Pühapäev, juuli 31, 2005

Elu on unenägu.

Unenägu on elu. Mõni uni on hea, kohe nii hea, et ainult seda und tahakski näha. Olla unenäos lõputult. Saaks unenäo eluks. /unistavalt, uniselt, unenäoliselt/

Neljapäev, juuli 28, 2005

Naiivset

Niipalju siis sellest. Et püüan riime vältida. Nad raisad ikka ronivad sinna, kuhu pole vaja.

Naiivset

Sind oma unedesse ootan
Sest ilmsi näha sind ei või
Ning ainult tasakesi loota
Et siiski seob meid mingi lõim

Sinkhallid punased ja pruunid
Ma kadund värvid kogun kokku
Ning mõtetesse saadan ruunid
Ajukäärdudesse keradena lohku

Nii oma unedes ma unistusi näen
Rändlinde kogunemas parve
Sind tervitama rannaäärde läen
Sest oma unedes sa oled nõnda lahke

Sind oma unedesse ootan
Sest ilmsi näha sind ei või
Ning ainult tasakesi loota
Et siiski seob meid mingi lõim

Kolmapäev, juuli 27, 2005

Heh, mida kõike Välksu juurest teada ei saa :P

http://www.hot.ee/types/Lehed/psyhhotyybi_test.html

Olen ENTJ

EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA (LIE – Loogilis-intuitiivne ekstravert)

ÜLDINE ISELOOMUSTUS
ENTJ tüübil on loomupärased eeldused tööks juhtivatel ametikohtadel, organisatsiooni ülesehitamisel ning selle käivitamisel. Meeldib ette mõelda, koostada plaane, organiseerida konkreetse projekti teostamist, jõuda eesmärgile plaanipärase ning süsteemse pingutamise tulemusel. Ei salli korralagedust ja väheefektiivset tegutsemist. On visa, kui olukord seda nõuab. ENTJ tüüp arvab, et käitumine peab olema loogiliselt põhjendatud ning lähtub sellest põhimõttest ka oma tegevuses. Iga muutus elus tähendab muutust ka tõekspidamistes. Intuitsioonist on tingitud tema intellektuaalne uudishimu, huvi uute ideede vastu, teoreetiline mõtlemine. Oma entusiasmi ja elurõõmu pärast võib ENTJ tüüp tunduda pealetükkivana lähedastes suhetes. Ta hindab iga kokkusaamise rõõmu, eriti suheldes partneriga, kes on valmis esitama väljakutset tema ideedele. Sarnased südamlikud seisukohtade vahetused - see on tee siira kiindumuse ja suhete süvenemise suunas. ENTJ tüüpi inimene on harva rahul tööga, mis ei nõua võimaluste taju, intuitsiooni. Probleemid ergutavad teda tegutsema. Seetõttu ta ongi sageli juhtival ametikohal, ellu viimas uusi lahendusi, teostamas midagi uut. Nähes asju terviklikult, ei omista ENTJ tüüp sageli detailide tähtsust. Seepärast vajab ta enda kõrvale reaalsustajuga inimesi, kes on kahe jalaga maa peal ning suudavad tähelepanu ka detailidele pöörata. Oma juhiomadusi realiseerib väga erinevatel aladel, näiteks sõjanduses, äris ja majanduses, haridus- või riigivalitsemissüsteemis.

ESMANE MULJE
ENTJ tüüp on tugev, vastutustundeline ja uhke selle üle, et maailm teab sellest. Ta võib tunduda mõneti julmavõitu ja vahest ka kannatamatu, kui miski tundub tema jaoks igavana. Talle meeldivad sõnalised kokkupõrked ja ta on võimeline kiiresti viima kõneluse üle vaidluseks kuni võiduka lõpuni.

SUHTLEMINE
ENTJ tüüp on sageli oma kõnedes üsna täpne ja selge, arukas ja valitseb sõnu. Talle meeldib kõiki ja igat ühte kaasa tõmmata teravmeelsetesse nöökimistesse ja hindab inimestes võimet lülituda sellesse mängu. Sageli paneb ENTJ tüüpi inimest imestama, et tema innustatust mingi seisukoha üle võetakse kui raevu või püüdu vaielda. Ta nagu ütleks, "Kui sul on siin liiga palav, hoidu kõnelusest eemale".

MIS ON ARMASTUS
Armastus suurendab minu võimu, mõjuvõimu ja saavutusi.

SEKS JA LÄHEDUS
Nagu ka kõik ülejäänud, see on põhjus juhtida ja õppida. Andke sellele tüübile võimalus muuta kõige intiimsemaid hetki koosõppimise põhjuseks tänu loomingulisele juhtimisele.

KONFLIKT
Konfliktid võivad olla ENTJ tüübi jaoks dünaamilised ja loomingulised. Täpsemalt, see, mis paljud nimetavad konfliktiks, ENTJ tüübi seisukohalt - lihtsalt "palav vaidlus", millest, võimalik, et mõlemad pooled võivad välja tuua hulga tõsiseid loomingulisi õppetunde.

KOHUSTUSED
Kuigi ENTJ tüüp võib püüda neid üle vaadata, oskuslikult manipuleerides sõnavaraga, tervikuna ta tajub kohustusi kui täiesti objektiivset fakti, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. ENTJ tüüp on võimeline võtma enda peale isikliku vastutuse lubaduste täitmise eest.
ammendatud ja on aeg liikuda edasi. Kui see toimub, ENTJ tüüp võib tunduda südametuna, mittearmastatuna ja mittehuvitatuna, kuna tal on kalduvus objektiivsusele suhete lõpetamise arutelus.

STRESS
ENTJ tüüp kihutab mõõda elu edestades iseennast ning aegajalt teeb kiireid otsuseid et kiiremini saavutada soovitut. Vahest on talle vaja meelde tuletada et tasuks peatuda ning ära kuulata teisi. Kangekaelne ja mitte eriti tundlik ENTJ tüüp sageli jääb ükskõikseks nii ümbritsevate kui ka iseenda tunnete suhtes. Olles haaratud sooviga saavutada edu ja väsimatult jälgides kuidas jooksvad toimingud kajastuvad lõppresultaadil, ENTJ tüüpi ei iseloomusta paindlikkus ja diplomaatilisus kui ta kohtab takistust oma teel. Ta ei omista erilist tähtsust ilmalikele kõnelustele ja muudele tavadele kui resultaat on käe ulatuses. Sageli ümbritsevaid solvab selline ühiskondlikke normide ja tavade eiramine. Kui ENTJ tüüp tajub, et situatsioon väljub kontrolli alt, temas kasvab vajadus viia alustatu võiduka lõpuni. Stressi arenguga teda haarab pealetükkiv seisund „ma pean, mulle on tarvis“. Püüd iga hinnaga kontrollida asjade olukorda väljendub hüperaktiivses käitumises. Ta püüab vältida seesmist abitust ning ebakindlust laskudes igapäevastesse pisiasjadesse: loob korda, teostab suuri ja väikesi arvestusi. Iga hinnaga vältides süüdistusi läbikukkumistes ta ei ilmutagi täiel määral oma kompetentsust ja võimeid. Paradoksaalne, kuid just nimelt kõrvale kaldumine pisiasjadele segab ENTJ tüübil täitma oma põhikohustusi ning takistab eesmärkide saavutamist.

KUTSESUUNDUMUS
ENTJ tüübil on intuitiivne taju (N) ja mõtlejatüübi (T) otsustusviis. Seega ENTJ tüübile on iseloomulik intuitiivne tajuviis koos loogilisele analüüsile toetuva otsustamisviisiga. Keskendudes võimalustele, teoreetilistele seostele ja abstraktsetele kujunditele käsitab ENTJ tüüpi inimene kõike objektiivselt. Tema maailm koosneb valdavalt teoreetilistest teadus-tehnilistest probleemidest. Seepärast peab ta olema loogiline, taiplik, nupukas. Tema võimed avalduvad kõige paremini muidugi aladel, mis huvitab. Olgu see teaduslik uurimistöö, matemaatika või mistahes muu valdkond, kus ta saab midagi uut välja mõelda. Siit on näha, et ENTJ tüüp sobib ilmselt intellektuaalse kutsesuundumusega koos kõigi selle juurde kuuluvate valdkondade ja õpitavate erialadega. Näiteks uurimistöö mitmesugustel aladel, arvutiasjandus, juura, samuti inseneriteadused, mitmesuguste süsteemide väljatöötamine, projekteerimine, nõustamine. USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikumateks elukutseteks advokaadid, mänedžerid, brookerid, administraatorid (arvutisüsteemid ja haridus), teadlased.

Hahaahhhaaa! Nüüd te alles saite. Hakkan mänedzeriks. On vabatahtlikke?

Heh, tegin testi teist korda: tulemus peaaegu sama:
ENTP
EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-KOHANEJA (ILE – Intuitiivselt-loogiline ekstravert)
Sest üks täht oli eelmine kord 19, nüüd oli teine 19.
20 see piir siis.
Naljakas ikka :)

Teisipäev, juuli 26, 2005

Räigused unes on tagasi.

Räägivad, et jagatud mure on pool sellest. Aga kas ka jagatud uni on pool sellest?
Ühesõnaga, paar viimast päeva on mul õnnestunud aktiivselt õudukeid näha.

Oli vaja ületada jõgi, selleks otsisime silda, koolmekohta. Õudne raipehais lõi ninna. Eemal paistis mingi veider hoone. Ja vesi oli veidrat värvi, selline paks, haisev ja purpurne. Siis nägime, mis seal toimub. Kõrvalhoonest tulid välja, täpsete vahedega, lehmad, ilma nahata, verised. Läksid lõnts-lõnts ühe aparaadi juurde, mis lõikas neist organeid, umbes nagu see lexxi masin, mis jagas inimese osadeks. Ainult selle vahega, et jäägid pudisesid jõkke ja organid visati mingisse lõgasesse hunnikusse.

Rong, vagunid. Tuleb üks tuttav, mai mäleta enam, kes, ja seletab, et tal on vaja kirsimoosi. Ja hakkab tegutsema. Kõrvalvagunis on lapsed. Ta raiub neil pead otsast ja viskab pead kõik mingisse tünni. Kehi ma enam ei tea, kuhu jäid? Rongist välja? Igatahes saab ta sellega hakkama. Nüüd on vaja mingit auru lasta tünni. Kõrvulukustav kisa kostab, sest pead on elus ja ei taha, et neist moosi tehakse...

Nuh, siis oli järgmises lõigus üks mees, kes pärast võitlust jälganditega ei omanud pealage, aga seletas, et kuidas ja mismoodi saab teda pärast surma üles otsida, ise tegelikult juba surnud...

Et siis, õnneks ma eelmise ja üleeelmise öö elamusi ei mäleta. Küll aga seda, et ka need ajasid üles...

Esmaspäev, juuli 25, 2005

Konnad, tiigid ja prontud

Et kellelgi nüüd muljet ei jääks, et mul on umbes estkonna suurune mäluauk, siis kah paar sõna asjaomasest üritusest.

Meie kuulsusrikas mere-... ptüi, autoreis algas kodust, lookles läbi viljandimaa kauniste vaatamisväärsuste, milleks olid siis põhiliselt minu onu ja onunaine, kulges edasi Tartusse, sealt lastisime Tiina ja Kajaka peale ning mõningase aja pärast saabusime siis ulmeaasta esisündmusele, Estcon 2005-le. Kuna mind vaevas kohutav janu, hakkasin ennast laadima õlledega. Vahepeal saabus hulk uut ja/või huvitavat rahvast. Igatahes ei juhtunud programmiliselt õhtul midagi peale selle, et Jyrka rääkis millestki. Keskset teemat ei suutnud ma tuvastada. Mingi aja pärast läks peale üks koera ulmekas ja siis hakati igapäevast nõiakunsti vaatama. Kumbki asi mind väga ei huvitanud arusaadavatel/kodustel põhjustel. Niisiis otsustasime mingi aeg Kairitiga sauna minna. Ja tundub, et ma jäin sinna umbes kolmeks tunniks, võibolla ka kauemaks. Ma ei tea. Mingil arusaamatul põhjusel otsustasin koos Zurgutiga mudavanne kohalikus veekogus võtma minna. Ja järgmisel päeval avastasin sinikad käsivartelt. Ja umbes täna mõtlesin arvatava põhjuse välja. Nimelt ei olnud seal redelit ning Zurgutt üritas mind välja tõmmata.. ja tundub, et pärast seda ajas Jyrka mind koos endaga metsavahele kakerdama, eesmärgiks siis koera jalutamine.

Ja edasi ma magasin, kuni Jyrka äratas mind teatega, et kohe saab süüa. A mis mul sest. Üles tõusta ma ei suutnud, niisiis toodi söök ja kohvi voodisse. Oi, see on siis juba teist korda selle suve jooksul, kui mulle voodisse kohvi tuuakse :)

Hommikul käisime koeraga jalutamas, ja tagasi saime Sassi-Madise tulilinnuga. Aga, uvüü, Ats oli juba oma ettekandega alustanud ning minu üldine konditsioon ei olnud just kiita. Umbes kolm õlut kulus inimväärikuse taastamiseks. Aga, see tuli endale sisuliselt sisse sundida, ja vahepeal Ats muudkui rääkis. Saabus Kriku metsavahelt ekslemast ja välja värsket õhku hingama minnes põrkasin Liisi perega kokku. Liisi pajatas mulle oma auto uskumatutest seiklustest ning sellest, et eksisid Talina vahel ära, sest autojuht tegi ainult parempöördeid. Igatahes umbes siis hakkas inimese tunne tulema. Ja Ats lõpetama :( Ja mul on väga kahju, et ainult murdosa sellest loengust jõudis mulle kohale. Sest asi oli väga huvitav.

Pärast seda algas Sassi ettekanne ning jõudsin järeldusele, et kurjus on see, mis hävitab iseennast ja järelikult ei saa prevaleerida hääduse üle. Mitte et ma seda enne ei teadnud, kuid lõpuks õnnestus ka mõtlemisvõime kohandada oludele.

Vahepeal saabus Mell, ka metsavahelt ekslemast ning mõne aja pärast rääkis utoopiatest ja antiutoopiatest. Ning sellest, kus asuvad utoopia juured, mis on asja alguspunkt. Asi algab karikatuurist, heast karikatuurist. Misasi on hea karikatuur? See mis toob esile just need kohad, mis on olulised, mis on kuidagi konstitueerivad. Niisiis, utoopia on eelkõige hea karikatuur, ka selle vastand, düstoopa on seda. Ja mismoodi saab mõista düstoopiat kui ühiskonna peegeldust. Ühesõnaga, meeletult huvitav loeng. Aga midagi muud ma ei oodanudki oma kunagiselt burshilt ning praeguselt oponendilt ja lemmikautorilt :)

Vene ulmepaneeli ei viitsind ma kuulata, lobisesin selle asemele Liisiga õues, vahele aga tuli partii mädzikut. Tuli meelde see, kuidas me Tiinaga õhtu ja öö otsa muudkui mängisime ja mängisime ja mängisime... Mm. Ja Trinity muudkui plõksutas ja plõksutas ja plõksutas.. Osalised tagajärjed on siin: http://mraka.neoon.com/a/pildid/estcon_2005/index.html
Igatahes rääkis Liisi mulle rumalat juttu minu nokumendist, mille ma talle kunagi saatsin. Ja see ei olnudki kuri, loodetavasti mitte sellepärast, et saame hästi läbi. Nuh, kuidagi ma pean ka ju lohutuma, eks. Ja Liisi Ojamaa on üks mu lapsepõlve lemmikuid :) Mitte et ta asjad mulle praegugi korda ei läheks. Igatahes oli meil väga uvitav. Hiljem kolisin keldrisse, maimäletagi miks, aga seal mängisin ma Merloniga mädzikut edasi. Otsustasin, et kleerikud on liiga tugevad ning panin ta kaartide vastu viimistlemata sini-valge artefakti paki. Selleks ajaks olin ma parajas konditsioonis, et ennast Pirrile ametlikumalt tutvustada, aga selgus, et seda pole vaja teha, sest mäletab mind kolledzist.

Ja pärast seda vaatas rahvas firefly'd. Kuna ka seekord ma ei tahtnud asju kodustel põhjustel vaadata, siis kolisin kõigepealt lõkke äärde. Seal oli seltskond juba hoogsalt otsustanud Trashi saatuse ning kaifis seda. Toimus mingi lobamine, mis vist ei olnud kuigi oluline, sest ainult mõned fragmendid meenuvad. Igatahes, pärast seda kui Liisi ja co läks magama viisakalt, läksin mina ebaviisakalt kahe noorsandiga sauna. Saun nagu saun ikka, väga mõnus pluss veel uvitav seltskond. Mulle meenus seepeale, et eelmine estkonn rääkisin ma pool ööd Ovega, nüüd siis koguni kahe ilusa poisiga. Nää, vanaks hakkan jääma, on ikka vaja noori poisse niiviisi võrgutada... Igatahes kolisin ma pärast seda alla keldrisse, kuhu kogunes öine seltskond. Pronto magas laua taga, Hargla üritas talle vorsti suhu toppida.. .Selle peale otsis ta endale ohutu magamiskoha.. Sauna. Ning Jyrka ajas mind oma tuppa, sest hakkasin prontustama. Jagasime Sassi-Madisega ühte tuba ja kahte voodit. Neil oli algul karm plaan voodid kokku lükata ja neljakesi üht suurde voodisse magama kobida. Ja kutsuda kohale päevapiltnik ning järgmist estkonni reklaamida selle kaudu :)

Pühapäeval oli paha-paha-paha. Ja selle asemel, et lojaalselt oma abikaasa ettekannet kuulata, kobisin oopis oma tuppa. A ma vähemalt üritasin teksti jälgida. Meie tuppa oli nimelt väga hästi kõrvalruumis ehk saalis toimuv kosta. Aga magama ma jäin ja parem mul hakkas. Aga siis saabus kohale mu emps, kes ei julgenud tuppa tulla. Ja mingil ajal hakkasime kulgema. Koer oli üliväga õnnelik, kuid magama ta mu süles ei jäänud. Alles kodus vajus kui ront pikali.

Ja täna ommikul oli mul vaja üks teatav väitlus lõpetada, mis nigunii lõpeb mu allajäämisega. Heh, ei ole must suvel akadeemikut, ei ole. Aga eriti ei ole siis, kui uimasus istub peas ja kehas ja mõtted liiguvad nagu talveunes maod. Võeh. Aga kirjutatud ma midagi sain. Loodetavasti ei peksnud ma seal väga segast. Sest reeglite järgi parandada ka ei tohi :(

Laupäev, juuli 16, 2005

Uitavaid mõtteid

Kui mitu infovälja on sõnades, on seal ikka midagi sellist, mis jääb kuskile sõnade taha ja vahele. Kui mitu infovälja on tegudes, ikka jääb sinna midagi, mis on eelnenud tegudele ja mis on tinginud selle. Kui selgelt üldse inimene tahab ja suudab ennast avada mõistmisele? Haavatavus? Kartus saada mittemõistetud? Ilma piirideta mõistmine oleks on absoluut, mõtete põrkumine üks selle osadest, teise mõtete ja tegude tajumine distantsi tagant teine osa. Telepaatia? Tundmatu selle inimkonna jaoks, kes siin maailmas on ennast sisse seadnud parasiteeriva kassina. Siiski, mitte päris tundmatu. Sest ikka veel on olemas inimesi, kes väidavad, et on telepaadid. Võibolla. Mina ei tea. Tean ainult seda, et olen juhtunud inimesele helistama just siis, kui tema mulle helistab, olen näinud ta nägu just siis, kui ta mulle midagi kirjutab. Kummastav, eksole. Mingid mõtted, tunded, tajud, mis jõuavad kohale hoolimata distantsist. Ei, need ei ole selged, hoopiski mitte, küllalt segadusttekitavad, kuid ometi tuntava värvinguga.
Arusaamatuna võib tunduda, et nii urbaniseerunud, kui ma ka olen, ikka ei taha ma rääkida telefonis muid kui vaid ametiasju, sest ma ei näe inimest enda ees. Ei näe ta miimikat, ei näe silmi. Kuigi võiks ju tajuda? Aru saada. Sama isikupäratu asi on wõrk. Tundmatu inimesega on lihtne rääkida mistahes teemadel, peaasi, et jutt jookseb, võib mängida välja enda neid pooli, mida tavaliselt ei kasuta nii forsseeritult. Keerulisemaks muutub, kui suudad ette kujutada vestluskaaslase mõtteid ning reaktsiooni. Siis nagu polegi mõtet enam midagi kirjutada. Ainult võibolla loota, et saab rääkida silmast silma. On põnevam ja arendavam. Mõttekam, kui soovite. Infot on oluliselt rohkem, kui see kunagi üldse kirjapanduna, öelduna jõuab. Just sedalaadi infot, mis on kuidagi tähtis. Ometi ei suuda ma mitte lamiseda, mitte lauslolluste peale veidikeseks ajaks närvi minna. Nõrk, nõrk on inimene. Sest kirjapandud mõtted muutuvad teiseks, niipea kui keegi teine seda loeb, sest ta loeb seda enda kogemustepagasiga, mida ei saa kirjapanija omaga samastada, sarnastada, aga ka mitte vastandada. See on teine maailm, mille lähtepunktid võivad olla samad, kuid detailides erinevad. Detailideks pean selle maa piires konkreetset sotsiaalset gruppi ja asukohta, geneetilist koodi ja teadmisekübemeid. Kõik muu peaks olema ju sama, see tähendab, et alused mõistmiseks on. See aga näitab konkreetselt detailide olulisust mõistmisel. Sõnad ja teod võivad provotseerida, aga kas ainult? Mis on nende taga? Tuleb vaadata, vaadata ja mõista. Ilma ei saa. Ja ma ikka olen veendunud, et loeb see infovahetus, mis toimub konkreetsete inimeste vahel ilma sõnadeta. On vahetum ning üheselt mõistetavam. Seepärast ei taha ma lobiseda, tundub ebamõistlikuna, kuigi see olevat üks inimese sotsialiseerumise tasandeid, et kuidas ta suudab vestlda erinevasse sotsiaalsesse ja vanuselisse gruppi kuuluvate inimestega. Kõik muu on määratult olulisem. Hea meelega lihtsalt vaataks inimest enda ees ja vaatakski, kuni jõuavad mõtted, tajud, infoväli kohale. Lihtne, kuid teostamatu. Inimene läheb ka siis närvi, kui talle vestluse ajal kõik see aeg silma vaadata. Aga muud moodi vestelda tundub mõttetu… Kui üldse vestelda…

Neljapäev, juuli 14, 2005

Olgu jeebus minuga...

... ja issameie ja vanaisa ja kõik näkilised, rääkimata taarast ja muudest udutontidest. Kõik mis vähegi aitab masenduse ja depre vastu. Arumaisaa, päike paistab, meri on soe, sõbrad on jäänud sõpradeks, vaenlased vaenlasteks, kõik on justkui korras. Aga ei ole. Mingi lollakas motoorne rahutus, tahan süüa, palju ja veelrohkem, aga kui söön, saab kõht kole ruttu täis. No see on see igapäevane menuu: ommikul paar võileiba ja õhtul maltsasalat. Raisk, ma ütlen. See võib olla see vananemisprotsessi tulem või mingi siuke kamm. Ähh, krt, tean ju, et see on jamajutt jne. Muidu ei oleks nii alb kogu aeg, muidu ei taoks tuima näoga diablot jne.

A ma sain ka naljaka asja teada: sugumürsk astus uduteaduskonda. Jõudu! Seal esinevad sellised indiviidid, kellele ei lähe miski siuke nn kirjanduslik tegevus korda, ja mees saab veel oma elu suurima alaka, kui ooplema akkab. Ja seda ta olla juba teinud.

Jyrka tegeleb estkonni programmiga, loodetavasti on see omme ommikuks ülal. No kaua võib siukse asjaga tegelda, aasta aega oli aega, ja alles viimasel kuul hakatakse liigutama. Traumaivõi.

Kolmapäev, juuli 13, 2005

Sünnipäevitamine

Kuna ikka on jätkuvalt segadus, siis mul on see võimalus, mida ilmselt tuleks haruldaseks lugeda: saan kahel järjest päeval õnnesoove. Eks see sõltub ka sellest, mis kellelegi on meelde jäänud. Igatahes on mul hää meel kõigi soovitute ja kõigi veel soovimata õnnede üle.
Olin neist kahest eelmisest päevast nii läbi, et sisuliselt kukkusin magama eile õhtul kell kaheksa. Ja ärkasin nii jumalavallatul ajal kui suti enne kaheksat.12 tundi... Aga, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ikka sellest, et mis krdi printsiibi järele vanemad arvavad, et neil on õigus lapsi siia maailma sigitada. Tähendab, mul ei ole selle vastu midagi, kui nad üritavad ja sellest üritamisest rõõmu tunnevad, aga tulemus on uus elu, uued närviimpulsid, natuke muudetud geneetiline kood jne. Vakk, ma ei saa isegi öelda, et ma oleks õnnelik, kui mind poleks, sest siis mind lihtsalt poleks ja ma ei ütleks midagi ning ei saaks ka viriseda, et olen. Aga ometi ma virisen. Ja ilmselt jätkan seda virinat elu lõpuni....

Neljapäev, juuli 07, 2005

Raporteerin...

..., et ilm on ilus, liigagi ilus ning merevesi soe. Selle viimase nimel tasub ära kannatada need jubepalavad ilmad ning tolmavad teed.
Ikka veel suht uimane, maideagi, millal see väsimus ära kaob.
Lunisin Jyrkalt sünnipäevaks vibu, a tai tea kust seda saada. Tartus proovisin esimest korda korralikku vibu, olen alati läbi ajanud kadakaste versioonidega. Sihtida poole kergem ning harjumatum. Naljakas on mitte hoida noolt ühtede sõrmede vahel ja teise käe sõrmega mitte fikseerida lasu suunda. St aga seda, et kadakase vibuga omandab suurema kogemuse kui nende pärisasjadega. Aga mõnus on ikka. Kuna aga vibu ei koida, siis ep teagi, mida tahta. Seda mida tahan, raha eest ei saa, ja muu, hmm, võib olla ja mitte ka olla. Et siis näis.
Ja lisaks sellele selgus, et mul on lisaks arglale ka surraga ühel ja samal päeval sünna. Ühel nimelt 12 juuli, teisel 13, mul aga täpselt vahepeal. No pigem ikka sinna surra kanti, a passis on ämmaemandate ebausklikusse tõttu 12. Njah. Äki peaks ka kuulsaks akkama?

Teisipäev, juuli 05, 2005

Seiklusi veel ja maal

Et seda ikka uhkelt ja arusaadavalt mainida, veetsime 3 ja pool päeva vee peal. Täpsemalt vee peal kõikudes, aeruga udjades ning kirudes masendavalt aeglast voolu ja segast ilma. See raip lasi päikest paista, ja mitte ainult paista, vaid kõrvetavalt paista tervelt veerand tundi, et siis valada jubekülma vihma krae vahele. Et toimus siis tõsine riietumine lahti ja kinni. Kokku läbisime mingi megatistantsi, esimesel päeval kuskil 50, teisel üle 50. võibolla isegi 60, ja kolmandal 70. uuuhhh. Ja neljandal päeval jõudsime tartu, mis oli meie paatkonna maksimumprogramm, matkajuhtidel oli jõudmine Kärevere sillani lõpp-eesmärk. Sinna me jõudsime kolmanda päeva õhtuks ilusti-kenasti kohale, mõningate porisemiste ja lahkarvamuste kiuste.
Et esimene päev kanuus oli raske, vähemalt mulle. Aerutamise võtted ei olnud käes, aeg-ajalt, st kuskil 10 minuti jooksul paar korda lõin oma näppe tugevalt vastu kanuuserva ära. (Ime, et nad sinised pole). Ja esimese päeva lõpuks olin väga väsinud. Teise päeva omik oli sama õudne. Eriti kui mõelda kella-ajale. Nimelt istusime juba kell 8 nagu miskad paadis ja tõmbasime. Esimene pool tundi tuli üle elada. Ja siis polnd nagu vigagi. Meie paatkonna aktiivsel pealekäimisel tõmbasime Põltsuni, sest meil Taneliga said õlled otsa. Kavatsesime ennast tankida seal. Ja see plaan õnnestus. Edasi tulid vist mingid ettevõtmised Põltsu rennidega, kus ma sain aluspesuni, loe, trikooni, märjaks. Ning mu lühiksed püksid leidsid oma kutsumuse meie paadipäras lipuna.
Pärast kuivamist aga sai neile osaks veel teinegi katsumus, ehk siis, nad ujutati õllega üle. Tanel oli meie kotte kaldale visates olnd veidi ettevaatamatu ja üks plekkpurkidest läks katki.
Teise päeva õhtul randusime ühes sõbralikus kohas. Meie käsutuses oli aed ja saun ja grillase. Pidu missugune. Ettevaatamatult paljastasin oma mõnesuguse masseerimisvilumuse. Tellimusi hakkas laekuma järjest ja järjest, sest osa rahvast oli juba teise päeva õhtuks suht-koht kapsas.
Kolmas päev taheti lõpetada juba kella poole viiest kuskil enne Emajõe luhtasid, aga, meie osava veenmistöö tulemusena läksime ikkagi Käreverre välja. Uskumatu, et 100 grammi Jägermeistrit võib ära laksatada... Ning neljas päev jõudsime esimestena Tartu, kohta, kus ehitatakse lotja. Ootasime ilusti-kenasti kõik ära ja suundusime vanakaru juurde, kes oli meile sauna küdema pannud. Tänud ja kummardused talle. See pani ilusa punkti meie matkale. Sama seltskonnaga tahaks veel kuhugi minna... Ning muidugi tänud Tanelile ja Viljarile, kes kannatasid mind oma kanuus välja.

Mõni pilt kah: http://213.35.191.130/gallery/P%F5ltsama-j%F5el-4-p%E4eva

Neljapäeva õhtust ei mäleta suurt midagi peale selle, et jõudsin lõpuks Kesk-Kaarde, ajasin keskaeglase kleidi selga ning kohtusime Maioga. Ning vaatasime raha taeva laskmist.
Reedel tuiasime linna peal, nägime Madist, läksime talle külla. Tauno Kangro oli ka kohal, ehk siis oma mõõgale kohta üle vaatamas. Madise sõber teine Jyrka möirgas Madise rõdult Antoniuse õue laulda saksa slaagreid ning oli üleüldse väga ülevas tujus. Siis suundusime kogu kambaga vaatama keskaeglast rüütliturniiri. Peaaegu kohe nägin vanakaru aukartust tekitavat kogu ning ankurdusin seal. Ta torises küll, et mis matsikarja ma talle tõin, kusjuures, asi oli matsidest kaugel. Oli kõrgaadel nimega Reimann ja tema pere, ja muidugi mina, kes ma pole enam ega vähem kui Krafinna ning mu kallis sõbranna Tiina. Mingi aeg laekusid vaprad viikingid, kes oma sõnutsi tulid sinna segadust tekitama. Ja selle segaduse nad said. Ja veel mingi aeg pärast seda tatsas kohale Lest ning pärast seda kohe Murakas, kes tuli mulle järgi, et mind Tartust eemaldada. Kuna aga ma tahtsin kangesti selle segaduse ära vaadata, siis läks ta kogu oma kambaga vahepeal kaotsi ning ma läksin Lestaga toomkiriku torni. Vahepeal läks ka Madis kaotsi. Ning mõned veel.
Igatahes, too õhtu jõudsime õnnelikult Murumuna maakoju, kus mind tervitati sõnadega, et mulatte nad vastu ei võta. Tõepoolest, olen väga ära kõrbenud. Kõigele vaatamata oli seal väga vahva. Suhtlesin toredate noorsandidega, Azaga, muidugi Sassiga, kes on üks ütlemata tore hing ning pealeselle on meil ühiseid maitseid, eriti muusika osas. Ning muidugi ka teistega, kellega tuli suhelda... Näiteks organiseerimise asjus jne.
Teine päev tuli koos päikesega ning läks koos päikesega. Aga vahepeal tuli kolm korda äikest ja rahet. Isegi mina, kes ma metsa jooksma minemast keeldusin, sest selg oli parajalt hell ja kleiti ei tahtnud ära trööbata, sain märjaks. Eriti sai seda mu kallis keep, mis hoidis mind tund aega paduvihmas soojas ja kuivas. Tõepoolest, see asi on oma hinda väärt. Ehmatasin Sassi kangeks, kui ilmusin auto tagaaknasse, musta mähkununa ja vihmasajus... See õhtu löödi Sass rüütliks ning asi päädis autos magamisega. Pühapäeval kella kaheteistkümne paiku leidsin ennast loksumas Tartu poole marsas, selja taga aga äärmiselt suhtlemisaldis Mart. Lobisesime terve tee Tartu erinevatest jõgedest ja matkadest neil.
Niisiis, Tiina oli kodus, ja me kulgesime linna. Kõigepealt komistasime Maiole, siis aga Madise perele. lõunatasime koos ja jätsime sõbralikult hüvasti. Triivisime erinevates kohtades, maabusime Piros ning pärast kulgesime Antoniuse õue. Ning nägime uuesti Madist. Antoniuse õues oli just ennast lahkumisele asutav Lest, sees aga Vanevald. Tankisime end tasuta õlledega ning miskipärast leidsin ma ennast keskaeglast tantsu tantsimas. Aga see oli fan. Õhtul jätsime krepis jällegi Madisega hüvasti ja edasine on fiktsioon, mida vähemalt kaks inimest on kuskil juba kajastanud. Ühesõnaga, loll on olla loll. . ja mul on häbi ja paha, aga samas tulid meelde segased õhtud teiselt kursalt, kus triivisime kas viski või õlledega mööda südaöiseid tänavaid ja tegime uniku lollusi. Mäletan, et üks neist viis sõbra kappi magama, teine aga lõppes klaasikilluga silmas. Oh aegu ammuseid.