Klaashelmestest torn

Purunes. Katki. Täitsa katki. Ja ma oleks võinud ju teada. Teatavastest vihjetest. Sosinatest. Tähelepanekutest. Õhust. Ja ma ei uskunud, ei tahtnud. Ei taha siiamaani...

Lugu maiast toimetusehiirest

NB! tegu on väljaprakeeritud tekstiga:

Pea kuu aega tagasi sain tuttavaks tegelasega, keda kirjeldatakse tavaliselt niimoodi: "Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed."
Pühapäeva õhtu ja vaikne arvuti surin. Suures vanas majas ei ole kedagi peale minu. Õhtune väsimus kraapis ärritavalt silmades ning kell tiksus halastamatult kvaliteetaega tööajast maha. Ja mina.. ma kammisin tuimalt uudisteportaale läbi ning äkilise mõtte ajel rebisin pilgu helendavast kükloobist. Mind uurisid vähem kui poole meetri kauguselt ümmargused uudishimulikud nööpsilmad. Paar hetke tunnistasime hämmeldunult teineteist ning siis tegi loomake minekut. Ootasin kannatlikult mõne minuti. Tagasi ta ei tulnud ning bns-is kirjutati midagi kütusehindade langusest ja....hiir oli tagasi. Lähemal kui varem, uurides asjatundlikult kõrvaklappe. Märgates mu pilku, lõi silmad valehäbis maha ning vudis oma teed. Sel õhtul ei mänginud me enam rebast ja väikest printsi.
Ülejärgmisel hommikul tööle tulles näitas kolleeg mulle võidukalt hiirenäritud kommi. Lahked töökaaslased oli jätnud mulle eelmiseö õhtul lauale natuke magusat. Hõbepaberis kompvek oli veetud telefoni ääre alla ning kommis haigutas ümmargune sakiliste servadega auk. Ka laua kollegi laual oli samasugune maius, see oli aga jäetud puutumata. Kummatigi leidus tema arvutiklaverisahtlis hulk väikesi pabulaid...
Jätsin oma kommi väiksele maiasmokast külalisele. Ta ei petnud mu ootusi, sest järgmisel päeval tööle saabudes leidsin laualt vaid hõbepaberipuru.
Möödus paar nädalat ning siis tuli taas. Mu laua peal on tavaliselt igasugust kraami, mida võib nimetada mitte niivõrd töö- kuivõrd õndsusasjadeks, näiteks pealuukujuline pliiatsiteritaja, mõned arvustamistootavad raamatud, väike märkmik ja ka väike pusle. Selline hülgepildiga. Väike ja kerge asi, mida on lihtne laua pealt maha nügida ehk sain tervisi väikselt nööpsilmselt olevuselt.
Ja mõnikord õhtuti, kui tuleb jääda kauemaks oma laua taha, vaatan ma sinna, poole meetri kaugusele, et võibolla tuleb ta taas. Ja võib-olla uudistame teineteist natuke kauem kui paar hetke...

Seakari, ma ütlen

Enne kui ma vihast lõhki lähen, tahan rääkida mustast koerast. Lümanda mustast koerast, kelle omanik joob ja tal pole endal toidurahagi, koerale kuluvast rääkimata. Sestap hakkasime talle süüa andma ja sisuliselt on ta meie loom.
Nüüd aga vallavalitsus tahab ta maha tappa. Kus olid nende silmad siis, kui loom nälgis? Keegi midagi ette ei võtnud, aga kui vaja tappa, laseme aga käia. Anname ametnikele kinga ning tapame loomi. Ja kaitseme "kodutuid" lapsi, kes ei oska öisel ajal toas olla, vaid kolistavad küla vahel ringi. Ja mitte ainult... Välja pressida oskavad nad ka ja küla vahel kummide vilinal kihutada. Kaitsekilp on neil hea.

Jah, võibolla tuleks ta kinni panna, aga mismoodi ma panen kinni vana looma, kes sisuliselt terve elu on harjunud vabalt liikuma?

Tavaliselt vingerdan ma lubadustest välja, aga ühte ma luban: kui keegi sellele loomale peaks midagi tegema, siis ma tean väga täpselt, kelle poole näpuga näidata ja kelle pläkk üles korjata ja pressi paisata.

Persse

Jah. Persse.
Kaua võib. Igasugused käivad lugemas.(hulk ebatsensuurseid väljendeid) Ja sisuliselt rääkisin seda, millest oleks pidanud arvamusloo kirjutama. Jah, vihjan, vihjan, vihjan. Sest see on ebanormaalne.
Kas sa said nüüd aru?
Samas on töö- ja eraelu nii põimunud, et sisuliselt ei teki siia ilmselt enam hulk aega ühtegi posti. Kõik on õnnelikult? Rahul? Tubli.
Ahjaa, ma ei ole Võlla külast, seega pole ette nähtud võllanalju? Privileegid on kuskil mujal? See viimane on aga nii krdi tuttav teema, et ajab oksele. OkSele.