reede, mai 14, 2010

Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile

Ilmselt ei vaja võrguavarustest välja triivinud näoraamat (facebook, hääldus – feissbuuk) lähemalt tutvustamist. Kes teab, see teab, ja ülejäänud ei tahagi teada. Järgnev jutt on pigem adresseeritud neile, kel feissbuuk on mõnel põhjusel maksa üle kopsu ajanud, aga kes siiski ei raatsi sest sotsiaalvõrgustikust loobuda. Miks peakski. Miks peab tekitama probleeme sellest, et keegi üldusele tuntud inimene (Mihkel Raua näide) tappis oma feissbuuki konto. See oli tema valik, ja see ei pea olema sinu valik. Feissbuuk on täpselt selline nagu ta on, ei rohkem ega vähem. See, kui sõltuvaks sa saad temast, on sinu otsustada, ei kellegi muu. Kui tunned, et feissbuuk muutub kõige olulisemaks pereliikmeks, siis on tõesti viimane aeg konta tappa. Enne seda aga säti ennast ilusti sotsiaalvõrgustikku ja vaata-uuri, mis tulu sa temast saad.
Sest hoolimata kogu teda ümbritsevast poleemikast on ta üha elujõulisem. Teised samalaadsed sotsiaalvõrgustikud ei saa enam jaolegi. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Näoraamat annab võimaluse vältida igasugust soovimatut infot. Päris igaüks su andmeid ei näe, ei näe piltigi, kui oled selle ära keelanud. Kuni selleni välja, et toredad ja kenad tuttavad võivad küll su sõpruskonnas olla, aga sa ei pea tingimata lugema nende mõtteavaldusi. Samas jälle, mis mõte on nende tuttavate pidamine sõpruskonnas, kui ei taha kuulda nende arvamusi?
Võib rääkida sellest, et tuleks rohkem näost näkku suhelda, tuleks inimestel külas käia, rääkida kasvõi telefonitsi. Jah, muidugi võiks ja tuleks. Aga kui needsamad tuttavad-sõbrad-muidu kenad inimesed elavad maa ja mere taga? Kui telefon sööb raha? Kui arvuti on tööpäevringselt sisuliselt nina all ja töö nõuab nii ehk naa info sorteerimist? Mis võiks olla veel lihtsam, käepärasem ja mugavam, kui jälgida helesiniselt ekraanilt hääde tuttavate tegemisi? Neilsamadel eelpoolmainitud põhjustel.
Põhjus, miks näoraamat on andnud viimasel ajal palju kõneainet, on ilmselt selle agressiivses sotsialiseerimises. Nii soovitab võrgustik pidevalt võhivõõraid inimesi tuttavateks ning promob võõrkeelseid või mis veel hullem, väärkeelseid n-ö toredaid teenuseid. Väärkeelne kasutan tähenduses – tõlkemootori abil välismaa keelest eesti keelde tõlgitud tekstid. Nii on feissbuukis näiteks võimalus kulda osatada ja laseriideid soetada. Hiljuti teatas näoraamat mulle, et kas sa mitte ei tahaks Toomas Hendrik Ilvest sõbraks, teil on kaks ühist tuttavat. Enne seda oli ta soovitanud Andra Veidemanni, ühistuttavaid kümmekond või rohkem, täpselt ei mäleta. Loomulikult, ma võin ju vabariigi presidenti sõbraks tahta, lihtsalt sellepärast, et tegu on ilmselt intelligentse ja muheda tegelasega, aga näoraamatut ma järgida küll ei kavatse. Nii soovitangi ma lihtsalt ignoreerida kõiksugu feissbuuki sotsialiseerumissoovitusi ja lihtsalt suhelda nende tuttavate-sõpradega, kellega ka muudel juhtudel suhteks. Olgu põhjus kas tööalane, isiklik või muulaadne.
Sest suhtlus on feissbuukis on mitmetasandiline. Võib omavahel suhelda, aga võib ja saab soovitada sõpradele-tuttavatele sündmusi. Ääremärkusena – mul ei lähe päevagi mööda, kui kuhugi ei kutsuta. Võib lihtsalt jälgida seda, mida huvitavat tuttavad võrguavarustest on üles noppinud ja seda omakorda jagada. Võib lugeda Twitteri (feissbuukiga samalaadne sotsiaalvõrgustik) stiilis siutsumist, aga ka täiesti asjalikke mõtteavaldusi, kuulata ja vaadata videolõike, võib ka mängida.
Jah. See viimane on üks väga oluline osa terves feissbuukis. Uudishimust ju prooviks kõik läbi, vaataks, kuhu asjad arenevad. Aga ei jõua. Lihtsalt ööpäevas ei ole niipalju tunde, et jõuaks nende kõigiga tegelda. Isegi mitte nendega, mis teoreetiliselt istuksid. Samas on sotsiaalmäng üks lihtsamaid ja armsamaid jagamise viise, tsiteerides üht pealinnas elavat sõpra. Tunnistan kohe üles, üks mäng on ka mulle hinge pugenud – FarmVille. Samas on just selle mängu mängijaid väga palju. Nii näiteks astus üks teine hää sõber Tallinnas kontorisse ja nähes ühe amettniku ekraanil tuttavaid viljavälju, tervitas teda –jii-haa, neibor! (Yee-haw, neighbor!) Äratundmisrõõm oli suur.
Mida ma aega öelda tahtsin – hoolimata sellest, kui paha-kole-halb on see, et inimesed ei suhtle enam omavahel otse, pole sotsiaalvõrgustikes selles süüd. Pigem on ajad ja olud sellised, mis soosivad võrguülest suhtlust rohkem kui siis, kui tiiger polnud hüpanud. Ja valik on sinu. Alati on olnud ja jääb. Mida sa sest valid ja kuidas selle valikuga käitud, on tõesti sinu enda, mitte kellegi kõrvalise otsustada. Niisiis, egas midagi, feissbuukini :).

neljapäev, mai 06, 2010

Kurblik zombi, inimsajajalgne ja Haapsalu – HÕFF 2010

Piki kevadise Haapsalu peatänavat venivad kaeblikud pasunakoorihelid, lohinal lähenevad vereplekilised, kummaliselt riietunud tegelased, üldisest kärast kostub oigeid ning ägamist. Mis toimub? Igakevadise, juba oma viiendat aastapäeva tähistava õudusfilmide festivali avaparaad, mis sel korral pühendatud õõvafilmide lemmikkangelasele – zombile.
Kui aga päris ausalt rääkida, siis pealtnägijate tunnistust mööda oli saja, õigemini küll saja ja neljakümne zombi rongkäik kuidagi veidralt reibas ning meenutas pigem räbaldunud rändtsirkust kui midagi muud. Samas leidus ka ehedust. Nii mõnedki komberdavad, kalbelt läikivate silmade ja veriste riietega ebasurnuteks maskeerunud tegelased mõjusid tõelistena. Nagu päris.
Etteruttavalt ja sissejuhatavalt tervesse sündmusse ütlen, et festivali treiler oli vaat et kõigist nähtud filmidest stiilseim. Üksik zombi kurdab oma kurba saatust. Keegi teda sõbraks ei taha, ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, tema lähenemiskatseid tõrjutakse, lausa agressiivselt. Õnneks on aga sel vaesel õnnetul üks hobi, mis hoiab teda liikumas... ja lausa meeldib talle, isegi väga. Umbes selline tekst jookseb pildi all, kus näidatakse sõpru (või toitu?) otsivat ja ebamääraselt ägavat, kummaliselt sümpaatset ebasurnut. Aga mis ma ikka räägin, parem vaadake ise: http://www.youtube.com/user/MolluskProductions .
HÕFFist on saanud maailmanimega õudusfilmide festival, mida külastavad mitte vaid Eesti oma juhtivad filmikriitikud, -näitlejad ja subkultuuride spetsialistid, rääkimata paljudest-paljudest filmihuvilistest, vaid ka külalised välismaalt, nii režissöörid kui näitlejad. Tänavust juubelihõngulist festivali ehtis aga koguni neli rahvusvahelist esilinastust. Muuseas, tänavune aasta purustas ka külastatavuse rekordi. Kui esimene õudusfilmide festival kogus publikuks 1500 vaatajat, siis 2010. aasta HÕFFi külastas 2480 õõvafilmide huvilist.
Hoolimata sellest, et HÕFF on kasvanud suuremaks ja läinud üha kevadisemaks, ei ole ta kaotanud oma subkultuurset tähendust ja olemust. Õudusfilmid on siiski neile, kes otsivad ekstreemseid, lihast kontideni jõudvaid elamusi läbi kinolina. Samas saab ja võib vaielda teemal, kas füüsiline õudus on ikka õudus või pigem julmuse piiride psühhilist-füüsilist, lausa füsiognoomilist laadi kompamine. Enamik Haapsalu filmifestivalil näidatud filmidest keskendus suhteliselt klassikalisele füüsilisele õudusele, mõni lausa ilu(kole?)kirurgiale, hakkimisele, lõikumisele. Vaatamata aga sellele, et allakirjutanu ei kuulu just "saelaadi" filmide tõsiusksete austajate hulka, ei loe ma festivali külastamist tühjaks ajaraisuks. Paar päeva pärast festivali oli mul kerge filmimürgitus, kuigi kõiki festivali linateoseid ei jõudnud ega ausalt öelda ka ei tahtnud vaadata. Kommentaare aga sain pea kõigist näidatud filmidest.
Sest festival ei ole vaid sündmused, festival on ka tuttavad ja sõbrad, kellest üks või kaks alati istuvad kinosaalis. Festival on vahetud muljed ja kommentaarid, ideed ja mõtted, mis tekivad spontaanselt ning on seda ehedamad.
Filmide juurde tagasi. Kokku näidati festivali jooksul ligi paarikümmet linateost, nii täispikka filmi kui ka lühikest. Suurt pikemat aga kui paaritunnist linateost programmis polnudki. Pikim neist, serbia "Serbia film" linastus laupäeva öösel. Publiku lemmikuks osutus Hollandi film, kus pensionipõlve pidaval kirurgil on ambitsioon luua kolmest inimesest inimsajajalgne. Linateos "Inimsajajalgne" kuulub body horrori valdkonda. See film aga edestas napilt üht teist, hoopis teistsuguse filmikeelega linateost, jaapani õuduskomöödiat "Vampiiritüdruk vs frankensteinitüdruk". Seda teost on nimetatud ka kõige pungimaks õudusfilmiks. Miks? Tegu on samuti body horroriga, aga see on jõuliselt üle vindi keeratud. Nii saab näiteks frankenkensteini tüdruk endalt kehaosi lahti ja kokku monteerida. Jalgadest saab tiivik, mis tõstab ta kõrgesse torni ja käsi kasutab ta bumerangidega. Vampiiritüdruk aga teeb hüübinud verest enesele mõõgad, isegi verepiisad muutuvad kuulideks jne jne. Samas mõjub just vampiiritüdruk malbe ja süütuna, hoolimata kogu oma veretööst. Hääletuse alusel teenisid publikult kõrgema keskmise hinde ka "Rauduksed", USA komöödia "Stingray Sam" ning serblaste šokifilm "Serbia film".
Neist keskmist ei saa nimetada õuduseks, aga kuna HÕFF ei ole vaid õudus-, vaid ka fantaasiafilmide festival, siis ta sobitus väga hästi festivali programmi. Tegu on kosmose-muusikali ja westerniga, mis algselt oli mõeldud ja tehtud mobiiltelefonides vaatamiseks. Ääremärkusena – "Stingray Sam" on tõusmas kultusfilmi staatusesse. Film koosneb kuuest episoodist, milles igas esitatakse tagasiulatuv ülevaade toimunust ning üks laul. Film oli hea, aga ilmselt oleks veel parem, kui talle oleks kääre näidatud kasvõi paari episoodi ulatuses. Samas kehtib kääride näitamise eufemism ja mitte ainult peaaegu kõigi filmikunsti teoste kohta...
Ääretult sümpaatselt mõjus festivalil ka see fakt, et keskenduti siiski peamiselt filmidele kui millelegi muule. Polnud vägevaid, kõikvõimalike HÕFFi tränaga ülekülvatud lette ega isegi mitte särke. Need viimased oleks muidugi võinud olla, aga samas ei kurda ka nende puudumise üle. Toimiv festival ilma igasuguse lisakraamita on nähtus omaette ning sellisena vägagi mõjus. Värskendav koguni.
Kui kellelgi on aga tahtmist süveneda nišifilmidesse või tutvust teha filmimaailma subkultuuri(de)ga, siis internertist leiab ka eesti keeles tänuväärset materjali. Siinkohal viitaksin tuntud filmifriigi ja ulmefänni Trashi blogile: http://trash-can-dance.blogspot.com/. Blogisid on teisigi, suure osa neist asjalikest leiab Trashi leheküljelt üles.

Ilmub MM nädalalõpus, 7.05. 2010

neljapäev, aprill 01, 2010

neljapäev, märts 04, 2010

Ühest väärt raamatust ja merispordist

SMSi ajaloost – merest, mitte telekommunikatsioonist
Piret Hiie koostatud “Saaremaa Merispordi Selts. 125 aastat purjesporti Kuressaares läbi aegade ja mälestuste” lahkab Saaremaa purjespordi ajalugu kadestamisväärse põhjalikkusega. Raamat on varustatud peale rohkete illustreerivate piltide teadustööle omaste joonealuste märkustega. Tunnistab ju autor ise, et idee kirjutada raamatut kasvas suuresti välja bakalaureusetööst, selle tarbeks kogutud materjalidest, nii suulistest kui kirjalikest. Autori sõnutsi andis raamatu koostamiseks aga tõuke purjetamisveteran Otto Tamm.
Põhjust raamatu üle uhkust tunda on igati. Nii autoril, Saaremaa Merispordi Seltsil kui vast ka neil, kes tegelenud/tegelevad selle jõudu, nutikust ja osavust nõudva alaga. Raamat mitte üksnes pole sisult väärtuslik, vaid kujult kaunis. Mitte iga organisatsioon ei saa uhkustada kõvaköitelise üllitisega, mis lisaks kõigele on hästi kujundatud ning varustatud põhjaliku viitesüsteemiga. Kuni selleni välja, et raamatu lõpus on nii inglise kui venekeelsed resümeed.
Piret Hiie koostatud raamatukujulisele ning veidi populaarteaduslikku garneeringut saanud uurimustööle lisavad suure väärtuse mitte ainult kogutud kirjalik andmestik, vaid ka suulised mälestused. Autor on intervjueerinud uurimustöö tarbeks üle kahekümne inimese ning üles kirjutanud ütlused, mis avavad purjespordi emotsionaalse argipäeva. Ei mitte alati kirjakeelt järgides, vaid ikka lähtudes konkreetsest intervjueeritavast inimesest. Nõustun autoriga ses osas, et just need mälestused ja meenutused moodustavad vast raamatu kõige väärtuslikuma osa. Purjespordi võhikuna lisan, et need olid samas kõige huvitavam osa tervest raamatust...
Niisiis, mida võiks raamatust ja selle sisust arvata inimene, kes ei huvitu spordist, jahtidest, meresõidust ega üldse niisugusest tegevusest, mis näib kasutu ajaviitmisena?
Esimene samm raamatu huvitavaks tegemiseks on köitva kaanepildi ja maitseka kujundusega astutud. Professionaalsust oskavad üldjuhul hinnata ka need, kes üldiselt näiteks spordist midagi ei pea. Küllalt kõnekas on ka asjaolu, et ajalootudeng ja praegune magistrand käsitleb sporti kui sellist. Tekib miks-küsimus? Milleks peale selle, et kraadi saamiseks on tõepoolest vaja kirjutada mingit sorti teadustöö, valida just spordiajalugu? Vast oskab autor sellele kõige paremini vastata, võin vaid oletada, et kui teema juba valitud, köitis see teda niivõrd, et õhutas üha sügavamale sukelduma purjespordi ajalukku.
Niisiis, korralikult ja maitsekalt kujundatud raamat õhutab nii mõndagi peenikest intellektuaali seda üllitist sirvima. Mida ta näeb? Kas ta hakkab seda lugema? Ilmselt sõltub see suures osas sellest, mille peale ta sirvides juhtub ja kes millest huvitub. Kindlasti köidavad raamatut niisama lappama juhtunud inimest rohked ajaloolise väärtusega pildid, mis on varustatud silmahakkavas fondis pildiallkirjadega.
Algusest lõpuni loevad seda raamatud vast ikka need inimesed, kes on Saaremaa purjespordist ühel või teisel põhjusel väga huvitatud. Niisama huvilised ja raamatu juhulappajad ilmselt loevad üht või teist peatükki, saarlased aga leiavad eest hulga tuttavaid nimesid, tuttavaid nägusid – koolikaaslasi, sõpru, sugulasi.
Kätte tasub see raamat kindlasti võtta ka neil, kes tahavad kindlaid fakte sellest või tollest ajastust või inimestest.

neljapäev, veebruar 04, 2010

Elame üle ehk sellegi talve

Ärapõlatud lugu, aga las olla siis siin:

Vahepealsed soojad talved on harjutanud eestlased, eriti kinnisvaraga tegelevad inimesed mõtlema, et tegelikult pole siin laiuskraadil vaja torusid soojustada, pole vaja ehitada korralikke maju, pole vaja mõelda korralikule küttepuude varule ega ka elektrikulule. Müüme aga pealegi hingehinna eest odavalt ehitatud kübrokist hütte ja kõigil on hea meel. Või õigemini küll müüjal, ostjaga ei arvesta juba ammu enam keegi. Tänavune külm aga tuletas taaskord meelde, et elame siiski põhjamaal ning lumerohke talv ei ole maailma lõpp. Või siiski?

Kuidas muidu seletada jutte sellest, et tegu on ebatavalise ja -korralise olukorraga, need ja need aparaadid-masinad on tööst maha võetud või hoopis ära müüdud, seda, et kui veel lund tuleb (ikka tuleb, sest ega tali taeva jää, eriti veebruarikuus), peab kuidagi organiseerima abi, et lund ära vedada? Lund võiks ju vedada, valmisolek on olemas, aga kes maksab ja palju? Eriti praegusel ajal. Masu jutt on kõiki ära tüüdanud, veel enam, näib olevat lausa halb toon ja maitsetus seda sõna suu sisse võtta, aga paraku ei saa sellest üle ega ümber.

Kinkis valitsus masu, polnud ka ilmataat kade – andis korraliku ja krõbeda talve. Ja nende kahe vallaslaps on väiksemat sorti katastroof? Torud külmuvad, akendel õitsevad jäälilled, liigsest kütmisest lähevad ahjud katki ja majad põlevad maha, prügilaelanikest ei taha mõeldagi... vaid küttepuudega kaubitsejad on haljal oksal. Lausa nii haljal, et ei arvesta ostja soovidega, vaid toovad ahjukütet sel ajal, mil neile pähe tuleb puude järgi metsa minna. Ja kui lõpuks saabub soovitud kaks ruumi puid, on ostjal vappekülm ning kõrvad kisuvad vägisi roosaks. Saba võib kah taha kasvada ja rõnga minna. Ei see siga ruiga tulles.

Nali naljaks, roosilist ei ole majandusliku külje pealt ses külmas ajas midagi, pigem proosalist. Küll aga pakub tänavune krõbedus hulganisti silmailu ja talverõõme. Eriti sportliku ellusuhtumisega inimestele, sest isegi need, kel pole enam suuski ega kelku-uiske vanast ajast (no siis, kui ikka talv kestis vähemalt kuu aega) alles, mõtlevad salamisi nende abivahendite soetamisele. Ja kui raha napib, saab osta ju kasutatud kraami. Ega asjad seepärast viletsamad ole, et keegi enne sind neid pruukinud on. Peaasi, et kasutamiskõlblad ja näevad enam-vähem välja.

Ilmselt kasutavad ka kõik pildistamishuvilised olukorda ning teevad mitme talve jagu pilte valmis. Ei või ju iial teada, millal taaskord jõuab siia saarele hingematvalt kaunis talveilm. Nii päevasel-õhtusel-öisel kui hommikusel ajal. Need viimased on kohe eriti ilusad, lumi sädeleb kuuvalguses ning hommik maalib habras-kahvatud heleroosad joomed taevasse. Ilu oma karmis ja neitsilikkus eheduses on avatud igaühele, kel jaksu-aega-tahtmist seda märgata ja hinnata. Võibolla isegi kuulata. Sest vaikus ju helisevat... Muuseas, on olemas selline projekt, mis kannab nime "Talvekoidik". Avastasin, et muusika plaadilt "Silent reflections" sobib väga hästi hommikuseks tööleminekuks, just siis, kui oled suutnud rammida auto läbi lume sellest kitsast kohast, mille "teeröövlid" armulikult on alles jätnud. Ja olenemata ilmast.

Vahet pole, kas sajab tormiga pooleks lund, päike paistab läbi paksude pilvekardinate või paneb sinitaevast kollase tulekerana lume hinnalise esemena särama, ilus on ikka. Märgata talvist ilma-olu, kuulata vaikuse peegeldumist teele kaardunud lumisel teeoksal ning vastu esiklaasi tormavat lund... Hoolimata kõigest – sellest, et teed on nii mõnigi kord nii paksu lumevaiba all, et raske on eristada, kust see sõidetav pind õieti läheb, sellest, et ristmikud on nühitud litslibedaks ning sellestki, et linna väiksemad tänavad muutuvad pärast korralikku lumetuisku sõidetamatuks...

Külm talv ennustavat sooja ja päikeseküllast suve. Kui see vähegi tõele vastab, siis tuleb lihtsalt see talv üle elada, ikka selleks, et keset suvist päikeselõõska igatseda varjulist kohta ning jahedat vett. Isegi lumi poleks siis liiast... Jääd pruukida ju kõiksugu plantaatorite jookidesse kõlbab, miks mitte siis ehedat lund. Metro Luminali sõnadega: "Elame üle ehk sellegi talve." (See on mu hing)