Kolmapäev, august 31, 2005

Patuoinas

Teate, kuidas pattudest lahti saadi? Mõeldi need kõik musta oina selga ja kupatati loomake kõrbesse. Kogu linna rahva patud. Sest ometi on ju keegi süüdi. See, kes näitab näpuga. Ning kratsib silmi. Ja peamine, see, kes mõtleb. See viimane näib andestamatuna. Võibolla ongi. Eriti kui on tegu linnaga, kes arvab, et juhi solvamine võrdub linnarahva solvamisega. Tähelepanuväärne, kas pole?

Toon näite. On teguvõimas organisatsioon. Selle eesotsas on tõsiselt hea organisaator. Aga tal on üks viga. Nimelt on ta kannibal. Niisiis, organisatsioon mätsib kinni kõik tapmised, veel enam, õigustab neid teiste ees, kui asi on tulnud avalikuks, et ta ei saa ju midagi teha, et juht on kannibal. Aga juhina on ta ometi hea! Niisiis, vaatame läbi sõrmede sellele, et inimesed kaovad. Sest pole ju ometi midagi. Juhina on ta hea. Karistagem ja sõimakem hoopis seda, kes tähelepanu juhtis. Tema on ju süüdi selles, et kõik meie peale näpuga näitavad. Kui poleks teda, poleks ka kohust, oleks saanud jälle kinni mätsida kõik asjad. Mis sest, et inimesed mudkui kaovad...

Jutt on puhtalt allegooriline ja ei viita millelegi. See siin on täitsa isiklik mõttepäevik, ja ta on täpselt selline kole ja paha, nagu ma ise olen.

Ei. Ma pole isegi vihane, pole kuri. Ainult veidi hämmingus. Et milleks on inimesel mõistus, kui ta seda ei kasuta... Milleks lasta probleemidel kesta, kui saab neid lahendada, milleks?

Pühapäev, august 28, 2005

Elu võimalikkusest maal

Plusspooled:
1. Oma maja
2. Sõltumatus naabritest
3. Pisiloomad tunnevad end hästi
4. Igal ajal võid võtta ratta ja vähekese aja pärast on meri

Miinuspooled:
1. (Meeldivate) tuttavate kohtamissagedus on nullilähedane.
2. Vanemlik faktor on väga lähedal. Liigagi lähedal.
3. Kui ise midagi ette ei võta, ei olegi nagu mingit huvitegevust.
4. Unik raha läheb linnasõiduks, sest Jyrka ei jõua linna rattaga sõita.
5. Arvutikesksus. Mitte ei tule meelde, et Tartus oleks nii arvutisõltlane olnud.
6. Kui süüa tahad taverna pizzat, tuleb vaid näppe lakkuda.
7. Cui tuli Tartusse tagasi, ja ma olen siin!
8. Aed on tüütu. Eriti kui tuleb passida vihmavaheaegasid, et midagigi korraldada.
9. On tekkind sõltuvus arvutimängudest.

Neutraalsed:
1. Tööd ei leia nii ehk naa. Võibolla metropolides oleks suts kergem ennast kaela määrida.


Ja kui nüüd üles lugeda miinuspunktid ja plusspunktid? Kindel võit linnaelul. Samas on see oma maja niivõrd tugev plusspool, et sellele annaks oma 5 lisaboonust. Ja loomade heaaolu eest kah paar tükki juurde.

Kolmapäev, august 24, 2005

Julm olen

http://foorum.keskmaa.ee/viewtopic.php?t=2522

Ja algatuseks tegin teema trägunisse: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?t=6657

Miks ma nii tegin?

1. Mitte keegi mitte kunagi ei tohi mind põhjusetult solvata.
2. Mitte kedagi ei tohi põhjusetult solvata.
3. Kui radikaalseid samme ei astuta, jääbki kõik olema nagu oli.
4. Ükski vabandus pole piisav, et pesta maha sigadusi.
5. Kui oma vigadest aru ei saada, midagi ei järeldata, on tegu haiglasliku juhtumiga.
6. Mul endast teadlikuks saades viga küljes: ei salli rumalaid inimesi.
7. Teine viga on ka. Mul hakkab rumalatest hale, ja ma püüan maailma parandada.
8. Kolmas viga. Kui olen midagi kindlalt otsustanud, ja see ei ole ainult emotsionaalne, vaid siiras veendumus, ei tagane ma sellest isegi siis, kui (mulle) olulised inimesed püüavad mind ümber veenda.
9. Kättemaks on lollidele, aga ometi vajalik.
10. Ei tunnusta inimesi, kes on rumalamad kui ma ise.
11. Ei alistu pimesi ega tunnusta autoriteete, kui nad on must rumalamad. Isegi siis mitte, kui see näib arukana.
12. Sest arukas on olla ise.
13. Ainus arukus on olla ise see kes oled, ja mitte teha mööndusi.

Pühapäev, august 21, 2005

Kuidas Faela mängust välja visati ehk purjus GM.

Niisiis, et kõik algusest peale ära rääkida, siis tundis kõrtsitüdruk ennast kõrtsus nagu kala vees. Peale kõige muu ta pommis inimestelt raha sellega, et ennustas neile. Ja ennäe imet, raha mudkui tuli. Muu hulgas lobises ta kõrtsi stammkundedega, kokaemandaga, kaupmeestega ning Annuminase kuningaemandaga. Et tõestada oma väärtust ennustajana, oli ta peaaegu valmis talle tasuta ennustamist pakkuma. Et siis järgnevate kaartide eest võtta topelthind. ;)
Kõrtsi personal oli imetore, kõikidega sai lõbusalt nalja visatud ning muu hulgas ka üsna palju tööd tehtud. Muidugi see nali, et suure raha eest kõrtsmik «laenutab» tüdruku välja, oli natuke jõhker. Lubasin selle eest teha «Jee!» ning hiljem kõrtsmikku natuke poksida. Aga aeg näitas, et seda polnudki vaja. Mis tegelikult oleks väga lõbus olnud. Ning mulle jäi mulje, et üks kaupmeestest oleks hea meelega tasuta «Jeed» tahtnud.. aga ka see asi jäi ära. Nagu ka kõik muud. Sest minu eemaldamisega eemaldas ta tegelikult kaks persooni. Minu enda ja Runya oma. Pidin teda asendama. Aga jah, see asendamine piirdus vaid sellega, et ennustasin kõrtsisolijatele...

Peale kõige muu kandis ta ka jooke ette auväärt külalistele. Üks külaline aga ütles mingi aja pärast, et olin talle vale õlle toonud. Teatasin, et see ei saa kuidagi võimalik olla, sest muud õlu lihtsalt pole. Ja lugesin jutuajamise lõpetatuks, ses mul oli parajagu käsil teine jutuajamine kindlal eesmärgil. Siis virutati mulle mingi asjaga vastu õlga, ja teatati, et olen mängust eemaldatud. Kusjuures, kõrtsis pidid olema relvad keelatud tarbeesemed... Niisiis tundsin huvi, et mispärast. Seletust ei järgnenud, hoopis midagi muud. Millest ma ei saand aru ei mütsi ega ööd. Asi keerles mingi og ümber ja nägi välja nagu irratsionaalne vihapurse. Sõimupurse õigemini. Minu persoon ei olnud seda kuidagigi ära teeninud. Võibolla jah, og küll. Aga siis tulnuks og jutud sirgeks rääkida. Juhul, kui oleks olnud midagi rääkida. Teda püüti rahustada. Aga kussa sellega. Mingit rahustust ei tulnud. Tuli oopis ürdimeister, kes ka tundis huvi, et mispärast minna naisterahvale käsitsi kallale. Siis hüppas GM nagu kukeke püsti ja hakkas sõimama ulmikuid ja saarlasi jne. Puhas og. Ja sellepeale lihtsalt oleks läinud käsivõitluseks ning ürdimeister viis mind ära. Kuna aga liialt alandav oleks olnud jääda ommikuni, siis pakkis minu persoon asjad ja Krafinna läks Mandile külla. Kus oli hea ja soe ja keegi ei olnud purjus.

Kolmapäev, august 17, 2005

Nali naljaks, aga...

..kuna mulle eile tundus, et 50 kilti oli nagu nuusata, isegi tagumik polnud oluliselt valus, rääkimata siis lihastest, siis võtsin täna ette 70 kilomeetrit. Juhtus selline tõeliselt tuuline ilm. Ning Viidumägi oli ka vahel... Ja vat pärast seda oli küll tagumik kange ning lihased.. veidi annavad tunda. Elu on ikka uvitav asi. Poleks kujutanud üldsegi, et viitsin nii palju vändata, isegi mitte mõtete puhastamise eesmärgil. Aga kae-kae...

Pagan, tundub, et hakkan theodrestuma...

Teisipäev, august 16, 2005

Kui hea raamat...

http://www.apollo.ee/product.php/0552016

Selle raamatu ilmumine mudkui venis ja venis ja venis. Aga nüüd on ta olemas. Esimene Heli kaante vahele torgatud lapsuke :)

Raisk, jälle on kell pool kuus ommikul...

Ei ole võimalik, ei ole võimalik.
Ma ei suuda enam magama jääda enne kui mingi 9st.. Haige! Ma ütlen, täiesti haige. Ometi tegin täna, hmmm.. eile, mingi 50 kilomeetrise tiiru jalgrattaga. Puhtalt teraapilisel eesmärgil. Vaatasin isegi telekat ja puha. Sebisin aias. Lugesin Frenchi ja Koulut. See viimane peaks päris uinutav olema, sest umbes siuke asprinlus ongi mõnusalt loetav ja mõnusalt uinutav. Teagi. Milleks tagasi voodi minna, mõtted jooksevad laiali ja osad tõmbavad ennast armsalt kerra ja ei lase uinuda. Mis on iseenesest ju täitsa nauditav, aga siiski. Inimene peaks ju ometi magama natukenegi. Eriti öösiti. Ja mitte päeval, nagu see juba heaks tavaks on kujunenud... Haige!

Pühapäev, august 14, 2005

Mõtlesin...

Mõtlesin, et kirjutaks midagi sentimentaalset siia. Midagi sellest, kuidas saab ühekorraga olla meeletult õnnelik ja meeletult õnnetu. Aga siis tuli Vanevald meelde.

Mõtlesin, et kirjutaks midagi poeetilist ja samas skisofreenilist. Et kuidas olla korraga kahte moodi ja kuidas nutta juba homset ette. Aga siis tulid meelde Sass ja Jyrka ja loendamatud tuttavad, kes hoolitsevalt kõigepealt uurivad, et kas oled peast segi ja siis, et mis siis ikkagi on ja kuidas see deprekas ikka elab. No elab. Ennetavalt. Ära pole veel koolend. Ilmutab tugevaid tundemärke, et kestab veel mõnda aega. Kuni sillad on põlenud. Ja siis ka veel.

Mõtlesin, et kirjutaks midagi elust Saaremaal ja sellest, et ikka on tore istuda pingil aias, juua õlut või kohvi, kuulata tilulilu hardcore'i ja nautida rohelist muru varvaste vahel. See ei tohiks üldse küsimusi tekitada. Aga see on nii tavaline, samas, ebatavaline. Kauaks antakse aega sirutada omaenda muru peale jalgu ning vaadata omenda pisikesi loomast sõpru... Kauaks.

Laupäev, august 13, 2005

Küpsisekass ja teisi tagajärgi

Mõned ootamatud tagajärjed ilmusid seoses külalistega.

1. karusuur väsimus. Ja emps ilmus just siis, kui olin suutnud magama jääda. Süda tegi tõsist arütmiat ning tahtis kerest välja üpata.
2. kass ronis küpsisekausi juurde ja hakkas sööma! Enne eelmist nädalat ei ilmutanud ta kunagi vähimatki huvi küpsiste vastu. Lapsed aga arvasid, et on hea idee kassi küpsistega toita. Saimegi küpsisekassi.
3. külmkapp sisaldab kordi rohkem õllesid kui tavaliselt ja on asju täis. Mis on tähelepanuväärne, sest tegelt oleme suht kuival omadega.

Teisipäev, august 09, 2005

Uimane ja väsinud ma tänagi näin...

Jah, mulle meeldib, kui käib külalisi, eriti kui elada siukses pärapõrgus nagu meie praegu. Aga külalisi kuhjade kaupa ma siiski ei oodanud.
Kõigepealt Lee ja Krahv. Rõõm, rõõm. Vana tuttav ja üks parematest sõpradest on koos. Tulid tsikliga. Täna pressisin krahvilt välja lõbusõidu. Et võiksin rahus surra öeldes: olen sõitnud tsikliga.
Järgmisel päeval saabusid Eva ja Janno Kati ja Tommiga. Well. Kõik on hea, mõnus õhkkond jne. Siis aga helistas ema ja teatas, et mu vanim onupeog nisega on kohal. Eks nad siis külatsesid meid. Sest maja ju ei veni. Ja samal õhtul saabus Merlon.

Omme on oodata veel üht portsu külasid. Madis ja Heidi lastega. Lahe. Vast mahuvad nad kõik ikka ära, sest vihm ei jää mitte teps järgi...

Reede, august 05, 2005

Kui see on nali, siis see on peris hea nali, kui see aga pole nali...siis...siis...

Võitsin väitluse!!! (suured öökullisilmad)

http://foorum.keskmaa.ee/viewtopic.php?t=2401

Kuna mul on see suine hooaeg, ehk siis kole laiskus istub kontides ning akadeemilist värki kohe üldse ei soosi, üldse mitte millegi intellektuaalsega tegelemist, siis oli see puhtalt vana rasva peale minemine. Ehk siis sõnadega vehklemine, tuginedes tervele mõistusele ja ära kasutades mõningat kirjutamisvilumust. Ja üllatus-üllatus, kindel kaotus asendus kindla võiduga.

Ehhh. Eelmine kord oli täpselt vastupidine olukord. Olin suht veendunud, et mu loogika on tugevam ja vettpidavam, aga uvüü, arvestati rohkem tsitaate ning loogika jäeti tahaplaanile. Strateegia oli küll minu oma, aga kaasväitlejad suutsid seda kuidagi omanäoliseks teha, ehk, rajasid väiteid vähemale loogikale, kui ma lootsin. Mitte küll alati, aga seda juhtus. Nüüd siis tõestasin endale- kellele siis muule?- seda, mida tegelikult tõestama läksin: et mu loogika on kindlam ning väitlemisvilumus suurem kui mistahes faktidel tuginev tõestamisviis. Ja kelle kallal olen ma põhiliselt oma hambaid teritanud? Jah.. kolm korda võite arvata ja vastus on õige. Kusjuures oli see, pean kahetsusega märkima, vasaku käega rehmamine. Sest ma ei viitsinud kõike põhjendada. Kole lugu küll, teinekord austan oma kaasväitlejat rohkem, kui mul selleks jaksu on, ehk täie rauaga. Sellist pooletoobist asja enam väärikus ei luba. Niiet vast kaasväitleja annab andeks mu hoolimatuse ning arrogantsi. Suvi on, saage aru!

Esmaspäev, august 01, 2005

Folk ja sõbrad

Kõndisin parasjagu Viljandi bussijaama poole, et vähemalt üritada Saaremaa poole suunduvale mikorbussile saada, kui tuleb vastu üks poisipea ja muidu asjaliku olemisega tädi. Tuleb vastu, krabab hõlmast kinni ja hakkab pommima, et miks ma folgil olen, mis mulle meeldis, ja mis on eelmisest aastast erinev, jne. Tõepoolest, miks ma folgil olen? Miks ma kannan seda koledat käepaela? Esimesele küsimusele on vastus tunduvalt lihtsam kui teisele. Folgil on lihtsalt ruutmeetri ulatuses palju tihedam sõprade-tuttavate konsentratsioon kui igas muus kohas. Aga käepael? Ma ei ole ju selle musa veendunud austaja. Võibolla mingi nostalgia? Oldud ju ka kunagi paljajalgne hipinässakas, kolledzi perioodil, või lihtsalt, vabadus liikuda kontsalt kontsale, ilma raha lehvitamata, või veel lihtsamalt, pileti ostsin siis, kui mul oli raha selleks...

Avastasin jätkuvalt mingi kummalise õõvastustundega, et aasta-aastalt on mu tutvusringkond kasvanud proportsioonides, ning mul ei jätku kõigi jaoks aega, isegi mitte nii palju, et pool tundi koos õlut juua ja muidu lobada, asjalikust jutust rääkimata. Üks sõber ütles sellepeale, et olen suhtemaniakk, täitmatu ahnitseja, ja ma liigun edasi meeletu tempoga. Ja miks ma ei saa aru ,et kõik on üks ja seesama. Jah, kõik on üks ja seesama, aga selles ühes ja samas on variatsioonid, kõrvalepõiked teemadest, aeg-ajalt põimuvad uued rütmid ja muutuvad kah.. samaks. Tal oli õigus, mul on vaja uusi variatsioone. Et olla elus, et püsida sellisena, kellena ma ennast pea kümme aastat tunnen.
Võibolla oligi parim, mida ma teha sain, kindlustada endale ankrupaik, kuhu naasta ikka ja alati. Kodusadam. Mis ei tähenda seda, et ei oleks teisi sadamaid, mis mingitel x-tingimustel võivad saada kodusadamateks. On potensiaali, aga pole söakust, julgust.
Jah, ma olen jätkuvalt arg. Aga võibolla on see argus ainult tugevuseks? Mine tea. Sest argus ja tugevus on ju ainult ühe ja sama asja erinevad küljed. Iial ei või teada, millal üks teise vastandiks muutub. Ei, ei muutu, vaid pigem on see olemas eos, ja sõltub ainult tuule suunast, kuhupoole seda kallutada. Sõltub niisiis sellest, et kas Annushka läheb poodi või ei lähe...

Muidu aga oli see folk kummalisim mu jaoks. Jah, ma jõudsin kontsadele, aga mitte nii paljudele, kui algselt plaanisin. Jah, ma jõin õlut, aga tunduvalt vähem, kui arvasin. Jah, ma kohtusin vanade ja uute sõpradega. Aga mõni asi oli muutunud, mõned asjad olid saanud uueks ning uued asjad said omaks.

Neljapäev algas tempokalt. Öömaja peremees tuli mulle vastu ja me viisime kola korterisse, edasi jõime õlut ja läksime Oorti kuulama. Ja viikingeid vaatama, nagu selgus. Igatahes haakisime ühe öömajatu viikingi endale sappa ja libistasime jooki edasi. Mingil hetkel oli vaja korterisse kobida, koos mingi jubeda joogiga.

Reede ommikul toimus suur nali teemal «Hallsilma saabas». Nali ise ei olnud niivõrd naljakas, kuivõrd see, mis selle ümber tekkis. Hakkasime ommikul ujuma minema, kui selgus, et ainult üks saabas on järele jäänud. Saabas ei tulnudki välja ja ujuma me ei läinud.

Kuna kõik otsustasid kuskile mutiauku kaduda, siis külastasin sihtotstarbeliselt oma onu, lootuses, et nad annavad midagi hamba alla. See ei olnudki loll lootus. Tagasi tulles leidsin Jaani kiriku eest sõbra-tuttava, kellega ma polnud seitse aastat suhelnud. Asjaolude teistsugustel jooksmisel oleks ma juba seitse aastat tagasi olnud muusiku muusa.. ametlikult. Ühesõnaga, mingitest vanadest mälestustest aetuna liikusime edaspidi koos ringi. Käisime isegi ujumas ja puha. Avastasin, et Huntauk on tehtud väikseks rannaks, varem sai sinna läbi võsa ja mööda kitsast teed.

Laupäeval toimus väljasõit Kassinurmele, kus pidime olema mootorratturhiirtele atraktsiooni üheks osaks. Ehk siis Jõgeva treff. Kuna keegi ei selgitanud, miks me täpselt seal olema, ja mida meist oodatakse, tuli mulle suht-koht üllatusena, et neist vähestest omasugulistest, kes seal olid, pidin just mina tegelema kokkamisega. Täpselt, nagu oleksin kunagi ennast reklaaminud superkokana. Aga vanakaru ja mandi heal toetusel saime hakkama. Oad olid head ja liha kah. Mehed vehkisid mõõkadega ning kokkamisest vabal ajal ilutsesin. Ega seal tõesti midagi muud teha polnud.
Kui Viljandi jõudsime, tuli selget valget vett taevast alla. Otsisime Janno üles, kelle käes olid korteri võtmed, saime ligemärjaks ning läksime korterisse kuivama. Vahepeal sain Rebaselt sõnumi, et kas sul kuiva öömaja on. Lubasin lahkelt, et küll saab. Saigi, minu kõrvale. Vahepeal tuiasime Viljandi linna peal, külastasime mõningaid kontsasid ning öö saabus ruttu.

Pühapäeval oli ainult üks arvestatav kontsa, kuhu tahtsime jõuda, enne kui teed lahku viivad. Läksimegi sinna. Janno tiris mind lava ette, sest tahtis näha trummari tehnikat. Nägi ära ja oli ülimalt rahulolev. Pärast tiksusime seni, kuni oli aeg oma kola Jaani kirikust ära võtta ja vastavalt kas kontserti andma või bussile liikuda.

Ja selle kõige lõpetuseks sobiks üks Tätte laul nagu folk rahva suhu:
«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada,
aeg vaid seda teab, karmis saladuses peab
kus on peidet minu saabumise sadam.

ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb... »