Mind on tõlgitud :D

Kirjutasin selle teksti vist viis aastat tagasi. Ei mäletagi... Kiska pidi siis elus olema.
Aga kellelegi läks see tookord hinge ja ta tõlkis selle välismaa keelde.

Suveuks

okstest punut pärga kannad
lehti sajab õunapuult
kiska käpad märjal murul
suveust ta öiti otsib
nõuab päiksest nõuab hoolt

tee täis närbund salaradu
kiisuke see talv saab otsa
tuleb kevad tuleb juba
sina aga maga väike
sulle suvelaule loon


Summerdoor

A wreath of branches you are bearing;
leaves raining from the apple-tree;
kitty's paws on wet grass,
summer-door he seeks in night-time,
asks for sun and asks for care.

The road is full of secret wilt-paths
little cat, this winter passes;
the spring is coming, it comes already
but you, my little, just sleep now,
summersongs to you I'll make.


Inglise keeles on ilusam :D ja kindlasti mitte nii koba kui originaal.
PS. Taliesen, poleks olnud vaja olla nii häbelik ;) Sul endal ju paljutõotavad proosatekstid.

Sirvisin oma tekstid läbi

ja nägin oma jahmatuseks, et polegi nagu selleid tekste, mida kõlbaks lastele ette lugeda. Siiski mõned leidsin... Aga need kisuvad ka filosoofilisteks tõdemusteks. Kodukootud ja laenatud ming kokku segatud miski... veidrusega.
Märksõnadeks seks, vägivald ja üksindus. Just seesama üksindus, mida ei leevenda ei paarisuhe ega lähedased. Seesama, mis järgib varjuna kõiki inimesi. Eranditult.

Siili matused

Liiga sagedased on need surmad. Loomade surmad... Ja iga kord, kui ma näen maanteel süüdimatult alla aetud looma, tõstan ta teepervele. Alles hiljuti oli see Kiska-näoga kass Viidu teel, kaks päeva tagasi aga seesama siilike, kes tõi naeratuse mu silmi. Sibas teine asjalikult õues edasi-tagasi..
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____

harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit

harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid

harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi

Lihtne

Lihtne

vajadus toituda
iga jumala päev
eksisteerida tund tunni järel

ja teada et tegelikult ei ole kellelgi vaja
maailmarevolutsiooni musta lippu
ega punastki
ja rohelised surevad absoluutselt igal
sügisel oranžikasse kollatõppe

sest ometi on kuidagi vaja
hingata sisse ja välja
ning tunda kuidas elu kohiseb
ninasõõrmetest kopsu

ja seesama lihtne vajadus
toituda hingata sigida
sunnib mind kirjutama
iga päev tuhandeid tähemärke
lükkides ridu ridadesse
iga päevaga
järjest tavalisemaks
muutuvaid tekste ja elusid

(olete märganud
sinikollasterohelistepruunide
silmadega inimest
enda kõrval?
mina ei ole...)

elama läbi iga päev
iga teise inimese mõtteid
allusioone kahtlusi vajadust
ennast kehtestada
kuni minus endas ei ole enam
muud peale lihtsa vajaduse
hingata

muide
imestan, et ma pole
kunagi imestanud
kuidas moos kommi sisse saab
aga olin üllatunud
omaenese karjetest
rippudes kuristiku serval
kuskil männlichis šveitsi turismimagnetis
ja sellestki
et kõikide elude kiuste
hingan ilma arstiliku abita
ja kirjutan

Fragmendid

kuusirbi slepis
laperdas öine taevas
volbrile vastu

------

pilvedelt pudenes selgust
õitsvale merele
palsamit
katkisele rannajoonele

selgust ja udu

ning seda polegi nii vähe
sest katkimurtud jooni
ei saa terveks teha

ainult veidi tohterdada

------

mu väikse
kõrbete näoga kassi
pehme karvane
raskus
pühitseb mind
päevast päeva

sest mu väikese kassi
igas karvas
on koos kõik
me punased õhtud
ja valged hommikud

ja see hoiab
mind kukkumast
tänase ja homse vahele

täpselt karvapealt

Ma ei söö sibulaid

Igal issanda selgel
õhtul punastab
sibulatega kirik
sest jääb jalgu hilisõhtusele
päikesekullale

mis katab sulavõina
kividest meisterdet aedu
ning põrkab pallina
taevavõlvilt karjaaeda

igal issanda selgel
hommikul punastab
sibulatega kirik
ka minu eest

sest ma ei jõua ega suuda
heita enesest välja
elu taevavõlvilist
karjaaialist hurma
ega kivisid iseenda seest

Ps. ma ei söö sibulaid

Ei midagi uut siin taeva all

need hullud linnud
naersid
nad naersid kuni
purunes taevas ja
pragunes maa

mu hullud öised linnud
öisest taevast
ja maa
mu unedemaa läks naeruga
katki

hullud unede linnud jäid öösse
ja mu päevad
mu hullud päevad lendavad
naeravad
lähevad katki purunevad pragunevad
koperdavad

katkiste jalgadega tunnist tundi
nagu öid välja naerev
lind

Kummardus Vinskile

Ei, keegi ei taha seda teada, mina kaasa arvatud, aga ma räägin ikka.
Sellest, et kärsaninaga kass kaevas oma vastsündinud kiisul kõhu lõhki ja soolikad vedelesid loomakese peal nagu erivärvilised ussid, et pean alla laskuma mööda kilomeetripikkust raudtreppi ning all ootab kuristik, et lahtine buss on kõrge nagu 10-korruseline maja ja ma hoian ennast kõigi küüntega kinni, et mitte läikiva südamega maha pudeneda...
Te ei taha ju kõigest sellest teada. Aga kõike seda ma näen igal ööl alates kaheteistkümnest, vahel harva ka poole kahest kuni poole kaheksani, mil teen silmad lahti ja saan aru, et aeg on hoida taaskord ennast libastumast. Tänasesse. Sest tänal on seesama pulss, mis lööb sama ühtlaselt ja üsna samamoodi kui kella kaheteistkümnest poole kaheksani.
Keegi ei taha sellest teada, ja kõik teavad niigi. Et elu on uni ja uni on elu.

Saagu tühjus

valgus vaiksetel
vihmast nirisevatel
sügiskevadistel tänavatel

vaikus jäätunud
pannkooke täis merel

vaakum inimestes

sel kõigel ei ole tähtsust
sest haldaja näitas pöidlaga alla
ning vaiksel
verest märjal weebil
tappis viimane
sportlane oma blogi

saagu tühjus!

Happy Jõul!

kui alasti ja valge unenägu
on täitnud meeled
noorukesest lapsega naisest
ja viasati kasti tassivast
habemesse muigavast mehest

kui oled mõelnud tähti
ja neid mille eest keeratakse
siga pakendisse
puude latvadesse

siin käes on jõul,
jõuluaeg
kus silm võib puhata kõikidest
hingedest, tähtedest, superstaaridest

sest päike puges pessa
ja näeb seal alasti unenägusid
aasta lõpuni

peamiselt
tõmmust lapsega naisest

kolm tarka tulevad hiljem ja
kolm risti kolpade mäel
hoopiski kevadel

kinke peab ju hoidma helgemateks
ja valgemateks päevadeks

Nagu kassid

mu sõnad paljunevad
nagu kassid
vaikselt ja aastaringselt
küünistavad või liputavad
koera kombel lausetega
justkui sõltuks sellest
maailmarevolutsioon.

Yada-yada luul

LibaPihtimus

tead ma
käisin meheks

su unedes ja nuga peos
sind võtsin
mehena

ning ärkvel olles uneldes
jäin küljelui-
seks
libana

kuid tead
su verd ma toona siiski sõin
kui mind sa ema-
seks sa

...
(ise tead)

Veidér wärk, igatahes

Alles see oli, kui kõik tundus pikkade miinusmärkidega, nüüd aga on asi nihkunud plussidesse.

Helistab üks tuttav advokaat, pakub tööd, õnneks küll mitte juriidilist. Saan kulkalt raha ning Janne kirjutab loo. Linnakunstnik astub läbi, toob valge kausta vahel tööd, mille ma täitsa kogemata vastu võtsin– ühe harrastusluuletaja värsid vajavad tuunimist. Siis astus eile sisse heatujuline linnateatri juht, näpus nimeline kutse esikale... A ma pole ju siin kultuuritoimetaja ega midagi, kuigi teen tema külgi praegu.
Hiljuti tegin otsingu, no oli aega ja ninatargutamist vaja, enda nimega ning avastasin oma tekste muusikalehekülgedel. Mina kui tuntuim muusikaarvustaja... (oijah, aga eks seisus ei anna häbeneda).
Veider värk igatahes.

Huvitav, millal ma nina ees pilvedelt asfalti maandun?

Kes küll võtaks väsimuse ära?

iga teine
ööpäeva hommik
koputab roidunult aknale
tema halvasti lõhnavasse suhu
mahuks terve koidik
ning siis
lebab unise kassina õlgadel
tõmbab küüru selga
sirutab käpad välja
ning tegemata jäänud tööna
vajutab küüned unearterisse
ärka raisk ärka,
sest varsti on terve õhtu su päralt
pliiats ja paber ja

ööpäevast saabki loomatööpäev

_

Jooksvad teated:

Lähen rabarockima, kes tahab, võib seal näha üht plassi näo ja muidu Angsti all vaevlevat krafinnat.

Kirjutasin eile öösel kella kolmeni lõpuks ometi treffenist ehk lihtsalt kasutasin jõu- ja ilunumbreid, et saada lehekülgki. Ja kuna mul ple illusioone saarlaste muusikamaitse osas, siis lihtsalt kirjeldasin olustikku. Madise ja Krista panin jutu sisse.

Kolimine uudistesse osutus valutumaks, aga samas on endiselt keskendumisraskused. Ja siis ma hakkasin naiskodukaitsjaks, lubadusega, et nad õpetavad mind püssi laskma. Võibolla avaneb võimalus ka kodu kaitsta. Juhul, kui Lümanda kaagid ple ennast parandanud.

Muidu olen alla käinud loomingulisuse osas, võibolla muidu ka, ei tea täpselt, aga 7 kilo olen juurde õginud küll ning kulkale ei jõudnud armastust avaldada.

Pisikassil oli paeluss, võibolla on ikka veel, aga sest saab jagu. Peale selle valutas ta eile midagi, nii et sülle võtmisel kräunus haledalt. Põnn on endiselt põnnu, aga kuidagi leebem ja õrnem kui pool aastat tagasi ja Lilleke on lihtsalt nuntsikust massöör nagu ikka.

Põhjendused

sul ei ole aega
kuulata raadiot
vaadata telekat

pole aega
vaadata tagumikke
teha lapsi

ei ole aega
lugeda poliitikat
mõista majanduselu

sest
su oma karvakera nurrub lõua all
ja koer teeb parimat jalgademassaazi
õlu on külm ning kuningakroonid virguvad
kask vehib värskete lehtedega akna taga
ja Ben tõmbab Sawyeri naha
üle kõrvade

ütles mu mees
ja läks muru niitma

Töökangelane

Vot nii jah.

Viktooria oli päevatoimetaja ja kribas pooled lood. Suure osa teisest poolest aga allkirjutanu. Sest kirjanditega ei saanud keegi peale minu tegelda ja naisvaimuliku lugu põletab. Pluss otse loomulikult oma külg. Prrr.
Aga Pärnust tulid head teated :)
Niiet võibolla saab mu auahnus ükskord suvel rahuldatud. Sest remargi korras, ajakirjanduses ei ole mu ahne au kinni. Tea, kas pean ise sõnumi kirjutama?

Öö

Öö

on poolikute päevade poolitus
seisvas ajas

sundi joosta ei ole
on vaid
seinatiksunud seierid

uinunud koer teritab kõrvu
tahe tukub
kui hetk poolikus ajas

-


_

on paus enne päikesetõusu
kus seinad vajuvad
kardinatesse

ja päevad lahutavad

nojah

___

ebaaus piht sest

vastused libisevad mööda
jalga alla nagu
külanaistel ikka juhtus
sajand või paar tagasi

musta surutud pluusi taha
on varjunud lootusetu hirm

olla armastatud
olla vajatud

nagu lipp
mis kasutult vedeleb riigipüha
ajal poenurgas

valetada alati valetada
krediidiga

sest vastused libisevad mööda
jalga alla
nagu vereksjooksnud armastus

Poliitiliselt ebakorrektne luuletus

tänane käristab ribasid
allesjäänud tervest mõistusest
toitub kärsituist kohest
tähelepanu vajavaist ideist
tõmbab sügava mahvi
vidus tundeist ja
hingab selle välja homsele
tulehakatisele

ma ei ärka kunagi rõõmsalt
liiga palju on töösse
surutud eilseid uudiseid
homset ängi
ja kõnesid
võõrastelt inimestelt võõrale

tulehakatisele

Lood, lehelood

Lood

ümmargused läbipaistvad ja veerevad
täpselt mõõdetud ruumiga
on igapäevane
leib ja lein ja rõõm
ja mitte ainult

hommikustelt lehtedelt
loetu libiseb silmadest mööda
mõnikord südamesse
harva pähe

aga need lood on leib ja lein ja elu
tavaliselt inimeselt tavalisele
inimesele