Neljapäev, september 28, 2006

Kultuuri-eri.-tis.

Ühel ilusal õhtupoolikul juhtusin vaatama pOPulaarset arhitektuurisaadet. Seekord räägiti kõrghoonete ja muude ilusate tubade vahele, üllatus-üllatus, kirjandusest. Seda oligi palju loota, et autori endaga tema teosest, aga noh, siiski midagi. Soometsa vastu pole mul midagi, küll aga tuletas meelde, et kunagi hiljuti, veel selle aasta numbris, sirvisin üht Loomingut ja muuhulgas nägin antud autori tekste. Olin jahmunud. Kergelt öeldes. Võrdlesin enda samateemalisi ja kohati samasõnalisi tekste ja ilma igasuguse valehäbita nentisin, et raisk, minu tekstid on paremad. Rafineeritumad ja läbimõeldumad. Devalveerub, kurb mõelda...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mul ei ole Karla vastu midagi. Muhe vana. Aga ülikond või misiganes, oli tõeliselt rõve. Selline, et peale vaadates tekkis kerge refleks. Selline alefi ja aijini-eelne kõrisulgumine.
__

Jõudsin «Muumia» eelviimase tekstini, A. Gromovi «Arvestaja». Lineaarne, jah, missiis. 10 väikest neegrit, missiis. Tekstid, mis panevad mõtlema, et kuidas ise vastavas olukorras käitud ja kas jääd inimeseks ebainimlikes tingimustes ja kas inimeseks olemine ei ole muud kui egoism, ellujäämistahe, vaat neid olen nõus ikka ja jälle lugema. Ja muuhulgas mõtlesin selgeks, miks ma eelistan olla, kui vähegi võimalik, altruist. Nii elus kui mängudes. Altruism on kõrgeim egoismi vorm. Arvestatud egoism. Ükski heategu ei jää kätte maksmata, tõsi. Aga seda kättemaksu saab enda kasuks pöörata. Rumal on mitte arvestada kõige ja kõigiga. Äärmuslikes tingimustes võib see maksta ainsa väärtuse, mis üldse olemas on, elu. Muidugi, kui väärtuse kvaliteedis on hakatud kahtlema, siis ei ole enam primaarne säilitada arvestuslikkus. Mis viib banaalse mõtteni, et kas väärtus on üldse väärtus, ja mitte kõrvalekalle aprioorsest stiihhiast ja mispidi saavad miinused plussideks. Ja plussid omakorda miinusteks. Ja arvestav mõtteviis ei muutu enesehävituslikuks. Olgu, läks liiga diskursiivseks.

Tegin endale märkuse. Tuleb proovida siiski omandada tiblade keel. Jälle (!) Peamiselt Strugatskide ja Gromovi pärast. Jah, mul pole illusioone, et Gromovit niipalju eesti keelde tõlgitaks, et saaks rahuldada oma vaimustuse küüniliste ja mõnusalt loogikale rajatud tekstide järele.

___

Jah, ja vahepeal jõudsin arusaamiseni, et Deine Lakaien on lihtsalt suurepärane, eriti Veljanovi vokaal.

Kolmapäev, september 20, 2006

ja igal hommikul kõik kordub taas

diagnoos: depressioon.

Pühapäev, september 17, 2006

Jälle see põnn

Peaks plogi nimetama ümber «Põnni uskumatutest seiklusteks Asuja talus».
Põnn sai nüüd peale lendkassi tiitli austava nimetuse: ravikass.

Kõri teeb juba paar päeva põrguvalu. Eile öösel ronis põnn kurgu alla ja keeras ennast soolikana kõri peale. Mõnus oli küll. Kui arvata mõningane lämbumistunne välja. Ja paar päeva varem, kui selg oli millegipärast jube valus(ei tea jah, kesse käsib päevad otsa arvuti taga passida ja newerwinteri maailmas tatsata), tuli ta mulle selja peale magama. No aga terve see öö aeles ta mööda mind ringi magada, niiet ma ei pand seda väga imeks ja raviks. Aga kõri peale heitmine oli küll ravi kasside moodi.

Tuletab meelde, kuidas Kiska ravis. Tema lasi käiku kihvad. Et mis seal ikka, pureme valutava koha välja, siis saab valust lahti. :D A Kiska oli üldse palju radikaalsem. Nii mõneski teises mõttes.

__

Kuna eile oli töötegemine mõnevõrra pärsitud, jajaa ma hakkasin (jälle!) korralikuks tööinimeseks, siis lugesin Harglat edasi. Täpsemalt dom Ramoni. Oli oi kui tüütu. Lõpuks lasin diagonaalis üle, sest noh, tahtsin teada, kas jutu arenedes läheb ikka põnevaks. Ei läinud. Küll aga leidsin ohtralt toimetamise vigu. Rämedaid. Kesse eitoimetas?
Ja järgmine jutt on pan grpowski, mis teatavasti on must variant. Millegipärast sattus see raamatusse, mitte puhas. Huvitav, kui räme see veel on? Aga jutt ise tõotab olla parem kui lõputu intriigide alt. ajalugu. Miskit pole teha, ei istu mulle see seljatagune susserdamine. Ei ajaloos ega muidu...

Neljapäev, september 14, 2006

Lendkass

Pisike tirts ronis õhtul, just äsja, valge kassiröövli eest kase otsa. Kask ulatub kaugelt üle maja katuse ja kiisu jõudis kuskil 6 meetri peale. Selgituseks: kask on vana ja suur, alles 6 meetri peal hargneb kaheks. Ja harude vahel istuski õnnetu näoga meie pisike loomake. Avastasin ta alles pärast õue mitmekordset läbikammimist, kui kuulsin ahastavat piuksumist kuskilt kõrgelt.

Kutsusin ta alla. Sõnakuulelikult hakkas tulema, pisiksed küüned ei jõudnud kinni hoida ja nii ta vihises läbi õhu maa poole. Pärast ehmatust lasi ligi ja nii ma ta süles tuppa tõingi. Ehmunud ja veidi uimase lendkassi...

Ja millegipärast olen suht kindel, et 2 kuu pärast hüppab seesama lendkass ise 6 meetri pealt alla. On selline tulesäde :) ja suht kartmatu.

Reede, september 08, 2006

Aasta siis oli 2893




If You Were Born in 2893...



Your Name Would Be: Reunn Isu



And You Would Be: An Evil Space Warlord

Esmaspäev, september 04, 2006

Teated rindelt

Vikerkaarde läks teele ports luulusid :) Näis.

Ja Neverwinteri mets on päästetud silmakultuslase käest :D Ravisin metsavaimu ja puha. Põhjapoolsete indiaanlaste traditsioonide kohaselt oli see üks hirvesokk, tekitas nägemusi pähe. Ja elas kuskil maailmade piiril. Jõgede ja koskede maal. Üks toredamaid seiklusi üldse.
Muidugi, kui vahele jätta Neverwinteri sadamas joodud 10-kond õlut või miskit muud ollust. :D

Laupäev, september 02, 2006

Marakratt ja üllas sõdalane.

Kui mind (mu varbaid) oli järjekordselt hommikusel tunnil rünnatud, mõtlesin, et küll oleks hea, kui saaks kassile selgeks teha mõned seadused. Nagu käsulauad või nii:

1. Sina ei pea mitte hommikul inimesi tüütama.
2. Sina mängi millega iganes, aga mitte voodis!
3. Sina ei mängi hiirega ega hiire juhtmega, kui mu üllas sõdalane hakkab koolema ja ma närviliselt hiirt klõbistan ja püüan teda elus hoida.
4. Sina ei roni mu sülle, kui ma kahe käega üritan mängu juhtida.
5. Kui sa mu süles juba oled, ei keerle nagu vurrkann.
6. Ei jää pidevalt jala alla ja ei tekita pealeastumise vältimisel traumasid kaaskodanikele.

Ja muidu olen väga hõivatud. Neverwinter Nightsiga.
Kuna Baldurs Gate'i keeldus aktiivselt koostöö valmidusest (st, ei avanud tervet mänguala, vaid kuidagi imelikult ja jupiti. Ilmselt kass on üle klaveri käinud ja midagi peale pannud, mis seal ei peaks olema), siis olin üllas sõdalane, nüüd olen kaootiline sõdalane. On nagu mõnusam või nii. Ei ma viitsi jännata nõiduste punumisega, need on nii krdima aeglased tegelased. Ja varastada ma vist esialgu väga ei oska, rääkimata hiilimisest. Ja feate ka ei oska panna kiiretesse valikutesse :( Muud asjad sain käima. Lõpuks ometi eksole.