teisipäev, august 25, 2009
pühapäev, august 23, 2009
Tuuridega nädalavahetus, mis algas kolmapäeval
Nädalavahetus algas kolmapäeval,
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.
Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.
Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(
Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)
täpsemalt kell seitse, mil Jyrka laekus, et minna Mehise juurde.
Paarile napsule ja sporti vaatama. See viimane selgus alles kohapeal. Kõigepealt aga tuli üles otsida koht, kus kolleeg pesitseb, sest telefoni olin ma muidugi targu koju unustanud.
Kena keik, kohale me jõudsime ja hiljem koju ka. Vahele mahtusid parvlevad kassid ja hea seltskond ning kõne, mis läks lõpuks paradigmaatiliseks tekstiks. Meeldetuletuseks ja -jätmiseks mõned märksõnad: CiVi – siirdu v...u, MiPe – mine p...e ja selle variatsioon KäPe.
Neljapäeval korjasime end kokku ja siirdusime... Tallinna. Koos empsuga, kes väga ei heitunudki sõidust. Kartsin hullemat.
Praami peal kohtusime Risto ja Vestaga ning nende pisipõnniga. Pisipõnni lummas Jyrka niivõrd, et ta unustas suu lahti ja jõllitas teda hüpnootiliselt terve tee. Vahepeal, kui Jyrka tegi suu lahti, siis vaatas võidukalt emmele ja issile otsa – nägite, ära tegin!
Igatahes jõudsime Sassi juurde, kes oli juba meeldivalt vintis, mõne aja pärast saabus ootamatult šikk Azaghal ning siis oligi aeg von Krahli astuma hakata.
Kohale jõudes ei juhtunud eriti midagi, tuvastasin roosa soenguga punkaris Villu Tamme ning edasi tuli vabakava. Kuhu mahtusid Daki ja co ning Astro Zombies. Oli vist nii. Ja siis ma helistasin Alverile, et miskit sporti teada saada. Azaghali pealekäimisel.
Pärast seda aga ajasid veristesse sidemetesse mässitud winnid ja puhhid rahval vere nii käima, et mind kallati mu oma raha eest ostetud õllega üle. Hästi. Siis rabas Sass mu käisest kinni ja tiris enda juurde. Avastasin ennast Sassi ja kellegi kahtlaselt sõbralikult käituva päikeseprillidega tegelase vahelt. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli Kivisildnikuga, kes oli saabunud just kuskilt vastuvõtult, käinud läbi kirjanike majast, leidnud selle igava olevat ja suundunud siis punkkontserdile Krahli.
Igatahes kadus Sass mingil hetkel minema ja ma jäin koos Azaghali ja coga kuskile linnavahele lõnkuma. Mingil hetkel helises telefon ja selgus, et Sass on hoopiski kodus.. Hmmm. Nojah.
Järgmisel hommikul vara sikutas Jyrka mind üles, et vaja emps sõidutada messile. Mina sinna ei sõitnud, sõitis Sass. Pärast Pirita-retke vajusime kõik uuesti magama. Ja seda kuni kella üheni. Mil hakati orgunnima Hargla ja Heli juurde minekut. Kuna aga sel hetkel oli plaanis naasta Saaremaale sama päeva õhtul, tegi see mind murelikuks. Et Helit ei näegi ja Viimsis saab heal juhul vaid paar tundi olla.
Kuna aga Sass oli silmnähtavalt häiritud sellest, et nii kähku laseme jalga ning Jyrka leebus, sai otsustavaks taas kord emps, kes teatas, et tegelikult polegi vaja õhtul ära minna.
Hip-hip-hurra!
Mina, kes ma ple eriti osav linnasõitja, sain siis sellega hakkama, et kurseerisin oma 3 korda edasi-tagasi Viimsi ja Tallinna vahet.
Pidu oli vist äge, ma kustusin poole peal ära ja üritasin magama minna. Aga kussa. Niipea kui sain Indreku endisesse kabinetti madratsid ja linad-tekid laiali laotada, ilmusid sinna nagu niidist tõmmatud valdavalt mehine seltskond, kes ei tahtnudki toast lahkuda. Peremeest ennast veel polnud. Aga tuli.
Sest Sass tahtis, et Indrek mängiks pilli. Painas mind, et mine ja palu. Leidsin, et Heli on palju kohasem paluja ning nii ta siis tassis Indreku sinna tuppa. Pilli mängima.
Vahepeal tegi keegi kurja häält ning Sass pidi lahkuma. Aga kontsert jätkus. Ligi tund aega.Või rohkem. Igatahes mõtlesin juba madratsi tirimisele suurde tuppa, kus näis vähem rahvast parvlevat.
Oehh. Järeldasin, et olen väike, katkise näoga ja paksuks söönud Eva Lotta. Endiselt.
Igatahes hommikuks oli pool seltskonnast veel majas alles ning hommikusöögi ootel. Pärast virgutavat hüplemist batuudil manustasin kohvi ja natuke söödavat. Linna saabusime pool kaksteist, seejärel jalutasin ema klaasist ristini, mis kõrgub Jaani kiriku juures. Väljaku ääres.
Äraminek oli leebelt flegmaatiline ja päädis sellega, et sõitsin vist ühel autol (kes täitsa kohatult sportlasi ootas ja teed risustas) peegli natuke kahekorra. Sest tõprad kõrvaltrajalt ei lasknud mind vahele. Aga selgus, et miskit õnnetust ei juhtunud – hiljem sõitsime samast sportlaste autost mööda ja kõik näis olevat korras. Ei ühtegi kildu ega miskit.
Aga pärast seda polnd mu flegmaatilisusest enam midagi järel.
Õhtul vahtisime esimesi ettejuhtuvaid filme sellest suurest portsust, mis Hargla oli Jyrkale kaasa andnud ning muidu oli mõnus olla.
Hommikul ärkasin jaburate unede peale üles ning kobisin gladiatusse. Et noh, nagu pärast selgus, anda valesti raha kildile. Ähh. Mul oli see täitsa meelest läinud, et tuli teistmoodi teha...
Ühesõnaga, hommik oli virgutavalt uimane ning pärast tassi kohvi kimasin linna. Et sõita muuseumite retkele. Nägin teel kahte surnud rebast. Aega oli masendavalt vähe ja nii nad jäid hääde inimeste hoolde.
Telefon helises just siis, kui sain oma tagumiku väiksesse muuseumi tellitud bussi maha istutada. Kõneles Irma Järvesalu. Valmistusin järgmiseks luuletuseks, tuli aga hoopis õnnitlus.
Lähemal uurimisel selgus, et mu tekstid olid Loomingus ilmunud. Ja Irma tuvastanud, et Krafinna on sama kes mina. Igatahes tundsin ennast pärast seda rõõmsalt päriskirjanikuna :D. Natukene aega.
Täna õhtul läksid aga Jyrka ja ema kiskuma ning tegelt... enam ma ennast nii hästi ei tunne. :(
Aga vaheldusrikas nädalavahetus, või mis? ;)
teisipäev, august 18, 2009
Blogi-intervjuu
Nii, mul oli siis au olla esimene, kelle inteka Tiia üles pani. Kohevarsti ilmub see ka blogilehes, seniks link Tiiale:
Intekas ise
Intekas ise
pühapäev, august 16, 2009
Mind on tõlgitud :D
Kirjutasin selle teksti vist viis aastat tagasi. Ei mäletagi... Kiska pidi siis elus olema.
Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde.
Suveuks
okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt
tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon
Summerdoor
A wreath of branches you are bearing;
leaves raining from the apple-tree;
kitty's paws on wet grass,
summer-door he seeks in night-time,
asks for sun and asks for care.
The road is full of secret wilt-paths
little cat, this winter passes;
the spring is coming, it comes already
but you, my little, just sleep now,
summersongs to you I'll make.
Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.
PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.
Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde.
Suveuks
okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt
tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon
Summerdoor
A wreath of branches you are bearing;
leaves raining from the apple-tree;
kitty's paws on wet grass,
summer-door he seeks in night-time,
asks for sun and asks for care.
The road is full of secret wilt-paths
little cat, this winter passes;
the spring is coming, it comes already
but you, my little, just sleep now,
summersongs to you I'll make.
Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.
PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.
laupäev, august 08, 2009
Minu glamuurne elu
Khmm-khmm /köhatab tähtsalt kurgu puhtaks/
Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid.
Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.
Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid.
Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.
neljapäev, august 06, 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)