab ta juba 5-aastaselt omaenda bände tegema.
Tallinna Madis polnd üldse rahul kontsaga ning kõht oli ka tühi. Nii sõitsime Sassi-Madisega peetri pizzasse ja sõime mõned produktid nahka.
Et aeg oli üsna hommikune ehk pool üks, siis suundusime kolmekesi, Jyrka, Madis ja mina Rockstarsi, kus pidi teadupoolest mängima alates ühest Andersi bänd Forgotten Sunrise. Mängis küll, aga alates poole kolmest. Ja see oli äge. Anders ja co rokkisid täiega. Muidugi ei saanud ma end pidama ja keksisin laulu "Nextep Suicide" saatel üsna tublisti. Mina, vana paks. Ja jäingi keset saali, sest vunk oli juba sees. Madis aga kustus miskil ajal nii ära, et otsustasime mitte sellega riskida, et ta täiesti magama jääb ja läksime poole pealt minema.. :(((.
Aga järgmine kord jälle.:)
Kuigi ilmselgelt oli Sistersi Tallinna kontsert parem kui kunagi M'Era Lunal kuuldu, jättis ta sellise... kuidas nüüd öelda, ei liha ega kala mulje. Kena et käisin, aga midagi poleks katki olnud, kui poleks ka näinud. St. ei midagi erilist. Samas Andrew ei ülbanud ja pidas end üldse üsna korralikult ülal, mis iseenesest on positiivne.
Jõudsin ketserlikule järeldusele, et see bänd oleks võinud juba aastakümneid tagasi laiali minna. Uusi lugusid ju pole ja ainult Andrew E. on jäänud vanast koosseisust alles. Aga kaua sa ikka vanu lugusid ühtemoodi teed, ikka muudad midagi. Nüüd aga on lood nii tundmatuseni muutunud, et raske ära tunda.
Olin lavale üsna lähedal ja sisuliselt Suure DIEHARD Sistersi fänni Frantsu selja taga. Kui laval kiskus igavaks, siis võis pilgu rahulikult fs-le pöörata ning vaadata, kuidas ta vägesid juhatas. Dirigeeris. No offence, muidugi, Frants, aga see oli päris vahva vaatepilt :D.
Siis kargas eiteakust Tartu Madise ette miski pikajuukseline väike tibi, kes ei pannud ei ööd ega Madist tähele ja komistas korduvalt talle sülle. :D
Risto ja Vesta olid kontsal oma väikse rockilapsega, kel suus gooti lutt ja kõrvaklapid peas. Täitsa äge. Sest lapsest saab niiviisi kas tõeline selle muusikastiili vihkaja või hakkab ta juba 5-aastaselt omaenda bände tegema.
Tallinna Madis polnd üldse rahul kontsaga ning kõht oli ka tühi. Nii sõitsime Sassi-Madisega peetri pizzasse ja sõime mõned produktid nahka.
Et aeg oli üsna hommikune ehk pool üks, siis suundusime kolmekesi, Jyrka, Madis ja mina Rockstarsi, kus pidi teadupoolest mängima alates ühest Andersi bänd Forgotten Sunrise. Mängis küll, aga alates poole kolmest. Ja see oli äge. Anders ja co rokkisid täiega. Muidugi ei saanud ma end pidama ja keksisin laulu "Nextep Suicide" saatel üsna tublisti. Mina, vana paks. Ja jäingi keset saali, sest vunk oli juba sees. Madis aga kustus miskil ajal nii ära, et otsustasime mitte sellega riskida, et ta täiesti magama jääb ja läksime poole pealt minema.. :(((.
Aga järgmine kord jälle.:)
neljapäev, märts 26, 2009
Seakari, ma ütlen
Enne kui ma vihast lõhki lähen, tahan rääkida mustast koerast. Lümanda mustast koerast, kelle omanik joob ja tal pole endal toidurahagi, koerale kuluvast rääkimata. Sestap hakkasime talle süüa andma ja sisuliselt on ta meie loom.
Nüüd aga vallavalitsus tahab ta maha tappa. Kus olid nende silmad siis, kui loom nälgis? Keegi midagi ette ei võtnud, aga kui vaja tappa, laseme aga käia. Anname ametnikele kinga ning tapame loomi. Ja kaitseme "kodutuid" lapsi, kes ei oska öisel ajal toas olla, vaid kolistavad küla vahel ringi. Ja mitte ainult... Välja pressida oskavad nad ka ja küla vahel kummide vilinal kihutada. Kaitsekilp on neil hea.
Jah, võibolla tuleks ta kinni panna, aga mismoodi ma panen kinni vana looma, kes sisuliselt terve elu on harjunud vabalt liikuma?
Tavaliselt vingerdan ma lubadustest välja, aga ühte ma luban: kui keegi sellele loomale peaks midagi tegema, siis ma tean väga täpselt, kelle poole näpuga näidata ja kelle pläkk üles korjata ja pressi paisata.
Nüüd aga vallavalitsus tahab ta maha tappa. Kus olid nende silmad siis, kui loom nälgis? Keegi midagi ette ei võtnud, aga kui vaja tappa, laseme aga käia. Anname ametnikele kinga ning tapame loomi. Ja kaitseme "kodutuid" lapsi, kes ei oska öisel ajal toas olla, vaid kolistavad küla vahel ringi. Ja mitte ainult... Välja pressida oskavad nad ka ja küla vahel kummide vilinal kihutada. Kaitsekilp on neil hea.
Jah, võibolla tuleks ta kinni panna, aga mismoodi ma panen kinni vana looma, kes sisuliselt terve elu on harjunud vabalt liikuma?
Tavaliselt vingerdan ma lubadustest välja, aga ühte ma luban: kui keegi sellele loomale peaks midagi tegema, siis ma tean väga täpselt, kelle poole näpuga näidata ja kelle pläkk üles korjata ja pressi paisata.
kolmapäev, märts 18, 2009
pühapäev, märts 15, 2009
Kummardus Vinskile
Ei, keegi ei taha seda teada, mina kaasa arvatud, aga ma räägin ikka.
Sellest, et kärsaninaga kass kaevas oma vastsündinud kiisul kõhu lõhki ja soolikad vedelesid loomakese peal nagu erivärvilised ussid, et pean alla laskuma mööda kilomeetripikkust raudtreppi ning all ootab kuristik, et lahtine buss on kõrge nagu 10-korruseline maja ja ma hoian ennast kõigi küüntega kinni, et mitte läikiva südamega maha pudeneda...
Te ei taha ju kõigest sellest teada. Aga kõike seda ma näen igal ööl alates kaheteistkümnest, vahel harva ka poole kahest kuni poole kaheksani, mil teen silmad lahti ja saan aru, et aeg on hoida taaskord ennast libastumast. Tänasesse. Sest tänal on seesama pulss, mis lööb sama ühtlaselt ja üsna samamoodi kui kella kaheteistkümnest poole kaheksani.
Keegi ei taha sellest teada, ja kõik teavad niigi. Et elu on uni ja uni on elu.
Sellest, et kärsaninaga kass kaevas oma vastsündinud kiisul kõhu lõhki ja soolikad vedelesid loomakese peal nagu erivärvilised ussid, et pean alla laskuma mööda kilomeetripikkust raudtreppi ning all ootab kuristik, et lahtine buss on kõrge nagu 10-korruseline maja ja ma hoian ennast kõigi küüntega kinni, et mitte läikiva südamega maha pudeneda...
Te ei taha ju kõigest sellest teada. Aga kõike seda ma näen igal ööl alates kaheteistkümnest, vahel harva ka poole kahest kuni poole kaheksani, mil teen silmad lahti ja saan aru, et aeg on hoida taaskord ennast libastumast. Tänasesse. Sest tänal on seesama pulss, mis lööb sama ühtlaselt ja üsna samamoodi kui kella kaheteistkümnest poole kaheksani.
Keegi ei taha sellest teada, ja kõik teavad niigi. Et elu on uni ja uni on elu.
reede, märts 06, 2009
Armasta väikseid loomi...
Tegin eile õhtul aega parajaks (noh, OS venis nagu kapsauss), kui avastasin, et Janne-poolselt aknalaualt uudistavad mind ümmargused nööpsilmad. Hetke vaatasime teineteisele otsa, mina ja hiir, siis jõudsin üllatuda ja läinud ta oligi. Ootasin mõne hetke, süvenesin taas helesinisesse kükloopi, ja loomake oli jälle kohal, nuuskis ettevaatlikult kõrvaklappe. Taaskord tabatuna tegi minekut.
NB! kasse ei tohi külla tuua, tekitavad veel genotsiidi...
NB! kasse ei tohi külla tuua, tekitavad veel genotsiidi...
neljapäev, märts 05, 2009
Olen sarimõrvar
Vaat sellise tulemuse sain. Kolleegil oli liiga palju aega ja ta saatis miskid imelikud testid laiali.
1. selgus, et olen sarimõrvar
2. geenius
3. tavalise mõtlemisega
4. et suudan koordineeruda (ebatavaline)
5. olen realistlik ja samas loominguline, aktiivne, kuid pole eriti perekondlik. Ei pööra suurt tähelepanu tähtsatele kuupäevadele. Analüütiline, rahulik ja umbusklik ning enesekindel, visa ning usun oma ideaalidesse...
kena keik, aga kes mu külje valmis teeb, sel ajal kui ma geniaalselt tavalisel moel mõrvan mõnda mõttetut... siga??? :((((((
ühesõnaga, hakkan dexteriks, aga täiesti oma koodeksiga. Mis lubab mõttetuid pisiülemusi ja vastikuid valetajaid maha tappa. Ja järjekord on juba täitsa olemas.
1. selgus, et olen sarimõrvar
2. geenius
3. tavalise mõtlemisega
4. et suudan koordineeruda (ebatavaline)
5. olen realistlik ja samas loominguline, aktiivne, kuid pole eriti perekondlik. Ei pööra suurt tähelepanu tähtsatele kuupäevadele. Analüütiline, rahulik ja umbusklik ning enesekindel, visa ning usun oma ideaalidesse...
kena keik, aga kes mu külje valmis teeb, sel ajal kui ma geniaalselt tavalisel moel mõrvan mõnda mõttetut... siga??? :((((((
ühesõnaga, hakkan dexteriks, aga täiesti oma koodeksiga. Mis lubab mõttetuid pisiülemusi ja vastikuid valetajaid maha tappa. Ja järjekord on juba täitsa olemas.
teisipäev, märts 03, 2009
Vikerkaar
Your rainbow is shaded violet.
What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.
Find the colors of your rainbow at spacefem.com.
What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.
Find the colors of your rainbow at spacefem.com.
Ja Tindómë reklaamis mind ühes kohas nii:
Kirjutada ta igatahes oskab ja autoriteetne on ka. ;)
Kuidas relvastuda laipadega
Sellest on pikalt laialt juttu Mandi kõige värskemas raamatus, mis tõsi küll, veel käsikirjaline.
Algus on jube hea. Paremat ei saa tahtagi. Aga kuskil poole pealt läheb natuke lohakaks, niiet Mant, vaata üle.
A maitaht üldse kriitikat teha (eraviisiliselt aint natuke), vaid öelda, et ma olen nii mõnestki asjast absoluutses vaimustuses, näiteks lohesabast.
Sest mul on väga elavalt meeles Jõgeva sompus soine Iidmaa larp, kus lohe esimene ots põgenes ja kuninga asehaldur pidas koletise tagumikuga läbirääkimisi...
Samuti olen ma vaimustuses sellest, et lohe ei ole lohe, vaid elavmägi. Ja "kõigus" on hea leid.
Jaa.. ja nüüd saab Kriku oma tahtmise, ehk ma tekitan 13 talvise hetke kohta arvamusloo ja panen selle oma lehte ka ;)
Algus on jube hea. Paremat ei saa tahtagi. Aga kuskil poole pealt läheb natuke lohakaks, niiet Mant, vaata üle.
A maitaht üldse kriitikat teha (eraviisiliselt aint natuke), vaid öelda, et ma olen nii mõnestki asjast absoluutses vaimustuses, näiteks lohesabast.
Sest mul on väga elavalt meeles Jõgeva sompus soine Iidmaa larp, kus lohe esimene ots põgenes ja kuninga asehaldur pidas koletise tagumikuga läbirääkimisi...
Samuti olen ma vaimustuses sellest, et lohe ei ole lohe, vaid elavmägi. Ja "kõigus" on hea leid.
Jaa.. ja nüüd saab Kriku oma tahtmise, ehk ma tekitan 13 talvise hetke kohta arvamusloo ja panen selle oma lehte ka ;)
neljapäev, veebruar 26, 2009
Persse
Jah. Persse.
Kaua võib. Igasugused käivad lugemas.(hulk ebatsensuurseid väljendeid) Ja sisuliselt rääkisin seda, millest oleks pidanud arvamusloo kirjutama. Jah, vihjan, vihjan, vihjan. Sest see on ebanormaalne.
Kas sa said nüüd aru?
Samas on töö- ja eraelu nii põimunud, et sisuliselt ei teki siia ilmselt enam hulk aega ühtegi posti. Kõik on õnnelikult? Rahul? Tubli.
Ahjaa, ma ei ole Võlla külast, seega pole ette nähtud võllanalju? Privileegid on kuskil mujal? See viimane on aga nii krdi tuttav teema, et ajab oksele. OkSele.
Kaua võib. Igasugused käivad lugemas.(hulk ebatsensuurseid väljendeid) Ja sisuliselt rääkisin seda, millest oleks pidanud arvamusloo kirjutama. Jah, vihjan, vihjan, vihjan. Sest see on ebanormaalne.
Kas sa said nüüd aru?
Samas on töö- ja eraelu nii põimunud, et sisuliselt ei teki siia ilmselt enam hulk aega ühtegi posti. Kõik on õnnelikult? Rahul? Tubli.
Ahjaa, ma ei ole Võlla külast, seega pole ette nähtud võllanalju? Privileegid on kuskil mujal? See viimane on aga nii krdi tuttav teema, et ajab oksele. OkSele.
esmaspäev, veebruar 23, 2009
lapsik mina
päeva tõusnud päike
pillub kiiri
kui tõvetõbise karistust
läbi vihmaseguse
klaasi
palavik nõrgub higina
juuste alla
kardinad kistakse
päeva eest alasti
avali
tantsi meiega tantsi
sest notke plaksutab käsi
tantsi
kuni veel jõuad
voodist
iialgi tõusmata
pillub kiiri
kui tõvetõbise karistust
läbi vihmaseguse
klaasi
palavik nõrgub higina
juuste alla
kardinad kistakse
päeva eest alasti
avali
tantsi meiega tantsi
sest notke plaksutab käsi
tantsi
kuni veel jõuad
voodist
iialgi tõusmata
reede, veebruar 20, 2009
Hommik on halvim aastaaeg,
nagu ütles mulle kord tervituseks Valve Heiberg, kui läksin teda maavalitsusse küsitlema varajasel hommikutunnil ehk 09.30. Nii on.
Aga kui pääsed napilt allaajamisest ülesõidurajal (endise kolleegi poolt) ning teed põike, vältimaks kindlaid tegelasi ja põrutad peaaegu otsekohe teistele endistele kolleegidele vastu (kellest ühel on kindlasti pikem kui tavaliselt (ma loen enne tööleminekut lehti))... no see ei saa kuidagi heaga lõppeda.
Aga kui pääsed napilt allaajamisest ülesõidurajal (endise kolleegi poolt) ning teed põike, vältimaks kindlaid tegelasi ja põrutad peaaegu otsekohe teistele endistele kolleegidele vastu (kellest ühel on kindlasti pikem kui tavaliselt (ma loen enne tööleminekut lehti))... no see ei saa kuidagi heaga lõppeda.
teisipäev, veebruar 17, 2009
"Teil on uus koer!"
Nii hüüatas mu ema, kui nägi Lümanda suurt musta vana koera meie aida ees truult istumas.
Tõsi ta on.
Tõsi ajast, mil mulle ja Jürkale jõudis lõplikult kohale selle looma olukord ehk selgrooribid turritavad koera seljast välja nagu saatana selgroog ja kohta tal pole, kus olla. Külajutud räägivad, et koera tegelik peremees on vahetanud tahke leiva lõplikult vedela vastu.. No ei tea. Aga igatahes loom kolis meie aeda elama. Aga kui koer vahetab elukohta.. koer, truu loom... ma ei taha mõelda, mis elu tal oli.
Nüüdsest peale anname koerale süüa ning eile öösel valmistas Jyrka aseme puukuuri. Olgu tal vähemalt talutav pensionipõlv.
Kassid on küll jube armukadedad, aga kui loom ikka su oma silma all sisuliselt näljast kooleb, on ikka hull lugu küll.
Tõsi ta on.
Tõsi ajast, mil mulle ja Jürkale jõudis lõplikult kohale selle looma olukord ehk selgrooribid turritavad koera seljast välja nagu saatana selgroog ja kohta tal pole, kus olla. Külajutud räägivad, et koera tegelik peremees on vahetanud tahke leiva lõplikult vedela vastu.. No ei tea. Aga igatahes loom kolis meie aeda elama. Aga kui koer vahetab elukohta.. koer, truu loom... ma ei taha mõelda, mis elu tal oli.
Nüüdsest peale anname koerale süüa ning eile öösel valmistas Jyrka aseme puukuuri. Olgu tal vähemalt talutav pensionipõlv.
Kassid on küll jube armukadedad, aga kui loom ikka su oma silma all sisuliselt näljast kooleb, on ikka hull lugu küll.
esmaspäev, veebruar 16, 2009
13. ja reede
Üle elatud. Mul õnnestus ämbrisse astuda nagu ikka. Kui kuskil on pang laokil, siis sinna ma ka jalgupidi satun, kindel mis kindel.
Esiteks, see reedene loll "nali", mis ausalt öelda on küll toimetuse "väga pläkk", ja mis tundus laupäeva hommikul sellise süütu võllandusega, võib kalliks maksma minna.
Teiseks, täna hommikul avastasin, et nii keel kui korrektuur olid järjekordselt mu reedel kirjutatud lolluse sisse jätnud.
Reede ja kolmteist õigustas seekord oma nime.
Esiteks, see reedene loll "nali", mis ausalt öelda on küll toimetuse "väga pläkk", ja mis tundus laupäeva hommikul sellise süütu võllandusega, võib kalliks maksma minna.
Teiseks, täna hommikul avastasin, et nii keel kui korrektuur olid järjekordselt mu reedel kirjutatud lolluse sisse jätnud.
Reede ja kolmteist õigustas seekord oma nime.
laupäev, veebruar 14, 2009
Valentinist sõbrani
Ahjaa, nilbu kirjutasin ka. Mis meenutas mulle eelmist sõbrapäeva, kus OSis kirjutasin "ajakirjanik arvab" rubriigis putodest ja keegi kurat ei jaganud välja, misse või kesse on "puto" :D Ja asendati neutraalse sõnaga "kupiido". Mis tegelt on jama, sest ma mõtlen neist pontsakatest tüütutest kunstiajaloo naljakustest ikka kui "putodest", sest seda sõna kasutas mu lugupeetud ja väga tore kunstiõpetaja kolledžis, mis praegu on transformeerunud akadeemiaks.
Hehhe, ühesõnaga, poolikud kunstialased teadmised olid seekord teadmatuse taga ja tänases lehes olen lausa sõbralikkus ise sõbrapäeva suhtes.
Võrdlus siin:
Laupäev, 14. veebruar 2009.
Loe kommentaare | Kommenteeri
Lind ei lenda, buss ei sõida, laps jäi haigeks, mees on pahur, naine tänitab, koondamisteade on tulekul, lörts ei taha tänavatelt kaduda jne jne. Ühesõnaga – parem üldse kõrvad pea alla panna. Või?
Kõige tuntuma "olla või mitte olla" dilemma on kirja pannud Shakespeare. Kummatigi on sama autor samas näidendis Ophelia tegelaskujuga loonud traagilise ja peast segi armastaja võrdkuju – Valentina.
14. veebruar oli pühendatud armastajaile. Tänaseks on kaotsi läinud päeva algne tähendus, räägitakse sõbrapäevast.
Samas just kehvadel aegadel selgub tõde ehk kas sõber on ikka sõber või on tema näole maalitud igikestev klouninaeratus...
14. veebruar 2009
___________________________________
Autor: Ene Kallas
Reede, 15. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri
Neljapäeval oli see päev, mis on oma nime saanud Valentinilt. Aeg on teinud korrektiivid ja algselt armastajatele kuulunud päev on saanud neutraalse tähenduse, mil justkui tuleks oma sõpru meeles pidada. Ainsal päeval aastas.
Küllalt irooniline, aga ainus kuulatav laul, mis mulle meenub seoses 14. veebruariga, on Olav Ehala loodud “Valentinipäev”. Mitte sõnagi sõpradest, mitte ainsat kupiidot, vaid armukire tõttu hulluksminev Ophelia.
Kui sestsamast emotsioonist eemaldada hormonaalsed iseärasused, siis igasuguseid taolisi transporditud päevi ja pühasid võibki julgelt nimetada hulluseks. Tarbimishulluseks. Nüüd juba vähem, aga see ei takista iga endast lugupidavat poodi riputamast eriti nähtavale kohale südamekesi ja roosasid kulinaid, rääkimata pontsakaist kupiidodest.
Armunute päevast on saanud sõbrapäev. Kes on sõber? Kas see, kellele on hea muresid kurta, elu ebaõiglusest jahuda ja filosofeerida elu lillelisuse või imemise teemadel või see, kellega jood koos kohvi või õlut ja arendad smalltalki, või hoopiski see, kellele ütled möödaminnes tere. Mõiste “sõber” on justkui pikaksvenitatud püksikumm, mida kasutatakse praktiliselt igaühe kohta, kellega just kana kitkuda pole. Niisiis, kui me peame sõbrapäeva, kelle päeva me siis tähistame?
Õiglasem oleks see päev ümber nimetada roosapäevaks või kaasinimesepäevaks või taastada päeva algne tähendus. Valik on sinu. Kui aga eesmärk on lihtsalt komme süüa või kellelegi sõbrapäeva sildi all lipitsevaid märkusi teha, aga palun. Kommi süüa võib ka päevatult. Isegi ilma teretuttavast sõbrata.
Hehhe, ühesõnaga, poolikud kunstialased teadmised olid seekord teadmatuse taga ja tänases lehes olen lausa sõbralikkus ise sõbrapäeva suhtes.
Võrdlus siin:
JUHTKIRI - Armastajaist sõpradeni
Autor: MMLaupäev, 14. veebruar 2009.
Loe kommentaare | Kommenteeri
Lind ei lenda, buss ei sõida, laps jäi haigeks, mees on pahur, naine tänitab, koondamisteade on tulekul, lörts ei taha tänavatelt kaduda jne jne. Ühesõnaga – parem üldse kõrvad pea alla panna. Või?
Kõige tuntuma "olla või mitte olla" dilemma on kirja pannud Shakespeare. Kummatigi on sama autor samas näidendis Ophelia tegelaskujuga loonud traagilise ja peast segi armastaja võrdkuju – Valentina.
14. veebruar oli pühendatud armastajaile. Tänaseks on kaotsi läinud päeva algne tähendus, räägitakse sõbrapäevast.
Samas just kehvadel aegadel selgub tõde ehk kas sõber on ikka sõber või on tema näole maalitud igikestev klouninaeratus...
14. veebruar 2009
___________________________________
Ajakirjanik arvab: Kupiidodest armastajaini ja plastmass-südameist sõpradeni (2)
Autor: Ene Kallas
Reede, 15. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri
Neljapäeval oli see päev, mis on oma nime saanud Valentinilt. Aeg on teinud korrektiivid ja algselt armastajatele kuulunud päev on saanud neutraalse tähenduse, mil justkui tuleks oma sõpru meeles pidada. Ainsal päeval aastas.
Küllalt irooniline, aga ainus kuulatav laul, mis mulle meenub seoses 14. veebruariga, on Olav Ehala loodud “Valentinipäev”. Mitte sõnagi sõpradest, mitte ainsat kupiidot, vaid armukire tõttu hulluksminev Ophelia.
Kui sestsamast emotsioonist eemaldada hormonaalsed iseärasused, siis igasuguseid taolisi transporditud päevi ja pühasid võibki julgelt nimetada hulluseks. Tarbimishulluseks. Nüüd juba vähem, aga see ei takista iga endast lugupidavat poodi riputamast eriti nähtavale kohale südamekesi ja roosasid kulinaid, rääkimata pontsakaist kupiidodest.
Armunute päevast on saanud sõbrapäev. Kes on sõber? Kas see, kellele on hea muresid kurta, elu ebaõiglusest jahuda ja filosofeerida elu lillelisuse või imemise teemadel või see, kellega jood koos kohvi või õlut ja arendad smalltalki, või hoopiski see, kellele ütled möödaminnes tere. Mõiste “sõber” on justkui pikaksvenitatud püksikumm, mida kasutatakse praktiliselt igaühe kohta, kellega just kana kitkuda pole. Niisiis, kui me peame sõbrapäeva, kelle päeva me siis tähistame?
Õiglasem oleks see päev ümber nimetada roosapäevaks või kaasinimesepäevaks või taastada päeva algne tähendus. Valik on sinu. Kui aga eesmärk on lihtsalt komme süüa või kellelegi sõbrapäeva sildi all lipitsevaid märkusi teha, aga palun. Kommi süüa võib ka päevatult. Isegi ilma teretuttavast sõbrata.
reede, veebruar 13, 2009
Kabjad löövad meile...
... aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. (Eno Raud "Sõidulaul")
Ja need kolm punkti seal on olulised, mitte ainult laulule, vaid tema poja, Mihkli raamatule.
Jah, möönan, et tekst on kohati ebatsensuurne, tuletades meelde õndsaid Tartu aegu ja Illeka perioodi, aga samas rockimehe kirjutatud tekst hakkab lonkama, kui seal pole sõnu nagu "p..s", väljendeid "minge m..ni, raisk," kui selle tegelased ei pane tina, rääkimata kõiksugu muudest tegevustest.
Raud uhab musta pori näkku nii endale, raamatu peategelastele kui ka lugejatele ilma hinnaalanduseta. Kõike ausalt ja otse p....st. Ja mis peamine, stiilipuhtalt ning keeleleidlikult. Egas asjata seda raamatut kiideta ja maimesta, kui saabki ühe auhindadest, mida hakatakse varsti jagama.
Raamatu lugemine tekitas tahtmise Sinku Vinku DVD-d vaadata või lihtsalt plaate kuulata. Mr. Lawrence ple mu lemmik kunagi olnud, aga peab tunnistama, et ka seal on oma head kohad.. momendid?
Sinku Vinku on aga fenomen, selline, mis tuli, et jääda.
Samuti võib juba öelda Raua kohta. Mees jõi, sai kaineks ning kirjutas raamatu :)
Ja need kolm punkti seal on olulised, mitte ainult laulule, vaid tema poja, Mihkli raamatule.
Jah, möönan, et tekst on kohati ebatsensuurne, tuletades meelde õndsaid Tartu aegu ja Illeka perioodi, aga samas rockimehe kirjutatud tekst hakkab lonkama, kui seal pole sõnu nagu "p..s", väljendeid "minge m..ni, raisk," kui selle tegelased ei pane tina, rääkimata kõiksugu muudest tegevustest.
Raud uhab musta pori näkku nii endale, raamatu peategelastele kui ka lugejatele ilma hinnaalanduseta. Kõike ausalt ja otse p....st. Ja mis peamine, stiilipuhtalt ning keeleleidlikult. Egas asjata seda raamatut kiideta ja maimesta, kui saabki ühe auhindadest, mida hakatakse varsti jagama.
Raamatu lugemine tekitas tahtmise Sinku Vinku DVD-d vaadata või lihtsalt plaate kuulata. Mr. Lawrence ple mu lemmik kunagi olnud, aga peab tunnistama, et ka seal on oma head kohad.. momendid?
Sinku Vinku on aga fenomen, selline, mis tuli, et jääda.
Samuti võib juba öelda Raua kohta. Mees jõi, sai kaineks ning kirjutas raamatu :)
neljapäev, veebruar 12, 2009
Ebanaine
Dziis, kolleeg üle laua läks iluprotseduuridele... Ja me oleme enam-vähem sama vanad..
Arumaisaa miks, ta näeb ju krdi hea välja, igatahes parem kui mina ja naisem. Kannab seelikuid ja puha ning pikki küüsi. A ju siis oli tarist.
A nuh, ju ma ple naine, sest ei ainsatki maniküüri, solaariumi, juuksepikendusi jne. Mees maiole väliste tunnuste alusel, järelikult ebanaine.
Arumaisaa miks, ta näeb ju krdi hea välja, igatahes parem kui mina ja naisem. Kannab seelikuid ja puha ning pikki küüsi. A ju siis oli tarist.
A nuh, ju ma ple naine, sest ei ainsatki maniküüri, solaariumi, juuksepikendusi jne. Mees maiole väliste tunnuste alusel, järelikult ebanaine.
kolmapäev, veebruar 11, 2009
Disainisaade OP!
Juhtusin eile täitsa kogemata vaatama pärast päevaluuletust (mis polndki kõige halvem ehk täitsa pandav) ja ennäe, üks päris huvitav ja omapärane leid sealt. Nime ei mäleta (ehk täitsa mina), aga hästi vahvad olid klaasist esemed. See tuletas mulle meelde, et klaas on üks väheseid mmm... materjale, mida mulle kaelas ja igal pool mujal, kus võimalik, meeldib kanda ja toas peab olema ka palju klaasi.
Sest klaas on kena asi, püüab valgust ja puha. Kui ma poleks mina ja ei istuks toimetuses, siis eksisteerib täiesti variant, et tekitaksin klaasist enda meelest lahedaid asju. No kui just ei grimeeriks kedagi ;)
Tähendab ju mu päkapikunimi (Kheled) ka klaasi...
Sest klaas on kena asi, püüab valgust ja puha. Kui ma poleks mina ja ei istuks toimetuses, siis eksisteerib täiesti variant, et tekitaksin klaasist enda meelest lahedaid asju. No kui just ei grimeeriks kedagi ;)
Tähendab ju mu päkapikunimi (Kheled) ka klaasi...
teisipäev, veebruar 10, 2009
Saagu tühjus
valgus vaiksetel
vihmast nirisevatel
sügiskevadistel tänavatel
vaikus jäätunud
pannkooke täis merel
vaakum inimestes
sel kõigel ei ole tähtsust
sest haldaja näitas pöidlaga alla
ning vaiksel
verest märjal weebil
tappis viimane
sportlane oma blogi
saagu tühjus!
vihmast nirisevatel
sügiskevadistel tänavatel
vaikus jäätunud
pannkooke täis merel
vaakum inimestes
sel kõigel ei ole tähtsust
sest haldaja näitas pöidlaga alla
ning vaiksel
verest märjal weebil
tappis viimane
sportlane oma blogi
saagu tühjus!
esmaspäev, veebruar 09, 2009
Oi milline jänespüks
Eile oli silves kaks õudukit järjest, no oli.
Esimest vaatasin, sest tundsin, et neist teine, grudge'i taoline tõeliselt meeli halvav film "Katik" oleks enam kui liig. "Saatana selgroog" on aga selline naha vahele pugev linateos, et võibolla niimoodi oligi parem. Nagunii kordavad nad seda "katikut" veel ja veel.
Verdtarretama paneva õuduse asemel anti "Saatana selgroos" edasi doseeritud hirmu ning tõeliselt karm oli vaid vaimu läbi ukseaugu piiluv silm.
Peale täisverelise õuduse näidati head pilti ning tervikuna töötas asi kui lihtsalt hea film, mitte kui hea õudusfilm.
Esimest vaatasin, sest tundsin, et neist teine, grudge'i taoline tõeliselt meeli halvav film "Katik" oleks enam kui liig. "Saatana selgroog" on aga selline naha vahele pugev linateos, et võibolla niimoodi oligi parem. Nagunii kordavad nad seda "katikut" veel ja veel.
Verdtarretama paneva õuduse asemel anti "Saatana selgroos" edasi doseeritud hirmu ning tõeliselt karm oli vaid vaimu läbi ukseaugu piiluv silm.
Peale täisverelise õuduse näidati head pilti ning tervikuna töötas asi kui lihtsalt hea film, mitte kui hea õudusfilm.
reede, veebruar 06, 2009
Õnnelik uppuja, vol 2
Imeline pääsemine uppumissurmast ehk Ollu eksklusiiv
ja loe lisaks.
Ja üleüldse politsei valetab pressile.
Kui ütleb, et mees ei taha oma nime ega lugu avalikustada, aga mees ütles MM-le, et tal on hea meel, et ajaleht kajastab tema lugu.
ja loe lisaks.
Ja üleüldse politsei valetab pressile.
Kui ütleb, et mees ei taha oma nime ega lugu avalikustada, aga mees ütles MM-le, et tal on hea meel, et ajaleht kajastab tema lugu.
Õnnelik uppuja
Ehk Saare maakonna paberlehed kajastavad mehe uppumist (lehed lähevad trükki 6-7 tavaliselt, ok omasaar läheb viimasel ajal poole kaheksast) ja samal õhtul selgus, et polegi laipa. Kallis kadunuke roninud oma jalul veest välja.
Ilmselt on tal päris põnev vaadata ja lugeda versioone oma surmast tänastest lehtedest, ehk kõigest sellest, mida neegrid välja kaevasid.
Ja mis osutus õnneks valeks.
Toreda fiktsiooni saaks. Kui mees üle kuulata ning lisada mõned värvilised detailid. Ainult et... millal?
Ilmselt on tal päris põnev vaadata ja lugeda versioone oma surmast tänastest lehtedest, ehk kõigest sellest, mida neegrid välja kaevasid.
Ja mis osutus õnneks valeks.
Toreda fiktsiooni saaks. Kui mees üle kuulata ning lisada mõned värvilised detailid. Ainult et... millal?
teisipäev, veebruar 03, 2009
Ämblikemets
Sellist pealkirja kandis üks Lõuna-Korea film, millele juhuslikult eile öösel sattusime. žanrimääratluselt õuduk.
Vahest natuke liiga koeralik, et minu õudusmaitse saaks hirmu naha vahele, aga muidu täitsa vaadatav.
Mälestustega mingi sasipundar, kus sekka näitab ringiratast sirbiga tapmise eri versioone. Iga uue vaatamisega mälestus muutub, aga see ei tähenda, et kordki oleks reaalselt toimuv neis "klippides" tabatud... No see viimane kõrvale jätta. Mets kui süüme ja must maja kui lünklik mälu.
Igatahes oli seal väga vahva legend, mille kohaselt inimene, kes sureb konkreetses metsas, elab seal edasi ämblikuna. Tal ei ole mälu, sestap ta ei tea, kes ta varem oli.
Aga kui surnud inimene tuleb kellelegi meelde, siis ta vabaneb ämblikukestast ning ...
vat edasi ei salvestanud ära.
Kas vabaneb üldse elamise painest või siirdub uude ellu? Või jäetigi see lahtiseks. Igatahes kujutelm edasi eksisteerimisest ämblikuna mind kui ämbikevihkajat väga ei häirinudki. Peamiselt sellepärast, et see mõte ise on võluv ja huvitav ning ämblikevõrgust pressitud tabletidki kuidagi muljetavaldavad.
Vahest natuke liiga koeralik, et minu õudusmaitse saaks hirmu naha vahele, aga muidu täitsa vaadatav.
Mälestustega mingi sasipundar, kus sekka näitab ringiratast sirbiga tapmise eri versioone. Iga uue vaatamisega mälestus muutub, aga see ei tähenda, et kordki oleks reaalselt toimuv neis "klippides" tabatud... No see viimane kõrvale jätta. Mets kui süüme ja must maja kui lünklik mälu.
Igatahes oli seal väga vahva legend, mille kohaselt inimene, kes sureb konkreetses metsas, elab seal edasi ämblikuna. Tal ei ole mälu, sestap ta ei tea, kes ta varem oli.
Aga kui surnud inimene tuleb kellelegi meelde, siis ta vabaneb ämblikukestast ning ...
vat edasi ei salvestanud ära.
Kas vabaneb üldse elamise painest või siirdub uude ellu? Või jäetigi see lahtiseks. Igatahes kujutelm edasi eksisteerimisest ämblikuna mind kui ämbikevihkajat väga ei häirinudki. Peamiselt sellepärast, et see mõte ise on võluv ja huvitav ning ämblikevõrgust pressitud tabletidki kuidagi muljetavaldavad.
esmaspäev, veebruar 02, 2009
Kummalised vanad sõbrad
Mõnikord satun sõprade-tuttavate plogidele, mille ammu teadsin hingusele läinud olevat. Ja vahel on need tuhast tõusnud. Omandanud optimistlikud noodid ja puha.
Ma vist ei ole veel küllalt vana, et olla optimist. Kuigi oliive söön ja Louis Armstongi kuulan. Vahel.
Olen taas sattunud Tolkieni lainele. Vaatasin SI uuesti üle ja loen triloogiat. Ja kui reedene palk tuleb päeval ja mitte pimedas öös, siis lähen ja omandan muudki peale tähtteose. Ilmselt Martha süü. Ma olin ise nii rahul-nii rahul selle küljega, aga tegelikult oleks saanud ka paremini. Kuid mitte mina ja mitte praegu.
Ahjaa, esimene elulooraamat, mida lugesin, oli nii hea, et hulk aega ei taht midagi taolist kätte võtta. See juhtus kunagi lapsepõlves.
Aga nüüd võtsin, osaliselt töö tõttu, osaliselt uudishimust. Ja see ON hea raamat. Kersti Kreismannist. Nii visuaalselt kui tekstiliselt.
Ma vist ei ole veel küllalt vana, et olla optimist. Kuigi oliive söön ja Louis Armstongi kuulan. Vahel.
Olen taas sattunud Tolkieni lainele. Vaatasin SI uuesti üle ja loen triloogiat. Ja kui reedene palk tuleb päeval ja mitte pimedas öös, siis lähen ja omandan muudki peale tähtteose. Ilmselt Martha süü. Ma olin ise nii rahul-nii rahul selle küljega, aga tegelikult oleks saanud ka paremini. Kuid mitte mina ja mitte praegu.
Ahjaa, esimene elulooraamat, mida lugesin, oli nii hea, et hulk aega ei taht midagi taolist kätte võtta. See juhtus kunagi lapsepõlves.
Aga nüüd võtsin, osaliselt töö tõttu, osaliselt uudishimust. Ja see ON hea raamat. Kersti Kreismannist. Nii visuaalselt kui tekstiliselt.
reede, jaanuar 30, 2009
Ajakirjandus on masendus
Ajakirjandus ei ole kirjandus. On masendav. Päevade-kuude-aastate viisi masendust. Et pole aega-jaksu kirjutada midagi oma.
Igapäevase naha alleshoidmine võtab kogu mu olemasoleva ressursi. Sest kui tööl ei pea vihtuma poognate viisi päevakajalist, siis kodus, pärast viit päeva kirjutamist pole enam mõtlemisruumi ega aega. Ega jõudu. Ega tahtmist.
Ambitsioonid on vajunud mutta. Sinna, kuhu kõik kord maetakse. Mitte et need kunagi oleksid suurejoonelised olnud.
Ei teki isegi enam mõtteid, hea, kui suudan ennast lugema sundida, midagigi. Muud kultuuri on üle pea ja kogu aeg. Hea, kui leidub filme, mida jaksan vaadata. Silent Hill on muuseas väga-väga hea. Julgen kõrvutada Hellriseritega. Nii ideeliselt kui pildiliselt.
Ja sinna kõik lähebki. Krdi mõttetu värk. Kellel neid lollakaid lehelugusid ikka vaja on... Umbes sama nüri töö kui kõik muu... töö. Loomingulisust pole ollagi, ainult skeemid. Mõned nüansid, mille suudad ridade vahele paigutada, aga ikka on see kõik igapäevane pullikaka.
Igapäevase naha alleshoidmine võtab kogu mu olemasoleva ressursi. Sest kui tööl ei pea vihtuma poognate viisi päevakajalist, siis kodus, pärast viit päeva kirjutamist pole enam mõtlemisruumi ega aega. Ega jõudu. Ega tahtmist.
Ambitsioonid on vajunud mutta. Sinna, kuhu kõik kord maetakse. Mitte et need kunagi oleksid suurejoonelised olnud.
Ei teki isegi enam mõtteid, hea, kui suudan ennast lugema sundida, midagigi. Muud kultuuri on üle pea ja kogu aeg. Hea, kui leidub filme, mida jaksan vaadata. Silent Hill on muuseas väga-väga hea. Julgen kõrvutada Hellriseritega. Nii ideeliselt kui pildiliselt.
Ja sinna kõik lähebki. Krdi mõttetu värk. Kellel neid lollakaid lehelugusid ikka vaja on... Umbes sama nüri töö kui kõik muu... töö. Loomingulisust pole ollagi, ainult skeemid. Mõned nüansid, mille suudad ridade vahele paigutada, aga ikka on see kõik igapäevane pullikaka.
neljapäev, jaanuar 22, 2009
Pool autut kah läinud :(
RIP Toyota Yaris (numbrit ei mäleta)
hall ja hõbedane yaris
munamoodi seljakott
täitsa oma armas yunnu
ise sõitsin, ma ei valeta
Ilus oli olla
suisel ajal, kevadeti
ka
sügis sind ei murdnud
pehme talvgi halastas
aastaid polnud,
ainult mõnikümmend kuud
sõitsid kraavi nina muda täis
ellu jäid
keegi narr sind ära tegi
kraav kummardus su ette-taha
nüüd maha
sind kanti eest ja tagant
täitsa jama :(
hall ja hõbedane yaris
munamoodi seljakott
täitsa oma armas yunnu
ise sõitsin, ma ei valeta
Ilus oli olla
suisel ajal, kevadeti
ka
sügis sind ei murdnud
pehme talvgi halastas
aastaid polnud,
ainult mõnikümmend kuud
sõitsid kraavi nina muda täis
ellu jäid
keegi narr sind ära tegi
kraav kummardus su ette-taha
nüüd maha
sind kanti eest ja tagant
täitsa jama :(
"Atsihh!" – "Terviseks!"
On hea tava kiruda ilma. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll ajab higistama, küll on teed liiga libedad ja mida kõike veel. Ilma kaela saab ajada ka paha tuju ja selle, et laps sai koolis kahe ning sellegi, et naabrinaise kisa kostab läbi seinte. Ilm on alati süüdi. Peamiselt selles, et ta on olemas. Aga kui ilm ükskord lakkaks olemast, oleks ka paha ning siis kirutakse seda, et miks ei ole kevadvihmu, lörtsi, tuult ja tormi, kõrvetavat päikesepaistet... Kui on üldse kirujat.
Mina ei kirunud. Ainult aevastasin, tirisin mantlit tekina põlvede peale ja mõtlesin sellest, et see sõit ükskord läbi saaks. Tegevuskohaks pühapäevane Tallinn-Kuressaare hommikune buss. Uni, korralik pidu nädalavahetusel ja algav tööpäev nõudsid, et saaks vähemalt paar tundigi magada. Aga ei. Kõrvetav külm puges riietest läbi naha alla, leidis tükikese mantliga katmata kohta ning imbus jäise nõelapadjana põlvedesse. Unega võideldes tõusin püsti ja ronisin mööda eriliselt kitsast vahekäiku bussijuhi juurde. See näis võtvad tunde. Bussijuhiks oli mütsi alla peitu pugenud jääkaru, kes urises mu peale ja paljastas ähvardavalt kihvad. Seletasin kähiseva häälega, et võin välja näha küll kui pingviin, aga külm on mul ikkagi. Vastuseks kostis taas lõrinat ning bussiuksed lendasid plaksuga lahti. Avasin silmad, olime Virtsus.
Nüüd ma aevastan, püüan ninasse kogunenud olluse korralikult ja regulaarselt välja nuusata ning ignoreerida kassi kurgus. Rääkimata sellest, et vesi silmis teatab palavikust. Aga ma ei kraadi, sest õige mul vaja teada, et tuleb tekkide alla pugeda ning... kiruda. Vastikut bussi ja mõtlematut bussijuhti, kes taipas soojenduse sisse lülitada alles pärast praamilt maha sõitmist. Möönan, et praegu ongi selline aeg, kus suurem osa tuttavaid kas köhib, nuuskab, aevastab kodus või mängib tööl kangelast. Aevastades, läkastades ja nuusates.
Ma ei ole kangelane. Kui kraadiklaas ikka midagi kõrgemat kui pelgalt 37 ühikut näitab, jään koju, joon meega Coldrexi ja söön midagi maitsetut. Kui silmist just vett välja ei pritsi, siis panen DVD-mängijasse veel vaatamata "X-files’i" osad ning tukun teleka ees, kass kaisus. Siis ootan nädalas kord kodukülla saabuvat arsti ja lähen teda vaatama. Sinine leht ei ole küll nii mõjuvõimas kui nõukaajal, aga midagi ikka. Teen patsillidele tünga – nad ei saa end levitada veel tõbedest puutumata kolleegidele.
Vanarahvas ütleb, et mis sa köhid, osta vildid. Oleks see nii lihtne. Vildid on, aga köha on ka. Ja mis neist viltidest kasu, kui vett tuleb saabastesse sisse nii taevast kui maa pealt. Alles see oli, kui maad kattis ühtlane ürgmuda (muuseas, vanad kreeklased nimetasid seda ollust apeironiks) ja tuul piitsutas õelalt irvitades vihma näkku. Nüüd jääb veel ära oodata, millal taas saabub Eestimaale ja eriti Saaremaale omane sügis-kevad ning siis saab jälle kiruda. Halba suusailma. Ilma. Ikka ja taas.
Mina ei kirunud. Ainult aevastasin, tirisin mantlit tekina põlvede peale ja mõtlesin sellest, et see sõit ükskord läbi saaks. Tegevuskohaks pühapäevane Tallinn-Kuressaare hommikune buss. Uni, korralik pidu nädalavahetusel ja algav tööpäev nõudsid, et saaks vähemalt paar tundigi magada. Aga ei. Kõrvetav külm puges riietest läbi naha alla, leidis tükikese mantliga katmata kohta ning imbus jäise nõelapadjana põlvedesse. Unega võideldes tõusin püsti ja ronisin mööda eriliselt kitsast vahekäiku bussijuhi juurde. See näis võtvad tunde. Bussijuhiks oli mütsi alla peitu pugenud jääkaru, kes urises mu peale ja paljastas ähvardavalt kihvad. Seletasin kähiseva häälega, et võin välja näha küll kui pingviin, aga külm on mul ikkagi. Vastuseks kostis taas lõrinat ning bussiuksed lendasid plaksuga lahti. Avasin silmad, olime Virtsus.
Nüüd ma aevastan, püüan ninasse kogunenud olluse korralikult ja regulaarselt välja nuusata ning ignoreerida kassi kurgus. Rääkimata sellest, et vesi silmis teatab palavikust. Aga ma ei kraadi, sest õige mul vaja teada, et tuleb tekkide alla pugeda ning... kiruda. Vastikut bussi ja mõtlematut bussijuhti, kes taipas soojenduse sisse lülitada alles pärast praamilt maha sõitmist. Möönan, et praegu ongi selline aeg, kus suurem osa tuttavaid kas köhib, nuuskab, aevastab kodus või mängib tööl kangelast. Aevastades, läkastades ja nuusates.
Ma ei ole kangelane. Kui kraadiklaas ikka midagi kõrgemat kui pelgalt 37 ühikut näitab, jään koju, joon meega Coldrexi ja söön midagi maitsetut. Kui silmist just vett välja ei pritsi, siis panen DVD-mängijasse veel vaatamata "X-files’i" osad ning tukun teleka ees, kass kaisus. Siis ootan nädalas kord kodukülla saabuvat arsti ja lähen teda vaatama. Sinine leht ei ole küll nii mõjuvõimas kui nõukaajal, aga midagi ikka. Teen patsillidele tünga – nad ei saa end levitada veel tõbedest puutumata kolleegidele.
Vanarahvas ütleb, et mis sa köhid, osta vildid. Oleks see nii lihtne. Vildid on, aga köha on ka. Ja mis neist viltidest kasu, kui vett tuleb saabastesse sisse nii taevast kui maa pealt. Alles see oli, kui maad kattis ühtlane ürgmuda (muuseas, vanad kreeklased nimetasid seda ollust apeironiks) ja tuul piitsutas õelalt irvitades vihma näkku. Nüüd jääb veel ära oodata, millal taas saabub Eestimaale ja eriti Saaremaale omane sügis-kevad ning siis saab jälle kiruda. Halba suusailma. Ilma. Ikka ja taas.
kolmapäev, jaanuar 21, 2009
paskvill ja teisi lugusid
Haige olemise üks plusspooli on kindlasti see, et avaneb suurepärane võimalus kehastuda närivate ja urisevate lemmikloomade padjaks. nagu nüüdki. kolmesõrme trükk ja ei ühtegi liigset suurt tähte...
kirjutasin selle nädala käo. tuli paskvill. ise olen peaaegu rahul. ja kui mõelda, et selliseid asju on võrratult lihtsam kribada kui uudiseid või reportaaze elust ajakajalistel teemadel, mis hõlmavad pea kogu mu aja, siis... nojah, pole ma vist suurem asi ajast kirjutaja. õigemini, paskvillid tulevad paremad välja ja nõuavad vähem aega ning muidugi on neid lihtsalt mõnus kribada. kui ajalehel oleks selline püsirubriik nagu paskvill suvalistel teemadel, siis trügiks lausa jõuga neid treima.
kirjutasin selle nädala käo. tuli paskvill. ise olen peaaegu rahul. ja kui mõelda, et selliseid asju on võrratult lihtsam kribada kui uudiseid või reportaaze elust ajakajalistel teemadel, mis hõlmavad pea kogu mu aja, siis... nojah, pole ma vist suurem asi ajast kirjutaja. õigemini, paskvillid tulevad paremad välja ja nõuavad vähem aega ning muidugi on neid lihtsalt mõnus kribada. kui ajalehel oleks selline püsirubriik nagu paskvill suvalistel teemadel, siis trügiks lausa jõuga neid treima.
neljapäev, jaanuar 08, 2009
Selgusid EKG tulemused
Kõik on enamvähem oki-doki, aga üks veider asi on küll.
Südame negatiivne rotatsioon, tähendagu see mida iganes. Põhimõtteliselt seletab see ära ka mu kõrge vererõhu (vähemalt ma arvan nii) ja ilmselt ka mõned teised asjad. Küll aga on veider, et kui ma üle 10 aasta tagasi olin Kuressaare haiglas uuringutel, ei suvatsetud mulle EKG-d teha... ja muidugi see mäletamisväärne koormustest, mille tulemusel arvati, et ma söön liiga palju (kuigi mul oli üks söögikord päevas) ja teen trenni vähe (siis tegin 5 korda nädalas a 3 tundi jutti), mis näitab seda, et lihtsalt ei viitsita põhjuseid uurida. Ja kui ma nüüd kõrvad pea alla panen, siis laiutavad käsi, et kesse võis seda teada.... Ääh, ühesõnaga.
Teine veider asi juhtus täna öösel. Piinlik, aga tõsi. Ärkasin sellest üles, et jube eba tunne oli taguotsas, ja lidusin kempsu. Aga eba tunne ei läind paremaks, sestap kärutasin Jyrka soovitusel No spa sisse. Pärasooles oli nagu kramp või midagi. Pikali olla ei saanud, sest ükskõik mis asendi valisin, oli kas valus või väga ebameeldiv... Õnneks rohi aitas, ja jube väsimus.
Praegu on natuke hell, a noh... ju läheb üle. Muidu on nii, et kutsun Viljandis jälle kiirabi järele. A seal ple praegu Manti, kes transpordiks tagasi.
Südame negatiivne rotatsioon, tähendagu see mida iganes. Põhimõtteliselt seletab see ära ka mu kõrge vererõhu (vähemalt ma arvan nii) ja ilmselt ka mõned teised asjad. Küll aga on veider, et kui ma üle 10 aasta tagasi olin Kuressaare haiglas uuringutel, ei suvatsetud mulle EKG-d teha... ja muidugi see mäletamisväärne koormustest, mille tulemusel arvati, et ma söön liiga palju (kuigi mul oli üks söögikord päevas) ja teen trenni vähe (siis tegin 5 korda nädalas a 3 tundi jutti), mis näitab seda, et lihtsalt ei viitsita põhjuseid uurida. Ja kui ma nüüd kõrvad pea alla panen, siis laiutavad käsi, et kesse võis seda teada.... Ääh, ühesõnaga.
Teine veider asi juhtus täna öösel. Piinlik, aga tõsi. Ärkasin sellest üles, et jube eba tunne oli taguotsas, ja lidusin kempsu. Aga eba tunne ei läind paremaks, sestap kärutasin Jyrka soovitusel No spa sisse. Pärasooles oli nagu kramp või midagi. Pikali olla ei saanud, sest ükskõik mis asendi valisin, oli kas valus või väga ebameeldiv... Õnneks rohi aitas, ja jube väsimus.
Praegu on natuke hell, a noh... ju läheb üle. Muidu on nii, et kutsun Viljandis jälle kiirabi järele. A seal ple praegu Manti, kes transpordiks tagasi.
neljapäev, jaanuar 01, 2009
Soovid ja lubadused
Üle elatud, faking 2008. Et su põrm mädaneks ja kõduneks ja et kunagi ei kasvaks su haual midagi peale rakvere raipe. Või tegelikult, see viimane on peaaegu et liiga hea.
Neile, kellele ma tere ei ütle: sama toredat uut aastat kui oli minu vana. Ja mõnedele veel. Eriti valetajatele.
Neile, kellele ma tere ütlen: et uus aasta ei oleks teil nii suurepärane kui minu vana.
(et siis jah, meelde tuletades vana, hallitama läinud sõna mineviku ja tuleviku kohta.)
Ahsoo, ma ei luba midagi ega kellelegi. Käige katusele!
Neile, kellele ma tere ei ütle: sama toredat uut aastat kui oli minu vana. Ja mõnedele veel. Eriti valetajatele.
Neile, kellele ma tere ütlen: et uus aasta ei oleks teil nii suurepärane kui minu vana.
(et siis jah, meelde tuletades vana, hallitama läinud sõna mineviku ja tuleviku kohta.)
Ahsoo, ma ei luba midagi ega kellelegi. Käige katusele!
Tellimine:
Postitused (Atom)