Pühapäev, märts 27, 2005

Koera silmad on pruunid...

Ehmatasin päris korralikult ära ühel ilusal õhtul, kui lasime koos Jyrkaga leiba luusse ning nautisime samal ajal Resident Evili teist osa. Koer lamas Jyrka põlvedel ja mingil hetkel hakkas kohutavalt lõõtsutama, katsusin nina, ja ehmatasin end kangeks, koera nina oli tulikuum ning kuiv. Ta vaatas mind aledal pilgul, abiotsivalt. Ajasin oma arstist empsu poole üheteistkümne ajal üles, ja küsisin nõu. Ainukeseks jäi märg lapp ninale. See paistis õnneks toimivat, ja ma rahunesin maha.

Järgmine hommik, enne kukke ja koitu, ehk siis kell seitse ärkasin veidrate helide peale. Läks mõni hetk, enne kui suutsin aru saada, kus on selle allikas. Pisike kuts istus õnnetu näoga meie vahel, ja püüdis midagi kurgust kätte saada. Ja nii kümme minutit. Ja võibolla oli eelnenud sellele veel mingi aeg, enne kui me lõplikult üles ärkasime. Tegi nii koledat häält, et mõtlesingi kõigepealt oksendamise peale, siis sellele, et midagi on kurku kinni jäänud. Käis tiiru õues ära, ja tundus, et tal on parem, igaks juhuks katsusin uuesti nina. Kuum ja kuiv! Raisk, jama lugu. Siis helistas emps, kes tundis uvi koera tervise vastu, ja lubas meid järgmine ommik linna arstile kärutada. Ja päeval astus sisse kohalik loomarst, kes kindlasti soovitas Lea juurde linna minna. Mõeldud, tehtud.

Arsti juures oli üks õnnetu magama määratud kiiss, kössitas puuris, ja ei tahtnud kedagi näha. Siis oli suur hundu, kes kargles rõõmsalt ringi, teda saatis viieliikmeline pere. Tundus, et tal kõik hästi.
Lill tahtis kohe arsti laualt põgeneda, nii kui ma ta sinna tõstsin, aga kui ei lastud, leidis toe minu näol. Litsus end ligi nagu mõni kiimaline meesterahvas. Üle vaadatud ta sai, ning palavikku tal enam polnud. Arst vaatas murelikult ta kasvajaid, ja lubas loomale teha opi siis, kui see jama on läbi. Ostsime siis tema määratud rohud, ning kõigile üllatuseks ostis emps koerahambapasta!

Proffesionaalne kretinism üle kõige, leidsin, kui emps koju jõudes asus kohe koera hammaste kallale. Mina hoidsin looma lõugu lahti, sain korralikult hammustada, ning emps hambapastaga kokku. Aga tundub, et läks asja ette, enam ei haise looma suu niipalju...

Lille kannatuste rada ei olnud veel lõppend, sest oma koju jõudes ootas teda ees kaks poolikut ja üks tablett. Poolikud ommikul, õhtul, ja terve kohe. See on tõsine tsirkus, talle tablette sööta. Lõuad laiali, ning tablett kurku, ega teisiti ei saa, ta praagib kõik toidud välja, kus tablett ka peenendatud kujul, aga nii lihtsalt ei jää tal midagi muud üle, kui neelata see vastik asi alla...

Ja tuleb meelde, et tänaõhtune poolik rattake veel koerale sisse söötmata. Vot, lähen ja tegelen.

Laupäev, märts 19, 2005

Laupäeva hommik

Ommik algas seekord väga paljutõotavalt.

Kõigepealt proloog: Osades: Lilleke ja Jyrka.

Lill: niu-niu-niu-niu.
Jyrka: mine ära.
Lill:niu-niu-niu.
Jyrka (kostab voodi raginat ja tekiga sahistamist; summutatult:) Ära haise siin.
Lill: niu-niu-niu.
Jyrka: (teeskleb magamist)
Lill: (intensiivsemalt):niu-niu-niu.
Jyrka: (teeskleb jätkuvalt magamist)
Lill: (väga kurvalt) niu-niu-niu
Jyrka: (südametäiega) kuradi koeralita
Lill: (rõõmsamalt) niu-niu-niu
Jyrka: (on kosta taas voodi raginat, ja tekkide sahinat)Tulen juba, tulen juba.
Lill: (ootusärevalt) niu-niu-niu
Jyrka: (ähvardavalt) jäta järele, tulen juba, tulen juba
Lill: (vaiksemalt ja rõõmsalt) niu-niu-niu
Jyrka: (kõvema ja tüdinud häälega) kas saad juba vait jäädud, tulen juba
Lill: (kostab potsatus, ja küünte klobinat)
Jyrka: (ägisemine, nahistamine, sahistamine)
Lill: (vaikselt ja väga rõõmsalt) niu-niu-niu
Jyrka: (taas ähvardavalt)jää vait! olen juba riides, näed sa. Ja hoia mu jalgadest eemale!
Lill: niu-niu-niu. limps-limps-limps
Jyrka: (alistunult) no tulen juba, tulen juba

Näidendi põhiosa; (Featuring «Koer»), osades Jyrka, Krafinna.

Jyrka: (...tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud.... Ja nii kaks tundi järjest)
Krafinna: mis nüüd viga on?
Jyrka: ( tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritudd, tsenseeritud, tsenseeritud...)
Krafinna: mis siis on?
Jyrka: ( ... tsenseeritud, tsenseeritud, tsenseeritud,) sa keerasid arvuti (..tsenseeritud). Misasja sa pidid sellega eile õhtul (tsenseeritud). Meelega tegid, (tsenseeritud)

Natuke aega hiljem.
Jyrka: tahtsin vaadata nu pagadid, aga ainult heli tuli läbi. Kus (tsenseeritud) see pilt on?
Krafinna: (alandlikult) ega ma meelega
Jyrka: (vihaselt) oli sul vaja kruttida pilt üles, kui ma ütlesin, et ära tee seda. Muidugi tegid meelega!

Teisipäev, märts 15, 2005

Haldjas Päkk.. ja nii ta algab.

Ühes pimedas kapis elas haldjas. Selline pisike, punnis põskedega, sorakil heledate, takukarva juustega. Igav tal ei olnud. Kapi ukses oli auk. Ja selle augu kaudu sai ta vaadata maailma, põrandalaudade värvilist ning tapeedilist, kassisilmalist ja koerakõrvalist. Tõsi, kassisilmaline maailm talle väga ei meeldinud. Kellele ikka meeldiks, kui suur ja uuriv uriinikarva terav silm näib lausuvat: mängime kassi ja hiirt, mina olen kass.
Haldjas oli juba mõnda aega juurelnud ühe küsimuse üle. Nimelt, et mis ta seal kapis teeb, ja kes ta sinna pani, ja mis, pagana päralt, võib olla küll ta nimi. Ta istus kapi põhjas ja ragistas ajusid nii kõvasti, et üks tükk kõrvast kukkus maha ja kadus ära. Ahhaa! Käes, rõõmustas haldjas, ja õnnitles ennast. Nüüd ta teab, kes ta on. Tema nimi on Pisike Ärakukkunud Kõrvaga Kollast Silma Kartev Kapisistuja, ehk siis lühidalt Päkkskk, ehk suupäraselt Päkk.
Päkk leidis, et on ülim aega teada saada, et kas tapeet ikka on sama kollast värvi, ja kas laudlina peal on ikka needsamad kohviplekid, mis paistavad talle kodusesse kappi kätte.

Nutt ja karjed

Värvisin pea ära, lootuses, et ehk siiski mõjub.. Tuhkagi. Sotsiopaadid on nad kõik. Muudad midagi, mingi murdosa eneses, pinnapealse, ja tuju peaks kohe parem olema. Ainus kasutegur on musta värvi pea. Igavene lödistamine. Kes ei usu, proovigu ise, süsteemis vesi sisse, solk välja, kausid, solgipang, pliidi peal soojenev vesi. Ajee, 21. sajandi Saaremaa 19.sajandist pärit majas.
Jajaa, Mant, ma nägin paari pilti, kus olid musta peaga, ja kadedus tõusis mu musta hinge musta pea järele..

Esmaspäev, märts 14, 2005

Maailmavaatelist orjust

Kirjutasin täna ühe luuletuse. Noh, ega see mingi haruldane asi pole, aeg-ajalt ikka tilgub midagi verbaalset pabelile, või siis virtaalsele paberile. Aga see kajastas kuidagi midagi sellist, miks ei taha ma ommikuti tõusta ja alustada päeva, õhtuti oiata, et jälle ei jõudnud midagi teha, mis sest, et ei püüdnudki. Kuigi mõtted olid kogu aeg seal... sisaliku tee tõepoolest jätab jälje, ja liiva huuled suudlesid.

Liivaterad kõrbes
Päevad
Aastad reas
Lihvuvad hoidmaks
Tunde ning aegu
Kauneid
Inetuid valusaid
Liivaterad meres
Päevad
Uhub vesi
Mõnda üksteisest
Kaugele
Mõnd koomale
Muster ikkagi jääb

Külm pühapäev, sinine esmaspäev

Saarel on haruldaselt külm, siukest lumemöllu pole siin aastaid ilmselt olnud. Märts, ja sajab lund! On kümme kraadi külma, ja lumi kannab inimest. Teed on libedad, jäised. Põnev on vaadata, kuidas meie pisike koeradaam laseb traavi, vahepealt tagumik ees, ja käpad haledalt õhku rapsimas. Vahva on kogu selle asja juures see, et ta üldse ei heitu, udjab ennast püsti ja paneb saba lipuna lehvimas ikka edasi, kuni võhma jagub. Kass aga on avastanud hulkurimõnud, hea, kui ta kord päevas laseb endale toitu ette kanda ja kolm tunnikest puhkust tekkide vahel.

Haldjatel oli uusaastapidu, ja mind polnudki :( Aga ega see tantsimine just väga mu moodi polegi, võibolla parem, et ei saanud teistele näidata oma mm.. peovaenulikku palet. Ilmselt oleks võtnud õlled ette ja nautinud muusikat. Ja vahepeal Toivot veidi ahistanud sellega, et kuidas neil kõigil läheb.

Kuna kõik on kaduv, kopin siia need tervitustekstid:

Haldjate tervitus pidulistele.

Olge tervitatud Auväärsed,
Emandad ja Isandad!
Tähevalgus paistku teie üle
Tähevalgus jõudku teie südamesse
Ja olgu teie rajad helged igavesti!
Tõusku Elberehti valgus teie silmi,
Ning uue aasta hommikuvalgus
Kaunistagu teie radu,
Ning loitku ta kaua te lihas ja luus!

Pakume teile spetsiaalselt tänaseks päevaks, meie uusaasta tähistamiseks mõeldud roogasid. Eriliseks teeb toidud see, et nad kõik on valmistatud külalistele mõeldes, sisse oleme pannud oma soovid uueks aastaks, oleme kogunud roogadesse valgust ning südamesoojust ning erilised palved, et tänaõhtused külalised saaksid siit kaasa häid mõtteid ning häädust, nii enese kui teiste vastu, hoolivust loodusesse ning valade loodusse. Kui te murrate lembast, siis mõelge tähtedele ja armastuse valgusele, mõelge kuule ning päikesele, ning see soojus hoiab teid langemast hoolimatusse ning enesehaletsusse. Kui te tõstate endale salatit, ning haukate meie parimat hirveliha kõrvale, mõelge elule, mis on olemas, ja paluge selle eest, et keegi ei tõstaks kätt loodu vastu muidu, kui toidu tarbeks. Kui sööte kõrvale punaseid juurikaid, mõelge tulele, mis hoiab elu ka külmades kohtades. Nautige toitu, ja nautige üksteise seltsi, nautige muusikat ja tantsige rõõmsalt, kui olete lõpetanud need toidud, mis just teile, just nüüd ja praegu on ette toodud. Pidutsege ja jagage uue aasta rõõmu koos meiega, lugupeetavad!

Kolmapäev, märts 09, 2005

Kiisu-miisu, Lilli-lolli ja toores kartul

Köögis tegutsev Ulmeguru on ahvatlus, vähemalt meie loomakestele. Ka siis, kui tegeletakse millegi nii ebaahvatlevaga kui on toores kartul. Vaatasin seda nalja ja soovitasin Jyrkal mitte kade olla. Lõikaski jupi kartulist, tegi selle omakorda pooleks ja pakkus mõlemale loomale. Koer vaatas ahnete silmadega kassi ette pandud tükikest ja lõmpsas oma juurika lõugade vahele. Kui see otsas, siis tormas kassist maha jäänud kartulitükikese juurde, kuid siis sai lollist meie lihasööja Lilli, kes vaatas juurikat nõutu näoga...