Neljapäev, märts 04, 2010

Ühest väärt raamatust ja merispordist

SMSi ajaloost – merest, mitte telekommunikatsioonist
Piret Hiie koostatud “Saaremaa Merispordi Selts. 125 aastat purjesporti Kuressaares läbi aegade ja mälestuste” lahkab Saaremaa purjespordi ajalugu kadestamisväärse põhjalikkusega. Raamat on varustatud peale rohkete illustreerivate piltide teadustööle omaste joonealuste märkustega. Tunnistab ju autor ise, et idee kirjutada raamatut kasvas suuresti välja bakalaureusetööst, selle tarbeks kogutud materjalidest, nii suulistest kui kirjalikest. Autori sõnutsi andis raamatu koostamiseks aga tõuke purjetamisveteran Otto Tamm.
Põhjust raamatu üle uhkust tunda on igati. Nii autoril, Saaremaa Merispordi Seltsil kui vast ka neil, kes tegelenud/tegelevad selle jõudu, nutikust ja osavust nõudva alaga. Raamat mitte üksnes pole sisult väärtuslik, vaid kujult kaunis. Mitte iga organisatsioon ei saa uhkustada kõvaköitelise üllitisega, mis lisaks kõigele on hästi kujundatud ning varustatud põhjaliku viitesüsteemiga. Kuni selleni välja, et raamatu lõpus on nii inglise kui venekeelsed resümeed.
Piret Hiie koostatud raamatukujulisele ning veidi populaarteaduslikku garneeringut saanud uurimustööle lisavad suure väärtuse mitte ainult kogutud kirjalik andmestik, vaid ka suulised mälestused. Autor on intervjueerinud uurimustöö tarbeks üle kahekümne inimese ning üles kirjutanud ütlused, mis avavad purjespordi emotsionaalse argipäeva. Ei mitte alati kirjakeelt järgides, vaid ikka lähtudes konkreetsest intervjueeritavast inimesest. Nõustun autoriga ses osas, et just need mälestused ja meenutused moodustavad vast raamatu kõige väärtuslikuma osa. Purjespordi võhikuna lisan, et need olid samas kõige huvitavam osa tervest raamatust...
Niisiis, mida võiks raamatust ja selle sisust arvata inimene, kes ei huvitu spordist, jahtidest, meresõidust ega üldse niisugusest tegevusest, mis näib kasutu ajaviitmisena?
Esimene samm raamatu huvitavaks tegemiseks on köitva kaanepildi ja maitseka kujundusega astutud. Professionaalsust oskavad üldjuhul hinnata ka need, kes üldiselt näiteks spordist midagi ei pea. Küllalt kõnekas on ka asjaolu, et ajalootudeng ja praegune magistrand käsitleb sporti kui sellist. Tekib miks-küsimus? Milleks peale selle, et kraadi saamiseks on tõepoolest vaja kirjutada mingit sorti teadustöö, valida just spordiajalugu? Vast oskab autor sellele kõige paremini vastata, võin vaid oletada, et kui teema juba valitud, köitis see teda niivõrd, et õhutas üha sügavamale sukelduma purjespordi ajalukku.
Niisiis, korralikult ja maitsekalt kujundatud raamat õhutab nii mõndagi peenikest intellektuaali seda üllitist sirvima. Mida ta näeb? Kas ta hakkab seda lugema? Ilmselt sõltub see suures osas sellest, mille peale ta sirvides juhtub ja kes millest huvitub. Kindlasti köidavad raamatut niisama lappama juhtunud inimest rohked ajaloolise väärtusega pildid, mis on varustatud silmahakkavas fondis pildiallkirjadega.
Algusest lõpuni loevad seda raamatud vast ikka need inimesed, kes on Saaremaa purjespordist ühel või teisel põhjusel väga huvitatud. Niisama huvilised ja raamatu juhulappajad ilmselt loevad üht või teist peatükki, saarlased aga leiavad eest hulga tuttavaid nimesid, tuttavaid nägusid – koolikaaslasi, sõpru, sugulasi.
Kätte tasub see raamat kindlasti võtta ka neil, kes tahavad kindlaid fakte sellest või tollest ajastust või inimestest.