Esmaspäev, september 26, 2005

Puid, palju rohkem puid, veel rohkem puid...

Laenan või ostan krati. Võib pakkuda õuntes.
Jõud lõpeb, ei jaksa enam. Nad nagu näivad öösel paljunevat. Üks aiakülg on täis riitasid, mingi 6-7 pikka rida. Tõsiselt pikka ikka. Mitte mingi hädine 2-3 meetrit. /

Küll tahaks õel olla. Aga ei suuda. Parastada ja näpuga näidata. Äh, pole nagu mina või midagi. Et kui oled võidukas, siis tagantjärele veel kive visata. Loodetavasti on mul vaimujõudu mitte midagi kurja ja kitsarinnalist öelda. Kui just väga oraga ei susita.

Pühapäev, september 25, 2005

Suur maailm meil ringi nüüd käib

Joon agooniamahla ning üritan tiire maha võtta. Veider tunne see vererõhutunne. Et tahaks maanduda pea ees kuskile, samas ei ole vabalangemine just kõige parem idee, sest nii võib ju midagi katki minna. Näiteks klaver.
Lukjanenko on põrsas. Pidi see Doom meelde tulema. Mängin nüüd seda niikaua, kuni tiirutamisest lõplikult pea sodi on ning lõhkemas. Ja kuna pole veel suutnud lahti muukida seivimise settinguid, siis tuleb alati otsast alustada. Nii ei saagi raskemad kohad selgeks, tuleb kasutada abijõude ehk Jyrkat.

Ja kõigest hoolimata on käes sügis. Ehk siis: mõnus on olla, sest kole oli möödas. Kuidagi kerge ja õhuline on. Umbes nagu kaselehel, mis veel on seotud puuga, aga juba-juba tuleb tuul ja viib ta endaga. Teadmata suunas. õhku, veel õhku ja siis kuhugi, kust keegi ta üles korjab. Aga seniks on hea.. olla kaselehe sarnane :) See kestab igavikke. Ja iga hetk on sügavik igavikke.

Neljapäev, september 22, 2005

Nutt ja hala

Tagasi sinna, kust algavad unenäod. Kus ei ole lineaarsust, arutuid soove, mõttetut pekslemist./

Torumees käis täna töökohta üle vaatamas. Tundub, et saamegi enne külma vee sisse, mis on muidugi väga tervitatav nähe. Tea, kas sooja vett saab, ja kas peldiku asemele tekib WC. Aga asi seegi.

Kolmapäev, september 21, 2005

Matrjoshka.

Hämmastav, kui paljudel tuttavatel on septembri lõpus, oktoobri alguses sünnipäev. Tekib tahtmine hakata näpuga järge ajama, et statistiliselt eestlaste seksuaalse kõrgaja tipphetk välja peilida. Pööripäevad, mis muu...
Muidu täitsa sügas käes, vaja õunu korjata (kuhu need kõik panna?), tuhleid valitseda (pole nagu tahtmist), maad kaevata (on vaja pikema varrega labidat), puid laduda (aga Jyrka alles lõhub) jne. jne.
Meri on ilmselt ilus, tuleks vaatama minna: vahuharjaseid laineid ja rannaääres tuules koolduvat rohtu, libedaks lakutud kive ja muid vaatamisväärsusi. Mis loodetavasti on ikka täpselt samad ja täpselt sama uued nagu ikka. Nagu kõik on alati uus ja vana korraga. Matrjoshka.

Pärandus

Keha on targem kui vanavanaema.
Vanem kui leib.
Ta mäletab miljoneid coituseid.
Peab meeles karjeid.
Sest üks neist on oluline.
Algus.
Abitu nutt tühjusesse.
Kellegi kehasse.
Äsjaloodu
Karikakrana tiirlevas ajas.
Pärandus, millest ei loobuta.
Sest keha mäletab eilseid surmi.

Hingeprootonid lendavad vabalt
Ahelast ahelasse.

Mäng

Miks sa mängid?
Mängid sellest hoolimata, et võid kaotada?
Tolad.
Just sellepärast mängitaksegi.
Et saada kasvõi molekuli suurune võimalus võita.
Võidu nimel on tehtud ka hullemaid asju.
Näiteks ohverdatud kõige kallim:
mäng nimega Elu.

Esmaspäev, september 19, 2005

Vastused

Nojah, kunagi pidi see ju tulema.
Et mis loll depressiivne mm.. kirjutatu see kõik on.
Ei, asi ei ole kaugeltki nii hull.
Pigem.
Lahkelt jagan saasta välja.
Ning selle tulemusena hakkab mõistus tööle.
Enamasti.
Vähemalt on kõik palju selgem siis.

Emotsioon pressib mõistusele.
Nõuab kirurgilist sekkumist.
Minu väljund on kirjutamine.
Kui saaks, siis tantsiksin välja.
Mõnikord jooksen välja, mõnikord sõidan rattaga välja.
Jama.
Mõni laulab, teine joonistab, kolmas kihutab tsikliga...
Kuidas keegi.
Isegi juuakse.
Õlut näiteks.
Karjuda ju alati ei taha.
Milles süüdi on see, kelle peale karjutakse?
Aga ka seda juhtub.

Niiet pax mihi et gloria mundi. :)

Kiri Deemonist 3.

Usun ikka vikerkaart.
Naiivselt, millelegi toetumata.
Usk ei põhine teadmistel.
Oluline on ime, tema olemasolu.

See, et on läinud miljardeid aastaid.
Kulunud tuhandeid sekundeid.
Peeglidki ära kulunud.
Aga ta on olemas.
Nagu ka deemon.

Sõda kestab.
Lahingud lahingute järel,
Kaotatud ja võidetud lootused.
Sest veel ei taha surra midagi uskumata.
Midagi lootmata.
Taht küünla sees põletab vaha,
vormides uusi ja ootamatuid hetki.
Elada deemoni kiuste.
(või hoopiski lõbustamiseks?)

Ainult, et toitu oleks vaja.
Näljasurm pidi piinarikkaim olema.
Mida valida?
Surm läbi nälja
Või elu läbi deemoni?
Ja kas valik on üldse minu?

Neljapäev, september 15, 2005

Kiri Deemonist 2

Liiga pimedad olid toad.
Üks päiksesekiir eksis musta laega tuppa.
Vaatasin teda ja tahtsin igavesti endale hoida.
Kui isekas.
Hoida imet, mis on sama habras ja tõenäoline nagu elu pärast surma.
Nagu öine vikerkaar.
Deemoni haare on tugev, tema silmad lummavad.
Ära kunagi usalda ühtainsat kiirt, lase tal minna.

Kui saabub pimedus, sulen uksed, naelutan kinni kõik aknad. Ei ole vaja päikest.
Ei ole vaja kiiskavat ja meeleheitlikku lootust.
Kui lootusest saab lootusetus, on see hullem kui elada lootuseta.
Leppida paratamatusega, teha rahu oma isikliku deemoniga.

Ja deemon istub keset tuba ja on väga rahuloleva näoga.
Just niimoodi ei saa sa kunagi enam haiget, just niimoodi tulebki surra.
Sest seda ei nimetata ju ometi eluks?

Sest Spartacus-võitlejad me! (usku ja lootust)

Vaatasin peeglisse, ohkasin sügavalt sisse ja välja, raputasin viimased piisad saialilletinktuurist vatile ja puhastasin öö jooksul kogunenud mäda haavadest. Haavad, eh, need olid kunagi täiesti korralikud vinnid, mis saabuvad paari tunni jooksul ja lahkuvad paari päeva pärast, kiirus oleneb sellest, kas saan õigel ajal jaole või mitte. Sedakorda otsustasid nad infektsiooni üles kiskuda ning mitte ära paraneda.
Siis vaatasin mingit ravimisodi. Apteegist ostetud ja puha. Puhastava ja kuivatava toimega. Fain, möksisin siin jällegi kõik haavad sellega kokku.
Paari tunni pärast oli mäda ilusti tagasi ja ma väga tundsin paari kohta oma näos. Masendunult võtsin eetri ette, et sellega ei ole vähemalt valus puhastada. Ja lootsin, et keegi pereliikmetest viitsib kunagi linna minna ja seda saialille veel tuua. Ja kui ma niiviisi katkiseid kohti puhastasin, tuli meelde eelmine sügis. Kuidagi õnnestus mul Pärnus Jyrka ziletiga, just vahetult enne bussi peale minekut, üks sõrmeotsetest maha nülgida. Et mida siis sellega sai ette võtta nii, et mingit jama hiljem ei olnud. Paranes suht kiirelt ära. Muidugi: streptotsiid, marli ja plaaster, see ilma sisemiste plätakateta.
Nii ma siis andsin tellimuse sisse, et pulber ja plaaster olgu olla peale saialille. Nii saigi. Ja praeguseks on ptüi-ptüi-ptüi haavad paranemas.
Ja ma kaotasin usu meie igapäevastesse akne-vastastesse vahenditesse, tibinate klearasillidesse ja muudesse väärt kreemidesse ja seepidesse, ja ka neisse, mida sõbralikud apteekrid soovitavad, saati siis vanad hääd kaasvõitlejad. Elagu meditsiin ja surgu tibinate keemia!

Pühapäev, september 11, 2005

Nimekiri

Sain krahvi plogist innustust. Loeks ka ette toredaid asju, mida võin omaks lugeda:

- maja ja aed selle ümber, mis nagu saadan istub kuklal, sest vajab hoolt.
- mees, kellel on fenomenaalne mälu ja sama fenomenaalne kõht (ää nüüd solvu, eks?), ja kelle teadmisi ulmest ei jõua keegi ära kunagi kuulata.
- ema, kellel on kalduvus kõike korraldada ning hüperaktiivne olla. Ja elevanti mängib ta ka.
- elu jooksul kogenunud ulk vanu ja värskeid sõpru, kellel kõigil on vähemalt üks positiivne omadus: ma meeldin neile kõigi oma toredustega :)
- näonahk, mis reageerib emotsioonidele ning kajastab seda maailmale, eriti neid halvemat sorti.
- haav, mis ei ilmuta mingeid paranemise märke, kuna asub suu vahetus läheduses.
- juuksed, mida tuleb korrapäraselt lõikuda, muidu on pidevalt silmade ees .Et igav ei hakkaks, varieerin musta erinevaid toone.
- mõtteid, mida üritan korrastada, sest nad kipuvad laiali jooksma sõnade ja tuule peale.
- emotsioonid, mida võib liigitada meeldivateks ja mittemeeldivateks. Ja neid on palju, kogu aeg. Seepärast peab neid sagedasti sorteerima, et aru saada, mis on meeldiv, ja mis mitte ja kas ebameeldiv siiski ei osutu meeldivaks.
- impulsiivsus, mis väljendub eriti teravalt pärast 3-e õllet või poolt pudelit veini. Ning adrenaliinirohkes õhkkonnas.
- koer, kes on saadud tiinena ning tõi oma esimesed pojad mulle voodisse ning kargab ka siis püsti, kui vetsu lähen, et järele tormata. Empaatiline elukas.
- pool kassist, no nii ahne ma ka pole, et tervikuna saan teda omaks pidada.
- messinger, mis jookseb vahetpidamata kinni, eelistatavalt siis, kui tundub, et keegi tahab midagi tarka öelda.
- egotsentrilisus, mis väljendub selles, et kui midagi käib sügavalt pinda, ütlen välja. Teravalt ja karjuvas toonis.
- laiskus, mis istub kontides ning lahti ei lase.
- kripeldav südametunnistus, mis laseb näiteks unes näha seda, kuidas ma saksamaal ekslen ja pursin deuchti, tahtes lõpuks ometi hauptbahnhofesse jõuda, kuid mis ei pane mitte midagi tegema.
- kirjud ja värvilised unenäod, mis ajuti on väga perverssed.
- õllejanu, mis lööb välja siis, kui serveeritakse kõige paremat sorti veine.
- viisipidamatus, mis ometi ei takista mul teataval hetkel kaasa üürgamast.
- lugupidamatus ja tänamatus, aga noh, selle võib ilusti kirjutada egotsentrismi arvele.
- unik teoloogia-alast kirjandust.
- mõned luuleraamatud.
- virn saksa keele õppematerjale, mis seisavad mahajäetuna erinevates tubades. Viimane aeg neid taas tuulutada.
- arvuti, mis on muutunud aknaks maailma.
- ulk arvutimänge, mis on kas laua peal või siis laua all, vastavalt vajadusele.
- ulk meeleheitekarjatusi, mida lahkesti teistele imetlemiseks panen sõnadesse, ega ma kade pole.
- peale selle on mul ilusad silmad.
- ja peale kõige muu olen ma lihtsalt kena inimene ;)

Laupäev, september 10, 2005

Nasva jahtklubi ja teisi muljeid

Niisiis sai mu kõige kallim sugulane juubeliealiseks ja korraldas jahtklubis peo.
Kõigepealt otsisime nagu segased seda jahtklubi, sest mu kallis lähisugulane oli pähe võtnud, et see asub kuressaare-sõrve tee peal. Tuhkagi ta asus. Ilmselt oli talle valesti meelde jäänud, või oli ajas pisuke lünk lause: lahtedevaheline tee, osas. Sest ma alles hiljuti sõtkusin sealt mööda ja oleks võid ta kohe sinna juhatada. Ei, selle asemel oli vaja sõita nasvale ja oodata-oodata-oodata.. Kuni tuleb keegi ja ees ära sõidab ning ennast siis sappa haakida.
Koht iseenesest oli vahva. Hellitasin lootust pilte teha, aga peedki, pataraid olid tühjaks jooksnud, ja otse loomulikult avastasin selle hetkel, kui hakkasin Maajat pildistama. Päd lak, öeldakse selle kohta vist..
Niisiis oli sünnipäev. Avastasin ennast mingi hetk koos naiskoorijuhatajaga kahasse üürgamas kauneid roose ja muud sellist koledust. Oi-oi-oi. Alkoholi kahjulik mõju. Jyrka ähvardas selle peale mulle sünnipäevaks meie mehe plaadi kinkida. A õnneks on sünnipäevani pea aasta aega aega...
Ega suurt midagi polegi, nägin oma meigikunstnikest sugulasi üle 10 aasta. Tjah, ikka sellised, nagu ma neid mäletasin. Neil on mingi jubekole meiliaadress, saatsin gmaili kutsed.
Ja öösel vaatasin põnevat unenägu. Kõige lahedam oli see, et ull joogijanu ajas üles, jõin ära, ja vaatasin edasi. Siis ärkas Jyrka üles ja kass patseeris mu peal ning üldse oli jubearmas. Jäin uuesti magama, ja ennäe imet, unenägu jätkus sama koha pealt. Uuhh. Aga jutu ma sellest teen. Asi on liiga sürr ja liiga hea, et seda käest lasta. Aga mitte praegu, ikka veel kumamisi, ja idee magamisest tundub affatlev...

Reede, september 09, 2005

Nad ütlevad...

Nad ütlevad, et mu silmad on ilusad.

Nad ütlevad, et võivad uppuda mu silmadesse. Et mereroheline meelitab, pruun muld soojendab, vihmapilved annavad elu ja kollases on kassiliku raugust.

Nad ei tea, et peavad kaasas kandma päästevesti, sapöörilabidat, tihedat keepi ja teravat pistoda. Et meres on karid, mullas on tõugud, pilvedest võib sadada rahet ning kass kõri rebida.

Nad ei tea, et silmad on surmavärvi. Kui nad teaksid, siis nad ei ütleks, et silmad on ilusad. Sest surmast ei tea keegi midagi, kõige rohkem saab öelda, et ta on. See aga hirmutab, teadmatus ja kontrollimatus. Nad ei tea, et silmad on elust tiined. Kui nad teaksid, siis nad ei usuks, kuigi näeksid. Nad ütlevad: ilusad silmad, millest on raske eemalduda, allikad, kuhu tullakse tagasi, või põgenetakse tagasi vaatamata. Kes kordki on vaadanud, ja näinud elu ja surma, näinud neid koos, jääb allika juurde. Ei põgene iial. Kas elab või sureb, allikaid vaadates või neist elades. Sest surm ja elu on lahutamatud. Sest silmad on ilusad seepärast, et neis on sünd, neis on lõpp.

Neljapäev, september 08, 2005

Krahv ja uudne trummi lööv kastrul.

Ühel tädikesel oli väga rõõmus meel, et me oleme sinna tulnud ja et just TR selle õhtusöögi võitis ja nüüd tahaks ta meile rääkida uudsest kuumaõhukatlast, mis tantsib, laulab ja lööb trummi, asendab rösterit ja mikrouuni ja küpsetusahju.

Ühesõnaga, tutvuge ise. Garanteeritud lugemis(-/ ja/ või)elamus :D
http://pajatused.cafe.ee/index.php?act=blog&b=2005-09-08

Kuna ma ikka ei saa sinna komme visata meie arvuti eripärase IP pärast, siis teen seda siin:

See on õpetlik lugu sellest, kuidas kõhutäit ei tohi mitte eelistada kultuurile. Parem rahulikult kõhtu koristada ja vaadata, kuidas inimesed püüavad laval iseendaga hakkama saada. Ja ei räägi vahetpidamata tantsivast ja trummilöövast katlast... Iseenesest ju friikshou :) Kuid pikalevenides võib anda.. kustumatu mälestuse, mida za-ga voodis alla loputada. Ülimõistlik.

Ahhha!

Riskides sellega, et nüüd järgneb jälle rida anonüümseid karjeid, panen selle teksti ka siia üles. Enne, kui ta Keskmaalt ära koristatakse:

29. augustil võeti vastu paar põhimõttelist otsust. Need ei ole laiemale ringile küll avalikuks saanud, kuid käest kätte ringleb tekst järgmine:

Seoses 19.08 Kassinurmel toimunud intsidendiga võttis Keskmaa Nõukogu 29.08 toimunud koosolekul ühehäälselt vastu järgmise otsuse:

1. Rahuldada Krafinna lahkumisavaldus, kuna nimetatud isik ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütlile vääriliselt.

2. Rahuldada Er-Murazori avaldus, kus ta loobub Suurmeistri kohast. Er-Murazor jätkab tegutsemist täieõigusliku Keskmaa Ordu Rüütlina ning uue identiteediga.

Kuna intsident toimus avalikkuse ees. Samuti suurem debatt dragoni ja ordu foorumites, ei näe põhjust, miks peaksid need kolm punkti saladuseks jääma. Lisaks ka mõned märkused ja kommentaarid. Punktide kaupa siis:

1. Rahuldada Krafinna lahkumisavaldus, kuna nimetatud isik ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütlile vääriliselt.
Esmalt tsiteeriksin Krafinnat ennast, kuid suurem osa tema Kassinurme-teemalistest postitustest on PK foorumist koristatud. Mälu järgi kõlas see umbes nii, et tema ei aktsepteeri Ordut kui organisatsiooni. Kokkuvõtlikult on selle põhjuseks asjaolu, et ordu ei suuda/ei vaevu ühe oma liikme tegevust ordu korraldatud üritusel kontrolli all hoidma. Seega Krafinna EI OLE esitanud lahkumisavaldust.
Teiseks – Oletades, et Krafinna siiski kirjutas vabatahtlikult lahkumisavalduse. Kas keegi usub, et avaldusi tekst võiks ligikaudugi välja näha järgmine: “Palun mind Keskmaa Ordust välja arvata, kuna ma ei ole käitunud Keskmaa Ordu Rüütli vääriliselt.”? Austatud ordunõukogulased, teie organisatsioon läheneb juhtimiselt ja suhtumiselt ühele teisele Kesk~ nimetusega organisatsioonile.
Kolmandaks – Siililegi selge,et Krafinna ei soovi enam orduga tegemist teha. Selmet ta rahulikult nimekirjast kustutada, on siiski vaja veel kinniste uste taga näpuga näidata ja tänitada.

2. Rahuldada Er-Murazori avaldus, kus ta loobub Suurmeistri kohast. Er-Murazor jätkab tegutsemist täieõigusliku Keskmaa Ordu Rüütlina ning uue identiteediga.
Eelmise punkti taustal kargab muidugi eriti hästi silma, et Er-Murazor käitus järelikult Keskmaa Ordu Rüütli vääriliselt kui ennast täis jõi ja sigadusi korda saatis.
Uuest identiteedist. Raske öelda, mitmes see tal juba on. Viies vist. Pippin (ammu); Pallando; Finrod; Er; ja nüüd siis Ulrad. Veider, et asjaolu Murazori surmast ja Ulradi sunnist ka saladuses peetakse.

3. Johtuvalt üleastumise tõsidusest mitte lubada endisel Suurmeistril Er-Murazoril kuuluda ja saada valituks Keskmaa Nõukogusse ühe aastase perioodi jooksul.

Seda, et Murazor ennast ordu juhtimisest täielikult taandanud on, ei usu vist küll keegi. Muuseas küsimus, miks ei võiks Ordu koduleht kätkeda endas ka informatsiooni, et tegu on MTÜ-ga ja selle MTÜ põhikirja.

Heaküll, küsin veel, mis kurja Krafinna tegi, et ta ebaväärikas käitumises süüdi mõisteti? Avalikustas inetu vahejuhtumi? Kae kurja, pealekauba veel dragoni foorumis ja oma blogis ka? See on mõistetav, päris mitu kommentaari on ordufoorumist kadunud. Jäänud vaid see, kui ta kustutamist ise mainib. Ja millele Azhagal vastab, et ei kustutata siin midagi. Mõelgem ka sellele, et paljud drägunistid ka Kassinurmes käisid. Seega pole dragonis teema algatamine ka alusetu. Muuseas dragonis on mitmed erinevad kasutajad lugenud üles eri üritusi, kus sama isik purjus on. Masendav. Ehk hoopis reaalne üritusekeeld mitte formaalne karistus?

Ja kõigile selle plogi lugejatele imetlemiseks see siin:

Kuulates kuidas üks lehm nädalast nädalasse muudkui röögib tekib tahes tahtmata küsimus, et kus on veterinaari kõrvad ja silmad. Tehke talle siis vähemalt kunstseemendust kui muidu ei saa. Ja kui ikka ei aita, siis muidugi hädatapp. Muidu jääbki tõbrik röökima ja kuhu see siis kõlbab.

Eks kõla ilusti, suisa rüütellikult? Irw, irw, irw.

Teisipäev, september 06, 2005

Fenomenaalne

Lihtsalt fenomenaalne, kuidas inimesed ei tee vahet moblal ja tavatelefonil. Iga jumala kord, kui mu kallil lähisugulasel on midagi ommikul vara (loe: siis kui ma veel unematiga miilustan), helistab ta harilikule telefonile. Tähendab see seda, et sombistunult kõnnin ma läbi kahe toa ja ainuke hääl, mida telefoni teen, on intelligentne onomatopoeetiline möhh.
Ning kui ma ennast vean tagasi voodi manu, tullakse ukse vahel ja hõigatakse reipa häälega, niiet maja kajab, mingi triviaalsus. Mille peale ma ebaadekvaatselt vastan mittetriviaalselt ning selle peale tuleb rida solvatud sõnu. Ning uksepaugutus ja lubadus mitte enam tulla. See päev. Hää, et niigi läks... Homme jälle.. Õuhh...

Esmaspäev, september 05, 2005

Taas ilusaks :)

Värvisin juukseid. Nagu ikka, igavene mökerdamine.
Ise olen rahul :) Taas on meie majas vaid ilusad asjad ;)

Ahjaa, keelasin anonüümsed kommid ära. Kaua võib. Kui on julgust kirjutada, siis võiks olla ka julgust alla kirjutada...

edit: vastu tulles üldsuse soovile, ma siiski ei keela kommisid. Küll aga kustutan neid, mis kannavad pealkirja anonüümne.

Organisatoorne loom

On olemas igasuguseid organisatoorseid rühmitusi, seltse, gruppe jne.

Olen nii igivana/noor, et mäletan veel sellist asja nagu pioneerid. Noh, lastele korraldati üritusi, viidi neid sastaavadesse, rahvast tantsima ja laulma, tehti laagreid, sunniti punarätti kandma, ma enam ei mäletagi, mis seal veel oli. Ja paariana koheldi neid, kes ei kuulunud pioneeride üllastesse ridadesse. Enamasti oli see seotud kuidagi usulise värgiga, ma ei tea, mina olin pioneer. Küll aga, kui hiljem saadi komm.noorteks, siis sellest ma keeldusin järsult. Ja ega keegi ei moosinud kah. Olin juba õrnas lapseeas kehtestanud ennast kui mittekaasajooksikut ning kui keegi astus mulle peale, astusin omal lapsekombel kaks või kolm korda vastu. Muidugi rumal protest, aga pani mõtlema. Näiteks valiti mind tagaselja kuskil rühmatöös osalema, ja tuldi siukse jutuga, et noh, sa oled nagunii nõus. Peedki ma olin. Ei läinud kohale ja kõik. Hiljem enam ei pandud.. sest võistkonnas mitteosalemine tähendas ka seda, et ma vedasin neid niiöelda alt. Sama moodi maksin kätte, kui mingil orienteerumisvõistlusel oleks meie klass tulnud esikohale. Olin viimane e. ankur. Nad lootsid mu kiiretele jalgadele. Aga kuna eelnenud oli mingi arusaamatus, milles süüdistati ja karistati mind, aga tõesti-tõesti ei olnud ma vastutav, siis maksin kätte. Läksin kadakate vahele, et sealt välja ilmuda poole tunni pärast. Kui võistlus on juba otsustatud. Peevestid. Sama moodi maksin kätte ka kehalise kasvatuse õpetajale, kelle oli tore komme mõnitada neid, kes talle ei meeldinud. Muidugi ma ei meeldinud. Vaidlesin vastu ja ei teinud meelituste peale midagi. Ja klassis olin ma.. mmm väga eraldiseisev, sest juba lapsest peale oli mulle vastik ninnu-nännutamine ja varajane mehe-naise mängimine. Ning ma ei öelnud välja ei r ega s tähte ja mul puudus üks vanem. Väga taunitavad asjad, eks? Lapsed on julmad.. Aga kui õpetajad kardavad neid/ehk siis üritavad juhtoinastega hästi läbi saada ja talluvad vähemad jalgade alla? ja käituvad vastavalt klassis kehtestatud normidele? Jaa. Te mõelge selle peale... Kunagi ära süüdista kedagi ebaõiglaselt... Mu käitumishinne püsis koolis rahuldava ja hea vahel ema suureks meelehärmiks. Sest no mida teha vastuhakkava põnniga, kes ei hooli mitte millestki peale väärikuse ning võitleb selle ebaõigluse vastu, mis talle osaks saab? Ainus vahend oli käitumishinne. Ja raisk, nad said veel sellega hakkama, et ma poleks äärepealt saanud kooli, kuhu tahtsin, kirjutasid iseloomustusse: konfliktse iseloomuga. Äh. Tähendas see ainult seda, et ma ei lasknud endal talluda.

Hilisemas elus olen hoidunud igastest organisatsioonidest. Tõepoolest, isegi korpidest ja üliõpilasseltsidest hoidsin nagu katkust eemale, kuigi sealt oleks saanud tutvusi ja need oleks hiljem ära tasunud. Selle asemel eelistasin oma pungist sõbraga mööda Tartu tänavaid tuiata ning hulgaliselt lollusi teha. Ning hiljem, kui Matist sai Marilii, siis jäi ometi ju alles teisi sõpru, kellega oli tore aega veeta, õppida ning taijid teha. Igased organisatsioonid jäid tahaplaanile.

Uudishimust aetuna astusin siis ordusse. Minu puhul täiesti määrav asjaolu. Et mida krüptilist nad ka seal teevad, ja miks osa alasid on varjatud, ja miks inimestel, kes pole moded, on teistsugune värv jne. Nüüd on uudishimu täiel määral rahuldatud. Ja vabatahtlikult ei astu ma enam ühtegi organisatsiooni. Nad lihtsalt ei ole midagi, mis mind väga huvitaks. Oma asjad saan aetud nii ehk naa ka üksi või kaksi või kolmekesi pusides ning võimuvõitlused ja muud toredad asjad ei puutu minusse. Mängige ise oma liivakastimänge :)
Ahha, tuleb meelde, ulmeühingus ma ju olen. A see ei kohusta suurt millekski pea selle, et toetan eesti ulmekirjanduse arengut. Seda olen nõus passiivselt toetama küll. Kui keegi väga pinda käib, võin selle ju igal ajal üle parda saata, aga ulmet tuleb toetada :) Kasvõi niisama.

Reede, september 02, 2005

Argipäev

Argi-päev? Hargi-päev? Hargnev päev? Arg- päev?

Misasi on argipäev, tavaline päev? Kas sellist üldse olemas on? Kui on olemas, siis see on täna.

Päike tahab maha tappa, varjudes on külm, ja ühelt hauakivilt leidsin pealkirja: Ülgekütt. Perekond Ülgekütt. See pani fantaasia tööle, aga Abakukke ma siiski ei leidnud Kaarmalt. Peaks ühendust võtma kirikhärrade või koduloo-uurijatega. Mõlemal juhul ilmselt tupik. Sest kui kunagi Saaremaa arhiivis tuhlasin, avastasin eest tühjuse. Sama moodi oli ka rahvusraamatukoguga, Tartus aga oli midagi, selle peal ma parasiteeringi. Seega on vist saaremaalt uurimine tühi tuuletallamine, kuid proovida ju ometi võib.
Kõige tõenäolisemalt ma pean ikka selle retke ette võtma: Lümandast linna ja sealt Kaarmale, no mingi 40 kilti. Pole kõige ullem. Ja siis surnuaia risti-põiki läbi käima. Lootuses, et mingi kirjaräbal on kivil säilinud. Ka selles ei saa kindel olla. Aga jällegi, proovida võib :)

Ja haugun edasi. Sest midagi muud ma teha ju ei saa :)
Kes koeraks on sündinud, see haukuguuu...