Üks sõidab väikese looma surnuks, ei peatu. Kas ei pane tähele või ei hooli. Teine sõidab mööda, näeb ja ei peatu. Pole tema asi. Kolmas sõidab üle... Neljas sõidab mööda ja vaatab, aga sõidab edasi. See kordub, variatsioonidega.
Kuni läksin tule tulemist vaatama. Nägin surnud karvast pampu teel liiga hilja ja pealegi olin korjanud hääletajad autosse. Tagasiteel aga sisuliselt koorisin kümneid kordi üle sõidetud juba ussitama läinud loomakese teelt ja viisin kraavi. Labidat mul pole...
Ja kümme minutit hiljem hullasid järsu kurvi taga kolm rebasekutsikat... Abs rakendus, aga üks kutsikatest, see, kes jooksis viimasena teele, sattus segadusse ja lõi oma väikse ilusa pea jeebulooma ratta vastu... Verd oli palju. Seisin abitult sureva looma kõrval ja ei suutnud mitte vaadata. Linnud sädistasid ja mets surus kõrva vastu maanteed. Püüdis kinni oma lapse viimase hingetõmbe ja vaikis. Hetkeks. Võtsin rebasepoja teelt ja viisin kraavi. Silitasin ta pehmet karva ja palusin andeks. Kümneid kordi. Sest labidat mul ju pole. Homme on.
Tule tulemine ja minemine olid ilusad, aga ma ei suuda mõelda millelegi muule, kui väiksele loomale teel. Iiveldab...
esmaspäev, juuni 29, 2009
neljapäev, juuni 25, 2009
Pärast jalkat võidutulele järele
Kõik oli väga ilus, aga muda ja kivid on ikka pagana libedad... Ja mis neil viga, kel paksude kontsadega kingad olid jalas ja kes igapäev kingadega ringi käivad.
Mina oma ainukeste ja vaid naiskodukaitse tarbeks ostetud ilukingadega olin küll parajalt hädas. Hea, et selili ei lennand.
Foto: Evely Aavik
kolmapäev, juuni 24, 2009
Jalgpall, vol 2
teisipäev, juuni 23, 2009
Kuulsusrikas mäng MM-OS
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina mängisin esimest korda elus jalgpalli. Kihelkonna koolis ei mäletagi, et oleks kunagi platsil olnud. Ikka olid poisid paremad ja teised tüdrikud kenamad.
Aga selle-eest pandi mind koolivõistkonna väravasse väravapalli ajal. See on kuskil üle 20 aasta tagasi. Õnneks. Nii olingi mitu head aastat niimoodi kooli, mida ma tol ajal südamest vihkasin, eest väljas. Hoolimata sellest, et enamasti sain võistkonnakaaslastelt sõimata, kui värava sisse lasin, oli mul lõbus. Reaktsioon ja kiirus olid mu trumbiks. Aga nüüd olen oluliselt aeglasem... keha ei jõua mõttele järgi. Niisiis, järeldus, kooli ajal oli pisike ja sitke, nüüd pisike ja paks.
Ja väravapall on hoopis teine tubakas kui jalgpall. Ja nii ma lasin 9! väravat sisse, kaitsesin.. krt teab kui palju väravaid. Igatahes kaotasime Oma Saare ja raadio Kadi ühendmeeskonnale uhkelt. Ning miskipärast näisid kõik arvavat (kõik, kes loevad), et olin parim selles mängus :D. Ei tea, kõrvalt ei näinud, aga kindlasti oleks saanud korraliku sõimu oma kehalise kasvatuse õpetajalt. Hoolimata sellest, et pole kunagi jalkat mänginud ja sellestki, et need, kes mul kaitsjateks olid, on ka vaid jalgpalli eemalt nuusutanud... Vähemalt üks. Ja tegelikult ei käinud mäng võidu peale.
Niiet enamasti olin väravas... kaitsetu. Ja nagu Sergo pärast ütles, tal oli tunne, et mängime kahekesi. Aga Sergo on ju vana jalgpallipeer... Ja uhke on kaotada sellele, kelle mängu hindad. Ühesõnaga, lahe ja mõnus :)
Aga selle-eest pandi mind koolivõistkonna väravasse väravapalli ajal. See on kuskil üle 20 aasta tagasi. Õnneks. Nii olingi mitu head aastat niimoodi kooli, mida ma tol ajal südamest vihkasin, eest väljas. Hoolimata sellest, et enamasti sain võistkonnakaaslastelt sõimata, kui värava sisse lasin, oli mul lõbus. Reaktsioon ja kiirus olid mu trumbiks. Aga nüüd olen oluliselt aeglasem... keha ei jõua mõttele järgi. Niisiis, järeldus, kooli ajal oli pisike ja sitke, nüüd pisike ja paks.
Ja väravapall on hoopis teine tubakas kui jalgpall. Ja nii ma lasin 9! väravat sisse, kaitsesin.. krt teab kui palju väravaid. Igatahes kaotasime Oma Saare ja raadio Kadi ühendmeeskonnale uhkelt. Ning miskipärast näisid kõik arvavat (kõik, kes loevad), et olin parim selles mängus :D. Ei tea, kõrvalt ei näinud, aga kindlasti oleks saanud korraliku sõimu oma kehalise kasvatuse õpetajalt. Hoolimata sellest, et pole kunagi jalkat mänginud ja sellestki, et need, kes mul kaitsjateks olid, on ka vaid jalgpalli eemalt nuusutanud... Vähemalt üks. Ja tegelikult ei käinud mäng võidu peale.
Niiet enamasti olin väravas... kaitsetu. Ja nagu Sergo pärast ütles, tal oli tunne, et mängime kahekesi. Aga Sergo on ju vana jalgpallipeer... Ja uhke on kaotada sellele, kelle mängu hindad. Ühesõnaga, lahe ja mõnus :)
esmaspäev, juuni 22, 2009
Jaanipäevaks suureks kasvab põis
Ja siin nad ongi. Pikast kevad-sügisest väsinud kaamete nägudega mandrieestlased. Rohkem kui tavaliselt. Saare maakonna pind muutub jaanipäeva paiku hinnaliseks maalapiks ning selliseks kohaks, kus kuupmeetri kohta on mittesaarlasi rohkem kui kohalikke puuke. Kuigi jumal teab, et ka neid pisikesi verdimevaid putukaid on sel aastal palju. Igatahes rohkem kui neid olla tohiks.
Aga öelda, et turiste on palju ja liiga palju, on ilmselge ketserlus. Sest millest veel peaks siin kehval paesel ja kadakajuuresel maal elatuma kui inimestest ning rahast, mida nad välja anda ei taha. Kõhust väljapääsu otsivast õllest, millest iga endast lugupidav mandrieestlane, õigemini nudipäine tallinlane tunneb tungivat vajadust külapoe nurga taga lahti saada. Ja üldse, kui sa pole suve(talve)tallinlane, siis pole sul õigust takistada kollastest jugadest kunstiteoseid maalivaid pealinlasi. Sest nad on Tallinnast ja maksavad.
Saaremaa pealinna Kuressaaret saab nimetada Eesti väikekodanluse pealinnaks. Ilus ja bürgerite stiilis kaunistet linn on nagu väike lilleõis. Tõsi, tänavu lõhnab ta rohkem tolmu ja teematerjalide järgi ning et jõuda autoga õigesse kohta, tuleb teada väga täpselt, kust ja kuidas sõita. Samas tõstetakse pea igal hommikul teetähiseid ümber ning kunagi ei tea, kas hommikul lahtiolnud tee on ka õhtul liikluseks avatud.
Kuid on midagi, mida ei suuda isegi laiaulatuslikud teetööd rikkuda. Need on Kuressaare noored ja noortena näivad naisinimesed. Riietatud pilkupüüdvalt, küllaltki moodsalt ning linalakselt. Arenenumad (ädväänsd) neist on oma lakad mustaks värvinud ja autod sissekäiguteedele parkinud. Ja enamasti on nad siiralt imestunud, et kuidas, kas mu auto oli siis ees vä. Kuidagi märkamatult on just nemad saanud linna sümboliks. Ja mitte vaid jaaniajal, vaid igal ajal.
Ilmselt on kuulsusrikka "Saaremaa valsi" mõjud kaugemaleulatumavad kui esmapilgul näib. Sest sellist siresäärsete tavaliste ja arenenud linalakkade kontsentratsiooni ei kohta mujal Eestimaa populaarsetes linnades. Pärnu muutub küll suveperioodil Kuressaarega sarnaseks, aga vaid korraks. Saaremaal on ses suhtes jaaniaeg aastaringselt.
Üllatuslikult ei mõju praamijärjekorrad, jaanipäevaaegsed täisbronnid ega kodanikud, kes alates Virtsu sadamast on silmini täis. Nii tore on ju korraks aastas sõita Muhu- ja Saaremaale. Mis sest, et kogu sõidust jääb alles vaid sõpradele-tuttavatele praalitud lause: "Tead, ma käisin Saaremaal jaanipäeva ajal." Ja ei midagi muud. Sest midagi muud ei mäletata või polegi nagu rääkida. Mis seal ikka rääkida sellest, et mõnus oli olla ja ilus oli möödas. Eriti kui see möödub ühtlase vine all. Oluline on fakt, et igal aastal tuleb selleks Saaremaale sõita, et kuulutada ülejäänud aasta seda kõikidele, kes seda kuulda tahavad ja eriti neile, kellel pole sellest ööd ega mütsi.
Tõsi, on ka teistsugusemat, kvaliteetsemat sorti jaanipäeva turiste. Aga nemad ei torka silma. Neid nagu polekski olemas. Ometi just nemad on need, keda tahetakse Saaremaale meelitada ja siin hoida. Samas, kuidas neid hoida ja kutsuda, kui nii mõneski kohas on hinnad järsult tõusnud ja igal aastal truult Saaremaal käinud turist tegema väga põhjaliku eeltöö, et tal ei tuleks üllatusena püstloodis kerkinud päevatasu. Või otsib ta üles oma 10 aasta taguse alluva või ülemuse, kes juhuslikult elab siin maakandis ja palub alandlikult ööbimispinda.
Kohalikest ei saa jaanipäeva ajal üldse kõnelda. Sest olgugi, et 100 inimesest 99 läheb jaaniõhtul oma kodukülla suure tule juurde pidutsema, on nad rõhuv vähemus. Pea igale jaanitulele imbuvad just need silmini täis tegelased, kes kuulutavad aastaringelt: "Ma käin igal aastal Saaremaal jaanitulel!" Ja saarlane talub nad ära, sest raha ei haisvat... Küll aga aiatagused, mis lehkavad mitu päeva-nädalat järjest pärast jaanituristide invasiooni, eriti aga vihmasel ajal.
Aga öelda, et turiste on palju ja liiga palju, on ilmselge ketserlus. Sest millest veel peaks siin kehval paesel ja kadakajuuresel maal elatuma kui inimestest ning rahast, mida nad välja anda ei taha. Kõhust väljapääsu otsivast õllest, millest iga endast lugupidav mandrieestlane, õigemini nudipäine tallinlane tunneb tungivat vajadust külapoe nurga taga lahti saada. Ja üldse, kui sa pole suve(talve)tallinlane, siis pole sul õigust takistada kollastest jugadest kunstiteoseid maalivaid pealinlasi. Sest nad on Tallinnast ja maksavad.
Saaremaa pealinna Kuressaaret saab nimetada Eesti väikekodanluse pealinnaks. Ilus ja bürgerite stiilis kaunistet linn on nagu väike lilleõis. Tõsi, tänavu lõhnab ta rohkem tolmu ja teematerjalide järgi ning et jõuda autoga õigesse kohta, tuleb teada väga täpselt, kust ja kuidas sõita. Samas tõstetakse pea igal hommikul teetähiseid ümber ning kunagi ei tea, kas hommikul lahtiolnud tee on ka õhtul liikluseks avatud.
Kuid on midagi, mida ei suuda isegi laiaulatuslikud teetööd rikkuda. Need on Kuressaare noored ja noortena näivad naisinimesed. Riietatud pilkupüüdvalt, küllaltki moodsalt ning linalakselt. Arenenumad (ädväänsd) neist on oma lakad mustaks värvinud ja autod sissekäiguteedele parkinud. Ja enamasti on nad siiralt imestunud, et kuidas, kas mu auto oli siis ees vä. Kuidagi märkamatult on just nemad saanud linna sümboliks. Ja mitte vaid jaaniajal, vaid igal ajal.
Ilmselt on kuulsusrikka "Saaremaa valsi" mõjud kaugemaleulatumavad kui esmapilgul näib. Sest sellist siresäärsete tavaliste ja arenenud linalakkade kontsentratsiooni ei kohta mujal Eestimaa populaarsetes linnades. Pärnu muutub küll suveperioodil Kuressaarega sarnaseks, aga vaid korraks. Saaremaal on ses suhtes jaaniaeg aastaringselt.
Üllatuslikult ei mõju praamijärjekorrad, jaanipäevaaegsed täisbronnid ega kodanikud, kes alates Virtsu sadamast on silmini täis. Nii tore on ju korraks aastas sõita Muhu- ja Saaremaale. Mis sest, et kogu sõidust jääb alles vaid sõpradele-tuttavatele praalitud lause: "Tead, ma käisin Saaremaal jaanipäeva ajal." Ja ei midagi muud. Sest midagi muud ei mäletata või polegi nagu rääkida. Mis seal ikka rääkida sellest, et mõnus oli olla ja ilus oli möödas. Eriti kui see möödub ühtlase vine all. Oluline on fakt, et igal aastal tuleb selleks Saaremaale sõita, et kuulutada ülejäänud aasta seda kõikidele, kes seda kuulda tahavad ja eriti neile, kellel pole sellest ööd ega mütsi.
Tõsi, on ka teistsugusemat, kvaliteetsemat sorti jaanipäeva turiste. Aga nemad ei torka silma. Neid nagu polekski olemas. Ometi just nemad on need, keda tahetakse Saaremaale meelitada ja siin hoida. Samas, kuidas neid hoida ja kutsuda, kui nii mõneski kohas on hinnad järsult tõusnud ja igal aastal truult Saaremaal käinud turist tegema väga põhjaliku eeltöö, et tal ei tuleks üllatusena püstloodis kerkinud päevatasu. Või otsib ta üles oma 10 aasta taguse alluva või ülemuse, kes juhuslikult elab siin maakandis ja palub alandlikult ööbimispinda.
Kohalikest ei saa jaanipäeva ajal üldse kõnelda. Sest olgugi, et 100 inimesest 99 läheb jaaniõhtul oma kodukülla suure tule juurde pidutsema, on nad rõhuv vähemus. Pea igale jaanitulele imbuvad just need silmini täis tegelased, kes kuulutavad aastaringelt: "Ma käin igal aastal Saaremaal jaanitulel!" Ja saarlane talub nad ära, sest raha ei haisvat... Küll aga aiatagused, mis lehkavad mitu päeva-nädalat järjest pärast jaanituristide invasiooni, eriti aga vihmasel ajal.
neljapäev, juuni 11, 2009
Sirvisin oma tekstid läbi
ja nägin oma jahmatuseks, et polegi nagu selleid tekste, mida kõlbaks lastele ette lugeda. Siiski mõned leidsin... Aga need kisuvad ka filosoofilisteks tõdemusteks. Kodukootud ja laenatud ming kokku segatud miski... veidrusega.
Märksõnadeks seks, vägivald ja üksindus. Just seesama üksindus, mida ei leevenda ei paarisuhe ega lähedased. Seesama, mis järgib varjuna kõiki inimesi. Eranditult.
Märksõnadeks seks, vägivald ja üksindus. Just seesama üksindus, mida ei leevenda ei paarisuhe ega lähedased. Seesama, mis järgib varjuna kõiki inimesi. Eranditult.
esmaspäev, juuni 08, 2009
Siili matused
Liiga sagedased on need surmad. Loomade surmad... Ja iga kord, kui ma näen maanteel süüdimatult alla aetud looma, tõstan ta teepervele. Alles hiljuti oli see Kiska-näoga kass Viidu teel, kaks päeva tagasi aga seesama siilike, kes tõi naeratuse mu silmi. Sibas teine asjalikult õues edasi-tagasi..
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____
harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit
harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid
harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi
Kaks päeva tagasi aga otsustas ta teed ületada. Miski jõhker kaupmehevaist pani mu esivanemad kunagi siia, kolme tee ristile maja ehitama. Tõsi, siis ei olnud Lümanda selline rallimise koht. Ei sõidetud kummide vilinal läbi aleviku nagu nüüd. Ja siil... ei jõudnud üle laia tee. Leidsin ta alles jahtumata surnukeha, veri polnud hüübinud ega midagi, kuskil nelja ajal öösel. Sel ajal on juba piisavalt valge ja siil ei tule just ootamatult. Ei, ta vudib autojuhi jaoks küllalt aeglaselt, et teda märgata. Ma näen oravaidki vahel teel. Piisavalt väikesed, aga väga väledad.
Põhjus aga, miks ma koeraga kell neli läksin nuuskimisretkele, oli selles, et tavalisel retke ajal kihutasid mööda küla ringi ilmselgelt pidu panevad klutid. Ja ma kartsin oma väikeste loomade pärast. Sest ega ma siis vana koeraga üksi lähe, kaasas on alati ka üks või kaks kassi. Neile lihtsalt meeldivad need väiksed jalutuskäigud... Nii ma ajasin oma väiksed loomad teelt minema... aga siili ma ei saa ju ajada. Ei teadnud ajada.
Matsin ta kirsipuu alla, teiste väikeste loomade seltsi. "Pet samatary". Ja kirjutasin.
____
harva
aga siiski näen kenasid unenägusid
kus kassid ratsutavad siilide
seljas ja naine katsub
mehe
jalge vahel põrisevat tsiklit
harva
aga liigagi ilmsi tõstan teepervele
kasside-siilide veel jahtumata
kehasid ja öösid valvav
telekas
näitab mootorsaega elukaid
harva
sajab vikerkaarevärvilist sooja vihma
nii unes kui ilmsi
reede, juuni 05, 2009
Lümanda noored ja vanad
Sirgeldasin ühe loo lehe tarbeks kohalikust elust ja astusin siis välja, sest söömata söök tuletas end meelde. Kell ka juba nagu noormees või nii.
Valisin peenralt rediseid ning siis astus suure maja uksest välja 4-5ne poisiklutt ja üürgas: "Nooored on hukaas... nooored on hukaas". Mõtlesin, et minugi poolest, aga et noored on nii eneseteadlikud juba väga õrnas eas, on päris märkimisväärne, ja tõmbasin välja ühe eriti isuäratava isendi. Redise mõistagi.
Poe tagaukse juurde oli kogunenud parv igapäevaseid keskealisi elukunstnike, kellest üks, otsekui pitseerides oma kutsumust, lasi lahinal kust otse ukse kõrvale.
Noored on hukas, aga vanad? :D
Valisin peenralt rediseid ning siis astus suure maja uksest välja 4-5ne poisiklutt ja üürgas: "Nooored on hukaas... nooored on hukaas". Mõtlesin, et minugi poolest, aga et noored on nii eneseteadlikud juba väga õrnas eas, on päris märkimisväärne, ja tõmbasin välja ühe eriti isuäratava isendi. Redise mõistagi.
Poe tagaukse juurde oli kogunenud parv igapäevaseid keskealisi elukunstnike, kellest üks, otsekui pitseerides oma kutsumust, lasi lahinal kust otse ukse kõrvale.
Noored on hukas, aga vanad? :D
Tellimine:
Postitused (Atom)