Esmaspäev, november 24, 2008

Fotosüüdistus


Ja juhtubki

Igasuguseid asju.
Huvitav, palju eluohtlikke ja napakaid ning kurbi olukordi peab veel läbi elama, et ennast ikka veel elusana ja õnnelikuna tunda...
Põgus loetelu:
1. Pea ees, püstloodis 3 meetrit vabalangemist vastu kivimüüri - vapustus ja ajutine hämarolek.
2. Trepilt komistamine ja kukkumine ülikooli peahoone 3 korruselt - vapustus ja peakumin.
3. Alpides rippumine mingi näruse poolemeetrise männi küljes kuristiku kohal ja ülesronimine muldapeitunud juurte abil - ajutine vapustus ning siiani õõvastav tunne.
4. Tulekahju avastamine ja selle kustutamine elumajas. Peitupugenud laps alumisel korrusel - paras põlvik ja suht intensiivne mälestus.
5. See lapsejama - eluaegne vapustus.
6. Vägistamine - nõmedus, aga ei mingeid kestvaid hüsteeriaid.
7. Teenimatu OS kinganumbri suuruse tšekkamine ehk täpselt 0 - lühiajaline trauma.
8. Tänane kraavipanek - ei ole täies mahus kohale jõudnud... aga mõjub kindlasti rahakotile ning ettevaatamatusele... ehk siis ilmselt tekitan massiliselt matuserongkäike.

(pilt siis, kui elu ja tervisega olen kodus tagasi)


Huvitav, kas on ette nähtud ka lennuõnnetus ja laevahukk, uppumisoht... Kusjuures neid kõiki meeldib mulle pigem Lostis vaadata kui ise üle elada.
Muuseas, nägin täna öösel Sayidi unes küllalt võimsa mälestusena. Veider, mis.

Pühapäev, november 16, 2008

Alatus formuleerus

ehk panin kirja oma mälestused kolmapäevasest nelja kirjanikuga kohtumisest. Päeva alguse tegi pentsikuks asjaolu, et kui Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv pidid minema raadiosse esinema, siis vaid üks neist läks. Maidea, võibolla on oma roll mängida sellel, et sain Karlal pintsakust kinni, enne kui väljus uksest või tundis ta mu ära või ei viitsinud ta lihtsalt raadiosse vantsida. Igatahes sinna ta ei jõudnud, küll aga sain mina inteka.
Seekord tegin eksperimendi ehk kirjutasin mälu järgi hommikut üles. Eidea, kas kõik läks täppi, a noh, mis seal ikka pange panna. Kui kirjanikud kohal, rääkitakse ikka kirjandusest, kirjutamisest ja lugemisest. Isegi mõnd eredat ütlemist mäletasin.
Niipalju siis sellest.
Tegelt tahtsin kirjutada sellest, et läbi Mehise käe sigines mu laua peale värske Vikerkaar. Ja avaluuletus on ka seekord hea. Kui eelmine kord sain maigu suhu Herbertist, siis seekord tekitas uudishimu Ouologuem Yambo. Noh, mõnikord on ka neegrid inimesed, eriti kui kirjutada oskavad.
Aga Herbertist veel seda, et tema tekstide lugemine tekitas peapöörituse. Ammu ei olnud ma midagi nii head lugenud. Ning veidral kombel märkasin sarnasust... oma kujundite ning tema omade vahel. Niiet ikkagi hulkuvad mõtted. Või et kõik on tõepoolest ära kirjutatud. Havel havelim ühesõnaga.
Pea võis ka seetõttu hakata ringi käima, et värskelt enne seda lugesin.. khmm, ei taha nüüd ka nii halvasti öelda, aga üsna algelist ning lihtsakoelist värsiraamatut, mida toimetan. Raske seda teha pole, aga iga jumala kord nõuab tema tekstidega tegelemine eneseületust. Niivõrd võõras ja mõttemaailmalt teistsugune... Aga noh, mis seal ikka. Tuleb teha, kui ettevaatamatult lubanud.

Pühapäev, november 09, 2008

Ametlikult rohtude peal

Nii jah.
Enam teisiti ei saanud, vererõhk tegi kummalisi trikke ja nii ma end arsti juurde vedasingi. Esimene kolmveerandtundi möödus külanaiste jutte kuulates a la, et ei viitsi oodata, aga aega nagu ikka oleks. Prsse. Mul pole ootamise vastu midagi, aga aeg kippus napiks kätte minema. Nii võtsin Lyl sabast kinni ja sain enne penskareid arstiga vestlema. Tugev 10 minutit tuli ära.
Pärast seda kappasin maavalitsusse ja siis Oma Saarde, Rita jutule. Kui toimetusse saabusin, teatati mulle, et ple vaja üldse kuhugi üritusele minna, a noh, ma ka nagu naiskodukaitsja ja läksin siis ühist üritust toetama. Oma Saar oli täies koosseisus ja ülegi kohal: 2 reporterit, 1 fotograaf, 1 toimetaja ja 1 peatoimetaja... kaardivägi missugune. Mis sest, et 2 neist olid kui naiskodukaitsjad ;)
Olin reedel üsna audis oma vererõhu pärast ja ei suutnud selgelt mõelda. Mida sa mõtled, kui kiiver peas ja pulss taob kõrvus. Seega, isajutt imes. Mitte küll sajaga, aga oleks saanud ka paremini, ainult et mitte reedel ja mitte nii kiiresti. Pealegi, mina isasid ei tea ja olin tegelt väga vale inimene sellest kirjutama. Lugesin sedagi võiduks, kui artikkel on loetav ja asjalik. Haledaid asju ei oska kribada ja ka mitte seda, et poetas pisara sinna või tänna. Need võib rahulikult omale hoida, mina neist ei kirjuta :).

Niisiis selge, et reedel maijõudnud grammigi mõelda esmaspäevasele küljele ja seetõttu on ta just nii hädine nagu on. Ma ikka ei jõua olla nii uudistes kui kultuuritoimetaja, mis sest, et viimane osalise koormusega.

Neljapäev, november 06, 2008

Küünlad pühadele hingedele?

Kuidagi märkamatult on saanud hingedeaja sümboliks küünlad. Neid on igal pool ja kõikjal. Nad justkui paljunevad. Alles oli mõni riiulivahe ja kindel kaubandusasutus küünlaid täis, nüüd aga pea igal pool. Vahet ei ole, kuhu sisse astud, vaatavad nad sulle vastu. Riiulite, kappide ja lettide peal, virnades, rivides, viirgudes, rühmades, salkades, malevates... Iga endast lugupidav pood ostab hingedeajal ja jõulude eel tohutul hulgal küünlaid sisse. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Ma ei tea, kuidas teie, aga minul on kuidagi kodune ja samas pelutav kõndida erivärviliste küünalde ees ja vahel. Muuseas, selle sügise uudisvärv on must. Kui varem võis Saaremaal tikutulega otsida musta värvi küünlaid ja see, kes rahuldus pikkade otsingute tagajärjel kas tumesinise, -punase või -rohelisega, võib nüüd rahumeeli sobiva kuju ja maksumusega musta küünla endale korvi torgata. Miks pelutav? Sest küünlaid on nii palju, nii tohutult erinevates värvigammades, erinevate kujude ja suurustega. Nad karjuvad puhtalt oma olemasoluga sind oimetuks. Ostke, ostke! Ostke ometi!
Mis on hingedeajal pistmist küünaldega? On üldse? Pikad õhtud ja pimedad ajad justkui nõuavad elavat tuld. Tuld, mis annab soojust, mitte seda va Eesti Energiat nuumavat leitist, mille üldnimetus on lamp. Elav tuli on see, mis hoiab eemal pimedust ja kõike seda, mis seal leidub. Vanarahvas pidas seda, mis jääb pimedusse, nii füüsilisse, vaimsesse kui atmosfäärilisse, kuidagi hirmutavaks. Võõraks. Tehes väikse meelevaldse ekskursi, võib mõelda end aega, mil inimloomad õppisid tuld tegema ja seda hoidma. Tuli hoidis eemale tundmatuse. Tundmatus tuli aga koos pimedusega. Niipea aga, kui valitseti tuld, oldi võimsad. Sest enam polnud pimedust, oli tuli, päikese analoog, mis hoidis eemale ohtliku. Päike oli jumalus. Esimene ja olulisim. Niisiis on tuli, eelkõige elav tuli kui tagatis, et midagi halba ei saa juhtuda. Jumaluse varigi hoiab eemal tundmatuse.
Kas küünal elava tule analoogina hoiab eemal tundmatuse? Kahtlen selles, pigem on ta kui meeldetuletus esivanemate kommetest, tavadest, enamasti ei teadvustata tagapõhju ja kas peakski. Oluline on see, et küünlasoojus ja valgus on hea. Ökonoomne, kui soovite. Pigem aga siiski kui meeldiv rudiment alateadvuses. Küünlad ja hinged. Mis neil võiks ühist olla? Väga levinud, ilmselt nii elava pildi kui raamatute vahendusel tekkinud järeldus on see, et küünla äkilist, ilma põhjuseta kustumist peetakse hinge kohalolu tunnuseks. Nii andvat hing endast märku. Kui leek liigub, näitab ta kas seda, et hing on tulekul või liikumas. Kuigi tavaliselt on põhjuseks tuuletõmbus, ei või iial teada, kas tuules mitte hinged ei liigu. Kas ei tule tormituulega öiti aknale koputama, kaarnana aega surnuks kraaksuma, liikuma tubade pimedates nurkades, valvama inimesi ja nuruma süüa. Tuld surnuks puhuma
Hoidke seda mõtet, sest on hingedeaeg ja ei või iial teada, millal elavat tuld on vaja. Kasvõi selleks, et mõelda tundmatust ja tuntust ja sellest, kust läheb piir ja kas üldse.

Nagu kassid

mu sõnad paljunevad
nagu kassid
vaikselt ja aastaringselt
küünistavad või liputavad
koera kombel lausetega
justkui sõltuks sellest
maailmarevolutsioon.

Esmaspäev, november 03, 2008

Võiks ju kirjutada

midagi ilusat. Midagi hingele. Samas on hing väga kahtlane kvaliteet. Hinge poetakse, minnakse, hing võib valutada, rõõmustada, hinge saab minna mida iganes. A kuhu siis? Ja milleks? St, ilma tausta ja konkreetsuseta on kõik üks suur ja ümmargune kõlksatus. Mida mai viitsi juba ammu kuulata ega teada. Teeb see mind hingetuks?
Õues on koerailm, kuhu koera ei taha ajada. Külm, tuul, udu. Udu on lahe. Vahel sõites udus ja tormiga tekib tõeline Udu-tunne. Teate küll, see Kingi film. Ja füüsiliselt tajutav hirm, et keegi on tagaistmel, hingab kuklasse ja sirutab kohe-kohe oma limased kombitsad ümber kõri. Huvitav, et selge pimedusega ei teki kunagi taolist kujutelma.
Selge pimedusega jooksevad puud vastu ja lasevad aega mööda. Mina ei liigu, olen autoga ühes ja samas punktis, aga kohad muuvad, sujuvalt ja veenvalt. Aeg on sõbralik ja viib mind kohta, kuhu tahan jõuda. Nauditav. Ainus, mida ma pean tegema, on võtme keeramine. Laskma Mungal kähistada laule. Või mis parasjagu juhtub mängijas olema.

Mulle teeb mõnikord lõbu narrimine. Narrimise pärast. Et kuidas ja millele inimesed reageerivad, kuidas kaasa jooksevad või vastupidi, hakkavad käte ja jalgadega vehkima. Kahju, et siin toimetuses on nii mõistlikud inimesed, ei viitsi manipuleerida, samas on mul tunne, et OSis saaks nii mõnegi eduka eksperimendiga hakkama, eriti viimaste sündmuste valguses. A noh, ärritus seegi, kui jalutan sealt sisse ja välja. Mitte et ma seda naudin, Jürka elab seal.

Most hated list on täienenud. St, et ma hulk aega kaalusin, kas ikka on mõtet. Ilmselt ei ole. Vihkamine ongi jama. Kui enne oli tervelt 3 tegelast, kellega ma kunagi sõna ei vaheta ega keda ple olemas mu jaoks, siis nüüd on 4. Õige. Algab S-tähega, vahel on kaks ii-d ja lõpus on r. Samas see on lapsik. Nii või naa. Sest mis mul siin häda ja võibolla oligi parem. Saab hommikuti magada ja puha. Ja nööritõmbajad on mujal. A kurat, ikkagi oli see karjuv ülekohus. Mis läks hinge ja sealt välja saadan enam ei tule. Löö või lõika.