katastroof

on mu keskmine nimi.
aga ma sain vähemalt 1 teksti:

võtaks või aega
küürida aknooliga akent
selgeks

trükimust mu ekraanil kui prügi
trügib vigasena
silma
võtab allesjäänud nägemise

kui toimetan
iga järgneva uudise
viimaseks

Keeletoimetajate kole elu

Olen kõigest 3 päeva ajalehes keelt toimetanud
ja näen kõikjal nii ortograafilisi, semantilisi kui ka lihtsalt näpuvigasid. Lausestusest rääkimata.

Mida peab aga see tegema, kes ongi keeletoimetaja, ja nii aastast-aastasse?
Ma parem ei mõtle.

Hoop vöö alla

e Looming e. Asta Põldmäe andis elumärke.
Mitte küll positiivset, mida oligi palju tahta,
aga ootamatu oli see ikkagi... Ehk siis

ma olen
a)tõusnud nende hulka, kellele vastatakse
b)juhusliku viisakuse subjektiks langenud.

Kaldun viimase poolele. Seda enam, et Frants pidevalt räägib, et Asta olla kena inimene. Järelikult ongi.

Mõtlesin selle peale saata uue valiku e selle, mis kaarde läks, a liiga vähe aega on mittevastusest möödas, niiet, ootan ilusasti kuu lõpu ära. Ja siis vaatame, kas viisakus oli juhuslik või mitte :)

Elu maal e. kolumn Muusasse

Poe manu jõudnud teine eesti, (kui ta seal juba hommikul ei olnud), joob päeva esimest ja mõnikord ka viimast kanget bokki ja istub poe kaubaautode tarbeks ehitatud trepi peale mõnusasti aega veetma. Eriti populaarne on see koht vihma ajal. Kuid on ka teistsugust publikut. Näiteks poe rahvalikku õhkonda nautima tulnud kõrvaltkülast pärit vanapapi on toetanud jalgratta vastu poeseina ja laseb hea maitsta kangel õllel kaheliitrisest punsust. Siia eksivad ka alatihti ära ilmselgete uroloogiliste hädadega noorsandid, kes ei suuda kannatada koduni oma loomulike vajaduste rahuldamiseks. Ja muidugi on kohal need lobasuud, kes on valinud endale teiseks elukohaks poeümbruse. Kuskil peab ju endast
midagi välja laskma. Kultuurilembus? Avangard? Või noh, mis see kollane sein on kunstiliselt ebakvaliteetsem kui fekaal näitusesaalis. Ning lõppeks, gräffiteid saab ka teistmoodi kui pihustitega seinale maalida. Üks kunst puha.

Lugege Muusat :)

Vaata aga vaata, mida kõike

raffas räägib:

refx:
Jagelused poognaga röövivad aga minu mõistusest viimast kohe kulbiga. Kuigi mõtlesin siin selle olukorra esialgu lahti seletada, ei oska ma vast siiski seda teha. Asi on lihtsalt nii... Häiriv. Üritame midagi siis selgitada. Noh, nagu teada, siis poognas tehakse uuendusi ja võeti lõpuks ohjad ka kuldsaal valmis vedada, kuid milliste
hobustega... Üks üheksast vedajast peaks mina siis olema, kõige ees juhtimas Krafinna. Kes seda tegelast natukenegi teab, siis teab ka seda, et ta on kõike muud kui juht. Rohkem selline beibelik nurgast mõne idee-ää pakkumine, aga mitte teiste sõja organiseerimine. Muidugi olin ma esialgu mõelnud, et see asi saab olema lihtne, et lihtsalt kohale, keegi pakub teoseid. Vaatad üle ja annad oma hääle (poolt või vastu). Aga kus sa sellega. Keegi ei tea ju täpselt, mida teha. Kõik pakuvad läbisegi oma ideid, millest pooled pole üldse vardjate mõelda ja millest pooled on juba tegelikult varem tehnilise personali poolt valmis sepitsetud ja ei kuulu muutmisele. Näiteks muidugi võib tuua Orlau kummalise idee moodustada kuldsaal autori hindest oma teosele, vardjate poognas antud hinde keskmisest ja muude pogenistide arvamusest... ja millestki vist veel. Igatahes mõtlesin ohjad enda kätte haarata ja natuke rääkisin Krafinnaga, kes rääkis midagi, et valiks kuldsaali ainult autorid. Olin kindel, et see pole mitte see asi, mis Bixil ja Pyhakul jt. meelel mõlgub, seega pakkusin välja, et ma teen kenasti hindamise weebi sellise privaatse ja siis seal hindab ja kommenteerib ja... Asi läks isegi üle ootuste kenasti (va see, et tereloom ei suvatsenud seal mitte ühtegi teost soovitada ega hinnata) sellest hoolimata sai eilseks kokku juba 5 teost, millel oli 6 poolt häält, mida oli vaja siis kuldsaali pääsuks. Latt pidi ju olema kõrge, seega kõik tublisti kiitsid kaasa, et 2/3 hääli peaks ikka olema. Tore, rääkisin siis Krafinnaga, et mis ma nende kirjutistega siis peale nüüd hakkan ja kuidas eristan jms, kui tema hakkas äkki rääkima taaskord sellest, et oleks ikkagi vaja autorit ja et see sisteem ei kõlba kuhugi, et liiga palju veel vaja tööd sellega teha, et kui palju ja kuidas mis autorilt teoseid kuhu pääseb ja kõik muu selline.. Noh, mis siis ikka, võtsin ilusasti lehe maha, et las nad siis jagelevad oma autoritega. Kui vaja, soovitan ka mõnda autorit, aga vaidlema ei hakka. Kus läks selle peale kisa lahti. Krafinna vahelduva eduga kord sõimas, üritas iroonitseda või vabandas. Ausalt öeldes ei saanud ma midagi aru, sest asi kiskus mul asja üsna punaseks. Kurat, kas siis sellised inimesed seal poognas ongi, kes ei saa millegagi hakkama. Ma tegin, ei kõlvanud, võtsin maha, et siis mõeldaks uus kava ja uus teha. Ei. Kunagi ei saa ikka hakkama. *vahele väike idatimori-läänesamoa keele segune sõim* Noh, ja siis tulid foorumis kõik tegelased välja, et jah, parem on ika autorit kuldsaali upitada. Juhtisin mõnele kitsaskohale nende tähelepanu ja andsin Bixi isikliku kirja edasi, et poogen tahab ikkagi teost. Noh, Krafinna nimetamine mitte pädevaks juhiks ajas temal muidugi harja punaseks ja siis kisas kohe igast asju lõppu, mis kulmineerus sellega, et otsuseks sai, et valitakse autorid, autoril kästaks(???) valida 3-4 oma parimat teost, millele Vardjad läbi hekseldavad ja siis vaatab, mis saab. Noh, olgu, ajab kah asja ehk ära. 10 minutit hiljem Krafinnaga normaalses keeles rääkida üritades selgus, et tal on juba kaks uuemat ja modifitseeritumat ideed, et ta otsib Pyhakult progetud nurka, kus saaks Vardjad hääletada ja et kõik on lahtine. Mu pea kukkus selle peale klaviatuurile. Kas teos muutub sellest paremaks või halvemaks, kui ta käib läbi mingi ussi *****-i, seda ma tõesti ei oska öelda. Tean vaid seda, et kuldsaali teoseid sarnase tempo jätkumisel ei selgu ka mitte jõuluks. Ennem hakkavad mõned nutma ja teised lähevad veene nüsima. Minu loll arvamus. Jah, lõpptulemusena olen kõige enam pettunud Orlaus ja tereloomas, kes tõesti nagu üllatasid mind oma väikluse ja ignorantsusega.

kallis refx: ma armastan sind endiselt. ja kogumik on mõnda aega juba ülal.

Simo Runnel:
Minu teise luulekogu ja minu venna luulekogu kohta ilmus kunagi "Loomingus" ühine arvustus, autoriks Ene Kallas. Hiljuti kohtasin sarnast teksti leheküljel Poogen uuesti, autoriks Krafinna. Lugedes tegi see mulle nalja, sest tundus, et see on "Loomingus" ilmunud arvustuse parodeeriv võltsing, kuhu on vahele kirjutatud originaaliga võrreldes jaburamaid ja solvavamaid lauseid. Ma ei uskunud, et keegi peaks tõsimeeli minu venna luulekogu vabavärsiliseks. Aga kui teksti nõunikule näitasin, siis tema püüdis mind veenda, et see on hoopis sama "Loomingu" autori mustand, sest inimesed olevatki nii halvad ja rumalad. Võrdlesin siis isikuandmeid, et näha, kas on tõesti tegemist ühe ja sama autoriga. E. Kallase sünnipäevaks oli märgitud 12. juuli, Krafinna sünnipäevaks 13. juuli. Ikkagi kahtlaselt lähestikku. Arvustus ise on võibolla võrgust uuesti ära kustutatud, sest leidsin ta nüüd veel ainult puhvrist.

Kallis Simo: frants rookis solvavad väljendid välja. Kahju muidugi.
Ja Ene Kallas ja Krafinna on tõesti isik, kes on sünd kas 12/13 juuli. Segadus kestab.

/pilt by
Matthew Stawicki/

muhv nõudmiseni

Nii.
Viimast korda mängin lolli ja saadan vikerkaarde ehk tühja tekste enne raamatu avaldumist. Sest nad nagunii ei avalda. Kuid seekord ma vähemalt tean, et need on suhtkoht pest of, läbinud karmi puhastustule jne.
Lahmisin ehk panin 10 teksti
teele.



Aga see on tõsiselt viimane kord. Kaua võib, ega ma mingi kaldma jyri pole või muhv nõudmiseni.

/pilt by wicked moon/

Päevaplaan

Nagu hane selga vihm
kui räägitakse, et peaks siis
vara üles tõusma,
kui pole vaja uimase pea ja joomata kohviga tormata kusagile kontorisse tähtsa näoga uimerdama poole päevani või veel ullem, inimloomakasvatajat mängima tarastatud ja seintega karjamaal. prsse. magan siis kui tahan ja siis kui vaja.


tavaline päevaplaan siis selline:

12 - kass pöörab teist külge ehk ärkan üles
15 - kohv on joodud, ja ilmselt tuleb õue ronida, et teenida karmavõlga
17 - mõned kehalised harjutused ehk lauta ja tagasi. (lehmi ei vaata, mis neist ikka vaadata)
18 - E ja K- reserveeritud ameerikamaa leedi juurde õppusele sõiduks
muud päevad. avan raamatu ja kriban.
21 - tekib uimasus ja teravus ühtaegu ehk püüan oma tekstidest aru saada ja neid paremaks teha. Või tekitan mõne juurde.
22 - 02 - kui nüüd ei tule häid mõtteid, siis ei tule ja mõni mäng läheb loosi.
03 - 05 - vastavalt alalõuale lähen ja tõstan koera jyrka poolele ja keeran magama või kui liiga vara on, loen mõnd hea asja. Näiteks gaimani või effingeri.


/pilt by wicked moon/

Pärnu - Virtsu 2007/03/11

talvest väsinud halluses sisenevad kuuskede siluetid
kui sakraalehitised 13. sajandist
siugjasse pilve

võibolla ükskord (sügisel) saab näha
kuidas käbidest võrsuvad uued kirikud ja kloostrid
keeravad taha kurat teab mitmendale reinkarnatsioonile:

taevalik vägi pidavat olema
püha ja viljastav

... plont mis plont...

aga

lillede puudujäägi korvas tort (mitte et ma väga sööks sellist kraami, aga lilli kõlbas asendama küll) ja
luuletis:)

Luuletis on siin:

sinine sinisel
merihaldjas
mängib lainetel
torminokturni
vahupägalad
sinisel rannal
mängivad kurni

sinised juuksed
sinisel rannal
vee all hõljudes
pyyavad kalu
merihaldjas
paterdab vee peal
alastijalu

Oop

__

(ilmselt siis peamiselt sellest remix:

luba
et mängin su jahedail sõrmil
vihmade ruttu ja päikese nuttu
mängin vaikselt
väga tasa

mängin vaikselt
väga tasa su jahedail sõrmil
piano pianissimo tuulte orelimüha
et meri peatuks su sinakas veres

ära pelga
ma mängin vaikselt
väga tasa
nokturn nokturnis sinine sinises
sõrmed sõrmedel

sina anna vaid luba)

Wave-Gotik-Treffen

vana gooti rock ehk katkised sukapüksid
tõmbavad silmuseid raadiojaamade ümber ja sees
ja tuletavad meelde
suretavad meelde
et kui valgus saab mullaks
ja must voolab leipzigi idapoolsetel tänavatel
ühtlase valgusejoana

siis lummunult sammub
vana ja uus goot bauhausist skinny puppyni
klubist kalmistule
et koolnuna suubuda igal kevadel
krüpti:

Das Wave-Gotik-Treffen in Leipzig

Koeraelu

Koeraelu

Ka siia tee peale on toodud loomi.. surema. Visatakse autost välja, loom ootab ja ootab ja ootab teeääres, lootusrikkalt igale uuele autole vastu joostes, muutub iga korraga kärsitumaks ja hooletumaks, kuni keegi hajameelne lihtsalt ta alla ajab. Mis seal loomast rääkida, inimesigi on siin alla aetud niimoodi. Küll selle vahega, et tee äärde lohistatud.. 30 kraadises külmas, kõrvalisel teel. Loomast lihtsalt sõidetakse kordi ja kordi üle.. kui esimene ülesõitja oli lisaks hajameelele ka tõprameelne.


Oma väikse Lille saimegi nii, et teine alternatiiv oleks tal olnud kuskile suurte loomade keskele tallu elama minna, kus juba ees oli oma kümmekond Lillest ilmselgelt võimukamat ja muidu isasemat koera, sest eelmine omanik võttis ta niiviisi, et ignoneeris oma tollase naise astmaatilisi kaldeid, ja lapsukesed piinasid teda. Tuli meile sellise ärahirmutatud suurte kurbade silmadega, sest enne seda oli teda hoitud kuskil vanamammide juures, voodi all, kord päevas pissile või umbes nii.. Ja meile tulles oli loomake tiine, peremees muidugi ei teadnud.
Peamiselt Lille eelmise elu pärast ma seda meest ei salligi, missiis, et ülikooli parima sõbra praegune kaasa. Võtke heaks või pange pahaks... Teist nii head looma, kui meie väike Lill, ma ei olegi kohanud..


Mahalaskmisele sellised jätised!
Vastikud karjeristid, lojused, raisad, inimsoo häbiplekid.

Tegelikult ma nii ei mõtle.
Mõtlen nii: olgu nende elu pikk ja elagu nad huvitaval ajal.

Punaste pükstega politsei

jne.
sattusin kogemata laadapäeval selverisse, kuigi üritan nendest šoppamisüritustest ennast kaugel hoida. Tulemuks siis hiiglama laiad ja mõnusad punased dressipüksid - just see koduriietus, mida vaja oli.

Peas valitseb ühtlane udu. Kohv ka ei aita. Ja 65,4 on vajunud 65 - le. Huvitav, kas järgmiseks reedeks olen 60? /nagu mingi kaalunälgija plogi eksole, ainult selle vahega, et liigagi tulemusrikas/ Ja mannapuder tekitas täna refleksi.
Ja siis tekkis tunne, et võiks midagi kududa, a vardaid ei ole, lõngast rääkimata. st, sellist lõnga, nagu tahaks. Ja tehnika olen ka ära unustanud.



Ja arcanumit ei ole endiselt. See leevendaks veidi seda.. elu-olu. Sest Buffit pagan oli ainult 12 osa.. :( Ja baldurs pole pooltki nii uvitav kui arcanum ja neverwinter on mul peas.. :(

65,4

Ehk ilmselgelt viimase 5-6 aasta kiloline rekord.
Oleks mul sukad üll olnd, küll oleks need alla ehmatanud. Kui tavalise 69 asemel seal.. khmm 65 seisis ja nii 6-7 korda järjest. Üks kahest. Kas aparaat on lolliks läind või siis.. või siis .. ongi.. 8-/

Ja saabus uudis, et baffi jõuab saarele kohe-kohe! Urraa. Ja siis saab Barbarale rääkida, et näedsa, oligi uvitav, buffi ja puhaga veetsin nädalavahetuse. :)

Kurt või pime? Valik on sinu!

Ühel ilusal esmaspäeval ehk paar päeva tagasi
oli meie oma õpetaja kurguvaluga kodus ja teise grupi õpetaja e. Alex võttis meid oma tiiva alla. Tunni teemaks oli Helen Keller ja tema lugu. Tüdrukust, kes jäi poolteise aastasena kurdiks ja pimedaks mingi koleda haiguse tõttu. Ja õpetajast, kes õpetas teda uuesti maailma tajuma. Läbi puudutuste ja tunnetuse.

Tänasel ilusal kolmapäeval võtsime selle teema oma õpetajaga taas läbi ja siis ta küsis meie käest, mida me valiksime, (no selline ühelt poolt utoopiline ja teiselt poolt düstoopiline võimalus), kas kurtus või pimedus.

Kõik peale minu valisid nägemise. Õigemini minu ja õpetaja, kellel olid selle valimiseks hoopiski omad ja vägagi aksepteeritavad põhjused. Korrastasin nüüd oma mõtteid, et miks ikkagi pime ja mitte kurt. Seal ei suutnud ma midagi põhjapanevat arvata enda õigustamiseks, nagu pahatihti juhtub.. ja ilmselt ei oleks ma suutnud ka niimoodi seda seletada välismaakeeles, et see veenvalt kõlaks. Et mina kui mina ise, see, kes ma praeguseks olen, valin öö.

1. Helid ja kõlapildid on niivõrd olulised mu jaoks, kes ma kõik aeg kehva nägemisega olen olnd, et nendest ma ei loobuks. Maailma häältest. Pimedus ei ole mu jaoks midagi liiga korvamatut ja hirmutavat, kuid kuulmise kaotus on. Kuulmine tähendab nägemist. Mõelda, et ma ei saa kunagi kuulda mere häält ja rohutirtsude siristamist.. ei.

2. Nägemine on üks primaarsemaid maailma tunnetusviise, peaaegu kõige primaarsem. Seega, kui ma oleksin pime, teravneksid kõik mu aistungud selle arvelt. Lisaks on alati võimalik ennast treenida (kõva tahtmise korral) orienteeruma pimedas maailmas nii, et ei ole vaja isegi mitte juhtkoera. Muidugi, loomast ei ütleks ma kunagi ära :) Treenimine tähendab aistingute teravdamist, kõikide aistingute, mis pimedale on jäänud.

3. Ma olen väsinud nägemast.. Kui ma ei näe, siis ma saan mõelda, et on siiski olemas ilu selles maailmas. Rohkem, kui on. Kujutluspildid avanevad seda jõulisemalt, kindlasti aga nad on hoopis teist värvi, kui nägijaks sündinul. Aga nad on tugevad ja elavamad, kui mistahes hunnitud vaatemängud. Elu nagu unenägu. Nägu, mida tajud enda sees, ja ei peagi kunagi teada saama, et päris nii see ei ole.