Just nii, kodus on alati päiksepaisteline. Ja mitte sel põhjusel, et on kodu, vaid, et ühele poole jääb meri, ja teisele Viidumäe. See aga tähendab igaõhtust kastmist ning vee vanni laskmist. Niiet miinimum veedan ma aias ikka mingi poolteist tundi... Noh, kui aga malts tahab kõrvuni taimed sisse mähkida, tuleb ka neid üles korjata, ja see tähendab veel üht tunnikest aias. Prr. Tundub, et vanuigi olen aednikuks akanud :(.
Siis koputati mu südametunnistuse pihta, kuid täna küll ei õnnestunud midagi teha. Sadas nimelt jälle emps siia ning kukkus asjatama. See aga tähendab alati seda, et ei mingit omaette pusimist arvuti taga. Nii läkski see päev siis looja karja muru niites, rohides ning kastes. Äähhh. Kuhu küll me sedasi jõuame. Lisaks sellele on mul närvid. Paha lugu, sest see tähendab sageli seda, et nägu näeb välja selline, nagu vaevaks mind mingi iseäranis paha tõbi. A õnneks on päike ja tuul ja paar päeva elan ka laigulisena siin ilmas. Mis muud üle jääb...
Igal öösel, kui kiiss tuppa jääb, äratab ta mind täpselt sel ajal üles, kui hakkan magama jääma. Njah. Kuda ta ometi tabab selle õige momendi alati ära.
Vaatasime Alienid lõpuni. On ikka fucking chick thing ikka küll. Hmm. Ja see elukas oli nii armas, ja nii kurb, kui ta läbi augu vaakumisse imeti...
kolmapäev, juuni 22, 2005
kolmapäev, juuni 15, 2005
I'm too sexy on my shirt :P
Ilgelt palav on kogu aeg, päike lõõskab lagipähe, sääsed pinisevad kõrvus ning malts kuivab. Ning nahk on pidevalt märg. St, et varsti olen tõsine negru, nägu juba kipub sinnakanti. Ilma igasuguse päevatamiseta.
Uhkeldasin täna linna peal oma maruilusa kleidiga. See on siis kolmandal päeval treffenil sisse ostetud. Sõbrants imestas, et valin lihtsa ja linase, kui seal oli ka pidurüüsid saada. Olen siuke tagasihoidlik ning maarahva tõugu, ikka võimalikult ilusat ja lihtsat igatseb hing :) Ei raatsi teist mitte selga panna ning ahju külge jätta. Meil siuke vana konksudega ahi, kuhu hea riideid riputada, pakun, et majaga sama vana. Ja see ütleb juba nii mõndagi.
Küpseks said ka pildid eelmisest nädalavahetusest, mille veetsime Kivisildniku perega ning pühapäeval natuke ka Sassi ja Madisega. Umbes 5 pilti läksid aia taha. Ei saa mina aru, kuda see asjandus töötab, välgutab raisk siis, kui vaja pole, ja fokuseerib valesse kohta. Vaja on head fotokat, kohe ädasti on vaja!
Aga nädalavahetus oli vahva, vihmast hoolimata. Ainult et külad oleksid võinud veel olla. A nujah, ikkagi rõõm oli :)
Ostsin pileti pastlakultuuriüritusele. Täna siis viimast päeva oli odavam. Eks näis, keda ma sealt kaaslaseks leian neil päevil, mil Tiinal pole. Vast keegi ikka ringi tuiab :) Andke aga märku, võibolla teil veab, ja ma joon kogu teie õlle ära ;)
Uhkeldasin täna linna peal oma maruilusa kleidiga. See on siis kolmandal päeval treffenil sisse ostetud. Sõbrants imestas, et valin lihtsa ja linase, kui seal oli ka pidurüüsid saada. Olen siuke tagasihoidlik ning maarahva tõugu, ikka võimalikult ilusat ja lihtsat igatseb hing :) Ei raatsi teist mitte selga panna ning ahju külge jätta. Meil siuke vana konksudega ahi, kuhu hea riideid riputada, pakun, et majaga sama vana. Ja see ütleb juba nii mõndagi.
Küpseks said ka pildid eelmisest nädalavahetusest, mille veetsime Kivisildniku perega ning pühapäeval natuke ka Sassi ja Madisega. Umbes 5 pilti läksid aia taha. Ei saa mina aru, kuda see asjandus töötab, välgutab raisk siis, kui vaja pole, ja fokuseerib valesse kohta. Vaja on head fotokat, kohe ädasti on vaja!
Aga nädalavahetus oli vahva, vihmast hoolimata. Ainult et külad oleksid võinud veel olla. A nujah, ikkagi rõõm oli :)
Ostsin pileti pastlakultuuriüritusele. Täna siis viimast päeva oli odavam. Eks näis, keda ma sealt kaaslaseks leian neil päevil, mil Tiinal pole. Vast keegi ikka ringi tuiab :) Andke aga märku, võibolla teil veab, ja ma joon kogu teie õlle ära ;)
teisipäev, juuni 07, 2005
Ooplus
© Kiizu
Oobi nägemus Krafinnast
komplitseeritud krafinna
lillerohkel heinamaal
pisike kut kirbu naeratus
ja peabki olema
Inspireeritud:
Riivatut
Kadakane naer nii valju
veri pritsib näkku nalju
nurmenukest pärja punun
aasal lilli palju palju
jooksen vastu sülle hüppan
lobisen ja suudlen silmi
lillevaibale ma viskun
kevad kallis kevad minus
kuni veel ma leian sinu
kuni veel on kevad minus
kadakaid ja heinamaad
mere häält ja kasemahlu
las nii jääda sind ma palun:
kevad minus, kevad sinus
lillerohkel heinamaal
***
Elas oli suri
Pisike kummaline naljakas
Naeratus
***
vaata mu silmi nagu vaataksid vett
ära kõrvale pööra mis sest et valus
nii peabki olema
esmaspäev, juuni 06, 2005
Saaremaa ajaloost ja minu vanavanaisast
Sattusin täna lugema sellist lehekülge nagu http://www.saaremaa.ee/est/history/saaremaa/maaval.php
See mees, kes ehitas maja, kus me praegu elame, oli Tartus kingsepp ja kolis siia, et leida paremat pinda elamiseks. Ta ehitas maja, mida rahvas siiamaani kutsub Vana Kuusi majaks. Pool majast oli poeruum, siiani on, ainult et me kasutame seda kolakambrina. Kunagi tuleks korda teha. Ta ehitas ka Pidulasse meierei. Ehitas oma lastele siiasamasse, Lümandasse ka Uue Kuusi majana tuntud talukompleksi, ning Koimla kanti kolmanda...
Nii ma leidsingi artikli Saaremaa juustutegijaist.
Peagi kujunes välja Saaremaa juustumeistrite omamoodi "koorekiht", kelle äri läks hästi ja tuntus rahva seas kasvas. Sinna kuulusid Kuus, Spring, Imhof ja Schlup.
Juhan Kuus oli Tartumaa mees, kes tegutses Lümanda, Pidula ja Tiinuse mõisas. Ta tundis hästi juustuvalmistamise kunsti. Juustu kõrge kvaliteedi eest on talle annetatud aurahasid ja aukirju, sealhulgas 1907. aastal Saaremaa VII põllumajandusnäituse aukiri ja hõbemedal ning 1912. aastal Viljandi Käsitööliste Seltsi näituse aukiri.
See mees, kes ehitas maja, kus me praegu elame, oli Tartus kingsepp ja kolis siia, et leida paremat pinda elamiseks. Ta ehitas maja, mida rahvas siiamaani kutsub Vana Kuusi majaks. Pool majast oli poeruum, siiani on, ainult et me kasutame seda kolakambrina. Kunagi tuleks korda teha. Ta ehitas ka Pidulasse meierei. Ehitas oma lastele siiasamasse, Lümandasse ka Uue Kuusi majana tuntud talukompleksi, ning Koimla kanti kolmanda...
Nii ma leidsingi artikli Saaremaa juustutegijaist.
Peagi kujunes välja Saaremaa juustumeistrite omamoodi "koorekiht", kelle äri läks hästi ja tuntus rahva seas kasvas. Sinna kuulusid Kuus, Spring, Imhof ja Schlup.
Juhan Kuus oli Tartumaa mees, kes tegutses Lümanda, Pidula ja Tiinuse mõisas. Ta tundis hästi juustuvalmistamise kunsti. Juustu kõrge kvaliteedi eest on talle annetatud aurahasid ja aukirju, sealhulgas 1907. aastal Saaremaa VII põllumajandusnäituse aukiri ja hõbemedal ning 1912. aastal Viljandi Käsitööliste Seltsi näituse aukiri.
pühapäev, juuni 05, 2005
Varajane lind leiab? Sittagi ta leiab
Ommik, kuskil kella viie paiku, lähen külastama uusi pühapaiku, ei ma enesesse sulgu, püüan oopis tabamatut imet, ei kusagil ei ole pidet.
Hmm. Just. Ommik. Ja magama ei jää, sonin oopis. Tegelt peaks olema asjalik. A mis sa oled, kui öö kisab valgusega silma, ning miskipärast südames ripub mingi kamakas. Ei saagi sest lahti?
Kuigi möödarääkimised klaaritud, ning vihm pesi maha hommikuse udu. Mõtlesin oopis Tabelinuse peale. Ning saarlaste vanema tütrele. Suudaks ise ka nii, et ühele nuga kõrile, ja teine võrku. Heh, viikinginärakas, mina aga saksalembene fräulein. Ptüi, mis fräulein, ikka frau, aga vat endalgi seda raske omaks võtta. Kui kogu aeg korrutatakse, et fräulein ja fräulein. A mis pagana viikingid need saarlased ikka olid, röövlid ja vandiraiujad. Kange verega küll, jah. Sellepoolest olen küll ehedalt saaremaa esivanematesse. Lõuna-Eestist see temperament, mis viitab mitte lõunaeestile, vaid kuskile lõunamasse kohta. A see pole üldse oluline. Tegelt tuleks lausuda mantrat: jään magama, jään magama, jään magam, võibolla näen undki, jään magama, jään magama, võibolla näen undki. Ptüi, kus ta siis on?
Taustaks kuulata Merca «Sittagi»
Hmm. Just. Ommik. Ja magama ei jää, sonin oopis. Tegelt peaks olema asjalik. A mis sa oled, kui öö kisab valgusega silma, ning miskipärast südames ripub mingi kamakas. Ei saagi sest lahti?
Kuigi möödarääkimised klaaritud, ning vihm pesi maha hommikuse udu. Mõtlesin oopis Tabelinuse peale. Ning saarlaste vanema tütrele. Suudaks ise ka nii, et ühele nuga kõrile, ja teine võrku. Heh, viikinginärakas, mina aga saksalembene fräulein. Ptüi, mis fräulein, ikka frau, aga vat endalgi seda raske omaks võtta. Kui kogu aeg korrutatakse, et fräulein ja fräulein. A mis pagana viikingid need saarlased ikka olid, röövlid ja vandiraiujad. Kange verega küll, jah. Sellepoolest olen küll ehedalt saaremaa esivanematesse. Lõuna-Eestist see temperament, mis viitab mitte lõunaeestile, vaid kuskile lõunamasse kohta. A see pole üldse oluline. Tegelt tuleks lausuda mantrat: jään magama, jään magama, jään magam, võibolla näen undki, jään magama, jään magama, võibolla näen undki. Ptüi, kus ta siis on?
Taustaks kuulata Merca «Sittagi»
kolmapäev, juuni 01, 2005
Appiii! (ma vajan armastust)
Kuidas on võimalik, et siiralt ja puhtalt kirja pandud mõtteid tõlgendatakse kurjadeks, arrogantseteks ja läbinisti võltsideks. Aru mai taipa.
Ühesõnaga, tsiteerides Hallsilma: «Kui ilmas oleks üks riik, kus valitseks seadusega tagatud ja kaitstud USULAGEDUS, siis mina emigreeriks hea meeli sinna. Sest siis saaks politsei kutsuda, kui jehoovake ukse taha tuleb või kui kirikukell hommikul magada ei lase või kui hallsilmad ja krafinnad kraaklevad.»
Ja millest see jälle lahti läks, see mõttetu jagelus, mida on kordades läbi arutatud, seisukohad on selged. Kas tõesti see meeletu vaidlusjanu, iha domineerida, kiusata väiksemaid, suruda oma seisukohti peale, õrnalt ning tungivalt, niiet sest igaüks aru ei saa? Ei, mitte seda ma ei teinud.
Ja ma tõepoolest arvan, et usk ei ole nii mõttetu nähe. Miks? On olemas tugevaid inimesi, tõeliselt tugevaid, kes ainult oma jõuga, oma mõistusega rügavad selle elu läbi, toetuvad teistele tarkadele inimestele, ei saa aru, misasi on fataalsus, ei saa aru, miks on vaja mõnikord uskuda, et on keegi kuskil, kes suudab lahendada kogu selle pullikaka, mis kas teenimatult või teenitult su kaela on vajunud. Usk võib olla ka see ainus habras juukseots, mille küljes mõni elu ripub. Kuidagi alatu on seda naeruvääristada, maha trampida inimesed, kes siiralt on leidnud omale ainuõige eluviisi. Ei, ma ei räägi sektidest, räägin tugevast ja jõulisest usust, et tuleb usaldada ja uskuda, kui teisiti ei oska, ei saa, ei suuda.
Jah, see on jaanalinnu käitumine, muidugi on. Aga suurem jagu inimkonnast ei ole nii tugev, et seda kräppi, mis ümberringi on, näha ilma prillideta. Mina eelistan tumedaid prille. Siis on ootamatusi vähem. Aga prillid on ka need. Jah, tean, tuleks need ära visata. Kohe, ja seista silmiti häbitu maailmaga, mitte hullutada ennast. Kratist kinni võtta ja külma vette visata. Ainult nii lahkuvad viimased tumedusetükid mu silme eest. Aga kas ma tahan seda? Ei julge tahta. Arg olen, missiis?
Ühesõnaga, tsiteerides Hallsilma: «Kui ilmas oleks üks riik, kus valitseks seadusega tagatud ja kaitstud USULAGEDUS, siis mina emigreeriks hea meeli sinna. Sest siis saaks politsei kutsuda, kui jehoovake ukse taha tuleb või kui kirikukell hommikul magada ei lase või kui hallsilmad ja krafinnad kraaklevad.»
Ja millest see jälle lahti läks, see mõttetu jagelus, mida on kordades läbi arutatud, seisukohad on selged. Kas tõesti see meeletu vaidlusjanu, iha domineerida, kiusata väiksemaid, suruda oma seisukohti peale, õrnalt ning tungivalt, niiet sest igaüks aru ei saa? Ei, mitte seda ma ei teinud.
Ja ma tõepoolest arvan, et usk ei ole nii mõttetu nähe. Miks? On olemas tugevaid inimesi, tõeliselt tugevaid, kes ainult oma jõuga, oma mõistusega rügavad selle elu läbi, toetuvad teistele tarkadele inimestele, ei saa aru, misasi on fataalsus, ei saa aru, miks on vaja mõnikord uskuda, et on keegi kuskil, kes suudab lahendada kogu selle pullikaka, mis kas teenimatult või teenitult su kaela on vajunud. Usk võib olla ka see ainus habras juukseots, mille küljes mõni elu ripub. Kuidagi alatu on seda naeruvääristada, maha trampida inimesed, kes siiralt on leidnud omale ainuõige eluviisi. Ei, ma ei räägi sektidest, räägin tugevast ja jõulisest usust, et tuleb usaldada ja uskuda, kui teisiti ei oska, ei saa, ei suuda.
Jah, see on jaanalinnu käitumine, muidugi on. Aga suurem jagu inimkonnast ei ole nii tugev, et seda kräppi, mis ümberringi on, näha ilma prillideta. Mina eelistan tumedaid prille. Siis on ootamatusi vähem. Aga prillid on ka need. Jah, tean, tuleks need ära visata. Kohe, ja seista silmiti häbitu maailmaga, mitte hullutada ennast. Kratist kinni võtta ja külma vette visata. Ainult nii lahkuvad viimased tumedusetükid mu silme eest. Aga kas ma tahan seda? Ei julge tahta. Arg olen, missiis?
Tellimine:
Postitused (Atom)
