Laupäev, mai 24, 2008

Põhjendused

sul ei ole aega
kuulata raadiot
vaadata telekat

pole aega
vaadata tagumikke
teha lapsi

ei ole aega
lugeda poliitikat
mõista majanduselu

sest
su oma karvakera nurrub lõua all
ja koer teeb parimat jalgademassaazi
õlu on külm ning kuningakroonid virguvad
kask vehib värskete lehtedega akna taga
ja Ben tõmbab Sawyeri naha
üle kõrvade

ütles mu mees
ja läks muru niitma

Reede, mai 16, 2008

Jäine kevadhommik ehk sinna ja tagasi

Reibas telefonihelin äratas mind täna hommikul. Peatoimetaja tundis huvi, et miks ma tööl ei ole. Miks-miks, puhkus on! Selgus siiski, et enam ei ole... ära oli kulunud.

Aga Saksamaa oli nagu ikka. Päike paistis sinitaevas, ööbikud laulsid, autod suristasid mööda tänavaid. Idüll missugune. Rõhutamaks ilusat Vaterlandi, ostsin teutooni ristidega koti ja lipsu. Väga aus kraam.

Seekord eriti plaatidele ei rõhunud, aga Feindflugi dvd tõime ära küll, lisaks Kirlian Camera plaadi ja vist oli veel midagi... Ühesõnaga, ostsime üldiselt seda, mida tahtsime, ja 2 päevaga oli kogu see üüratu raha (minu arusaama järgi ei ole 1000 oiri mitte väike summa) kahanenud suht olematuks. Lisaks muidugi juurde, et seekord tundsin ennast Saksamaal nagu valge inimene.

Berliinis ööbisime lennujaama hotellis, Leipzigis 5 tärni hotellis..., kohale sõitsime esimeses klassis ICEga. Ainuke "möödalask" oli EasyJet. Seda ei saa kuidagi valgete inimeste lennukiks nimetada. Võiks võrrelda McDonalsiga oma kategoorias.

Väga valgeks saime aga niiviisi, et meie gruppenführer ehk Krista (paremal) oli pannud juba suvel hotelli toad kinni ja lennujaama oma osutus lihtsalt kõige mõistlikumaks, sest saabusime hilisel õhtutunnil, mil ronge väga ei sõida. Ja ICEga oli just esimesse klassi soodukas, niiet miks mitte. Elagu valge rass :)






Juba Westini sisenedes tundsin end koju saabununa, sest avaras ja klaverimuusikat täis hotellifuajees kõõlus oma kümmekond musta rõivastunud inimest. Lõpuks ometi. Leipzig ja WGT. Koos sellega muidugi ka antifa ja märulipolitsei. Õnneks me ise väga kokku ei puutunud nendega, sest juba esimesel ööl õnnestus ühel antifalasel trammi kivi visata ning kinni nabitud saada. Eelmise aasta valguses, mil üks vanaproua just seepärast, et keegi ahv viskas kivi goote täis trammi, haiglas suri, oli see enam kui arusaadav, miks politsei oli valvel. Ja juhtus see just Connewitzi ristil, kus ka eelmisel aastal oli mitu ebameeldivat instidenti.



Seekordne kava meil nii tihe polnd, kui eelmine aasta, aga samas, eelmisel aastal keskendusime kohtadele, kus olla, sel aastal käisime ühest teise, mis kõik võtab oma aja. Ja nagu ka eelmine aasta, lõpetasime selle treffeni tsirkuses, mis muuseas on mu meelest üks kõige mõnusamaid kontserdipaiku Leipzigis üldse.


Elamused? Jah, olemas. Ei õnnestunud näha midagi totaalselt lollakat peale ühe erandi. Hoidke eemale: Miss Construction. Üldiselt on väga vilets mälu nimede peale (milleks Jyrka olemas on?), aga see jäi just seepärast meelde. Igav, mõttetult röökiv ja neljatähelistele sõnadele ülesehitatud värk. Teine, aga mitte nii kurnav elamus oli London After Midnight. Üldiselt ju korralik eksole. Aga tüübi maneerid sarnanesid rockstaarile ning video tagaseinas ei andnud midagi juurde, pigem tekitas tahtmise ära kõndida.

Kõik muu alates Das Ichist ja lõpetades Nachtmahriga (bändi piigad ülal vasakul) oli mõnus. Et jah, sel aastal õnnestus pea ainult häid ja väga häid asju näha. Samas jäid oma lolluse pärast nägemata Hocico suurepärane šõu ja Frank the Baptisti unpluggedi variant. Fields of Nephilimi vastu pole mul midagi ning Spetsnaz (vasakul) oli taaskord vägagi nauditav.


Teisipäev, mai 06, 2008

Kuidas Margus alias Leku arsti juures käis

Tõestisündinud lugu. Kuuldud ihusõiduõpetaja käest.

Igal sõiduõpetajal on vaja edasise töö jätkamiseks teatud aja pärast ennast uuesti arstlikult kontrollida, et siis akrediteerimisele punkt panna. Helistas Margus-poiss korralikult arstile. Helistas korra, helistas kaks. Võibolla korda kümnendat, aga kindel on see, et sai arsti kätte alles pärast päevade viisi helistamist. Vastu võttis nii viiekümnene reibas hääl.

Mis vaja on?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Ahah? Mis teil vaja on?
(natuke valjemini) Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas te saaksite palun selgemini öelda, mis teil vaja on?
(selgemini ja valjemini) Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas teil prillid on?
Ei, ei ole.
Olete meremees?
Ei, ma olen sõiduõpetaja.
Aga mida teil õieti siit vaja on?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.

(hääl kõrvale: siin on üks meremees ja ma ei saa aru, mis ta tahab)
Toru antakse teisele inimesele, hääle järgi muldvanale eidekesele.
Mis asjus te helistate?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Kas teil prillid on?
Ei, ei ole.
Kaua te merel olete olnud?
Ma ei ole meremees.
Aga mis te siis tahate?
Olen sõiduõpetaja ja ma pean läbima arstiliku kontrolli, et edasi oma tööd jätkata.
Ahah, kas teil prillid on?
Ei, endiselt ei ole.

jne jne umbes 10 minutit. Lõpuks õnnestus Margusel siiski selgeks teha, et ta peab arsti juurde saama, sest arstitõendi üleandmise aeg hakkas kukkuma.

Ja vestluse lõpetuseks pani arst Margusele südamele, et too kindlasti prillid kaasa võtaks.

Koidab kaunis päev, mil Margus arsti ukse taha ennast sätib. Tõstab aegu ümber, kombineerib, kavandab, ja seal ta siis ongi. Päikeseprillidega. Uks paistab aga olevat lukus mis lukus. Margus kondab ukse taga natuke ringi ja mõne aja pärast vaatab üks mutike välja. Selline valges kitlis ja tunneb huvi, et miks noormees siin on. Noormees seletama, et teda kutsuti siia sel päeval ja selleks kellaajaks. Mutike teeb imestunud näo ja ütleb, et teate noormees, täna ei ole ju vastuvõttu, kuidas te saite endale tänaseks aja kinni panna? Kas te olete meremees?

Asi lõppes sellega, et lepiti kokku uus aeg ning järgmine kord näkkas. Oli vastuvõtt ja olid protseduurid. Lõpp hea, kõik hea. Lusti jagus kõigile Marguse õpilastele ning ka kolleegidele, rääkimata väärtuslikest paberitest.

Laupäev, mai 03, 2008

Erand, mis kinnitab reegleid

Autoõpetajad on tõprad. Seda teavad kõik, kel praegu load taskus. Siiski
õnnestus mul Saaremaal leida õpetaja, kes põdes küll tavalist sõiduõpetajatele omast lobapidamatust, aga on hämmastavalt hea ja tore inimene lisaks sellele, et suutis mind enam-vähem sõitma panna. Perfektsusest on asi muidugi kaugel.
Tänane ennast läbi eksami libistamine kinnitas mu tähelepanekut. Sest me tegime just seal parkimisi, kus olin harjutanud, sõitsime küll napakaid kohti läbi, aga neid kõiki ma teadsin. Lisaks kõigele tegin ma oma nn harjutamisautoga eksamit. Mul jääb üle vaid oletada, et Margus, hää inimene, pani kogu oma sarmi ja intelligentsi mängu, et mind eksamineeriv tegelane sõidaks just neid radu läbi ja laseks mul parkida täpselt seal, kus olin harjunud.
Muidugi on võimalus, et see nii ei ole. Et tõesti eksamineerija vedas mind tavalisel trajektooril ringi. Aga ma ei usu juhustesse. See oli liiga hea, et olla tõsi. Samuti see, et tegin üle lollaka vea, sest ma lihtsalt ei näe üle aia. No ei näe ja kõik. Ja ei suutnud autot tagasi viia oma sõidurajale, sest tüübid oli parkinud napakasse kohta. Aga läbi libisesin...
Nüüd veel riiklikud eksamid ja mind võib arvata kõrgenenud protsendiga riskigruppi.

Muuseas koperdasin just seal, mis on mu jaoks algusest peale olnud kõige lihtsam manööver. Mis saab olla kergemalt mõistetavam kui külgbox. Ja seda ma tegin 2 korda järjest. Ja siis ka nikerdasin auto paika eksamil. Kui raske see saab olla. Ühe joonega tavaliselt tehtav manööver ja raske... Kõik muud manöövrid läksid esimese korraga paika, mis on ime, arvestades sellega, et jalg tudises siduri peal nagu tallesaba...