Neljapäev, veebruar 28, 2008

nojah

___

ebaaus piht sest

vastused libisevad mööda
jalga alla nagu
külanaistel ikka juhtus
sajand või paar tagasi

musta surutud pluusi taha
on varjunud lootusetu hirm

olla armastatud
olla vajatud

nagu lipp
mis kasutult vedeleb riigipüha
ajal poenurgas

valetada alati valetada
krediidiga

sest vastused libisevad mööda
jalga alla
nagu vereksjooksnud armastus

Pühapäev, veebruar 17, 2008

Segiläinud laupäev

Ühesõnaga, kui kõik ausalt ära rääkida, siis üritasin laupäeval hüpata üle oma varju ehk kirjutada põhilugu, ja tekitada 2 loo jaoks materjali, et need omakorda järgmisel hommikul üles tähendada loetavalt. Rääkimata reedesest lühiloost.
Päev enne seda aga õnnestus mul hankida peale loo, mida jahtima läksin Muhku, veel üks teepealne, ehk tsiklivendade kokkutulek. Selgitusega, et ega "ma täpselt ei tea, kus see maja asub, kus nad peavad, aga umbes siin ja siin, küll te üles leiate. Ja Evestuste number on ka siin." Kena keik.
Juhindudes kahtlasevõitu orienteerumisvaistust, sõitsime kesk Saaremaa hoolsalt viitadega varustatud teid. Tõepoolest, kui isegi traktoriteele näitab suund, mis seal enam. Pole vaja imestada, et aastaid näitas Lümandast tulles Kuressaare poole silt Kogula, millest enamus mu tuttavaid mööda muidugi põrutas, sest Tehumardi tundus tuttavam ja sõbralikum... See selleks. Kohale me jõudsime, mis on omakorda ime, sest me lähenesime kuidagi valest kandist ja üleüldse ei tohiks middle of nowhere olla turismimajakesi. Evestuselt ei saanud ka aru nõutada, sest seal ei olnud lihtsalt levi.
Ma ei mäleta, millal ma viimati viina jõin, aga seekord olin ma sunnitud selle topsi kõrri kallama, et mitte peremeest solvata ja minema pääseda. Sest endiselt terendas ees Muhu. Tsiklivennad oli tapvalt sõbralikud, niiet pääsesin suhteliselt kerge nahaga. Lisaks sellele laekus kohale teksapükstes (muuseas, esimest korda nägin teda muus riietuses kui nahas) konkureeriva lehe fotograaf.
Et siis Muhku. Teel kohtasime enesetapjalikku sõbralikku hundikoera, kes pidas ilmselt Oma Saare autot lambaks või muuks pudulojuseks. Ja maja sees pakuti taas, oh õudust, viina... Aga õnneks sai selle libistada kuhugi nähtamatusse kohta, niiet see läks õnneks. Supp läks õige koha peale ja ma millegipärast sõin kolm! rullbiskviidiviilu nahka.
Õhtul olin surmväsinud ja ees terendas päev, mis sisaldas ohtralt kirbamist, kalkuleerimist ja järelpärimist, lisaks sellele veel autosõit.
C'est la vie.

Kuidas ma veel elus olen? Ärge küsige. Kui ei taha tõlkimatut sõimu serbo-horvaatia keeles.

Reede, veebruar 08, 2008

Aga tegelikult mulle meeldis Chalice

Puhtalt tööasjus sattusin siis juttu ajama ja ka kontsale. Inimesena - esimene mulje öeldakse olevat kauakestev - vahetu ja intelligentne noormees. Artistina - see poiss on sündinud laval esinema. Miks mitte suurel, jäi mulje. Ise muidugi tahab intiimsemaid kontserte anda. Aga... viimase aja Elamus. Jah. Ülejäänut võib homsest artiklist lugeda :)
___
Ootamatult positiivne vastukaja oli meie saatele. Sest noh, endaga ma väga rahul ei ole, ei saagi olla.. sellise khmm.. koolmeisterliku maneeri peale. Lisaks sellele ajasin ühe mõtte sassi ja mõne nime hääldasin nagu kiuste valesti.
Aga.. loodetavasti olen arenguvõimeline ja teine saade on nauditavam ka jutu poolest.