Teadaanne

Kolisin feissi :) On sõbralikum keskkond. Siia tekivad lood, mida miskil põhjusel ple wõrgus, ei enamat ega vähemat.

Hingede suvine allahindlus

Unustasin pildi üles panna. Kuni Mehis avastas selle mu muuseumilugude kataloogist ja käskis Valmarile saata. Nii sattus hingede allahindlus MM lehele varem kui siia. Iroonia on aga selles, et üks mu peamisi "fänne" leidis selle pildi laheda olevat. Huvitav, kas nüüd võtab oma sõnad tagasi, kui saab teada, et hirmus ja tõeliselt nõmeda keelekasutusega Krafinna selle üles pildistas? :D

Minu glamuurne elu

Khmm-khmm /köhatab tähtsalt kurgu puhtaks/

Te ju kindlasti tahate teada, kuidas Krafinna käis Portugali suursaatkonna korraldatud dineel, kuhu oli kutsutud peale tema veel tervelt 3! Kuressaare juhtivat kultuuritegelast pluss linnapea (kelle auks korraldati see pidulik sööming). Muidugi mõista olid seal ka Portugali suursaatkonna tegelased ja muusikud. Aga ei ühtegi ajakirjanikku konkureerivast väljaandest, isegi mitte peatoimetajat ja kohaliku raadio juhti :D. Ma ei saanud aru, miks aga ei olnud seal nii mõndagi teist tegelast (näiteks Melet), aga noh, mine sa võta kinni, mis portugaallased siis mõtlesid.

Aga vat ei räägi :) Peamine on see, et elu ja tervisega kodus tagasi, kuigi degusteerisin 5 erinevat sorti veini, sealhulgas ka rohelist ja käisin fantastilisel fado-kontserdil.

Pärast jalkat võidutulele järele

Kõik oli väga ilus, aga muda ja kivid on ikka pagana libedad... Ja mis neil viga, kel paksude kontsadega kingad olid jalas ja kes igapäev kingadega ringi käivad.
Mina oma ainukeste ja vaid naiskodukaitse tarbeks ostetud ilukingadega olin küll parajalt hädas. Hea, et selili ei lennand.

Foto: Evely Aavik

Lümanda noored ja vanad

Sirgeldasin ühe loo lehe tarbeks kohalikust elust ja astusin siis välja, sest söömata söök tuletas end meelde. Kell ka juba nagu noormees või nii.
Valisin peenralt rediseid ning siis astus suure maja uksest välja 4-5ne poisiklutt ja üürgas: "Nooored on hukaas... nooored on hukaas". Mõtlesin, et minugi poolest, aga et noored on nii eneseteadlikud juba väga õrnas eas, on päris märkimisväärne, ja tõmbasin välja ühe eriti isuäratava isendi. Redise mõistagi.
Poe tagaukse juurde oli kogunenud parv igapäevaseid keskealisi elukunstnike, kellest üks, otsekui pitseerides oma kutsumust, lasi lahinal kust otse ukse kõrvale.

Noored on hukas, aga vanad? :D

Kunagi ei või teada,

millal omandatud teadmistest võib kasu olla. Tõsi küll, enamjaolt kipuvad ununema need, mida igapäiselt ei kasuta. Samas on lootust, et ehk mälu kolikamber viskab aeg-ajalt mõne põnevana tundunud fakti või teadmisekübeme ka aktiivsesse sahtlisse.
Nonii, miks siis sellised mõtted? Nimelt sain kaks päeva järjest targemaks. Erialaselt. Pullerits käis ja rääkis. Aga esialgu ei näe ma kasutamisvõimalusi. Pole võimalik ju, et uudis on kui olemuslugu. Mõnus, ümmargune ja suupärane. Selline, millist mulle endale meeldib tarbida. Maitaha teada, mida kodanik see ja kodanik too arvas, tahan pilte. Elust ja inimestest. Ja kui seal on uudis taga, seda parem.
Muidugi on olemuslooliku uudist raskem kirjutada kui tavalist. Sest tavalise jaoks on vaja klotse: faktid, kommid, taust. Ilus ja kena. Alati ei saa küll kõike kätte, mida tahad, aga siiski on see selline... ehitustöö, kus puudub loomingulisus.
Minu vaatlusandmete järgi on Saare maakonnas vaid ühe käe sõrmedel ja vist 1-2 juurde neid inimesi, kes suudavad uudisele loominguliselt läheneda. Üldse loominguliselt kirjutada. Ja seda on tegelt pagana vähe. Võrreldes sellega, kui palju ajakirjanikke meil on. Ja veel ütlevad vaatlusandmed, et siin on neid rohkem. Vot nii :)

Aga mul on päris oma auto!

Ilus ja punane jeebuloom. Mhmh:)

Kääbiku küsimus

Lugedes hommikul OS-i, tekkis mul tõsine hirm. Et kui Kuressaare linnalehte enam ei ole, mille kallal herr Vinn (allikas: pressiauhindade ajakiri) siis oma hambaid teritab?
(Kui nad parasjagu kääbikuid ei söö, mida nad siis söövad?)

Armasta väikseid loomi...

Tegin eile õhtul aega parajaks (noh, OS venis nagu kapsauss), kui avastasin, et Janne-poolselt aknalaualt uudistavad mind ümmargused nööpsilmad. Hetke vaatasime teineteisele otsa, mina ja hiir, siis jõudsin üllatuda ja läinud ta oligi. Ootasin mõne hetke, süvenesin taas helesinisesse kükloopi, ja loomake oli jälle kohal, nuuskis ettevaatlikult kõrvaklappe. Taaskord tabatuna tegi minekut.

NB! kasse ei tohi külla tuua, tekitavad veel genotsiidi...

Olen sarimõrvar

Vaat sellise tulemuse sain. Kolleegil oli liiga palju aega ja ta saatis miskid imelikud testid laiali.

1. selgus, et olen sarimõrvar
2. geenius
3. tavalise mõtlemisega
4. et suudan koordineeruda (ebatavaline)
5. olen realistlik ja samas loominguline, aktiivne, kuid pole eriti perekondlik. Ei pööra suurt tähelepanu tähtsatele kuupäevadele. Analüütiline, rahulik ja umbusklik ning enesekindel, visa ning usun oma ideaalidesse...

kena keik, aga kes mu külje valmis teeb, sel ajal kui ma geniaalselt tavalisel moel mõrvan mõnda mõttetut... siga??? :((((((
ühesõnaga, hakkan dexteriks, aga täiesti oma koodeksiga. Mis lubab mõttetuid pisiülemusi ja vastikuid valetajaid maha tappa. Ja järjekord on juba täitsa olemas.

Hommik on halvim aastaaeg,

nagu ütles mulle kord tervituseks Valve Heiberg, kui läksin teda maavalitsusse küsitlema varajasel hommikutunnil ehk 09.30. Nii on.
Aga kui pääsed napilt allaajamisest ülesõidurajal (endise kolleegi poolt) ning teed põike, vältimaks kindlaid tegelasi ja põrutad peaaegu otsekohe teistele endistele kolleegidele vastu (kellest ühel on kindlasti pikem kui tavaliselt (ma loen enne tööleminekut lehti))... no see ei saa kuidagi heaga lõppeda.

"Teil on uus koer!"

Nii hüüatas mu ema, kui nägi Lümanda suurt musta vana koera meie aida ees truult istumas.
Tõsi ta on.
Tõsi ajast, mil mulle ja Jürkale jõudis lõplikult kohale selle looma olukord ehk selgrooribid turritavad koera seljast välja nagu saatana selgroog ja kohta tal pole, kus olla. Külajutud räägivad, et koera tegelik peremees on vahetanud tahke leiva lõplikult vedela vastu.. No ei tea. Aga igatahes loom kolis meie aeda elama. Aga kui koer vahetab elukohta.. koer, truu loom... ma ei taha mõelda, mis elu tal oli.
Nüüdsest peale anname koerale süüa ning eile öösel valmistas Jyrka aseme puukuuri. Olgu tal vähemalt talutav pensionipõlv.
Kassid on küll jube armukadedad, aga kui loom ikka su oma silma all sisuliselt näljast kooleb, on ikka hull lugu küll.

13. ja reede

Üle elatud. Mul õnnestus ämbrisse astuda nagu ikka. Kui kuskil on pang laokil, siis sinna ma ka jalgupidi satun, kindel mis kindel.
Esiteks, see reedene loll "nali", mis ausalt öelda on küll toimetuse "väga pläkk", ja mis tundus laupäeva hommikul sellise süütu võllandusega, võib kalliks maksma minna.
Teiseks, täna hommikul avastasin, et nii keel kui korrektuur olid järjekordselt mu reedel kirjutatud lolluse sisse jätnud.

Reede ja kolmteist õigustas seekord oma nime.

Valentinist sõbrani

Ahjaa, nilbu kirjutasin ka. Mis meenutas mulle eelmist sõbrapäeva, kus OSis kirjutasin "ajakirjanik arvab" rubriigis putodest ja keegi kurat ei jaganud välja, misse või kesse on "puto" :D Ja asendati neutraalse sõnaga "kupiido". Mis tegelt on jama, sest ma mõtlen neist pontsakatest tüütutest kunstiajaloo naljakustest ikka kui "putodest", sest seda sõna kasutas mu lugupeetud ja väga tore kunstiõpetaja kolledžis, mis praegu on transformeerunud akadeemiaks.

Hehhe, ühesõnaga, poolikud kunstialased teadmised olid seekord teadmatuse taga ja tänases lehes olen lausa sõbralikkus ise sõbrapäeva suhtes.

Võrdlus siin:

JUHTKIRI - Armastajaist sõpradeni

Autor: MM
Laupäev, 14. veebruar 2009.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Lind ei lenda, buss ei sõida, laps jäi haigeks, mees on pahur, naine tänitab, koondamisteade on tulekul, lörts ei taha tänavatelt kaduda jne jne. Ühesõnaga – parem üldse kõrvad pea alla panna. Või?
Kõige tuntuma "olla või mitte olla" dilemma on kirja pannud Shakespeare. Kummatigi on sama autor samas näidendis Ophelia tegelaskujuga loonud traagilise ja peast segi armastaja võrdkuju – Valentina.
14. veebruar oli pühendatud armastajaile. Tänaseks on kaotsi läinud päeva algne tähendus, räägitakse sõbrapäevast.
Samas just kehvadel aegadel selgub tõde ehk kas sõber on ikka sõber või on tema näole maalitud igikestev klouninaeratus...
14. veebruar 2009

___________________________________

Ajakirjanik arvab: Kupiidodest armastajaini ja plastmass-südameist sõpradeni (2)

Autor: Ene Kallas
Reede, 15. veebruar 2008

Loe kommentaare | Kommenteeri

Neljapäeval oli see päev, mis on oma nime saanud Valentinilt. Aeg on teinud korrektiivid ja algselt armastajatele kuulunud päev on saanud neutraalse tähenduse, mil justkui tuleks oma sõpru meeles pidada. Ainsal päeval aastas.

Küllalt irooniline, aga ainus kuulatav laul, mis mulle meenub seoses 14. veebruariga, on Olav Ehala loodud “Valentinipäev”. Mitte sõnagi sõpradest, mitte ainsat kupiidot, vaid armukire tõttu hulluksminev Ophelia.

Kui sestsamast emotsioonist eemaldada hormonaalsed iseärasused, siis igasuguseid taolisi transporditud päevi ja pühasid võibki julgelt nimetada hulluseks. Tarbimishulluseks. Nüüd juba vähem, aga see ei takista iga endast lugupidavat poodi riputamast eriti nähtavale kohale südamekesi ja roosasid kulinaid, rääkimata pontsakaist kupiidodest.

Armunute päevast on saanud sõbrapäev. Kes on sõber? Kas see, kellele on hea muresid kurta, elu ebaõiglusest jahuda ja filosofeerida elu lillelisuse või imemise teemadel või see, kellega jood koos kohvi või õlut ja arendad smalltalki, või hoopiski see, kellele ütled möödaminnes tere. Mõiste “sõber” on justkui pikaksvenitatud püksikumm, mida kasutatakse praktiliselt igaühe kohta, kellega just kana kitkuda pole. Niisiis, kui me peame sõbrapäeva, kelle päeva me siis tähistame?

Õiglasem oleks see päev ümber nimetada roosapäevaks või kaasinimesepäevaks või taastada päeva algne tähendus. Valik on sinu. Kui aga eesmärk on lihtsalt komme süüa või kellelegi sõbrapäeva sildi all lipitsevaid märkusi teha, aga palun. Kommi süüa võib ka päevatult. Isegi ilma teretuttavast sõbrata.

Ebanaine

Dziis, kolleeg üle laua läks iluprotseduuridele... Ja me oleme enam-vähem sama vanad..
Arumaisaa miks, ta näeb ju krdi hea välja, igatahes parem kui mina ja naisem. Kannab seelikuid ja puha ning pikki küüsi. A ju siis oli tarist.
A nuh, ju ma ple naine, sest ei ainsatki maniküüri, solaariumi, juuksepikendusi jne. Mees maiole väliste tunnuste alusel, järelikult ebanaine.

Disainisaade OP!

Juhtusin eile täitsa kogemata vaatama pärast päevaluuletust (mis polndki kõige halvem ehk täitsa pandav) ja ennäe, üks päris huvitav ja omapärane leid sealt. Nime ei mäleta (ehk täitsa mina), aga hästi vahvad olid klaasist esemed. See tuletas mulle meelde, et klaas on üks väheseid mmm... materjale, mida mulle kaelas ja igal pool mujal, kus võimalik, meeldib kanda ja toas peab olema ka palju klaasi.
Sest klaas on kena asi, püüab valgust ja puha. Kui ma poleks mina ja ei istuks toimetuses, siis eksisteerib täiesti variant, et tekitaksin klaasist enda meelest lahedaid asju. No kui just ei grimeeriks kedagi ;)
Tähendab ju mu päkapikunimi (Kheled) ka klaasi...

Ämblikemets

Sellist pealkirja kandis üks Lõuna-Korea film, millele juhuslikult eile öösel sattusime. žanrimääratluselt õuduk.
Vahest natuke liiga koeralik, et minu õudusmaitse saaks hirmu naha vahele, aga muidu täitsa vaadatav.
Mälestustega mingi sasipundar, kus sekka näitab ringiratast sirbiga tapmise eri versioone. Iga uue vaatamisega mälestus muutub, aga see ei tähenda, et kordki oleks reaalselt toimuv neis "klippides" tabatud... No see viimane kõrvale jätta. Mets kui süüme ja must maja kui lünklik mälu.
Igatahes oli seal väga vahva legend, mille kohaselt inimene, kes sureb konkreetses metsas, elab seal edasi ämblikuna. Tal ei ole mälu, sestap ta ei tea, kes ta varem oli.
Aga kui surnud inimene tuleb kellelegi meelde, siis ta vabaneb ämblikukestast ning ...
vat edasi ei salvestanud ära.
Kas vabaneb üldse elamise painest või siirdub uude ellu? Või jäetigi see lahtiseks. Igatahes kujutelm edasi eksisteerimisest ämblikuna mind kui ämbikevihkajat väga ei häirinudki. Peamiselt sellepärast, et see mõte ise on võluv ja huvitav ning ämblikevõrgust pressitud tabletidki kuidagi muljetavaldavad.

paskvill ja teisi lugusid

Haige olemise üks plusspooli on kindlasti see, et avaneb suurepärane võimalus kehastuda närivate ja urisevate lemmikloomade padjaks. nagu nüüdki. kolmesõrme trükk ja ei ühtegi liigset suurt tähte...
kirjutasin selle nädala käo. tuli paskvill. ise olen peaaegu rahul. ja kui mõelda, et selliseid asju on võrratult lihtsam kribada kui uudiseid või reportaaze elust ajakajalistel teemadel, mis hõlmavad pea kogu mu aja, siis... nojah, pole ma vist suurem asi ajast kirjutaja. õigemini, paskvillid tulevad paremad välja ja nõuavad vähem aega ning muidugi on neid lihtsalt mõnus kribada. kui ajalehel oleks selline püsirubriik nagu paskvill suvalistel teemadel, siis trügiks lausa jõuga neid treima.

Selgusid EKG tulemused

Kõik on enamvähem oki-doki, aga üks veider asi on küll.
Südame negatiivne rotatsioon, tähendagu see mida iganes. Põhimõtteliselt seletab see ära ka mu kõrge vererõhu (vähemalt ma arvan nii) ja ilmselt ka mõned teised asjad. Küll aga on veider, et kui ma üle 10 aasta tagasi olin Kuressaare haiglas uuringutel, ei suvatsetud mulle EKG-d teha... ja muidugi see mäletamisväärne koormustest, mille tulemusel arvati, et ma söön liiga palju (kuigi mul oli üks söögikord päevas) ja teen trenni vähe (siis tegin 5 korda nädalas a 3 tundi jutti), mis näitab seda, et lihtsalt ei viitsita põhjuseid uurida. Ja kui ma nüüd kõrvad pea alla panen, siis laiutavad käsi, et kesse võis seda teada.... Ääh, ühesõnaga.

Teine veider asi juhtus täna öösel. Piinlik, aga tõsi. Ärkasin sellest üles, et jube eba tunne oli taguotsas, ja lidusin kempsu. Aga eba tunne ei läind paremaks, sestap kärutasin Jyrka soovitusel No spa sisse. Pärasooles oli nagu kramp või midagi. Pikali olla ei saanud, sest ükskõik mis asendi valisin, oli kas valus või väga ebameeldiv... Õnneks rohi aitas, ja jube väsimus.
Praegu on natuke hell, a noh... ju läheb üle. Muidu on nii, et kutsun Viljandis jälle kiirabi järele. A seal ple praegu Manti, kes transpordiks tagasi.

Päris lõbus Karaoke gala

Tõsiselt.
Uskumatu, uskumatu, kui tsiteerida.. (nojah, mul on auklik mälu), aga tõsiselt oli vahva. Ühelt poolt tõeliselt head lauljad, siis need vahepealsed, kes enam-vähem laulavad ja siis udupasunad. A päris stiilsed need viimased. Ning kõigil oli lõbus, see on peamine.
Laupäeva öö vastu pühapäeva veetsin toimetuses ja unesegasena ärkasin miski kolina peale poole viie paiku üles... teagi nüüd, kas uskuda toimetuse kummitust või mitte.
Ahjaa, ja Mandi teksti lugesin. Algus on väga hea. Romaan läheb kohe käima ja ägedalt. Ei miskit molutamist. Kui samas tempos edasi läheb, tõuseb ta üheks mu kõige-kõige lemmikumaks eesti autoriks. Ja neid plegi nii palju, vaid paar-kolm...
Ja loodetavasti on mul omme aega Scalzi viimased 10 lehekülge ära toimetada... Kuna kiire läks vahepeal mööda ja Heino Väli trügis jõuliselt vahele, on see venima jäänud. Tõesti mai päd. Aga tekst on jällegi väga hea.