teisipäev, mai 31, 2005

Operatsioon Lilli ehk loomade laatsaret

Täna oli viimaks see õnnetu/õnnelik päev, kus kuts sai lahti oma kasvajatest. Vaeseke, ta ju teab, et kui ta linna kaasa võetakse, viiakse ta arsti juurde. Ta istus autos mu süles ja üle viie minuti pöördus mind vaatama kurbade silmadega. Miks?
Loomaarst pani ta kindlakäeliselt narkoosi alla ja sinna ta jäigi. Alles praegu ilmutab rohkema toibumise märke. Mul oli nii hea meel, et kui jõudsin oma tavaliselt 3 km ringilt tagasi, liputas ta mulle saba. See oli esimene kord, kui ta pärast narkoosi alla jõudmist üldse kuidagi reageeris.
Nüüd ta vaeseke lihtsalt väriseb mu voodis. Tegin talle vist kogemata haiget. Tassisin ta süles välja ja tagasi, arvates, et ehk sellepärast väriseb. Ei mitte. Lihtsalt tal on kohutavalt paha olla ja ta ei tea, kuidas seda väljendada. Hale tast vaesekesest. Ja valuvaigistit ei saa ka sisse sööta, sest neelamine ei tööta korralikult. Järeldus, omme ommikul vara üles ja kutsile kõik need tabletid lõugade vahele, et tal vähegi parem oleks. Ja mina teda sealt voodist enam ei liiguta kuhugi.. Tuleb mujale magama kobida. Kaissu? Ning nentida, et ajalugu kordub. Kitsaste abieluliste tingimuste näol.

Kiiss on ka õnnetu. Tema on hädas oma kõrvadega. Raputab neid kõik see aeg. Tegin enne Lilli operatsioonile sõidutamist talle kõrvapuhastust. Ikka põhjaliku. Siukest sodi tuli välja et. Oleme nimelt üle elanud kiisu kohutava kõrvahaiguse, kus talt voolas kõrvadest mäda ja verd välja. Ning aidata ei osanud. Nüüd oskan, ja ei kavatse tal piinelda lasta. Parem enne väike valu, kui pärast kohutav piin.

Ise sain arvatavasti hakkama sellega, mida lubasin Ordule. Pärnu stendile eesti mütost taust. Pilte ei leidnud, a mai oska otsida ka. Võibolla omme? Aga tekst on olemas enam-vähem.

laupäev, mai 28, 2005

Päike, nostalgia ja mullatööd

Päike mängib peitust. Raisk, nii kui ma lohistan ennast sihikindlalt välja, et ka järgmine talv otsa tumedanahalisena püsida (kevadine päike see kõige õigem (ja tegelt olen ma nagunii kõik see aeg tume üle kere, aga stiili mõttes või nii)) , suvel nigunii ei viitsi väga alasti ringi käia, igal pool pidzaamapluusidega peibed, see ju uuem mood, otsustavad pilved päiksele tormi joosta.
Nostalgia mõttes kaevasin Priima plaadi üles ja kuulan nüüd seda.
Mullatöödel olin. Ei taha! Üldse ei taha. Aga tuleb teha. Panin tuhleid mulda. Emps sebib peenardega, guru lükkab muruniidukit, niisiis pidin mina neid maasse toppima. Toppisin ära, siis jah otsustasin päikest võtta, a mis sa ikka võtad sel pilvealusel maal... Niih, mõtleb, kas tuleb täna veel olla kasulik oma aiale.. vaatap.

Ooh. Kaevu pump on katki. Vett niriseb vaid ning suure pingutuse peale. See laste tutipäev läks meile kalliks maksma. Sai väga suure laksu sealt. Üle saja aasta vana ikkagid. On kogu aeg töökorras olnud, ja nüüd viskas lusika nurka, kui inetu temast. :(

Tuleb maksu mis maksab nüüd ikkagi vesi tuppa tuua. Ning siit siis aeda vedada. Mis muidugi pole kõige parem variant, aga ikkagi midagi. Kunas aga saab selle vee...

Oop, maidea, kas ma jäin tagiga Madise või Krista kaamera ette. Enda oma ette ei jäänud. Kui tahad, tule pildista mind üle. Jah, see oli muu hulgas ka kutse Saaremaale.

Ning see kutse kehtib veel Mandile, Vanevallale ja päkapikkudele. Ning haldjasõpradele. Ning neile, keda olen seepinud isiklikult. Vedage aga oma nahad kohale. Elusalt ja õlledega.

teisipäev, mai 24, 2005

Berliin, Leipzig ehk treffamine vol.2

3. päev
Saabumine Leipzigi
Nagu see juba heaks tavaks on saanud, eelmine väljasõit hilines ning meie rong sõitis teisele rajale. Aega pealekobimiseks anti napilt poolteist minutit. Selle aja jooksul jooksime kotid seljas või järel lohisemas mööda perrooni ning põrkusime umbes samasuguste jooksjatega, kuni jõudsime oma vagunini. Seal tegi Heidi veidi tõuketöid, sest üks jorss ei kavatsenudki ennast kusagile liigutada ja Tiina oli väljas. Vaevalt oli ta ennast ja oma suure punase koti ukseavast sisse tõmmanud, kui rongiuksed sulgesid ja rong ise libises jaamast välja. Nügisime ennast läbi deutche pürjelite oma kohtadeni, tegime neile selgeks, et need on meie kohad, kuhu nemad ennast on õndsalt sisse seadnud ning vajusime rahulolevalt oma istmetele. Edasi ei juhtunud kuni Wittenbergini midagi tähelepanuväärset. Seal hiivas üks abivalmis seljatagune tüüp vanamammile koti maha ning vanamammi imestas, kuhu küll kohvril need rattad kadusid ning pusis seda mööda vahekäiku edasi. Kuni tagant kostis hüüatus, et Warte mal! Nimelt oli vanamammi lasknud vale koti maha tõsta ja oh üllatust, mis ta sealt küll kodus oleks avastanud? Puha musta värvi riided ja ketid ja muud tarvilikud esemed. See oli ühe krufti kott nimelt. Lõbustasime end sääraste mõttekäikudega Leipzigi linnani.
Hostel asus jaamale ästi lähedal, otse kanjapoe kõrval. Ukse lahtisikutamine oli tõsine jõu- ja ilunumber. Ukse kõrval ilutses silt: sured, kui tood oma jalgratta siia trepikotta.
Toad olid kuidagi naljakalt jagatud. 2 neljast ja 1 koht kaheksases. Kuna osa meist moodustasid paarid, siis meie olime kindlalt ühes neljases toas. Võtsime ka Tiina kampa. Lahtised olid vaid kaks neidu, kellest üks tegi näo, et pole kunagi kuulnud sellisest diilist. Kusjuures rääkis Krista seda meile algusest peale. Ja kõige lõppeks veetis ta vaid ühe öö oma kolmest hostelis. Nimelt läks ta viimasel päeval minema, aga see oli ka tõsine nali. Sellest hiljem.

Niisiis. Leipzig! Jätsime Jyrka wõrkuvõimalusi avastama hosteli ja läksime Tiinaga linna peale kolama. Lõppkokkuvõtteks tegime vist too õhtu tervele vanalinnale tiiru peale. Nii väike see seal ongi. Ja sattusime Karlastadi kaubamajja. Mingil ajendil läksime ka riideid vaatama. Ja meil vedas. Väga vedas. Olin endale maidea mitu aastat selga passitanud ja proovind ja kahelnud ja kahetsenud jne mitmeid nahktagidena esinevaid riidetükke. Ja me mõlemad saime endale sobilikud tagid. Mis ei sobinud mulle, sobis Tiinale ja vastupidi. Urraaa! Pealegi olid nad alega ning ma sain veel ühe ale, sest natuke asi oli katki. Aga see oli niivõrd tühine, et ma ei kõhelnud sekunditki. Viimaks ometi üks nahkne ese, mis näeb seljas ilus välja, on täpselt paras ja ei tee mind kapiks, nagu enamus tagisid kipub tegema. Ei näegi välja nagu pisike murdjakääbik.Tiina aga sai endale mootorratturhiire tagi. Ästi armas. Kahju, et mulle ei sobi rockitagid...

Hostelis saime Jyrka kätte, kes igavles toas, sest wõrk ei töötand korralikult. Pagana ulmeline maa... Ja vaatas omsed kontsad üle, kuhu tahame jõuda.

Tuba ise oli siuke ale ja äbarik Koosnes kahest narist ja puudest kokkuklopsitud riiulist. Kapid olid tõstetud koridori. Njah. Ja Ukse peal sildid, mis teatasid, et kui sa voodiriided täis roojad, siis sa maksad kogu maja pesukomplekti kinni ja kui võtme ära kaotad, siis lased oma kulu ja kirjadega terve maja võtmed teha. Elagu sovjetiühiskond! Liis tuli ja teatas meile, et dushsh on jõle. Oli küll, aga mitte päris ses mõttes, nagu tema seda silmas pidas. Mul jummala kama, et eraldusseinu ei olnud erinevate dushshiaukude juures, aga see ei olnud kama, et vesi oli vahelduvsagedusel ehk siis kord kül, kord kuum. Prr.

Etüüd vee ja elektriga

Et algusesest peale kõik ausalt ära rääkida, tuleb nentida, et ommikuti olen kuri, tige, ja eranditult kõiki sõimav. Võib juhtuda muidugi säärane õnnetus, et mõnel koledal hommikul on tuju päikseline, seda aga juhtub haruharva.
No hästi, juhtus niimoodi, et meie äraolekul olid töömehed ennast hästi tundnud ja osa õuset üles kündnud, kaabli paigaldamise sildi all. No well, tehku, kui vaja, aga ärgu loopigu kive mööda aeda laiali.
Järgmisel ommikul oli Jyrkal pasanteeria kallal ja niisiis kolkisid need elektrikud nii kaua, kuni ma lõpuks silmad lahti sain ja vastu tuhisesin. Oma jao nad said igatahes kätte... Ega ma kade pole.
Ülejärgmine päev tulid nad majja ja üldse ümbruskonda vana elektrit maha võtma ja uut panema. Sellega seoses päev läbi see lihtsalt puudus. Kuna juhtus olema päiksepaisteline ja muidu lämmi ilm, lohistasin mati õue ja riietasin end trigesse. No mis sa ikka teed, kui igased tüübid mööda õues süüdimatult jooksevad...
Tõepoolest, igased tüübid, alates vanusest 11- maideagi. Oli tutipäev ja oh häda, oh õnnetust, veepumbad ju ei töötand. Jyrka leidis õuele minnes oma kümmnekond pasatskit meie kaevu kallalt. Need panid ummisjalu jooksu, nii kui nägid teda. Jyrka rahustas nad maha. Küsigu aga luba ja nad saavad vett nii palju kui tahavad. Uudis sellest levis üle terve küla laste kogukonna. Õues oli üks lakkamatu ristiretk veeallikale. Keerasin end natuke eemale ja jälgisin seda tsirkust huviga. Ning vahepeal lugesin Parfüümi. On ikka hää asi küll.. Kogu see silmade piinamise värk tasub ära. Ning räige ja maitsetu kujunduse elab ka üle.
Ristiretk meie kaevule lõppes sellega, et naaber ehk küla pood oli pahane. Lapsed olid terve poe-esise ja esiku vett täis pritsinud. Niisiis teatasime, et pidu läbi.
Elekter saabus ka umbes samal ajal. Ning kuuldused Asuja talu kurjast noorikust aga levisid. Hehee, olengi irmus kuri.

neljapäev, mai 19, 2005

Berliin, Leipzig ehk treffamine vol.1

1. päev
Saabumine
Reis algas meil kahel siit Saaremaalt poole ühe paiku ja lõppes Berliinis pool kaksteist. Peatusime paljutõotava nimega hostelis «Die Fabrik». Esimene õhtu liikusime grupi mingi osaga edasi, õigemini, mööda tänavat tagasi india restosse, kus avastain enda jaoks suurepärase saksa dunkli- Jeveri. Vau! Aga see koht sulges ühest ja niisiis saime maja poolt imemaitsvad mango või virsikuliksid. Ning pärast seda ronisin ma hosteli wõrku. Op süsteem oli mingi imetabane x-p vanaema. Aru ei saand mitte muhvigi, ja otse kohtasid ei avanud. Kuni taipasin sisse toksida dragon.ee ning sealt edasi minna. Tõepoolest vinge asja on träguni moded kunagi üles pannud. Kummardus neile. Sel õhtul ei juhtunud midagi muud peale selle, et Madis unustas meile järgmise päeva kohtamise kellaaja edasi öelda.

2. päev
Berliin ja fetishipood
Niisiis laekusid poole üheteistkümne ajal meie kolmesse tuppa Madis, Krista ja co ning küsisid hämmastunult, et te ei olegi valmis. Pilgutasime omakorda silmi. Siis lepiti kokku kohtamine Brandenburgi väravate juures.
Niisiis, Berlin, Brandenburgen Tor. Sealt edasi läks teekond mõningate viivitustega X-tra-X-i ja teistesse fetishipoodidesse. Täitsa lõbus oli, kuid nagu hiljem selgus, olid nad peaaegu kogu oma parema träna treffenile vedanud. Ja ühes nägin ma sellist riideeset, mille eest oleks nõus väga palju olnud maksma. Nimelt tagi-mantel. Et mantel, aga seda sai teha tagiks ja vastupidi, ja nägi vääga hea välja. Ainuke miinus oli siis see, et vaatamata oma väiksusele ei lähe mul paljud asjad selga selgelt soo-omaste tunnuste ja laiade õlgade tõttu. Ja tegime avastuse, mis nagu tegelt ei olegi avastus, aga siiski, et gooti subkultuuris pead olema pikk ja peenike, suisa kondiklibu ning väljavenind liikmetega tegelinksi.
Too õhtu kolasime Jyrka ja Tiinaga ühes ilmatu suures raamatu- ja plaadipoes. Jyrka omandas Jacksoni varasema filmiloomingu, mis pealkirjale vaatamata oli ikkagi saksakeelne. Fui. Ja Firefly boxi. Müüdi ka Kieslowskyt, aga kuna ma ei valda ei prantsuse ega saksa keelt talutavalt, siis jäi ära. Ja saksa keelega oleks võind ju leppida, kui see poleks pealeloetud tekst.. Supakad on ikka tänuväärsed asjad...
õhtu päädis indu restoranis ning skoor oli mul 3-4 dunklit, ning üks liks lõpus. Sel õhtul oli irmus lõbus wõrgus liikuda, hea, et sain üldse klahvidele pihta ja otsest düsgraafiat ei tekitanud. Tekstid lõbustasid ja hämmastasid ilmselt paljusid tuttavaid. Njah. Järgmine omik enam nii lõbus ei olnud, kui mängisin mälumängu, et mis ma siis õieti kirjutasin. Ja järgi ei jõudnud ka vaadata, sest Leipzig ootas.

esmaspäev, mai 09, 2005

Kadeduse- ja imetluseminutid

Sain täna sõnumi. Erilise sõnumi, sest iga lapse sünd on eriline. Hää sõber sünnitas kolmanda tütre. Tundsin täiesti irratsionaalset ja soosisest rõõmu. Sellist naljakat tunnet ei ole varem olnudki, võibolla ainult üks kord. Ja siis oli see väga isekas rõõm, kui Maniakkide Tänav alias Mant kutsus mind oma tütre ristiemaks. Tavalised vääksud ei lähe mulle korda. Võibolla ainult niipalju, et ma oian ennast hoolega paarikümne meetri kaugusel. Järeldus: mingi seotus ikka peab olema. Maideagi, milline. Emotsionaalne? Intuitiivne? Kadestav, et nää, tal on, ja mul pole?

pühapäev, mai 08, 2005

Ainult klaasike veel



Ainult nädalake veel, vahele talina ja tartu trip, ja ma saaksin täiusliku töö. Praegu tuleb ta säänne pooletoobine,sest unustasin pooled asjad lihtsalt ära. tegelikult, oma osa oli selles ka vaking arhiivitöötajal, keda lihtsalt polnud kohal. Oleks saanud materjalid kätte ja.. Pool tundi seal niisama kudeda on ikka surmigav. Annas jumal, et antakse natuke pikendust. Oh, palun, palun... Ma ei julge muidu seda töö esitadagi, ja jälle läheb nii nagu alati.

neljapäev, mai 05, 2005

Väsinud, lihtsalt väga väsinud

Jõud lõpeb, ei jaksa enam...
Ja natist ka keegi kinni ei võta, et tee see ometi ära, pole kuhugi pääsu, kõik taganemisteed on lõigatud. Burn your brigdes down... Isegi õlut ei ostnud täna, kuigi kurk kuivab ja saba nagu polekski. Ainult lademetes punaseks jutituid käsikirju ja tumma etteheitva näoga vastu vaatav arvutiekraan.
Mõtlesin täna masendusega, et tegelt pole kellelgi seda vaking tööd vaja, ma ei teagi, mis paranormaalsete juhtumite alla see tegelane läheb. Võibolla ainult Saaremaa Muuseum tunneb selle vastu uvi. Ja pealegi ei suuda ma seda nii ästi kirjutada, kui tahaksin. Mõned olulised asjad on puudu, näiteks aeg.
Ning kevad tahab ikka hinge seest süüa oma erksa roheluse ja soolase õhuga. Linnud sädistavad üleolevalt ning valivad paarilisi, kass käib ringi ja on rohkem mänguhimulisem kui tavaliselt, koerapreili teeb vinguvaid hääli ja üritab mind majade vahele jalutama viia. Tahaks ennast ka jalutama viia...

kolmapäev, mai 04, 2005

Pilt.ee

.. imeb täie rauaga. Üritasin siis eile öösel mingis hullusehoos pilte üles toppida. No mida. Kõigepealt mingi sada tundi luges kettalt pilte saiti, siis teatas poole tunni pärast, et lehekülg on maas.

Ühesõnaga, pilt.ee on täiesti tulutu ettevõtmine. Ometi olen saanud mõned ka üles.
Ma ületasin ennast ja panin sinna ühe erootilise pildi endast oma meelest.(punastav ikoon)Aga see on tõesti üks ilusamaid pilte, mis must kunagi on tehtud :)

http://www.pilt.ee/Kraax

Ull mis ull


Kevadeid on mitmesuguseid. On vihmaseid ja liblikalisi, siis jälle linnatänavatekarva ja vikerkaarevärvilisi. Milline siis seekord? Hing kisub kevadesse, keha kuskile mujale, ükskõik kuhu, ainult mitte arvuti taha, meel aga otsib seda joovastust, mida mälu mäletab ja alles hoiab. Sinna, justnimelt sinna, esimesse kevadesse, mis algas nagu pidu ja lõppes kolme aasta pärast matustega, sinna tahaks.. Öelge, et see on võimalik, et see ongi nii?!

Kuidas hoida seda, mida leitud, kuidas rabeleda välja seebimullimaailmast ja lihtsalt leppida? Et tuleb käsikirju lugeda, kirjutada, ja olla mitte kärsitu. Mina, kes ma ei suuda kunagi oodata, tahan näha kohe tulemust, saada vastureakstiooni, soovitavalt enne, kui enda käik on tehtud. Tuleb õppida, lihtsalt õppida seda, kuidas taltsutada seda isekat ja läbematut mina, hoida kinni juuksekarvõhuksest hetkest, mis lubas kõike ning meel suruda jadadesse, korduvuse ahelasse.

Mulle meeldib Saint-Exupery «Väike prints». Kunagi Pariisis nägin Pere Lasche kalmistu lähedal talle pühendatud kohvikut. Ta istus ja vaatas, kuidas päikesed tõusevad. Ta oli see, kes ta tahtis olla. Oli väike prints, kes taltsustas rebase. Või rebane taltustas väikese printsi? Iga sekund ajast on väärtuslik, mille sa kulutad taltsutamise peale. Väärtuslik... hetked, mis lähevad ja jäävad kuhugi, teiste hetkede alla, ununevad, ja tolmuvad. Mõnikord, kui otsid värkset´emotsiooni, märkad kuhjade all kummaliselt tuttavat, iidoma tunnet, tõmbad ta välja, uudishimulikult ja ettevaatlikut puhastad ta tolmust, ning tirid valguse kätte. See iidoma sähvib ja sätendab kõikides vikerkaarevärvides, tõstad ta silmade ette, ning veri lahvatab ereda sillerdava joana ning katab kõik teised mälestused....

I am going slightly mad

teisipäev, mai 03, 2005

Saaremaa laevakompanii teibasse!

Saaremaa laevakompanii kohtusse! Praegu jättis dišpetser Tallinna bussi maha, sealhulgas ka muidugi terve hulga inimesi. Kuna aga mittekuressaarlastel sõltub see aeg sellest, kas jõuab järgmisele bussile või mitte, siis on õigus kõigil sõitjail oma raha tagasi kasseerida. Mölakad niisugused! Igatahes. Tuleb panna lehte kirja, suurelt ja rasvaselt, möliseda ja tänitada ja oma raha tagasi saada. Mida paganat. Ja siis nad raisad valetavad inimestele, et sadamas olukord ull, palju rahvast. Sõuvat? Nende asi on lepingust kinni pidada, oodata buss ära, dišpetser peaks seda tegema. Isegi kui buss hilineb pool minutit. Värdjakari, ma ütlen.

esmaspäev, mai 02, 2005

Kevad mu ümber, kevad mu sees

Entroopia on asjade algus, olemus, ning mistahes asi püüdleb alati oma täiuslikku säädumuse ehk olemuspõhise alguse juurde tagasi.
Kõik on nii meeletult segi, toad, maja, aed, ma ise, ainult loodus ja loomad on korras. Nemad teavad, kuidas olla. Ma ikka veel ei tea. Mingi lootus jääb, et sekund enne surma saabub teadmine. Millegi nimel peab ju elama, kasvõi surmahetke ootuses. Valgustuse ootuses, mille iganes ootuses, et saaks välja kratsida selle arutu kevadekutse, tahte teha andestatavaid ja andestamatuid tegusid, joosta mööda tänavaid, avada shampanjapudel ning suunata vahujuga möödasõitvale autole, juua ja joobuda ning teada, et täna ma veel ei sure... Oodata seda, mida oodata pole vaja, mõelda endale maailmu ning torgata väikese sõrmega ning vaadata, kuidas ilus ja kirju seebimull haihtub. Ning puhuda uusi mulle, järjest suuremid ja ilusamaid. Oh, kevad!