Reede, detsember 30, 2005

Poogen, poogna, imbit!!!

Indrek Hargla on jäädvustanud ennast kirjanduslukku kui suur luuleteoreetik. Siinkohal võtan endale vabaduse arvustada kõiki ma-da riimide ja muude Imbi luule võluvate aksessuaaridega kaunistatud tekstikogumeid järgmiste fraasidega:

imbit panema,
imbitsema,
imbieerima,
imbieeruma,
imbistuma.


Algallikat nautige ise:

Sa tulid kolksti minu ellu
ja kolksti ära läksid sealt
kuid tee, mis viiks meid abiellu
meil sobiks täpselt täpipealt
ma mäletan kui oleks eile:
su huuli kuumi. libedaid
lõõts armuviisi mängis meile
ja pisaraid, neid kibedaid
su habe liimine, nii hell
mu põske torkis nagu nõel
ja viimast tundi tiksus kell
oh, miks on elu nõnda õel
___

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
___

Ei see ole pulgakomm
hoopis raske kaalupomm
kõigest jõust sa seda kaksa
nõnda vähendad ka vatsa
hopsti üles tõsta see
sa oled ju rammumees
vaat siis saad tõesti pulgakommi
et sa tõstsid raske pommi.
___

Ma tervitan sind kangisikutaja
mees vapper, mees sa vuntsine
sul kodus aega küllalt pikutada
nüüd kerki kang, tuhat-untsine.
___

Ma juba tean sa oled sitke poksija
su nina lömmis, silm potisinine
on näha, et sa pole kotitoksija
käib mats ja vastane ei enam inise.

Kolmapäev, detsember 28, 2005

Abbi...

Selle aasta lõpp ikka üllatab täie rauaga. Käisime täna linnas proledega asju ajamas, ehk siis Jyrka arvutile uut kõvaketast saamas. Noh, kokkulepped ei kehti, lubati algselt ühe päeva jooksul asi korda saada, kuid keldrikorruse poisiklutid lasid kuuldavale vaid üllatunud mõminaid, millest võis välja lugeda värsket pohmakat ja muidu halba olemist ning muidugi päädis asi tõdemusega, et täna küll ei saa. Aga oleks see vaid muredest raskeim...

Kui ommikuämarus oli järgi andnud, vaatas mulle vastu kollaste silmade ja kollase näonahaga.. tuttav mees. Mõtlesin, et näen hallukaid, ikkagi vaid paar tundi maganud. See hallukas on aga paganama püsiva loomuga. Siiani kestab. Noh, heake küll, kui ma kahtlustaks, et ta on kuidagi seotud indo-hiina rassiga, siis veel, aga kollased silmad? Ja kollatõbi see küll ei ole.

Jeebus-jeebus-jeebus. Tekib vägisi sundmõtteid, üks hullem kui teine. Noh, see madu on viimasel ajal kõik aeg tal jamanud, kuid see süveneb järjest.
_____

Kuidas kirjutada kurbust väikeste ja suurte tähtedega, kui see on nii sügaval, et tuleks kelleltki kirka laenata. Kurbust ja teadmist, mis ei allu loogikale, kuid vägagi hästi näitab ennast igas nahapooris ja peegeldub silmapõhjas. Sõnad, tühjad ja kumisevad. Kuidas väljendada seda, mida polegi võimalik väljendada. Lootusetu abitusetunne. Ei saa aidata, ei saa aidata, kuigi tahaks. Selle asemel ütlen torkivaid sõnu torkival toonil. Et kuidagi summutada sisemist kurbust, olla sellest üle. Kuigi see tuleb alati tagasi. Siis kui olen oma mõtetega üksi. Lõpuni saab ja peab mõtlema, kuid vahepealne abitusetunne on nii võimas, et ei ole võimalik millegi targemaga tegeleda kui korrastada oma möödunud aegade konspekte, lugeda esseid keskajast ning summutada ikka taas trügivad esile mõtteid, mis tahavad mõtlemist ka siis, kui nad on juba olemas. Neid ei ole võimalik tõrjuda. Võibolla meri aitab. Aga järele ka ei saa proovida, sest 10 kilomeetrit eemale ja tagasi siit ei saa nii lihtsalt. Üksinda. Et lasta mõtteil triivida jäävahuses vees ning selgineda soolases tuules.

Esmaspäev, detsember 26, 2005

Vaade üle õla

Tähelepanuväärsemaid sündmusi aastal 2005 läbi isikliku ja arrogantse prisma:

* Treffen 2005
* Jüriöö larp
* Kanuumatk
* Folk 2005
* jumala kukutamine 2005
* paar sügisest käiku Tartu
* majja saabus külm ja soe vesi
* Estkonn 2005

Peamiselt ootasin. Peamiselt midagi muud. Ja olin hulluseni õnnelik, hulluseni õnnetu. Aga meri on alati olemas. Ja tuul.
Niisiis pole päris p.-ssekukkund aasta:). Hää, et niigi läks.

Neljapäev, detsember 22, 2005

Naeruväärne, ahhahhaa, naeruväärne, ihhihii.

Paar hiljutist juhtumit panid mind peaaegu käsi plaksutama ja õelalt irwitama. Ning ma olin samal ajal väga kurb. Et inimeste väiklus ei ulatu isegi mitte kontideni, vaid üdini, nad elavad sellest. Ei, ma eksin, mitte väiklus, vaid võim. Tahe kellelegi keerata, ära teha. Vohh, mina saan, sina ei saa, ja sina hoia oma mokk maas.

Teadmiseks. Kui ma tahan midagi, siis ma olen täiesti võimeline ise seda taotlema. Ma ei kasuta abimehi, mul ei ole teenijaid. Mul ei ole valgustkartvaid hüüdnimesid, ei ole asju, mida ma ei karda oma nimel teha. Jah, nii ebatõenäoline kui see ka on. Ideed võivad tekkida ka teistel, jah, ikkagi alahinnatakse neid inimesi, kes justkui on teiste häälekandjad. Ahoi, ei ole. Nad on iseseisva mõtlemisega, tahate või ei taha.

Põhimõtted, mis seisavad vaenul, on saatanast :)

Häid jõule, teie vägikaikavedijad. Olge rahul endaga ja oma tehtuga. Issand olgu teiega, tahate või ei taha. Jah, pax dei seisku kõigi vahel ja ümber, kes arvavad, et olen pika vihaga.

Tegin miski lollaka testi, jah, Välksu, ma olen ka paadis ;), mis ütles et potteritegelaste järgi olen Dumbledore. Ja Dumbledore ütleb: vigu on palju kergem inimestele andestada kui seda, et nad tõtt räägivad. Sulakuld, ütlen sellest. Ja Firefly tegelastest haakus Inara :) Ojaa, mingi nihe ajalukku, ja ma oleksin kas Thais või Inara... Totter, kuid vist omamoodi tõsi.

Teisipäev, detsember 20, 2005

Kui me koju jõudsime, oli maja juba läbi jäätunud

Niisiis, rünnak ahjudele ning tekkidele.

Muidu on Pärnu talutav: reedel liialdasime veiniga ja laupäeval lugesin potteri-poissi :) Vahepeal oli pidulikumat sorti lõuna.

Suuremat sorti kõhukahjustusi ei saanud, seda aga ainult mina.

Neljapäev, detsember 15, 2005

Üllatus, üllatus

Niisiis, selgus, et laupäev Pärnus on peaaegu täiesti vaba. Noh, kui äia sünnipäevalõuna välja arvata. Lootus, et kinos midagi näidatakse, kasvõi uuemat potterit või serenytit või imelisel kombel koguni kingkongi, kadus kohe, kui olime vaadanud mai kodulehte. Ainult kräpp ja sedagi kaks seanssi laupäevasel päeval. Aga ometi on olemas teater. Eh, lasteseanss:) Krt ja prgu, ja ongi nii, nagu ma kõik aeg olen mõelnud: pärnus on ainult üks püsiv atrakstsioon, ja see on Kivisildnik. Muus osas on pärnu veel mõttetum koht kui saaremaa.

Muidugi võib kasutada surnumere-äärset kavalust. Ehk põgeneda sveni juurde laupäeva õhtul ja uus potter kaasa võtta. Sest kallid sugulased mul jubedalt lobisemishimulised, aga paraku, ma ei ole vormis juba pikemat aega. Õigemini, pole kunagi olnud lobisemisvormis, pigem ikka maailmaparandaja ja muidu tühjatargutaja. Aga nende puhul on isegi see, kahju küll öelda, suht mõttetu. Niisiis eelistan ikka raamatut ja pagenduskohta.

Kolmapäev, detsember 14, 2005

Must lagi on meie toal

Kunagi varem pole nii teravalt tundnud seda, mida nimetatakse talvemasenduseks. Õigemini, asi ei ole masendus. On tüdimus pimedusest. Kuigi loen ennast ööinimeseks ja puha. Meel uitab kuskil hämaratel aladel, konsentsentratsiooni pole ollagi, kuidas muidu seletada, et kirjutan lihtsat jutukest juba nädal aega ja ainult sissejuhatus on valmis.
Tuleks graafik põhjalikult ümber korraldada. Et vähemalt 10 üles ja 1-2 magama. Muidu magab selle vähesegi valge aja maha.

Nii palju, et varsti on jälle Pärnusse sõit. Sellega seoses tuli meelde, et lubasin paar enda meelest asist teksti välja valida ja karmi kriitika kätte toimetada. Oeh. Polegi neid häid ju. Ainult paar keskmisest paremat. Mis teha, kui nii vaking keskpärane olla...

Tahan päikest, päikest, päikest. Varsti tuleb lõke süüdata ja saata keegi pädev päikesele järgi. Muidu ei kannata enam seda välja. Või siis teha igaseid muid uvitavaid riitusi, vahet pole, peaasi et päike tuleks. Kuda nad küll seal polaarjoone taga välja kannatavad igikestva öö..? Muidugi, neil on seal virmalised ja puha. Ja lumi. Ei ole vesine ja lirtsuv maa ning hallus igal pool. Paar ööd on olnud täiskuu. Hää seegi. Eile oli tal ästi suur halo ümber. Tõeline latern:) Aga tahaks ikkagi päikest.



Titi-uu-
loomake, kes ei taha pimeduses olla.

Esmaspäev, detsember 12, 2005

Mis ma siis räägin..

You scored as agnosticism. You are an agnostic. Though it is generally taken that agnostics neither believe nor disbelieve in God, it is possible to be a theist or atheist in addition to an agnostic. Agnostics don't believe it is possible to prove the existence of God (nor lack thereof).
Agnosticism is a philosophy that God's existence cannot be proven. Some say it is possible to be agnostic and follow a religion; however, one cannot be a devout believer if he or she does not truly believe.

agnosticism

100%

Paganism

83%

Buddhism

67%

Satanism

63%

Islam

58%

atheism

46%

Hinduism

42%

Judaism

33%

Christianity

8%


Which religion is the right one for you? (new version)

You scored as Sex God. You are a master at sex. You make your partner weak in the knees, and you know it. You've had the practice, and you've read the books, but don't get too cocky (pun intended) or you'll get put into place.

Sex God

88%

A Slave To BDSM

58%

A Romantic

45%

Virgin

5%

How are you in bed

Pühapäev, detsember 11, 2005

Vabamüürlus, elu sõna, GNLD

Ja mis on selle ühisnimetaja? Õige: sekt ja nakkushaigus.
Ma ema on põeb seda viimast raskekujuliselt. Tulemiks jõulukink, mis koosnes GNLD toodetest. Einoh, väga hea, ei mäletagi, millal omasin, ja kas üldse olen omanud täit näopuhastussarja. Lisaks sellele veel muud puhastavad ollused, alates shampoonist ja lõpetades imerohuga, mis pidi välja ajama kõiksugu seinakatkud.

http://www.gnld.net/products.aspx

Avastasin enda jaoks mullivanni võlu. Tore ju, kui lihaseid klopitakse 5st erinevast suunast ning selleks ei peagi aktiivselt liikuma, hoopis vedelema...
Niisiis, alates uuest aastast leiab mind iga laupäeva hommikul mullivannist :)

Laupäev, detsember 10, 2005

Kookon

Kivi

Olen kui kivi:
Kaaren käib nokkimas
Sisalikud jätavad jälgi
Muhamedil tekkis idee
Rändur on teel igavese elu allikale.

Kunagi plahvatavad tähed.
Ja muinasloost saab elulugu.



Leksika keksib varesevarvul

Keel hoolikalt suunurgast väljas
inimloom joonistab kurve ja keerde
tähed hüppavad üle ääre
varesejalad kargavad ilma peale
tuult saba alla puhuma

Räitsakaiks hargnevad lehed
märgid veerevad biograafiaks.

Pühapäev, detsember 04, 2005

Ilm on hukkas

Sõber Rebane teavitab mind aeg-ajalt uduteaduskonnas toimuvast. Kõigepealt oli nutt ja hala maailmalõputeemadel ning hüüti jeebust korduvalt appi.

mailm on hukkas mis hukkas, ilmselge. -- kui nii lollisi inemisi juba
isegi usuteaduskonda on siginende kes j6uluka kainelt arvavad teha ...
jaet sinna keegi tuleb. ja mis k6igehullem, et tulebki.

no kuhu se elu kyl sedasi viib...

jejeesus kiririristus...

Lappasin allapoole, ja ühinen nutukooriga. Viimnepäev on käes, raputage ja vannutage käsi ning tantsige uduteaduskonna traditsioonide haual. Jääb vaid oiata, et meie ajal teadsid rebased, kus nende koht on ja ei pärssinud vanemate kolleegide vabadust. Aga see, see, see... ei jätku sõnu, on pühaduse teotus! ma ütlen teile!

Tormilise kiirusega on möödunud kuud ning jälle on kätte jõudmas jõuluaeg!
Seoses sellega kutsuvad esmakursuslased suuri ja väikeseid usuteaduskonnaga
seotud inimesi jõulupeole!
Pidu toimub Pauluse koguduse tiibhoones 12. detsembril. Ühissöömine algab kell
20.00 ning seetõttu tasub kohale tulla veidi varem! Pärast seda saab meeldivalt
aega veeta ja ehk kõlab ka mõni vahva jõululaul!

Väga oluline on ka see, et Pauluse koguduse ruumides ei tohi tarbida alkoholi
ning austusest meie võõrustaja vastu palume hoida kainet pead!

Ps. Täienduseks krahvi sissekanne: http://pajatused.cafe.ee/index.php?act=blog&b=2005-12-04

Pps. lugege risti kommentaari siin :)

Laupäev, detsember 03, 2005

Mitte miskit erilist

Faust mõjub halvasti, on küll jah hea, aga pateetilist möla nii lõputult, et loen seda vaheldumisi Foucaulti Seksuaalsuse ajalooga. Ning teen mõttespagaate hiina märke joonistades ja enne und kujutledes. Tegelikult oleks hoopis tulusam tegeleda paljude teiste asjadega. Kuid klaaspärlimäng on võluv ja see jääbki mind köitma. Kõikide märkide järgi.

Näide Fausti kahjulikust mõjust:

Mu armsam
on ju meelepete
ta varipildis kaugustesse kaob
nii ehe näis ta kaunis kuju
tõesem veel kui ükski maine neid

Elyysium avanes mu teele
ei enam ihka maiseid radu
ja tundmatusse igatsedes aina
sai elust põrgu
see Fausti meelas õhtueine

Mu armsam
kui see olema peab nii
et muinasloost ei elulugu saa
mind lilledega pärjake.

Nii võtkegi mind endi seast
kui koltund lehte
mis väärt vaid tuleroaks
ei iial enam kisanda mu suu:
oh kaunis hetk
sa peatu veel

Peale selle sai Jyrka lõpuks ometi mu märklauaga ühele poole. Nii saabki olema mul pärast kohvi sportlik ommikupoolik: jooks ja vibu :) Kui just pussnuge ei saja ja õu ei muutu taas sopaseks tiigiks.

Kavatsustest niipalju, et võibolla lähme vaatama kombikraisti üle. Aga kindlasti tuleb pärnusse minna äia sünnipäevale. Ma juba ennetavalt nägin unes, et Sveni juures oli tõsine läbu :)
Jõuludest: ma ei tunne endas piisavalt jõudu kirikusse astuda. Kahtlustan mõjutusi. Tuleks neil natist kinni võtta ja uurida, mis need siis ikkagi on, ja kui nad on, kuidas nad on ja miks.
Paar sõpra on lubanud aastavahetuseks siia tulla. Näis, palju neid laekub ja kas üldse. Muidugi oleks vahva :)

Ja tahaks voorumites irmsalt õiendada, aga nad ei kakle minuga. Porr-porr... Ilmselgelt liiga tähtsusetu tegelane, et kasvõi vastu vaielda. Alatu. /peadpidi padja alla ja tekk ka peale. /

Neljapäev, november 24, 2005

Mis elu see niisugune on?

Õlut ei saa, varbad külmuvad, pilte ei näe. Vibu ei saa lasta, sest kõik see aeg tilgub. Hiina keel ei tule meelde, dämn. Ben hanyu cidiani ka pole.
Tuleks olla kohutavalt agar, aga ei suuda.

Ügoo löögu oma kirikukellasid ise. Igatahes see raamat on küll viimane ses nimekirjas. Kaua võib, raiskasin mingi 2 nädalat tulututele jõllitamisseanssidele. Goethe on palju lõbusam. Mis tekitas mõtte, et peaks kunagi hankima originaalkeelse Faustuse..

Ja vahepeal tuli mulle meelde, et ungaris resideeriv tuttav tembeldas mind ullkristlaseks. Tuleks saata talle fraasi väljamõtleja definitsioon ullkristlusest. Ja anabaptitsot pole kunagi peale kauge lapsepõlve harrastanud, ja siis ka poolsunniviisiliselt. Ei kannata ma tilkuvaid ninasid ja haledat kisa. Nii kui hakkasin kaela kandma, põgenesin. Nüüdseks ei mäleta enam teed tagasi. Kas peakski. Pigem sarnaneb maailmapilt üha enam agnostikule. Mis kah ei ole just see õige silt, aga kui nad juba sildistavad, kleepigu siis natukenegi vastavam asi otsaette, kui see just olema peab.
Õumaigaad a proporti.

Esmaspäev, november 21, 2005

Räbalad

Jõuad koju: külm, kütad õhtul, kütad järgmine päev, ikka külm.


Lauri Lukas reedest:
Eelmine reede...
...nii rõõmsaks ei osutunudki, kui plaanitud. Või vähemalt algus. Osutus, et kõrts "Texas" on vahepeal otsustanud pankrotti minna ja uksed sulgeda. Vähemalt sellele viitav silt "Reserveeritud" oli uksel, aga seest ei paistnud ühtegi valgusekiirt ega kostnud inimeste hääli.Kuid ulmehuvilised on küllalt nutikad ja varem või hiljem olid kõik leidnud tee "Texasest" mitte väga kaugel asuvasse kõrtsi "Svejki juures". Kaugematest külalistest peaks ära mainima Ene ja Jüri Kallast ning Kristjan Ruumetit. Arutati, nagu ikka, mitmesuguseid asju. Indrek Hargla müügipakkumine tuli ka jutuks. Asja paremaks illustreerimiseks näidati sama raamatut ka potensiaalsetele huvilistele, kuid minu mäletamist mööda ostuks ei läinud.Asja kurb külg on see, et tuleb hakata jälle uut kohta otsima. Pilk hoitakse muidugi ka veel "Texase" peal, kuid minu meelest on seal lootust vähe. Igal juhul, asjaga tegeletakse.

Sputnikuelamus on siin:
http://ulmeguru.blogspot.com/2005/11/sputnikupettumus.html

Rollijate hullumaja pildid ilmselt kunagi.
Peamine on see, et ebameeldivalt purjus kakerdajaid polnud, olid leebelt purjus kakerdajad.
Rõõm oli tuttavatega meeldida, ja ülejäänutega polnud eriti asja peale elementaarse suhtluse. Mis muidugi polnud eesmärk omaette, a noh, ma kord olen juba selline nohik.
Järgmine päev olin kerest kange, ilmselt siis Rammsteini järgi kargamise ja põrandal magamise koosmõju.
Pühapäeva ommik algas uvitavalt, nimelt lükkas keegi /ilmselt sentius/ mulle varbad näkku ja ma ärkasin lõplikult üles ja läksin kisa peale alla. Üheks kisajaks oli Jyrka, kes pajatas väsimatult Sära kaenlaaluste raseerimise juttu. Poleks see kõik umbes 10 korda kuuldud, siis ehk isegi pakkunuks huvi.
Õlut seekord ei vedanud, vaid konjakit pläskus. Vahepeal lülitusin üle veinile ja veele. Ja kokkuvõttes oli see hää, sest ommikul polnud alkaseltserit vajagi. Ilmselgelt normaalse olemine ja see tähendab, et jätkan õllevaba praktikat suurematel üritustel.

Söötmine oli tõeline üllatus. Avalikel suurematel üritustel polegi saanud nii maitsvalt toidetud. Suur tähh Liilatüdrukule:)

Üldiselt täidsa kohe oli ja teinekordki:)

Oleks küll veel paar tähelepanekut, aga kuna need on ilmselt nii hullumeelsed kui solvavad , siis igaks juhuks ei üles märgi .

____

Nüüd on olemas x-filed'e 1. hooaeg ja olen selle üle rõõmus nagu kevadine peata jänku. Ning oma kõrvarõngad suutsin ma jälle Sassi-Madise juurde jätta. Ilmselt nad lihtsalt kleepuvad sinna kuskile.

Esmaspäev, november 14, 2005

Vesi sees, torm väljas

Jah, silmad said näha, ja käed katsuda, et meil on vesi majas. Uraa.
Kui ma olin ära katsunud, ehk siis vee eelnenud puudumise tõttu uniku räpaseid nõusid ära pesnud, kobisin poognasse. Seal toimib praegu kogu aeg midagi. Ümberkorraldused jne. Seekord jäin ma oma avalehte jõllitma: sa oled priviligeeritud kasutaja. Mitte möhhigi ei saand aru. Siis lappasin info ette, ja seal see oligi. Adminn. Ja vaatasin foorumiosa läbi. Hääd inimesed leidsid, et mu kraaksumisest võiks kasu lõigata:)

Väljas tormab, üsna tõsiselt. Inimesed, evakueerige planeedilt Eesti!

Reede, november 11, 2005

Uhkuse asi

Meil on vana maja. Ja sama vana ahi. Ilus teine. Esinduslik ja puha. Kuid ajab ukse vahelt suitsu sisse. Mõnikord natuke, mõnikord natuke rohkem. Plaanisin isegi osta savisegu, ja praod kinni mätsida. Kuid siis vaatasin, et probleem on milleski muus. Kornstnapühkija kah kinnitas, et pigem on asi selles, et ahju on liiga palju sodi kogunenud sajandiga. Sellele aga lihtsalt niisama ligi ei saa, tuleb augud teha.
Eile sain korraliku vingumürgituse. Süda paha, vesi sirises silmist, meeletut valu ei maksa mainidagi, lõi palaviku üles. Andsin Jyrkale selle tegelase numbri, et las mehed omavahel arutavad. Mis mina jagan pottsepandusest. Noh, igatahes tuli kornstnapühkija täna kohale poole üheteistkümne paiku ja lahkus viiest. Tegi neli auku ahju, ammutas viis pangetäit prahti sealt. Ja kui see neetud asi peaks veel suitsu sisse ajama, siis kolin minema. Seniks, kuni saab uue ahju. Ei kannata sellist värki enam välja...

Noh, mis puutub sellesse, et pidin nagu tööd ka tegema, siis .. piinlik vaikus. Ja sellesse, et torumees pidi tulema... See aga tähendab, et vett ei ole ei õues ega toas. Elu on vabsee lill, raisk...
____

Testisin vibu, et kui kaugele ta siis ka kannatab noolt visata. Vastutuult ja peaaegu täies vinnas.. 100 meetrit. Ohhoo, ühesõnaga.
Ja larpile küll ei saa seda lasta, ta algne kiirus on ikka päris korralik. Tapan mõne soomustamata piiksu veel ära..

Neljapäev, november 10, 2005

Luulud

Kehast kehasse klammerduv ihade jada
Silmis kesköine lubadus
Pärastlõunasel ajal
Võta mind kohe
Aplalt ja isuga
Hävib aeg-ruum sirgjoonte kiuste
Reeglid ei kehti ja teised ei loe.

Kas ema siis sulle ei öelnudki:
Ära mängi elusa tulega...
____

Kildudest kodu

Varvaste vahel on saar
Väike tukslev ja soe
Kildudest seatud saab päike
Suur tugev ja hell
Kuid tuuled tallavad sõrmi
Ei lasegi tunda
Et varvaste vahel on saar
Ning valgus sillerdab tuhandel häälel
Et killud on maa meri ja rand
Ta tuultele valla
Kuid siiski kellegi kodu
Väike tukslev ja soe

Kolmapäev, november 09, 2005

Novembrikuuloss ja kuidas tuli pimedus Tartusse

Algas see kõik sellest, et lasin Oopil end ära moosida. Et vaja ikka Laitse lossi minna. No kui vaja, siis vaja. Läksin.
Kõigepealt tilkuvasse Tallinna, kus pidin peaaegu püstijalu magama jääma. Sealt korjas Kaan meid Oopi ja Oliveriga autosse ning otse loomulikult jõudsime me lossi enne kui saabus org.komitee.
Loss iseenesest oli väike ja armas, libainglastest rääkimata. Poogna kokkutulek sisaldas tõepoolest mitut eri üritust. Aga sellest võite lugeda Oopi meidintsaina referaadist;) Isiklik mulje: jooke väga ei antud, hoidsid raiped kokku. Ettenägelikult varustasin end pläskutäie metaxaga ning jõin oopi rummi otsa. Lisaks oli väga palju laulmist, mis võttis esialgu ebalema. Pole nagu kasvatuslikke mänge väga armastanud kunagi. Isegi mitte tiskosid. Kuid neid jagus. Selle asemel valisin Oopi sigari ja tõmbasin ennast korraks vist pilve. Äbelikult läksin välja seda lahustama. Tundub, et õnnestus:) Vähemalt ei ole kuulda, et väga suuri lollakusi ajasin suust kõrva.
Ja üllatuslikult polnud väga nohikuid. Ootasin ilmselt midagi muud, kogemused ulmefännidega, noorte ordukate, larpijatega jne.
Misantroop polnud üldse tusatsev ja bizarri kohta ei saa mitte öelda, et veider. Kuigi millegipärast ajasin ma need kaks ommikul sassi, kui mind üritati tassida. Kõiges on süüdi oopi libahammustus;)
Niisiis, üritasin järgmisel ommikul varakult rattaid alla saada, aga selgus, et kell oli peaaegu kell üks päev juba, kui ärkasin. Masendus. Mingil ajal suutsin ka oopi mobiliseerida tagajalgadele ning läksin tõin oma vibu ära:) Vibu on aus. Kuid reisida sellega suht tüütu.
Tartus igatahes aparaadijuht oli suhtlemisaldis ning päris ja uuris ja lõpuks tahtis külla tulla Saaremaale. A siis nägi juhuslikult sõrmust:) Sest Kesk-Kaarde jõudmise ajaks olid tal need mõtted läinud.
Niisiis, Tartu.
Esmaspäeval triivisin kesklinna Tiinaga lõunatama ning Rammsteini uut väljalaset hankima. Mõlemad õnnestusid.
Õhtul oli pool kesklinnast pime ja Tiina seega tööst vabastatud. Tulin uuesti linna. Valitses anarhia, rahvas kogunes pimedatele tänavatele ja üldse oli suht sürr. Hakkasime minema Zavoodi poole, kui kuulsin väga tuttavat nime. Et see peab olema Krafinna ometi! Jah, tõepoolest, ei pidanud, aga oli. nad sabastusid ning tatsasime koos zavoodi, kus Krafinna jõi natuke õlut, ja kuulas rollimängurite entusiastlikku juttu:)
Siis oli mul 5 minutit kuulsust. Andsin ürganaisele oma messi aadressi, mille peale kummardus 3 noort pead seda veel vaatama ja kribama. Ning inwe tundis ennast VIP-ina. Gõu, Krafinna :P
Tekkis idee, et tahaks selle kuulsusrikka Uru üle vaadata. Vaatasimegi. Ja nii Priit kui mina kahetsesime sügavalt oma kergemeelsust õllede osas. Tulnuks kaasa osta. Mille peale Stu teatas, et siin on noortekeskus ja ei tohi. Nojah. Selle peale tundsin ennast ürgvanana ning läksime ära sööma. Kõige lähem söögiasutus oli Aleksander.
Järgmine omik oli masendus ehk buss.
Ja õhtul uni.

Täna on vibu põhiliselt:)

Laupäev, november 05, 2005

Jah, nii ongi.

Aga mina lähen ära.
...arvuti tagant ära, majast ära, saarelt ära, endast ära, elust ära...

Kui aega saate, puhastage kopsud tuhast, visake keha väetiseks ning istutage pihlakas värske huumuse kohale. Või loopige see, mis oli eile veel keegi, merre. Peenendatud kujul, sest kellegi põlvikut küll hingele ei tahaks. Isegi mitte sellele, mis polegi hing. On taevas ja maa, tuul ja torm. Vettinud asjad ei näe isegi elusast peast head välja.

Reede, november 04, 2005

Kui külm ära ei võta

saab must veel asja.
Tegin mingit hiinapärast öösärki parajaks. Mis teha, kui sugulased ei oska tegelikku suurust hinnata, ja ostavad väiksema asja. Niisiis tekitasin ruumi juurde. Sest selline lihtne asi nagu.. hmm naiselike kehavormide olemasolu oli täiesti ära unustatud.

Neljapäev, november 03, 2005

Tunnistage üles!

Pääsete kergema karistusega.

KES TEIST SÕI MU SALLI ÄRA ?????

Teisipäev, november 01, 2005

Jesssss! Maipressiosssss!

Hahhhahaaa!
Mu kurjal südamel on tõsiselt rõõmu:))))

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=304181

Tolkinism on meie lipulaev. Nii nagu kirjanikul, nii ühendab meidki huvi keelte, mütoloogia ja looduse vastu,” selgitab ordu esindaja Mati Nuut.

Eksjumal on ordu esindaja! Vau!

Kadedus

Ma olen kade,
kõik su sõnad
peidan endasse
ja sind ennast.
Kui aeg on käes
siis läbi juuste voolad merre,
sinuga ma mängin seal
ja ühtmoodi kadedus meil hinges,
sest väljud merest minuga.

Su veres ma.

Pringid tuharad

Lugu siis järgmine.
Lugesin mina ettevaatamatult üht plogi. Täitsa mõnus plogi iseenesest. Tõega. Kiiksuga veids ja puha.
Siis aga täiesti ettehoiatamatult hakatakse mehe tagumikust rääkima. Mis tuletas mulle meelde teisigi naissoolisi, kes on ohjeldamatult pajatanud mehe tagumikust. Võehh. Nagu see oleks väga oluline. Kõige olulisem. Ma vist kuulasin need lood ära, ise ilmselt panust lisamata, sest no see on asi, millest pole ma kunagi aru saanud. Et miks on tagumik mehe puhul kõige suurema rääkimisväärtusega asi. Hää küll, kõige olulisemast ei ole viisakas rääkida. A miks kuram? Kui seletad tagumikust, räägi ka asjast endast? Kui sellistest kategooriatest käib jutt. Kui juba, siis juba.
No muidugi pole mõtet hakata jahuma ilusatest silmadest, ja läikivatest karvadest ja siresäärsusest. Aga millest on siis mõtet? Ma ei tea. Pole kunagi hinnanud ainuüksi välimusele toetudes. Ei mäletagi. Kui mees on ilus mu meelest, aga loll kui lauajalg, ehk vadistab kõik see aeg autodest ja rahast, autodest ja rahast, rahast ja kui kena mees ta on, ja rahast, ja mis on ta sõna väärt, ja autodest, ja naistest, ja rahast ja autodest, siis on ikka jama küll. Kui mees on tark, vaimukas ja räägib sellest, kui prominendid tal kõik sõbrad on, ja et sport on jama ja kesse loll ikka vaevab ennast sellega, ja armastab hästi süüa, on ka jama.
Kuid tegelikult kukuvad need väärtushinnangud kõik kolksti kokku, kui oled armunud. Siis ei küsi sa, et mis su kehakaal on ja kas Bezdomnõi ikka oli täie mõistuse juures ja et miks sa kihutad 200-ga teedel ringi.

Krafinna on rääkinud.

Esmaspäev, oktoober 31, 2005

Mõned vähemad idioodid Lümandast

Hällowiin käib siin täies hoos. Akna aga on paar mõttelagedat nägu ning kole kolistamine ja lampidega vehklemine. Peaasi, et klaasi ei lõhu.
Muidu ma teengi täpselt nii nagu ütlesin neile: politzai ja õppealajuhataja kallale.

No ma saan aru, et pole midagi teha kodus, isa joob ja ema vahib telekat või kolistab nõudega või kantseldab beebisid.
Pole ka midagi teha väljas, keegi ei organiseeri lastele meelelahutusi, õppida nad ei viitsi. Siis teevadki sigadusi, kui viimane buss on läinud ja lärmamine bussiputkas enam ei paku pinget. Aga no siiski. Midagi võiks seal kahe kõrva vahel ka olla.

Laupäev, oktoober 29, 2005

Vampiir!

You scored as Armand.
Your the mysterious type only those close to you know the truth about who you really are

Dracula 92%
Armand 92%
Spike 83%
Marius 75%
Angel 75%
Blade 75%

Whose your Vampire personality?

Reede, oktoober 28, 2005

Tere, mina olen Hiir

Kiska on ikka kiskja, püüdis paari päeva jooksul uniku iiri kinni.
Eile aga sattus talle eriti osav tegelane pihku. Sai jooksu. Ja nüüd piilub Jyrka arvuti tagant välja ning teeb mulle tarka nägu.
Kass aga magab, ja pole tema asigi. Noh, loodetavasti käib hiir ka õhtuti tere ütlemas. Siis juba kassile:)

Intiimset

Oma meelest kukkus päris ästi peast välja...

Tolmunud riiulilt võtan ma end
Kahe sõrme vahele
Krutin pea otsast
Vaatan karedaid mõtteid
Koorin koored sibulalt
Näe pisarad voolavad
Sillerdavad väikesed joad
Tilguvad öömustadelt juustelt.
Roosade keermete vahelt
Leian arutu rõõmu
Millel ei olegi kohta.
Silmade tagant leian sinu silmad
Maailma täis tuld ja verd
Haldjaid ja loomade nahku.
Siis vaikselt tagasi panen
Pea ning elutu keha.
Sest muidu ei leia kallis sa eest
Ei haldjat ei loomade nahku
Kes veel keeraks pea tagasi
Vaatamaks keha ja elusat haldjat..

Teisipäev, oktoober 25, 2005

Tolmunud avastused

Otsisin raamaturiiulilt sihtotstarbeliselt Hesse Stepihunti. Loomulikult leidsin muud Hesset, aga mitte seda konkreetset. Niisiis otsisin edasi. Carmen kõlbab ka. Hea lühike, ja konkreetne jutt.
Selle käigus aga taasavastasin Fernando Pessoa luulekogu. See on nii hea, et jäin seda püstijalu voodi serval tasakaalu hoides lugema.

Tsiteerin mõnda kohta:

On haigusi, mis hullemad kui haigus,
ja valusid, mis ei tee haiget, aga
on valusamad hinges kui kõik muu...

Too viina veel, sest elu pole miski.
____

Milline mõnu
on süüa oma sõnu
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

______

Kui ma pärast surma oma elulugu kirjutada tahan,
ei ole midagi lihtsamat.
Mul on vaid kaks tähtpäeva: sünni ja surma oma,
nende kahe asja vahel on kõik päevad minu.

Mind määratleda on kerge.
Näisin kui neetu.
Armastasin asju, olemata tundeline...

_____

Lendab üks liblikas mööda mu eest
ja esimest korda Kõiksuses ma märkan
et liblikal pole värvi ega liikumist,
niisama nagu lilledel pole lõhna ega värvi.
See on värv, millel on värv liblika tiibades,
ja liblika liikumises on liikumine see, mis liigub,
see on lõhn, millel on lõhn lille lõhnas.
Liblikas pole muud kui liblikas
ja lill pole muud kui lill.

______

Mu armastus on egoist, ei mina.
ta ennast rohkem armastab kui sind,
oh, rohkem veel kui mind, sest olendina
ta asu vajab vaid - see on mu rind.

Sild palju tõelisem kui kumbki kallas
on sillamaal, kus ühendust on vaja,
ja tõelisem siin Suhtelise vallas
on Armastus kui kumbki armastaja...

Neljapäev, oktoober 20, 2005

Äpardunud sisseost/ alapealkirjaga - feministlik ilueri

Käisime täna linnas. Noh, vahel ikka käiakse. Ma ei kavatsegi seda häbeneda ega midagi. Mingil hetkel tatsasime pesupeo ukse eest mööda. Ja mulle tuli meelde mu vambiriietus. Kõik on nagu korras, aga nõuab oluliselt siplegamat pihta. Niisiis, takseerisin bodysid ja kõhuga trussikuid. Bodydega on see jama, mis praktiliselt kõikide kenamate ülemiste pesutükkidega. Neil on patshokid küljes. Hmm. Ma näeks päris naljakas välja nende asjandustega :) Vatever. Siis vaatasin ilma patshokkidetta. Noh, need ei näinud kenad välja. Siis mõtlesin, et ähh, nii kaua ilma läbi saanud, saab ka edaspidi, ja haarasin paar kõhuga püksi kaenlasse, et vaadata, kas üldse selga lähevad. Läksid, ja kuidas veel. Nõudsin müüjalt ühe väiksemaid ja väiksemaid, kuni tal enam ei olnud ühtegi anda... Sest ka kõige väiksem ei andnud mitte mingisugust efekti. Traumaivõi. Ühelt poolt muidugi tore, et pole veel selles eas, teisalt aga akka otsima väga laia vööd, sellist pihikumõõtu. No mul pole enam ammu nii sipelgat kõhtu, kui kunagi... Akka või nälgima. Kõik selle nimel, et mõni riietusese näeks seljas kenam välja..
Ühesõnaga, ei mingeid kõhuga pükse :(

Teisipäev, oktoober 18, 2005

Epigraafiline märkus

Kui keegi julgeb veel tulla mulle nina alla hõõruma, et ordu, see ei ole Murakas, ikka veel, kahtlen ma tema terves mõistuses. Mis ei tähenda, et sõbrad ei saa andeks:)
On jah palju muresid, palju jama selle orduga. Tulevikuga. Seda enam ei tohiks lõbusat ilkumist nii südamesse võtta. Eriti kui see ei ole oluline. Ja ma ei kingi kellelegi midagi, mida ta pole ära teeninud. Leebus ei ole just see sõna, millega saab mind iseloomustada. Kius kiusu vastu. Kui mult tiritakse jope seljast, mis te umbes arvate, kas olen tige või mitte? Ok, saan aru, täiesti irrelevantne probleem. Kuid. Asi, mis on oma, on oma, sellest hoolimata, et asub kuskil mujal. De jure minu, de facto mitte, kuid ikkagi minu. Niisiis. Vabatahtlikult ma alla ei anna. Kui ühtpidi ei saa, saab teistpidi. Te peate lihtsalt mu maha lööma, kui ei taha enam probleeme. Või siis, mitte kiusu ajama.
/soetasin isegi relva seks puhuks:), te ei peta ju ometi mu lootusi?/
Seda enam, et olin juba asju ära unustamas, aga uvüü, jälle tullakse ja torgitakse. Traumaivõi. Oleks vähemalt vaimukaski. Labasused ei ole just tee südamesse:)

Edit: Hmm:) Tegelikult peaksid ordu omad mulle tänulikud olema. Andsin legaalse võimaluse saapaga äsada. No mis võib veel parem ettekääne olla, kui viidata plogile, ja öelda, et olen odrut solvanud. Hehhee. Nagu kellegi plogid võiksid ordusse üleüldse puutuda, eks. Eriti veel tähtsusetu probleem. Tähtusetu? Selle tähtsust määravad reaktsioonid, ja selle järgi võiks arvata, et asi pole miinusskaalal vähemalt. Või juhivad ordut taevalikud sõrmed.

Härra anonüümosele

Tänan tähelepanu eest. Aga mu tervis, sealhulgas ka vaimne, on hämmastavalt korras:) Mul jääb vaid jätkuvalt soovida, et ka teie tervis oleks korras:) Hea, aga raudse südamega nagu ma olen.
Ahjaa, nii repliigiks, mina ei käi end vaevamas plogidega, mis mind siiralt ei huvita, ja mille taga seisvaid isikuid diagnoosides olen olnud õiglane. Ja kustutan jätkuvalt anonüümseid.

Reede, oktoober 14, 2005

Värviline maailm

Nagu mu härra abikaasa küsib, et mis sitaga sa oled jälle hakkama saanud, kui mu nägu on keskmisest muhedam, ja silmis särab ärapanemiserõõm.
Oijah, lootsin, mis ma lootsin, et ühe teatava org-iga on asjad ühel pool ja mina kenasti teisel pool. Essugi.
Ja kange kael ei lase ka alla anda. Nüüdsest võite mind kutsuda Krafinna the Iron Lady.

Esmaspäev, oktoober 10, 2005

Teate mis,

... hoidke oma kratid endale, kui välja ei raatsind laenutada. Meil puud ilusti lapitud ja riidas. Läbi lappimise talvele vastu :)

Oleks ma praegu vähem tapahimulisem, siis ilmselt heieteks mingeid mõtteudemeid headusest, tarkusest, ja sellest, et olla elus tähendab valutada igalt poolt. Küllap ma kunagi leebun. Võibolla sajandi pärast. Siis ei suuda ma kindlalt kellegist/millegist hoolida. No mis see ussidest järatud ja huumuseks saanud ikka hoolimisega teeb. Ebapraktiline ju.

Reede, oktoober 07, 2005

Päevadest ja plaanidest

Nagu kõik korralikud inimesed, otsustasin hakkata plaanipäraseks. Koostasin isegi kavasid.

10.oo äratus
11.00. saksa keel
12.00 sööt.
12.15. abakukk
15.00 aiatööd
18.00 saksa keel
19. 00 vabakava.
20.00 sööt
20.15 vabakava.

Tegelikult näeb see välja oopis nii:

10.00. või varem: peidan telefoni padja alla, siis ta ei plärise.
10.05. padi vibreerib, saan telefoni kätte ja lülitan alarmi välja. Üritan edasi tukkuda. Mõnikord isegi edukalt.
10.30. Tukkumine ebaõnnestub koera kiunumise tõttu. Tatsan porisedes koera kannul ukseni ja lasen ta teiste kiunujate seltsi.
10.35. Põrnitsen Jyrkat. On võimalusi, et ta a) on voodis, magab, b) on voodis, loeb, c) on arvuti taga, teeb krt teab mida. a) puhul üritan hüpnotiseerida, et ta üles ärkaks, b) puhul poen kaissu ja üritan olla kiisu. Vahetevahel õnnestub .c) variandi korral tatsan kohvi tegema, sest meestele ei või kohvi puhul kunagi loota.
10.45/11.00 Lappan mõned wõrgulehed läbi ja silmitsen ommikuse tülpimusega kuuma kohvi. Et ta raip ka jahtuda ei taipa.
12.00. On võrgust kõrini. Mõtisklen teemadel puud, puud, ja aed ning meri. Tavaliselt jäävad puud, sest see on hooajaline. Ja pealepressiv mõte. Niisiis peksan Jyrkat, et akkame sööma, tahan välja minna.
12.30. Haigutab Jyrka, et miks me ei söö.
12.45. Kostab teine haigutus, et miks me ikka veel ei söö.
12.50. ütleb Jyrka, et piima pole.
12.55. läheb poodi ja toob muu kraami seas ka piima.
13.00 Venitame ennast söögi taha.
13.05. Ärkan lõplikult üles. Ja ei torise enam, vähemalt mitte nii vinguvalt.
13.20. Tõmban tunked jalga ja lähen.. hooajaliselt.. puid lappima.
13.25. Avastan, et midagi on puudu. Niiisiis tellin kohale musa. JMKE, Luki, Rammstein ja muud karvased.
15.00 Tuleb Jyrka appi. Mõnikord. Kui Franz kukil ei istu. Ja rohi on madal. Ja tähtede seis sobiv.
17.00 Saabub tavaliselt lähisugulane. Nutu ja halaga. Et miks nii vähe on tehtud, ja üldisegi, miks ei ole seda, teist ja kolmandat tehtud, jne. Ja miks ei tehta asju nii, nagu tema tahab, et tehakse.
17.05. Lähen tuppa, ja lappan wõrgulehekülgi. Sest väljas olla on võimatu. Vaatan abakuke materjale ja sorteerin. Et mis on tehtud, ja mis tegemata.
17. 10. tuleb meelde, et nõusid on vaja pesta, ja mustad sokid maja pealt üles korjata, ning eriti tolmuseid kohti vabastada ning koera ja kassi sööginõud ja -kohad ära puhastada, kui need on räpased.
17. 11. lähen pesen nõud ära, tsekkan loomade kohti ja mõtisklen abakuke üle. Või molutan.
18.30. on abakukest kõrini, aga ma ikka teen edasi. Vahepeal vihasemat laadi dialoogid teemadel: ei, ma ei taha seda teha, ei, ma teen selle siis ära, kui mul aega on, ei, laota ise oma sitta, ei, see ei ole praegu oluline.
19.00. valdab tunne, et peaks kas rattaga sõitma, taijid tegema, jooksma või midagi taolist.
19.05. vaatan järgi, kas lähisugulane on alles või mitte.
19.06 mõnikord annan19.00 tundele järele, ja mõtisklen teemadel saksa keel ja alma mater. Kui ei anna järgi, siis molutan. Raamatu taga või niisama.
19.45. tänitan, et on vaja puid tuua. Et akata süüa tegema.
19.50. istun wõrgus ja nõustan. Või halan. Või mölisen.
20.30/45. saabuvad puud
21.00. on aeg akata süüa tegema.
21.45. saab süüa ja telekat vaadata. Et tavaliselt TV kava ei näita midagi, on meil suur hulk vaatamata ja vaadatud asju. Mina pressin nn väärtfilme peale. Mõnikord õnnestub. Kui ei õnnestu, siis:
22.00 istun wõrgus ja nõustan. Või halan. Või mölisen. Või mängin arvutimänge. Praegu on taas arcanumi hooaeg. Ei, tegelt võiks diablo chari edasi arendada. Puhas tapatöö :) Saunds laik Krafinna the Iivl.
24.00 saabub koer, kraabib, niutsub, õiendab. Tahab välja. Sest kella ta ju tunneb. Niisiis tõmbame riided selga ja järgneme talle. See nali kestab 10 minutist 25 minutini. Olenevalt sellest, et kas ta ikka tahab metsani joosta või mitte.
04.00/o6.00 hakkab kass terroriseerima. Et kas mängida, süüa või õue, või kõiki kolme korraga. Ja rahule ei jäta. Seega tatsan kassi järel ja üritan aru saada, et mida ta täpselt tahab. Kui selgub, et ta isegi ei tea, siis tõstan õue.
10.00. või varem: peidan telefoni padja alla, siis ta ei plärise.
jne. Mõningate variatsioonidega.
Täna näiteks ei pidanud vastu soovile Viidumäed vaadata. Ja puud jäid lappimata. See tähendab aga omme topelttänitusi. Oeh, elu peaaegu koos esivanemaga ei ole kerge, olgu sa nii muld kui tahes.

Neljapäev, oktoober 06, 2005

Paar tekkind luuletist

Kui liha su luudel
üdi kontides
veri soontes
peksleb öösiniste silmadega lind
hirm kaotada tuttavat
oma ja võõrast
hirm leida tuttavat
endist ja võõrikut
hirm leida uhiuus hirm
vaata kilavat naeru
kuula kohmakat ruttu
ning peleta minema
see öösiniste silmadega ilus lind
et elada
omada tuttavaid võõraid
endisi omasid uusi
nautida hirmutust
nautida armutust
loota armastust
uskuda paremust
tahta toredust
ihata elu ja elutust
olla elustus
olla alustus
enese loome
üdini elusus

____

Omapäi kõndiv kass
kui unustatud armastus
longib vilet lastes tänavail
saladused uste ja akende taga
kõikjal
roiskub ja tuhmub
kass raputab vurrudest purikaid
rehmab käpaga

Sealt ta läheb
mu unustatud armastus
selgete kollaste silmadega
koheva sabaga
seitse elu ikka veel ees
kui saladused enne sabast ei saa...

Tallinn-Tartu 30.sept-6.okt.

Reedel pakkis meie väike pere mõned asjad, ja suundus ommikusele Tallinna asutusele, liignimega buss. Ootuspäraselt oli kõik bussilik ja tüütu.

Sass üllatas meid veidi. Olime juba mänginud mõttega, et tarime kogu oma varandust kaasas kõik see aeg kuni ulmikuteni. Ta oli kodus ja pakkus meile vabastust pakkidest ja kohvi . Pärast läksime ja shoppasime Jyrka õele paar kingitust, ning loomulikult viis meie tee läbi vene raamatupoe honki-tonkini. Aeg oli liiga varane ja me otsustasime paar suutäit süüa. Umbes sel ajal, kui saagin oma viimast kartulit pooleks, hakkasid ulmikud kogunema. Ja neid ikka kogunes oma 26 jagu. Meie töökas, aga jookidega seltskond püsis vormis - istusime nurga peal, ja teatavasti tahavad inimesed aeg-ajalt lasta seda välja, mida on sisse kallanud. Liisi tegi küll ettepaneku, et teeks nagu lasteaias. Et iga kahe-kolme tunni tagant on minek, ja kõik koos, tahad või ei, seda ei küsita. A see hääletati maha.

Niisiis oli tuttav meeldida paljudega, sh. Liisi, Kiilaka, Merloni, trintsiga. Nemad asustasid meie lauanurka. Ahjaa, vahepeal kohtusid ulmeguru ja Fagira guru. Ja ei läinudki kaklema. Sain hakkama sigadusega. Nägin, kuidas Raul tuleb ühe pikajuukselise väiksemat sorti tegelasega uksest sisse ja siiralt imestasin valjuhäälselt: Raul tuleb naisega?! Teadjamad ja teravamapilgulised tsekkasid ära, et tegu oli siiski hipistunud Andriga. Aga tundub, et nali läks liikvele…

Jõime natuke õlut, lobisesime täitsa palju ja siis läksime tagasi Kaupmehe tänavale, kus ootas meid ees Sassi suurepärane õhtusöök koos kolonisaatorite joogiga. See polnud hea idee. Järgmine hommik oli raske. Isegi niivõrd, et kobisin pärast einet voodisse tagasi ja magasin seal seni, kuni pererahvas shoppas õhtuseks snäkiks.


Õhtu ise oli täitsa sünnipäev koos planeeritud ja plaanimata üllatusega. Plaanitud üllatuselt kooris meie suur, aga kärarikas seltskond kuldse oinanaha, plaanimata üllatuseks oli välismaakeelt kõnelev trussikute, sokkide ja t-särgi väel ebasurnud iirlane. Üks lahkujatest leidis enda meelest laiba ja kuulutas maailma sellele osale, mis asus sel hetkel Kaupmehe tänava teise korrusel elutoas, et kõik on täitsa perses, sest laip on koridoris, ja ikka on kõik täitsa perses, ja mida teha. Teha sai järgmist: sombi juhatati tuppa, pandi püksid jalga ja nii ta rääkis usalduslikul toonil oma matkast läbi Tallinna vanalinna poolalasti olekus. Linnarahvas oli kõik väga sõbralik, kuid sisse oma tuppa ei lastud, sest polnud ebakoolnul ei tokumente ega võtmeid..
Järgmise päeva esimene osa oli ka suhteliselt masendav, teise poole täitis loksumine Eestimaa teistesse puktidesse. Õhtu oli jälle tore, sest üle hulga aja kohtusin Tiinaga, kes küll kahjuks pidi lahkuma kohe järgmisel päeval.


Niisiis Tartu.
Ärkasin masendavalt vara, sõbrants pakkis asju ja asutas ennast teele. Aga mina enam magama ei jäänud. Tuli olukorraga leppida.
Esmaspäev oli eriliselt mõnus, kevadine, indiaanlase tunne tuli peale. Kappasin mööda Riia tänavat alla, tegin vahepeatuse BDCollis, sõin Evega lõunat? Või oli see ommikust?, igatahes sõin, marssisin võidukalt arhiivi, tuustisin materjalid jälle välja ja vaatasin veel vaatamata asjad üle. Õigemini selekteerisin neid, mida olin juba näinud, nägematutest. Need jäid vaatamata lootuses, et ehk ei lähe tarist. A nää ikka. Pea ei pidanud vastu, läksin hingasin värsket õhku ja tundsin huvi, et kes sõpradest on kättesaadavad. Selgus, et üks oligi. A ta lõunatas parasjagu koos ühe põdrapojaga ning tema mees, kellega on mul pidev vastastikune (antipaatia, mis teie siis mõtlesite), tuli kohale. Niisiis läksin minema, a õnneks ta vabanes pea ja jõgi oli endiselt ilus. Ning vesi väga ahvatlev, suisa hukutav. Aga kui mõelda, milline nauding võib olla uppuda meeletusse…

Teisipäeval ärkasin tapvalt, masendavalt, koledalt vara. Kuuest. Tund aega üritasin ennast veenda, et tegelikult ma ikka veel magan, aga jõud lõppes otsa ning läksin kööki nägu pesema. Naabritüdruk jooksis mööda ja kähvas, et kas mulle unerahu mõiste on tundmatu vä. Aju oli ikka veel veendumuse juures, et pole veel ärganud ja nii ei jõudnudki ma vastata: jaa-jaa, öösel on kõike parem ja rahulikum aeg JMKEt kuulata.. oeh, olen õnneks ära unustanud ühikaelu head tavad, ja mu loomupäratu kurtus laseb näppudel keerata musa üsna valjuks. No nii piisavalt, et käiakse ja kurdetakse öörahu teemadel.. Päev hiljem rääkisime suud puhtaks helidest ning ma tegin ettepaneku: kui tahad midagi öelda, siis tule ja ütle, ära kolgi seinale, seda ei kuule ma niikuinii.
Niisiis, tegus päev algas jällegi arhiiviga, paiknes ümber Lee juurde, siis Kassitoomele koos noortega- Inwe ja co ning õhtu jätkus Cuita Cui trenniga. Olla teine Talina peale läinud ning oma naise trenni tegema jätnud. Sellegipoolest oli mõnus, kuigi mitte nii tapvalt hea, kui vanal heal Cuil kunagi oli tavaks. Kuid see jalg, mille Cui kunagi ära tõmbas, õnnestus jälle nihestada. Nii väikest viisi. Pärast trenni põikasin Lee poolt läbi. Ta hea hing pakkus oasuppi. Hilisem tegevus toimus Zaga Voodis koos Lee ja Krahviga, kus sai paar õlut sisse libistada.

Kolmapäev algas jällegi varajasel tunnil. Kahtlustan tartu vaimu, selle maniakaalset huumorimeelt vaese unest vaevatu kallal.
Igatahes, asi jätkus jällegi arhiivis, siis lõunat süües all linnas ja jällegi arhiivis. Olin kindlalt otsustanud kolmapäeval asjad kokku tõmmata. Ja praeguseks tundub, et õnnestus. No mine tea… Lootust peab ju ometi olema. Lonkisin linnapeal ringi, tundsin kerget pitsitust kannal, aga ei pööranud sellele tähelepanu. Lonkisin veel korra, ja siis avastasin pöidlaotsa suuruse villi oma kanna peal. Nojah, aga ometi see ei takistanud mul õhtul hiljem minna taas eesliitega Voodisse, lootsin seal näha vähemalt Leed ning muid vaatamisväärsusi. Tõepoolest, mõni seal isegi oli. Teoloogilised vaidlused on ülimalt köitvad, eriti, kui need keerlevad Pille Valgu ja ristimise mahapesemise teemade ümber. Hmm. Igatahes tulin ma suht mõistlikul ajal tagasi lonkama, et siis ommikul hakata saaremaa poole kulgema. Dao viis läbi Talina jällegi, sest teadetetahvlil oli paljulubavalt kirjas 9.45. Tühjagi. Või olid mu silmad taas kord paljulubavad..

Aga siin ma nüüd olen, järelikult koju jõudsin.

Esmaspäev, september 26, 2005

Puid, palju rohkem puid, veel rohkem puid...

Laenan või ostan krati. Võib pakkuda õuntes.
Jõud lõpeb, ei jaksa enam. Nad nagu näivad öösel paljunevat. Üks aiakülg on täis riitasid, mingi 6-7 pikka rida. Tõsiselt pikka ikka. Mitte mingi hädine 2-3 meetrit. /

Küll tahaks õel olla. Aga ei suuda. Parastada ja näpuga näidata. Äh, pole nagu mina või midagi. Et kui oled võidukas, siis tagantjärele veel kive visata. Loodetavasti on mul vaimujõudu mitte midagi kurja ja kitsarinnalist öelda. Kui just väga oraga ei susita.

Pühapäev, september 25, 2005

Suur maailm meil ringi nüüd käib

Joon agooniamahla ning üritan tiire maha võtta. Veider tunne see vererõhutunne. Et tahaks maanduda pea ees kuskile, samas ei ole vabalangemine just kõige parem idee, sest nii võib ju midagi katki minna. Näiteks klaver.
Lukjanenko on põrsas. Pidi see Doom meelde tulema. Mängin nüüd seda niikaua, kuni tiirutamisest lõplikult pea sodi on ning lõhkemas. Ja kuna pole veel suutnud lahti muukida seivimise settinguid, siis tuleb alati otsast alustada. Nii ei saagi raskemad kohad selgeks, tuleb kasutada abijõude ehk Jyrkat.

Ja kõigest hoolimata on käes sügis. Ehk siis: mõnus on olla, sest kole oli möödas. Kuidagi kerge ja õhuline on. Umbes nagu kaselehel, mis veel on seotud puuga, aga juba-juba tuleb tuul ja viib ta endaga. Teadmata suunas. õhku, veel õhku ja siis kuhugi, kust keegi ta üles korjab. Aga seniks on hea.. olla kaselehe sarnane :) See kestab igavikke. Ja iga hetk on sügavik igavikke.

Neljapäev, september 22, 2005

Nutt ja hala

Tagasi sinna, kust algavad unenäod. Kus ei ole lineaarsust, arutuid soove, mõttetut pekslemist./

Torumees käis täna töökohta üle vaatamas. Tundub, et saamegi enne külma vee sisse, mis on muidugi väga tervitatav nähe. Tea, kas sooja vett saab, ja kas peldiku asemele tekib WC. Aga asi seegi.

Kolmapäev, september 21, 2005

Matrjoshka.

Hämmastav, kui paljudel tuttavatel on septembri lõpus, oktoobri alguses sünnipäev. Tekib tahtmine hakata näpuga järge ajama, et statistiliselt eestlaste seksuaalse kõrgaja tipphetk välja peilida. Pööripäevad, mis muu...
Muidu täitsa sügas käes, vaja õunu korjata (kuhu need kõik panna?), tuhleid valitseda (pole nagu tahtmist), maad kaevata (on vaja pikema varrega labidat), puid laduda (aga Jyrka alles lõhub) jne. jne.
Meri on ilmselt ilus, tuleks vaatama minna: vahuharjaseid laineid ja rannaääres tuules koolduvat rohtu, libedaks lakutud kive ja muid vaatamisväärsusi. Mis loodetavasti on ikka täpselt samad ja täpselt sama uued nagu ikka. Nagu kõik on alati uus ja vana korraga. Matrjoshka.

Pärandus

Keha on targem kui vanavanaema.
Vanem kui leib.
Ta mäletab miljoneid coituseid.
Peab meeles karjeid.
Sest üks neist on oluline.
Algus.
Abitu nutt tühjusesse.
Kellegi kehasse.
Äsjaloodu
Karikakrana tiirlevas ajas.
Pärandus, millest ei loobuta.
Sest keha mäletab eilseid surmi.

Hingeprootonid lendavad vabalt
Ahelast ahelasse.

Mäng

Miks sa mängid?
Mängid sellest hoolimata, et võid kaotada?
Tolad.
Just sellepärast mängitaksegi.
Et saada kasvõi molekuli suurune võimalus võita.
Võidu nimel on tehtud ka hullemaid asju.
Näiteks ohverdatud kõige kallim:
mäng nimega Elu.

Esmaspäev, september 19, 2005

Vastused

Nojah, kunagi pidi see ju tulema.
Et mis loll depressiivne mm.. kirjutatu see kõik on.
Ei, asi ei ole kaugeltki nii hull.
Pigem.
Lahkelt jagan saasta välja.
Ning selle tulemusena hakkab mõistus tööle.
Enamasti.
Vähemalt on kõik palju selgem siis.

Emotsioon pressib mõistusele.
Nõuab kirurgilist sekkumist.
Minu väljund on kirjutamine.
Kui saaks, siis tantsiksin välja.
Mõnikord jooksen välja, mõnikord sõidan rattaga välja.
Jama.
Mõni laulab, teine joonistab, kolmas kihutab tsikliga...
Kuidas keegi.
Isegi juuakse.
Õlut näiteks.
Karjuda ju alati ei taha.
Milles süüdi on see, kelle peale karjutakse?
Aga ka seda juhtub.

Niiet pax mihi et gloria mundi. :)

Kiri Deemonist 3.

Usun ikka vikerkaart.
Naiivselt, millelegi toetumata.
Usk ei põhine teadmistel.
Oluline on ime, tema olemasolu.

See, et on läinud miljardeid aastaid.
Kulunud tuhandeid sekundeid.
Peeglidki ära kulunud.
Aga ta on olemas.
Nagu ka deemon.

Sõda kestab.
Lahingud lahingute järel,
Kaotatud ja võidetud lootused.
Sest veel ei taha surra midagi uskumata.
Midagi lootmata.
Taht küünla sees põletab vaha,
vormides uusi ja ootamatuid hetki.
Elada deemoni kiuste.
(või hoopiski lõbustamiseks?)

Ainult, et toitu oleks vaja.
Näljasurm pidi piinarikkaim olema.
Mida valida?
Surm läbi nälja
Või elu läbi deemoni?
Ja kas valik on üldse minu?

Neljapäev, september 15, 2005

Kiri Deemonist 2

Liiga pimedad olid toad.
Üks päiksesekiir eksis musta laega tuppa.
Vaatasin teda ja tahtsin igavesti endale hoida.
Kui isekas.
Hoida imet, mis on sama habras ja tõenäoline nagu elu pärast surma.
Nagu öine vikerkaar.
Deemoni haare on tugev, tema silmad lummavad.
Ära kunagi usalda ühtainsat kiirt, lase tal minna.

Kui saabub pimedus, sulen uksed, naelutan kinni kõik aknad. Ei ole vaja päikest.
Ei ole vaja kiiskavat ja meeleheitlikku lootust.
Kui lootusest saab lootusetus, on see hullem kui elada lootuseta.
Leppida paratamatusega, teha rahu oma isikliku deemoniga.

Ja deemon istub keset tuba ja on väga rahuloleva näoga.
Just niimoodi ei saa sa kunagi enam haiget, just niimoodi tulebki surra.
Sest seda ei nimetata ju ometi eluks?

Sest Spartacus-võitlejad me! (usku ja lootust)

Vaatasin peeglisse, ohkasin sügavalt sisse ja välja, raputasin viimased piisad saialilletinktuurist vatile ja puhastasin öö jooksul kogunenud mäda haavadest. Haavad, eh, need olid kunagi täiesti korralikud vinnid, mis saabuvad paari tunni jooksul ja lahkuvad paari päeva pärast, kiirus oleneb sellest, kas saan õigel ajal jaole või mitte. Sedakorda otsustasid nad infektsiooni üles kiskuda ning mitte ära paraneda.
Siis vaatasin mingit ravimisodi. Apteegist ostetud ja puha. Puhastava ja kuivatava toimega. Fain, möksisin siin jällegi kõik haavad sellega kokku.
Paari tunni pärast oli mäda ilusti tagasi ja ma väga tundsin paari kohta oma näos. Masendunult võtsin eetri ette, et sellega ei ole vähemalt valus puhastada. Ja lootsin, et keegi pereliikmetest viitsib kunagi linna minna ja seda saialille veel tuua. Ja kui ma niiviisi katkiseid kohti puhastasin, tuli meelde eelmine sügis. Kuidagi õnnestus mul Pärnus Jyrka ziletiga, just vahetult enne bussi peale minekut, üks sõrmeotsetest maha nülgida. Et mida siis sellega sai ette võtta nii, et mingit jama hiljem ei olnud. Paranes suht kiirelt ära. Muidugi: streptotsiid, marli ja plaaster, see ilma sisemiste plätakateta.
Nii ma siis andsin tellimuse sisse, et pulber ja plaaster olgu olla peale saialille. Nii saigi. Ja praeguseks on ptüi-ptüi-ptüi haavad paranemas.
Ja ma kaotasin usu meie igapäevastesse akne-vastastesse vahenditesse, tibinate klearasillidesse ja muudesse väärt kreemidesse ja seepidesse, ja ka neisse, mida sõbralikud apteekrid soovitavad, saati siis vanad hääd kaasvõitlejad. Elagu meditsiin ja surgu tibinate keemia!

Pühapäev, september 11, 2005

Nimekiri

Sain krahvi plogist innustust. Loeks ka ette toredaid asju, mida võin omaks lugeda:

- maja ja aed selle ümber, mis nagu saadan istub kuklal, sest vajab hoolt.
- mees, kellel on fenomenaalne mälu ja sama fenomenaalne kõht (ää nüüd solvu, eks?), ja kelle teadmisi ulmest ei jõua keegi ära kunagi kuulata.
- ema, kellel on kalduvus kõike korraldada ning hüperaktiivne olla. Ja elevanti mängib ta ka.
- elu jooksul kogenunud ulk vanu ja värskeid sõpru, kellel kõigil on vähemalt üks positiivne omadus: ma meeldin neile kõigi oma toredustega :)
- näonahk, mis reageerib emotsioonidele ning kajastab seda maailmale, eriti neid halvemat sorti.
- haav, mis ei ilmuta mingeid paranemise märke, kuna asub suu vahetus läheduses.
- juuksed, mida tuleb korrapäraselt lõikuda, muidu on pidevalt silmade ees .Et igav ei hakkaks, varieerin musta erinevaid toone.
- mõtteid, mida üritan korrastada, sest nad kipuvad laiali jooksma sõnade ja tuule peale.
- emotsioonid, mida võib liigitada meeldivateks ja mittemeeldivateks. Ja neid on palju, kogu aeg. Seepärast peab neid sagedasti sorteerima, et aru saada, mis on meeldiv, ja mis mitte ja kas ebameeldiv siiski ei osutu meeldivaks.
- impulsiivsus, mis väljendub eriti teravalt pärast 3-e õllet või poolt pudelit veini. Ning adrenaliinirohkes õhkkonnas.
- koer, kes on saadud tiinena ning tõi oma esimesed pojad mulle voodisse ning kargab ka siis püsti, kui vetsu lähen, et järele tormata. Empaatiline elukas.
- pool kassist, no nii ahne ma ka pole, et tervikuna saan teda omaks pidada.
- messinger, mis jookseb vahetpidamata kinni, eelistatavalt siis, kui tundub, et keegi tahab midagi tarka öelda.
- egotsentrilisus, mis väljendub selles, et kui midagi käib sügavalt pinda, ütlen välja. Teravalt ja karjuvas toonis.
- laiskus, mis istub kontides ning lahti ei lase.
- kripeldav südametunnistus, mis laseb näiteks unes näha seda, kuidas ma saksamaal ekslen ja pursin deuchti, tahtes lõpuks ometi hauptbahnhofesse jõuda, kuid mis ei pane mitte midagi tegema.
- kirjud ja värvilised unenäod, mis ajuti on väga perverssed.
- õllejanu, mis lööb välja siis, kui serveeritakse kõige paremat sorti veine.
- viisipidamatus, mis ometi ei takista mul teataval hetkel kaasa üürgamast.
- lugupidamatus ja tänamatus, aga noh, selle võib ilusti kirjutada egotsentrismi arvele.
- unik teoloogia-alast kirjandust.
- mõned luuleraamatud.
- virn saksa keele õppematerjale, mis seisavad mahajäetuna erinevates tubades. Viimane aeg neid taas tuulutada.
- arvuti, mis on muutunud aknaks maailma.
- ulk arvutimänge, mis on kas laua peal või siis laua all, vastavalt vajadusele.
- ulk meeleheitekarjatusi, mida lahkesti teistele imetlemiseks panen sõnadesse, ega ma kade pole.
- peale selle on mul ilusad silmad.
- ja peale kõige muu olen ma lihtsalt kena inimene ;)

Laupäev, september 10, 2005

Nasva jahtklubi ja teisi muljeid

Niisiis sai mu kõige kallim sugulane juubeliealiseks ja korraldas jahtklubis peo.
Kõigepealt otsisime nagu segased seda jahtklubi, sest mu kallis lähisugulane oli pähe võtnud, et see asub kuressaare-sõrve tee peal. Tuhkagi ta asus. Ilmselt oli talle valesti meelde jäänud, või oli ajas pisuke lünk lause: lahtedevaheline tee, osas. Sest ma alles hiljuti sõtkusin sealt mööda ja oleks võid ta kohe sinna juhatada. Ei, selle asemel oli vaja sõita nasvale ja oodata-oodata-oodata.. Kuni tuleb keegi ja ees ära sõidab ning ennast siis sappa haakida.
Koht iseenesest oli vahva. Hellitasin lootust pilte teha, aga peedki, pataraid olid tühjaks jooksnud, ja otse loomulikult avastasin selle hetkel, kui hakkasin Maajat pildistama. Päd lak, öeldakse selle kohta vist..
Niisiis oli sünnipäev. Avastasin ennast mingi hetk koos naiskoorijuhatajaga kahasse üürgamas kauneid roose ja muud sellist koledust. Oi-oi-oi. Alkoholi kahjulik mõju. Jyrka ähvardas selle peale mulle sünnipäevaks meie mehe plaadi kinkida. A õnneks on sünnipäevani pea aasta aega aega...
Ega suurt midagi polegi, nägin oma meigikunstnikest sugulasi üle 10 aasta. Tjah, ikka sellised, nagu ma neid mäletasin. Neil on mingi jubekole meiliaadress, saatsin gmaili kutsed.
Ja öösel vaatasin põnevat unenägu. Kõige lahedam oli see, et ull joogijanu ajas üles, jõin ära, ja vaatasin edasi. Siis ärkas Jyrka üles ja kass patseeris mu peal ning üldse oli jubearmas. Jäin uuesti magama, ja ennäe imet, unenägu jätkus sama koha pealt. Uuhh. Aga jutu ma sellest teen. Asi on liiga sürr ja liiga hea, et seda käest lasta. Aga mitte praegu, ikka veel kumamisi, ja idee magamisest tundub affatlev...

Reede, september 09, 2005

Nad ütlevad...

Nad ütlevad, et mu silmad on ilusad.

Nad ütlevad, et võivad uppuda mu silmadesse. Et mereroheline meelitab, pruun muld soojendab, vihmapilved annavad elu ja kollases on kassiliku raugust.

Nad ei tea, et peavad kaasas kandma päästevesti, sapöörilabidat, tihedat keepi ja teravat pistoda. Et meres on karid, mullas on tõugud, pilvedest võib sadada rahet ning kass kõri rebida.

Nad ei tea, et silmad on surmavärvi. Kui nad teaksid, siis nad ei ütleks, et silmad on ilusad. Sest surmast ei tea keegi midagi, kõige rohkem saab öelda, et ta on. See aga hirmutab, teadmatus ja kontrollimatus. Nad ei tea, et silmad on elust tiined. Kui nad teaksid, siis nad ei usuks, kuigi näeksid. Nad ütlevad: ilusad silmad, millest on raske eemalduda, allikad, kuhu tullakse tagasi, või põgenetakse tagasi vaatamata. Kes kordki on vaadanud, ja näinud elu ja surma, näinud neid koos, jääb allika juurde. Ei põgene iial. Kas elab või sureb, allikaid vaadates või neist elades. Sest surm ja elu on lahutamatud. Sest silmad on ilusad seepärast, et neis on sünd, neis on lõpp.

Neljapäev, september 08, 2005

Krahv ja uudne trummi lööv kastrul.

Ühel tädikesel oli väga rõõmus meel, et me oleme sinna tulnud ja et just TR selle õhtusöögi võitis ja nüüd tahaks ta meile rääkida uudsest kuumaõhukatlast, mis tantsib, laulab ja lööb trummi, asendab rösterit ja mikrouuni ja küpsetusahju.

Ühesõnaga, tutvuge ise. Garanteeritud lugemis(-/ ja/ või)elamus :D
http://pajatused.cafe.ee/index.php?act=blog&b=2005-09-08

Kuna ma ikka ei saa sinna komme visata meie arvuti eripärase IP pärast, siis teen seda siin:

See on õpetlik lugu sellest, kuidas kõhutäit ei tohi mitte eelistada kultuurile. Parem rahulikult kõhtu koristada ja vaadata, kuidas inimesed püüavad laval iseendaga hakkama saada. Ja ei räägi vahetpidamata tantsivast ja trummilöövast katlast... Iseenesest ju friikshou :) Kuid pikalevenides võib anda.. kustumatu mälestuse, mida za-ga voodis alla loputada. Ülimõistlik.

Ahhha!

Riskides sellega, et nüüd järgneb jälle rida anonüümseid karjeid, panen selle teksti ka siia üles. Enne, kui ta Keskmaalt ära koristatakse:

29. augustil võeti vastu paar põhimõttelist otsust. Need ei ole laiemale ringile küll avalikuks saanud, kuid käest kätte ringleb tekst järgmine:

Seoses 19.08 Kassinurmel toimunud intsidendiga võttis Keskmaa Nõukogu 29.08 toimunud koosolekul ühehäälselt vastu järgmise otsuse:

1. Rahuldada Krafinna lahkumisavaldus, kuna nimetatud isik ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütlile vääriliselt.

2. Rahuldada Er-Murazori avaldus, kus ta loobub Suurmeistri kohast. Er-Murazor jätkab tegutsemist täieõigusliku Keskmaa Ordu Rüütlina ning uue identiteediga.

Kuna intsident toimus avalikkuse ees. Samuti suurem debatt dragoni ja ordu foorumites, ei näe põhjust, miks peaksid need kolm punkti saladuseks jääma. Lisaks ka mõned märkused ja kommentaarid. Punktide kaupa siis:

1. Rahuldada Krafinna lahkumisavaldus, kuna nimetatud isik ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütlile vääriliselt.
Esmalt tsiteeriksin Krafinnat ennast, kuid suurem osa tema Kassinurme-teemalistest postitustest on PK foorumist koristatud. Mälu järgi kõlas see umbes nii, et tema ei aktsepteeri Ordut kui organisatsiooni. Kokkuvõtlikult on selle põhjuseks asjaolu, et ordu ei suuda/ei vaevu ühe oma liikme tegevust ordu korraldatud üritusel kontrolli all hoidma. Seega Krafinna EI OLE esitanud lahkumisavaldust.
Teiseks – Oletades, et Krafinna siiski kirjutas vabatahtlikult lahkumisavalduse. Kas keegi usub, et avaldusi tekst võiks ligikaudugi välja näha järgmine: “Palun mind Keskmaa Ordust välja arvata, kuna ma ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütli vääriliselt.”? Austatud ordunõukogulased, teie organisatsioon läheneb juhtimiselt ja suhtumiselt ühele teisele Kesk~ nimetusega organisatsioonile.
Kolmandaks – Siililegi selge,et Krafinna ei soovi enam orduga tegemist teha. Selmet ta rahulikult nimekirjast kustutada, on siiski vaja veel kinniste uste taga näpuga näidata ja tänitada.

2. Rahuldada Er-Murazori avaldus, kus ta loobub Suurmeistri kohast. Er-Murazor jätkab tegutsemist täieõigusliku Keskmaa Ordu Rüütlina ning uue identiteediga.
Eelmise punkti taustal kargab muidugi eriti hästi silma, et Er-Murazor käitus järelikult Keskmaa Ordu Rüütli vääriliselt kui ennast täis jõi ja sigadusi korda saatis.
Uuest identiteedist. Raske öelda, mitmes see tal juba on. Viies vist. Pippin (ammu); Pallando; Finrod; Er; ja nüüd siis Ulrad. Veider, et asjaolu Murazori surmast ja Ulradi sunnist ka saladuses peetakse.

3. Johtuvalt üleastumise tõsidusest mitte lubada endisel Suurmeistril Er-Murazoril kuuluda ja saada valituks Keskmaa Nõukogusse ühe aastase perioodi jooksul.

Seda, et Murazor ennast ordu juhtimisest täielikult taandanud on, ei usu vist küll keegi. Muuseas küsimus, miks ei võiks Ordu koduleht kätkeda endas ka informatsiooni, et tegu on MTÜ-ga ja selle MTÜ põhikirja.

Heaküll, küsin veel, mis kurja Krafinna tegi, et ta ebaväärikas käitumises süüdi mõisteti? Avalikustas inetu vahejuhtumi? Kae kurja, pealekauba veel dragoni foorumis ja oma blogis ka? See on mõistetav, päris mitu kommentaari on ordufoorumist kadunud. Jäänud vaid see, kui ta kustutamist ise mainib. Ja millele Azhagal vastab, et ei kustutata siin midagi. Mõelgem ka sellele, et paljud drägunistid ka Kassinurmes käisid. Seega pole dragonis teema algatamine ka alusetu. Muuseas dragonis on mitmed erinevad kasutajad lugenud üles eri üritusi, kus sama isik purjus on. Masendav. Ehk hoopis reaalne üritusekeeld mitte formaalne karistus?

Ja kõigile selle plogi lugejatele imetlemiseks see siin:

Kuulates kuidas üks lehm nädalast nädalasse muudkui röögib tekib tahes tahtmata küsimus, et kus on veterinaari kõrvad ja silmad. Tehke talle siis vähemalt kunstseemendust kui muidu ei saa. Ja kui ikka ei aita, siis muidugi hädatapp. Muidu jääbki tõbrik röökima ja kuhu see siis kõlbab.

Eks kõla ilusti, suisa rüütellikult? Irw, irw, irw.

Teisipäev, september 06, 2005

Fenomenaalne

Lihtsalt fenomenaalne, kuidas inimesed ei tee vahet moblal ja tavatelefonil. Iga jumala kord, kui mu kallil lähisugulasel on midagi ommikul vara (loe: siis kui ma veel unematiga miilustan), helistab ta harilikule telefonile. Tähendab see seda, et sombistunult kõnnin ma läbi kahe toa ja ainuke hääl, mida telefoni teen, on intelligentne onomatopoeetiline möhh.
Ning kui ma ennast vean tagasi voodi manu, tullakse ukse vahel ja hõigatakse reipa häälega, niiet maja kajab, mingi triviaalsus. Mille peale ma ebaadekvaatselt vastan mittetriviaalselt ning selle peale tuleb rida solvatud sõnu. Ning uksepaugutus ja lubadus mitte enam tulla. See päev. Hää, et niigi läks... Homme jälle.. Õuhh...

Esmaspäev, september 05, 2005

Taas ilusaks :)

Värvisin juukseid. Nagu ikka, igavene mökerdamine.
Ise olen rahul :) Taas on meie majas vaid ilusad asjad ;)

Ahjaa, keelasin anonüümsed kommid ära. Kaua võib. Kui on julgust kirjutada, siis võiks olla ka julgust alla kirjutada...

edit: vastu tulles üldsuse soovile, ma siiski ei keela kommisid. Küll aga kustutan neid, mis kannavad pealkirja anonüümne.

Organisatoorne loom

On olemas igasuguseid organisatoorseid rühmitusi, seltse, gruppe jne.

Olen nii igivana/noor, et mäletan veel sellist asja nagu pioneerid. Noh, lastele korraldati üritusi, viidi neid sastaavadesse, rahvast tantsima ja laulma, tehti laagreid, sunniti punarätti kandma, ma enam ei mäletagi, mis seal veel oli. Ja paariana koheldi neid, kes ei kuulunud pioneeride üllastesse ridadesse. Enamasti oli see seotud kuidagi usulise värgiga, ma ei tea, mina olin pioneer. Küll aga, kui hiljem saadi komm.noorteks, siis sellest ma keeldusin järsult. Ja ega keegi ei moosinud kah. Olin juba õrnas lapseeas kehtestanud ennast kui mittekaasajooksikut ning kui keegi astus mulle peale, astusin omal lapsekombel kaks või kolm korda vastu. Muidugi rumal protest, aga pani mõtlema. Näiteks valiti mind tagaselja kuskil rühmatöös osalema, ja tuldi siukse jutuga, et noh, sa oled nagunii nõus. Peedki ma olin. Ei läinud kohale ja kõik. Hiljem enam ei pandud.. sest võistkonnas mitteosalemine tähendas ka seda, et ma vedasin neid niiöelda alt. Sama moodi maksin kätte, kui mingil orienteerumisvõistlusel oleks meie klass tulnud esikohale. Olin viimane e. ankur. Nad lootsid mu kiiretele jalgadele. Aga kuna eelnenud oli mingi arusaamatus, milles süüdistati ja karistati mind, aga tõesti-tõesti ei olnud ma vastutav, siis maksin kätte. Läksin kadakate vahele, et sealt välja ilmuda poole tunni pärast. Kui võistlus on juba otsustatud. Peevestid. Sama moodi maksin kätte ka kehalise kasvatuse õpetajale, kelle oli tore komme mõnitada neid, kes talle ei meeldinud. Muidugi ma ei meeldinud. Vaidlesin vastu ja ei teinud meelituste peale midagi. Ja klassis olin ma.. mmm väga eraldiseisev, sest juba lapsest peale oli mulle vastik ninnu-nännutamine ja varajane mehe-naise mängimine. Ning ma ei öelnud välja ei r ega s tähte ja mul puudus üks vanem. Väga taunitavad asjad, eks? Lapsed on julmad.. Aga kui õpetajad kardavad neid/ehk siis üritavad juhtoinastega hästi läbi saada ja talluvad vähemad jalgade alla? ja käituvad vastavalt klassis kehtestatud normidele? Jaa. Te mõelge selle peale... Kunagi ära süüdista kedagi ebaõiglaselt... Mu käitumishinne püsis koolis rahuldava ja hea vahel ema suureks meelehärmiks. Sest no mida teha vastuhakkava põnniga, kes ei hooli mitte millestki peale väärikuse ning võitleb selle ebaõigluse vastu, mis talle osaks saab? Ainus vahend oli käitumishinne. Ja raisk, nad said veel sellega hakkama, et ma poleks äärepealt saanud kooli, kuhu tahtsin, kirjutasid iseloomustusse: konfliktse iseloomuga. Äh. Tähendas see ainult seda, et ma ei lasknud endal talluda.

Hilisemas elus olen hoidunud igastest organisatsioonidest. Tõepoolest, isegi korpidest ja üliõpilasseltsidest hoidsin nagu katkust eemale, kuigi sealt oleks saanud tutvusi ja need oleks hiljem ära tasunud. Selle asemel eelistasin oma pungist sõbraga mööda Tartu tänavaid tuiata ning hulgaliselt lollusi teha. Ning hiljem, kui Matist sai Marilii, siis jäi ometi ju alles teisi sõpru, kellega oli tore aega veeta, õppida ning taijid teha. Igased organisatsioonid jäid tahaplaanile.

Uudishimust aetuna astusin siis ordusse. Minu puhul täiesti määrav asjaolu. Et mida krüptilist nad ka seal teevad, ja miks osa alasid on varjatud, ja miks inimestel, kes pole moded, on teistsugune värv jne. Nüüd on uudishimu täiel määral rahuldatud. Ja vabatahtlikult ei astu ma enam ühtegi organisatsiooni. Nad lihtsalt ei ole midagi, mis mind väga huvitaks. Oma asjad saan aetud nii ehk naa ka üksi või kaksi või kolmekesi pusides ning võimuvõitlused ja muud toredad asjad ei puutu minusse. Mängige ise oma liivakastimänge :)
Ahha, tuleb meelde, ulmeühingus ma ju olen. A see ei kohusta suurt millekski pea selle, et toetan eesti ulmekirjanduse arengut. Seda olen nõus passiivselt toetama küll. Kui keegi väga pinda käib, võin selle ju igal ajal üle parda saata, aga ulmet tuleb toetada :) Kasvõi niisama.

Reede, september 02, 2005

Argipäev

Argi-päev? Hargi-päev? Hargnev päev? Arg- päev?

Misasi on argipäev, tavaline päev? Kas sellist üldse olemas on? Kui on olemas, siis see on täna.

Päike tahab maha tappa, varjudes on külm, ja ühelt hauakivilt leidsin pealkirja: Ülgekütt. Perekond Ülgekütt. See pani fantaasia tööle, aga Abakukke ma siiski ei leidnud Kaarmalt. Peaks ühendust võtma kirikhärrade või koduloo-uurijatega. Mõlemal juhul ilmselt tupik. Sest kui kunagi Saaremaa arhiivis tuhlasin, avastasin eest tühjuse. Sama moodi oli ka rahvusraamatukoguga, Tartus aga oli midagi, selle peal ma parasiteeringi. Seega on vist saaremaalt uurimine tühi tuuletallamine, kuid proovida ju ometi võib.
Kõige tõenäolisemalt ma pean ikka selle retke ette võtma: Lümandast linna ja sealt Kaarmale, no mingi 40 kilti. Pole kõige ullem. Ja siis surnuaia risti-põiki läbi käima. Lootuses, et mingi kirjaräbal on kivil säilinud. Ka selles ei saa kindel olla. Aga jällegi, proovida võib :)

Ja haugun edasi. Sest midagi muud ma teha ju ei saa :)
Kes koeraks on sündinud, see haukuguuu...

Kolmapäev, august 31, 2005

Patuoinas

Teate, kuidas pattudest lahti saadi? Mõeldi need kõik musta oina selga ja kupatati loomake kõrbesse. Kogu linna rahva patud. Sest ometi on ju keegi süüdi. See, kes näitab näpuga. Ning kratsib silmi. Ja peamine, see, kes mõtleb. See viimane näib andestamatuna. Võibolla ongi. Eriti kui on tegu linnaga, kes arvab, et juhi solvamine võrdub linnarahva solvamisega. Tähelepanuväärne, kas pole?

Toon näite. On teguvõimas organisatsioon. Selle eesotsas on tõsiselt hea organisaator. Aga tal on üks viga. Nimelt on ta kannibal. Niisiis, organisatsioon mätsib kinni kõik tapmised, veel enam, õigustab neid teiste ees, kui asi on tulnud avalikuks, et ta ei saa ju midagi teha, et juht on kannibal. Aga juhina on ta ometi hea! Niisiis, vaatame läbi sõrmede sellele, et inimesed kaovad. Sest pole ju ometi midagi. Juhina on ta hea. Karistagem ja sõimakem hoopis seda, kes tähelepanu juhtis. Tema on ju süüdi selles, et kõik meie peale näpuga näitavad. Kui poleks teda, poleks ka kohust, oleks saanud jälle kinni mätsida kõik asjad. Mis sest, et inimesed mudkui kaovad...

Jutt on puhtalt allegooriline ja ei viita millelegi. See siin on täitsa isiklik mõttepäevik, ja ta on täpselt selline kole ja paha, nagu ma ise olen.

Ei. Ma pole isegi vihane, pole kuri. Ainult veidi hämmingus. Et milleks on inimesel mõistus, kui ta seda ei kasuta... Milleks lasta probleemidel kesta, kui saab neid lahendada, milleks?

Pühapäev, august 28, 2005

Elu võimalikkusest maal

Plusspooled:
1. Oma maja
2. Sõltumatus naabritest
3. Pisiloomad tunnevad end hästi
4. Igal ajal võid võtta ratta ja vähekese aja pärast on meri

Miinuspooled:
1. (Meeldivate) tuttavate kohtamissagedus on nullilähedane.
2. Vanemlik faktor on väga lähedal. Liigagi lähedal.
3. Kui ise midagi ette ei võta, ei olegi nagu mingit huvitegevust.
4. Unik raha läheb linnasõiduks, sest Jyrka ei jõua linna rattaga sõita.
5. Arvutikesksus. Mitte ei tule meelde, et Tartus oleks nii arvutisõltlane olnud.
6. Kui süüa tahad taverna pizzat, tuleb vaid näppe lakkuda.
7. Cui tuli Tartusse tagasi, ja ma olen siin!
8. Aed on tüütu. Eriti kui tuleb passida vihmavaheaegasid, et midagigi korraldada.
9. On tekkind sõltuvus arvutimängudest.

Neutraalsed:
1. Tööd ei leia nii ehk naa. Võibolla metropolides oleks suts kergem ennast kaela määrida.


Ja kui nüüd üles lugeda miinuspunktid ja plusspunktid? Kindel võit linnaelul. Samas on see oma maja niivõrd tugev plusspool, et sellele annaks oma 5 lisaboonust. Ja loomade heaaolu eest kah paar tükki juurde.

Kolmapäev, august 24, 2005

Julm olen

http://foorum.keskmaa.ee/viewtopic.php?t=2522

Ja algatuseks tegin teema trägunisse: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?t=6657

Miks ma nii tegin?

1. Mitte keegi mitte kunagi ei tohi mind põhjusetult solvata.
2. Mitte kedagi ei tohi põhjusetult solvata.
3. Kui radikaalseid samme ei astuta, jääbki kõik olema nagu oli.
4. Ükski vabandus pole piisav, et pesta maha sigadusi.
5. Kui oma vigadest aru ei saada, midagi ei järeldata, on tegu haiglasliku juhtumiga.
6. Mul endast teadlikuks saades viga küljes: ei salli rumalaid inimesi.
7. Teine viga on ka. Mul hakkab rumalatest hale, ja ma püüan maailma parandada.
8. Kolmas viga. Kui olen midagi kindlalt otsustanud, ja see ei ole ainult emotsionaalne, vaid siiras veendumus, ei tagane ma sellest isegi siis, kui (mulle) olulised inimesed püüavad mind ümber veenda.
9. Kättemaks on lollidele, aga ometi vajalik.
10. Ei tunnusta inimesi, kes on rumalamad kui ma ise.
11. Ei alistu pimesi ega tunnusta autoriteete, kui nad on must rumalamad. Isegi siis mitte, kui see näib arukana.
12. Sest arukas on olla ise.
13. Ainus arukus on olla ise see kes oled, ja mitte teha mööndusi.

Pühapäev, august 21, 2005

Kuidas Faela mängust välja visati ehk purjus GM.

Niisiis, et kõik algusest peale ära rääkida, siis tundis kõrtsitüdruk ennast kõrtsus nagu kala vees. Peale kõige muu ta pommis inimestelt raha sellega, et ennustas neile. Ja ennäe imet, raha mudkui tuli. Muu hulgas lobises ta kõrtsi stammkundedega, kokaemandaga, kaupmeestega ning Annuminase kuningaemandaga. Et tõestada oma väärtust ennustajana, oli ta peaaegu valmis talle tasuta ennustamist pakkuma. Et siis järgnevate kaartide eest võtta topelthind. ;)
Kõrtsi personal oli imetore, kõikidega sai lõbusalt nalja visatud ning muu hulgas ka üsna palju tööd tehtud. Muidugi see nali, et suure raha eest kõrtsmik «laenutab» tüdruku välja, oli natuke jõhker. Lubasin selle eest teha «Jee!» ning hiljem kõrtsmikku natuke poksida. Aga aeg näitas, et seda polnudki vaja. Mis tegelikult oleks väga lõbus olnud. Ning mulle jäi mulje, et üks kaupmeestest oleks hea meelega tasuta «Jeed» tahtnud.. aga ka see asi jäi ära. Nagu ka kõik muud. Sest minu eemaldamisega eemaldas ta tegelikult kaks persooni. Minu enda ja Runya oma. Pidin teda asendama. Aga jah, see asendamine piirdus vaid sellega, et ennustasin kõrtsisolijatele...

Peale kõige muu kandis ta ka jooke ette auväärt külalistele. Üks külaline aga ütles mingi aja pärast, et olin talle vale õlle toonud. Teatasin, et see ei saa kuidagi võimalik olla, sest muud õlu lihtsalt pole. Ja lugesin jutuajamise lõpetatuks, ses mul oli parajagu käsil teine jutuajamine kindlal eesmärgil. Siis virutati mulle mingi asjaga vastu õlga, ja teatati, et olen mängust eemaldatud. Kusjuures, kõrtsis pidid olema relvad keelatud tarbeesemed... Niisiis tundsin huvi, et mispärast. Seletust ei järgnenud, hoopis midagi muud. Millest ma ei saand aru ei mütsi ega ööd. Asi keerles mingi og ümber ja nägi välja nagu irratsionaalne vihapurse. Sõimupurse õigemini. Minu persoon ei olnud seda kuidagigi ära teeninud. Võibolla jah, og küll. Aga siis tulnuks og jutud sirgeks rääkida. Juhul, kui oleks olnud midagi rääkida. Teda püüti rahustada. Aga kussa sellega. Mingit rahustust ei tulnud. Tuli oopis ürdimeister, kes ka tundis huvi, et mispärast minna naisterahvale käsitsi kallale. Siis hüppas GM nagu kukeke püsti ja hakkas sõimama ulmikuid ja saarlasi jne. Puhas og. Ja sellepeale lihtsalt oleks läinud käsivõitluseks ning ürdimeister viis mind ära. Kuna aga liialt alandav oleks olnud jääda ommikuni, siis pakkis minu persoon asjad ja Krafinna läks Mandile külla. Kus oli hea ja soe ja keegi ei olnud purjus.

Kolmapäev, august 17, 2005

Nali naljaks, aga...

..kuna mulle eile tundus, et 50 kilti oli nagu nuusata, isegi tagumik polnud oluliselt valus, rääkimata siis lihastest, siis võtsin täna ette 70 kilomeetrit. Juhtus selline tõeliselt tuuline ilm. Ning Viidumägi oli ka vahel... Ja vat pärast seda oli küll tagumik kange ning lihased.. veidi annavad tunda. Elu on ikka uvitav asi. Poleks kujutanud üldsegi, et viitsin nii palju vändata, isegi mitte mõtete puhastamise eesmärgil. Aga kae-kae...

Pagan, tundub, et hakkan theodrestuma...

Teisipäev, august 16, 2005

Kui hea raamat...

http://www.apollo.ee/product.php/0552016

Selle raamatu ilmumine mudkui venis ja venis ja venis. Aga nüüd on ta olemas. Esimene Heli kaante vahele torgatud lapsuke :)

Raisk, jälle on kell pool kuus ommikul...

Ei ole võimalik, ei ole võimalik.
Ma ei suuda enam magama jääda enne kui mingi 9st.. Haige! Ma ütlen, täiesti haige. Ometi tegin täna, hmmm.. eile, mingi 50 kilomeetrise tiiru jalgrattaga. Puhtalt teraapilisel eesmärgil. Vaatasin isegi telekat ja puha. Sebisin aias. Lugesin Frenchi ja Koulut. See viimane peaks päris uinutav olema, sest umbes siuke asprinlus ongi mõnusalt loetav ja mõnusalt uinutav. Teagi. Milleks tagasi voodi minna, mõtted jooksevad laiali ja osad tõmbavad ennast armsalt kerra ja ei lase uinuda. Mis on iseenesest ju täitsa nauditav, aga siiski. Inimene peaks ju ometi magama natukenegi. Eriti öösiti. Ja mitte päeval, nagu see juba heaks tavaks on kujunenud... Haige!

Pühapäev, august 14, 2005

Mõtlesin...

Mõtlesin, et kirjutaks midagi sentimentaalset siia. Midagi sellest, kuidas saab ühekorraga olla meeletult õnnelik ja meeletult õnnetu. Aga siis tuli Vanevald meelde.

Mõtlesin, et kirjutaks midagi poeetilist ja samas skisofreenilist. Et kuidas olla korraga kahte moodi ja kuidas nutta juba homset ette. Aga siis tulid meelde Sass ja Jyrka ja loendamatud tuttavad, kes hoolitsevalt kõigepealt uurivad, et kas oled peast segi ja siis, et mis siis ikkagi on ja kuidas see deprekas ikka elab. No elab. Ennetavalt. Ära pole veel koolend. Ilmutab tugevaid tundemärke, et kestab veel mõnda aega. Kuni sillad on põlenud. Ja siis ka veel.

Mõtlesin, et kirjutaks midagi elust Saaremaal ja sellest, et ikka on tore istuda pingil aias, juua õlut või kohvi, kuulata tilulilu hardcore'i ja nautida rohelist muru varvaste vahel. See ei tohiks üldse küsimusi tekitada. Aga see on nii tavaline, samas, ebatavaline. Kauaks antakse aega sirutada omaenda muru peale jalgu ning vaadata omenda pisikesi loomast sõpru... Kauaks.

Laupäev, august 13, 2005

Küpsisekass ja teisi tagajärgi

Mõned ootamatud tagajärjed ilmusid seoses külalistega.

1. karusuur väsimus. Ja emps ilmus just siis, kui olin suutnud magama jääda. Süda tegi tõsist arütmiat ning tahtis kerest välja üpata.
2. kass ronis küpsisekausi juurde ja hakkas sööma! Enne eelmist nädalat ei ilmutanud ta kunagi vähimatki huvi küpsiste vastu. Lapsed aga arvasid, et on hea idee kassi küpsistega toita. Saimegi küpsisekassi.
3. külmkapp sisaldab kordi rohkem õllesid kui tavaliselt ja on asju täis. Mis on tähelepanuväärne, sest tegelt oleme suht kuival omadega.

Teisipäev, august 09, 2005

Uimane ja väsinud ma tänagi näin...

Jah, mulle meeldib, kui käib külalisi, eriti kui elada siukses pärapõrgus nagu meie praegu. Aga külalisi kuhjade kaupa ma siiski ei oodanud.
Kõigepealt Lee ja Krahv. Rõõm, rõõm. Vana tuttav ja üks parematest sõpradest on koos. Tulid tsikliga. Täna pressisin krahvilt välja lõbusõidu. Et võiksin rahus surra öeldes: olen sõitnud tsikliga.
Järgmisel päeval saabusid Eva ja Janno Kati ja Tommiga. Well. Kõik on hea, mõnus õhkkond jne. Siis aga helistas ema ja teatas, et mu vanim onupeog nisega on kohal. Eks nad siis külatsesid meid. Sest maja ju ei veni. Ja samal õhtul saabus Merlon.

Omme on oodata veel üht portsu külasid. Madis ja Heidi lastega. Lahe. Vast mahuvad nad kõik ikka ära, sest vihm ei jää mitte teps järgi...

Reede, august 05, 2005

Kui see on nali, siis see on peris hea nali, kui see aga pole nali...siis...siis...

Võitsin väitluse!!! (suured öökullisilmad)

http://foorum.keskmaa.ee/viewtopic.php?t=2401

Kuna mul on see suine hooaeg, ehk siis kole laiskus istub kontides ning akadeemilist värki kohe üldse ei soosi, üldse mitte millegi intellektuaalsega tegelemist, siis oli see puhtalt vana rasva peale minemine. Ehk siis sõnadega vehklemine, tuginedes tervele mõistusele ja ära kasutades mõningat kirjutamisvilumust. Ja üllatus-üllatus, kindel kaotus asendus kindla võiduga.

Ehhh. Eelmine kord oli täpselt vastupidine olukord. Olin suht veendunud, et mu loogika on tugevam ja vettpidavam, aga uvüü, arvestati rohkem tsitaate ning loogika jäeti tahaplaanile. Strateegia oli küll minu oma, aga kaasväitlejad suutsid seda kuidagi omanäoliseks teha, ehk, rajasid väiteid vähemale loogikale, kui ma lootsin. Mitte küll alati, aga seda juhtus. Nüüd siis tõestasin endale- kellele siis muule?- seda, mida tegelikult tõestama läksin: et mu loogika on kindlam ning väitlemisvilumus suurem kui mistahes faktidel tuginev tõestamisviis. Ja kelle kallal olen ma põhiliselt oma hambaid teritanud? Jah.. kolm korda võite arvata ja vastus on õige. Kusjuures oli see, pean kahetsusega märkima, vasaku käega rehmamine. Sest ma ei viitsinud kõike põhjendada. Kole lugu küll, teinekord austan oma kaasväitlejat rohkem, kui mul selleks jaksu on, ehk täie rauaga. Sellist pooletoobist asja enam väärikus ei luba. Niiet vast kaasväitleja annab andeks mu hoolimatuse ning arrogantsi. Suvi on, saage aru!

Esmaspäev, august 01, 2005

Folk ja sõbrad

Kõndisin parasjagu Viljandi bussijaama poole, et vähemalt üritada Saaremaa poole suunduvale mikorbussile saada, kui tuleb vastu üks poisipea ja muidu asjaliku olemisega tädi. Tuleb vastu, krabab hõlmast kinni ja hakkab pommima, et miks ma folgil olen, mis mulle meeldis, ja mis on eelmisest aastast erinev, jne. Tõepoolest, miks ma folgil olen? Miks ma kannan seda koledat käepaela? Esimesele küsimusele on vastus tunduvalt lihtsam kui teisele. Folgil on lihtsalt ruutmeetri ulatuses palju tihedam sõprade-tuttavate konsentratsioon kui igas muus kohas. Aga käepael? Ma ei ole ju selle musa veendunud austaja. Võibolla mingi nostalgia? Oldud ju ka kunagi paljajalgne hipinässakas, kolledzi perioodil, või lihtsalt, vabadus liikuda kontsalt kontsale, ilma raha lehvitamata, või veel lihtsamalt, pileti ostsin siis, kui mul oli raha selleks...

Avastasin jätkuvalt mingi kummalise õõvastustundega, et aasta-aastalt on mu tutvusringkond kasvanud proportsioonides, ning mul ei jätku kõigi jaoks aega, isegi mitte nii palju, et pool tundi koos õlut juua ja muidu lobada, asjalikust jutust rääkimata. Üks sõber ütles sellepeale, et olen suhtemaniakk, täitmatu ahnitseja, ja ma liigun edasi meeletu tempoga. Ja miks ma ei saa aru ,et kõik on üks ja seesama. Jah, kõik on üks ja seesama, aga selles ühes ja samas on variatsioonid, kõrvalepõiked teemadest, aeg-ajalt põimuvad uued rütmid ja muutuvad kah.. samaks. Tal oli õigus, mul on vaja uusi variatsioone. Et olla elus, et püsida sellisena, kellena ma ennast pea kümme aastat tunnen.
Võibolla oligi parim, mida ma teha sain, kindlustada endale ankrupaik, kuhu naasta ikka ja alati. Kodusadam. Mis ei tähenda seda, et ei oleks teisi sadamaid, mis mingitel x-tingimustel võivad saada kodusadamateks. On potensiaali, aga pole söakust, julgust.
Jah, ma olen jätkuvalt arg. Aga võibolla on see argus ainult tugevuseks? Mine tea. Sest argus ja tugevus on ju ainult ühe ja sama asja erinevad küljed. Iial ei või teada, millal üks teise vastandiks muutub. Ei, ei muutu, vaid pigem on see olemas eos, ja sõltub ainult tuule suunast, kuhupoole seda kallutada. Sõltub niisiis sellest, et kas Annushka läheb poodi või ei lähe...

Muidu aga oli see folk kummalisim mu jaoks. Jah, ma jõudsin kontsadele, aga mitte nii paljudele, kui algselt plaanisin. Jah, ma jõin õlut, aga tunduvalt vähem, kui arvasin. Jah, ma kohtusin vanade ja uute sõpradega. Aga mõni asi oli muutunud, mõned asjad olid saanud uueks ning uued asjad said omaks.

Neljapäev algas tempokalt. Öömaja peremees tuli mulle vastu ja me viisime kola korterisse, edasi jõime õlut ja läksime Oorti kuulama. Ja viikingeid vaatama, nagu selgus. Igatahes haakisime ühe öömajatu viikingi endale sappa ja libistasime jooki edasi. Mingil hetkel oli vaja korterisse kobida, koos mingi jubeda joogiga.

Reede ommikul toimus suur nali teemal «Hallsilma saabas». Nali ise ei olnud niivõrd naljakas, kuivõrd see, mis selle ümber tekkis. Hakkasime ommikul ujuma minema, kui selgus, et ainult üks saabas on järele jäänud. Saabas ei tulnudki välja ja ujuma me ei läinud.

Kuna kõik otsustasid kuskile mutiauku kaduda, siis külastasin sihtotstarbeliselt oma onu, lootuses, et nad annavad midagi hamba alla. See ei olnudki loll lootus. Tagasi tulles leidsin Jaani kiriku eest sõbra-tuttava, kellega ma polnud seitse aastat suhelnud. Asjaolude teistsugustel jooksmisel oleks ma juba seitse aastat tagasi olnud muusiku muusa.. ametlikult. Ühesõnaga, mingitest vanadest mälestustest aetuna liikusime edaspidi koos ringi. Käisime isegi ujumas ja puha. Avastasin, et Huntauk on tehtud väikseks rannaks, varem sai sinna läbi võsa ja mööda kitsast teed.

Laupäeval toimus väljasõit Kassinurmele, kus pidime olema mootorratturhiirtele atraktsiooni üheks osaks. Ehk siis Jõgeva treff. Kuna keegi ei selgitanud, miks me täpselt seal olema, ja mida meist oodatakse, tuli mulle suht-koht üllatusena, et neist vähestest omasugulistest, kes seal olid, pidin just mina tegelema kokkamisega. Täpselt, nagu oleksin kunagi ennast reklaaminud superkokana. Aga vanakaru ja mandi heal toetusel saime hakkama. Oad olid head ja liha kah. Mehed vehkisid mõõkadega ning kokkamisest vabal ajal ilutsesin. Ega seal tõesti midagi muud teha polnud.
Kui Viljandi jõudsime, tuli selget valget vett taevast alla. Otsisime Janno üles, kelle käes olid korteri võtmed, saime ligemärjaks ning läksime korterisse kuivama. Vahepeal sain Rebaselt sõnumi, et kas sul kuiva öömaja on. Lubasin lahkelt, et küll saab. Saigi, minu kõrvale. Vahepeal tuiasime Viljandi linna peal, külastasime mõningaid kontsasid ning öö saabus ruttu.

Pühapäeval oli ainult üks arvestatav kontsa, kuhu tahtsime jõuda, enne kui teed lahku viivad. Läksimegi sinna. Janno tiris mind lava ette, sest tahtis näha trummari tehnikat. Nägi ära ja oli ülimalt rahulolev. Pärast tiksusime seni, kuni oli aeg oma kola Jaani kirikust ära võtta ja vastavalt kas kontserti andma või bussile liikuda.

Ja selle kõige lõpetuseks sobiks üks Tätte laul nagu folk rahva suhu:
«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada,
aeg vaid seda teab, karmis saladuses peab
kus on peidet minu saabumise sadam.

ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb... »

Pühapäev, juuli 31, 2005

Elu on unenägu.

Unenägu on elu. Mõni uni on hea, kohe nii hea, et ainult seda und tahakski näha. Olla unenäos lõputult. Saaks unenäo eluks. /unistavalt, uniselt, unenäoliselt/

Neljapäev, juuli 28, 2005

Naiivset

Niipalju siis sellest. Et püüan riime vältida. Nad raisad ikka ronivad sinna, kuhu pole vaja.

Naiivset

Sind oma unedesse ootan
Sest ilmsi näha sind ei või
Ning ainult tasakesi loota
Et siiski seob meid mingi lõim

Sinkhallid punased ja pruunid
Ma kadund värvid kogun kokku
Ning mõtetesse saadan ruunid
Ajukäärdudesse keradena lohku

Nii oma unedes ma unistusi näen
Rändlinde kogunemas parve
Sind tervitama rannaäärde läen
Sest oma unedes sa oled nõnda lahke

Sind oma unedesse ootan
Sest ilmsi näha sind ei või
Ning ainult tasakesi loota
Et siiski seob meid mingi lõim

Kolmapäev, juuli 27, 2005

Heh, mida kõike Välksu juurest teada ei saa :P

http://www.hot.ee/types/Lehed/psyhhotyybi_test.html

Olen ENTJ

EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA (LIE – Loogilis-intuitiivne ekstravert)

ÜLDINE ISELOOMUSTUS
ENTJ tüübil on loomupärased eeldused tööks juhtivatel ametikohtadel, organisatsiooni ülesehitamisel ning selle käivitamisel. Meeldib ette mõelda, koostada plaane, organiseerida konkreetse projekti teostamist, jõuda eesmärgile plaanipärase ning süsteemse pingutamise tulemusel. Ei salli korralagedust ja väheefektiivset tegutsemist. On visa, kui olukord seda nõuab. ENTJ tüüp arvab, et käitumine peab olema loogiliselt põhjendatud ning lähtub sellest põhimõttest ka oma tegevuses. Iga muutus elus tähendab muutust ka tõekspidamistes. Intuitsioonist on tingitud tema intellektuaalne uudishimu, huvi uute ideede vastu, teoreetiline mõtlemine. Oma entusiasmi ja elurõõmu pärast võib ENTJ tüüp tunduda pealetükkivana lähedastes suhetes. Ta hindab iga kokkusaamise rõõmu, eriti suheldes partneriga, kes on valmis esitama väljakutset tema ideedele. Sarnased südamlikud seisukohtade vahetused - see on tee siira kiindumuse ja suhete süvenemise suunas. ENTJ tüüpi inimene on harva rahul tööga, mis ei nõua võimaluste taju, intuitsiooni. Probleemid ergutavad teda tegutsema. Seetõttu ta ongi sageli juhtival ametikohal, ellu viimas uusi lahendusi, teostamas midagi uut. Nähes asju terviklikult, ei omista ENTJ tüüp sageli detailide tähtsust. Seepärast vajab ta enda kõrvale reaalsustajuga inimesi, kes on kahe jalaga maa peal ning suudavad tähelepanu ka detailidele pöörata. Oma juhiomadusi realiseerib väga erinevatel aladel, näiteks sõjanduses, äris ja majanduses, haridus- või riigivalitsemissüsteemis.

ESMANE MULJE
ENTJ tüüp on tugev, vastutustundeline ja uhke selle üle, et maailm teab sellest. Ta võib tunduda mõneti julmavõitu ja vahest ka kannatamatu, kui miski tundub tema jaoks igavana. Talle meeldivad sõnalised kokkupõrked ja ta on võimeline kiiresti viima kõneluse üle vaidluseks kuni võiduka lõpuni.

SUHTLEMINE
ENTJ tüüp on sageli oma kõnedes üsna täpne ja selge, arukas ja valitseb sõnu. Talle meeldib kõiki ja igat ühte kaasa tõmmata teravmeelsetesse nöökimistesse ja hindab inimestes võimet lülituda sellesse mängu. Sageli paneb ENTJ tüüpi inimest imestama, et tema innustatust mingi seisukoha üle võetakse kui raevu või püüdu vaielda. Ta nagu ütleks, "Kui sul on siin liiga palav, hoidu kõnelusest eemale".

MIS ON ARMASTUS
Armastus suurendab minu võimu, mõjuvõimu ja saavutusi.

SEKS JA LÄHEDUS
Nagu ka kõik ülejäänud, see on põhjus juhtida ja õppida. Andke sellele tüübile võimalus muuta kõige intiimsemaid hetki koosõppimise põhjuseks tänu loomingulisele juhtimisele.

KONFLIKT
Konfliktid võivad olla ENTJ tüübi jaoks dünaamilised ja loomingulised. Täpsemalt, see, mis paljud nimetavad konfliktiks, ENTJ tüübi seisukohalt - lihtsalt "palav vaidlus", millest, võimalik, et mõlemad pooled võivad välja tuua hulga tõsiseid loomingulisi õppetunde.

KOHUSTUSED
Kuigi ENTJ tüüp võib püüda neid üle vaadata, oskuslikult manipuleerides sõnavaraga, tervikuna ta tajub kohustusi kui täiesti objektiivset fakti, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. ENTJ tüüp on võimeline võtma enda peale isikliku vastutuse lubaduste täitmise eest.
ammendatud ja on aeg liikuda edasi. Kui see toimub, ENTJ tüüp võib tunduda südametuna, mittearmastatuna ja mittehuvitatuna, kuna tal on kalduvus objektiivsusele suhete lõpetamise arutelus.

STRESS
ENTJ tüüp kihutab mõõda elu edestades iseennast ning aegajalt teeb kiireid otsuseid et kiiremini saavutada soovitut. Vahest on talle vaja meelde tuletada et tasuks peatuda ning ära kuulata teisi. Kangekaelne ja mitte eriti tundlik ENTJ tüüp sageli jääb ükskõikseks nii ümbritsevate kui ka iseenda tunnete suhtes. Olles haaratud sooviga saavutada edu ja väsimatult jälgides kuidas jooksvad toimingud kajastuvad lõppresultaadil, ENTJ tüüpi ei iseloomusta paindlikkus ja diplomaatilisus kui ta kohtab takistust oma teel. Ta ei omista erilist tähtsust ilmalikele kõnelustele ja muudele tavadele kui resultaat on käe ulatuses. Sageli ümbritsevaid solvab selline ühiskondlikke normide ja tavade eiramine. Kui ENTJ tüüp tajub, et situatsioon väljub kontrolli alt, temas kasvab vajadus viia alustatu võiduka lõpuni. Stressi arenguga teda haarab pealetükkiv seisund „ma pean, mulle on tarvis“. Püüd iga hinnaga kontrollida asjade olukorda väljendub hüperaktiivses käitumises. Ta püüab vältida seesmist abitust ning ebakindlust laskudes igapäevastesse pisiasjadesse: loob korda, teostab suuri ja väikesi arvestusi. Iga hinnaga vältides süüdistusi läbikukkumistes ta ei ilmutagi täiel määral oma kompetentsust ja võimeid. Paradoksaalne, kuid just nimelt kõrvale kaldumine pisiasjadele segab ENTJ tüübil täitma oma põhikohustusi ning takistab eesmärkide saavutamist.

KUTSESUUNDUMUS
ENTJ tüübil on intuitiivne taju (N) ja mõtlejatüübi (T) otsustusviis. Seega ENTJ tüübile on iseloomulik intuitiivne tajuviis koos loogilisele analüüsile toetuva otsustamisviisiga. Keskendudes võimalustele, teoreetilistele seostele ja abstraktsetele kujunditele käsitab ENTJ tüüpi inimene kõike objektiivselt. Tema maailm koosneb valdavalt teoreetilistest teadus-tehnilistest probleemidest. Seepärast peab ta olema loogiline, taiplik, nupukas. Tema võimed avalduvad kõige paremini muidugi aladel, mis huvitab. Olgu see teaduslik uurimistöö, matemaatika või mistahes muu valdkond, kus ta saab midagi uut välja mõelda. Siit on näha, et ENTJ tüüp sobib ilmselt intellektuaalse kutsesuundumusega koos kõigi selle juurde kuuluvate valdkondade ja õpitavate erialadega. Näiteks uurimistöö mitmesugustel aladel, arvutiasjandus, juura, samuti inseneriteadused, mitmesuguste süsteemide väljatöötamine, projekteerimine, nõustamine. USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikumateks elukutseteks advokaadid, mänedžerid, brookerid, administraatorid (arvutisüsteemid ja haridus), teadlased.

Hahaahhhaaa! Nüüd te alles saite. Hakkan mänedzeriks. On vabatahtlikke?

Heh, tegin testi teist korda: tulemus peaaegu sama:
ENTP
EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-KOHANEJA (ILE – Intuitiivselt-loogiline ekstravert)
Sest üks täht oli eelmine kord 19, nüüd oli teine 19.
20 see piir siis.
Naljakas ikka :)