Lugu maiast toimetusehiirest

NB! tegu on väljaprakeeritud tekstiga:

Pea kuu aega tagasi sain tuttavaks tegelasega, keda kirjeldatakse tavaliselt niimoodi: "Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed."
Pühapäeva õhtu ja vaikne arvuti surin. Suures vanas majas ei ole kedagi peale minu. Õhtune väsimus kraapis ärritavalt silmades ning kell tiksus halastamatult kvaliteetaega tööajast maha. Ja mina.. ma kammisin tuimalt uudisteportaale läbi ning äkilise mõtte ajel rebisin pilgu helendavast kükloobist. Mind uurisid vähem kui poole meetri kauguselt ümmargused uudishimulikud nööpsilmad. Paar hetke tunnistasime hämmeldunult teineteist ning siis tegi loomake minekut. Ootasin kannatlikult mõne minuti. Tagasi ta ei tulnud ning bns-is kirjutati midagi kütusehindade langusest ja....hiir oli tagasi. Lähemal kui varem, uurides asjatundlikult kõrvaklappe. Märgates mu pilku, lõi silmad valehäbis maha ning vudis oma teed. Sel õhtul ei mänginud me enam rebast ja väikest printsi.
Ülejärgmisel hommikul tööle tulles näitas kolleeg mulle võidukalt hiirenäritud kommi. Lahked töökaaslased oli jätnud mulle eelmiseö õhtul lauale natuke magusat. Hõbepaberis kompvek oli veetud telefoni ääre alla ning kommis haigutas ümmargune sakiliste servadega auk. Ka laua kollegi laual oli samasugune maius, see oli aga jäetud puutumata. Kummatigi leidus tema arvutiklaverisahtlis hulk väikesi pabulaid...
Jätsin oma kommi väiksele maiasmokast külalisele. Ta ei petnud mu ootusi, sest järgmisel päeval tööle saabudes leidsin laualt vaid hõbepaberipuru.
Möödus paar nädalat ning siis tuli taas. Mu laua peal on tavaliselt igasugust kraami, mida võib nimetada mitte niivõrd töö- kuivõrd õndsusasjadeks, näiteks pealuukujuline pliiatsiteritaja, mõned arvustamistootavad raamatud, väike märkmik ja ka väike pusle. Selline hülgepildiga. Väike ja kerge asi, mida on lihtne laua pealt maha nügida ehk sain tervisi väikselt nööpsilmselt olevuselt.
Ja mõnikord õhtuti, kui tuleb jääda kauemaks oma laua taha, vaatan ma sinna, poole meetri kaugusele, et võibolla tuleb ta taas. Ja võib-olla uudistame teineteist natuke kauem kui paar hetke...

Loomahoolik

Avastasin enda jaoks kiisu.ee ja kutsu.ee ehk loomareiti.
Ja nüüd ei teegi midagi muud, kui imetlen kasse ja koeri. Ja paitan. Ohjeldamatult, sest loomad on paid väärt, kõik loomad, suured ja väiksed. Ja näiteks poogeni esiposeerimised ple pooltki nii uvitavad, kuipalju paisid mu oma loomaksed saavad. Kaunid nagu nad kõik on.

Peaks ennast kirurgiliselt loomareitist eemaldama. Mhmh, sest modellid on õues. Ja kassikast tuleb välja viia.

Hämmastavalt tihe suvi

Nii tihedalt vihma, külasid, tööd ja kasse täis, et ujuma pole jõudnudki. Ma küll lubasin, et Molli kõrvalt ei kriba ainsatki teksti, a tutkit. Loomulikult kribasin ... Kui selgus, et Jyrka erinevatel põhjustel seda ei teinud ... Lisaks kõigele selgus, et Moll on juba raamatulettidel, teine kirjastus ja puha välja andnud. Ja nüüd selgus, et Eva ja co on juba täna õhtul saarel ... Hmm, ja lisaks sellele veel kuu arvustaja valimine ja Sassile mängutekst ... Tihe-tihe, lausa lõika noaga aega.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
Hoopis sellest, et teate kui hea on ärgata niimoodi: pehme väike hele loomake vaatab suurte marakratisilmadega otsa ja sirutab värsked käpakesed su näo ligi ja patsutab õrnalt ...
Ńii vähe on vaja õnnelikuks hommikuks.

Tiit Tarlap ja Lõvi

Lõvi on leidnud endale magamispaiga, sellise.. mitte väga aromaatse, kuid tugeva lõhnaga eesti ulmekirjaniku käsikirja "Meie, kromanjoonlased". See vedeleb nurgas sellest ajast saati, mil Kivisildniku naine viskas teose toast välja ja Sven sokutas käsikirja meie elamisse. Väga üllastel eesmärkidel. Muidugi.
Nüüd siis leidis käsikiri oma professiooni selle musta katuse all – Lõvikutsu asemena. :)

Lõvist, Marilynist ja väsimusest

Lõvi kosub (ptüi-ptüi-ptüi), Põnn on rahulolev, aga siiski teeb igaseid trikka. Näiteks veab keset ööd Lõvi kapi taha tolmu sisse ja kuriseb seal rahulolevalt ja valjult. Sest tal oli vaja ju ometi Lõvi tuua samasse tuppa, kus magan ajutiselt mina. Et siis ühekorraga mu kaisus olla ja Lõvil silma peal hoida.. asi siis päädis sellega, et tõin Lõvi enda juurde ja Põnn tuli inspekteerima. Oli seda (rasvast) rahulolu :), kui sai olla ühekorraga nii kaisus kui Lõvit kanseldada.

See nädalavahe möödus toimetuse rahvaga peamiselt Viljandisse ja tagasi sõites. Viljandisse siis sihtotstarbeliselt "Marilyni" vaatama. Vaatasin ühtlasi ka Kristy ja ta kaks põnni üle :) Ridaelamust ja meheraasust rääkimata. Marilynist kribasin ühe lühikse jubina, kes tahab, see leiab selle in spe OS-i uue telekava vahelt (reedeti ilmub).

Tänane päev oli sombipäev. Pea käis kõik aeg ringi ja tagatipuks tundus, et hakkab valutama. Pean õppima ka selles olukorras hästi ja efektiivselt töötama, ei saa ju kõik aeg alaväärsuskompleksis elada, eksole...

---

Kui räägitakse millestki midagi, kas siis halba või head, äratab see uudishimu. Kui aga räägitakse palju ja enamasti ülistavalt, tekitab see soovi minna ja vaadata asi üle. So very human, kas pole? Et kas on ikka nii hea kui kuulukse. Nii juhtus ka Oma Saare toimeka toimetusega, kes korjas end ühel ilusal maikuu keskpäeval Viljandi poole veerevasse bussi. Millegipärast kipub paberile Puškini muinaslugusid lõpetav pidude ja kõhu tühjuse kohta käiv fraas, aga milleks. Parem kõnelen maailma kuulsaimaks blondiiniks tituleeritud Norma Jean Mortenseni, hilisema Marilyn Monroe elukäiku kajastava lavastuse 18. mai etendusest.

Jälle

seisab ta minu ja elu vahel. Siledate silmadega, igavesti räbalates väike poiss. Tegelikult.. seisab ta iga elusolendi varjus, aga ma ei näe teda alati, õnneks. Aga nüüd näen ta piirjooni kõikjal.
Ma ei ole nii tugev, et näha teda kogu aeg. Ma ei taha taga kätelda. Või ei. Ma ei taha, et ta kätleb neid elusolendeid, kellega ma olen seotud. Kui isekas eksole.

Ja kui nüüd arvata, et olen hullumaja kandidaat, siis jah, teil on õigus. Aga võibolla seal ei näe ma teda enam või lepin temaga ära. Äraleppimine aga on allaandmine..

Aiapidu vs põnnid kodus

ja kumb jääb võitjaks?

Ikka põnnid...

Suur Põnn ajab mind mõnikord öösiti üles, et tal on vaja kõndima minna. Põnnid sõnakuulelikult ronivadki mu külje alla ja tukuvad seal täiesti rahulikult kuni ema naasmiseni.

Seda enam, et Jyrka on sunnitud treffeni vahele vist jätma, kuigi kõik piletid ja asjad on olemas. Põnnil endal pole piima.. ja kedagi võõrast tema juurde.. ei tea, kas ta üldse usaldab.

Keiser ja 4 elusat poega

oli meite Põnni tänane saavutus. :)
Mängime kambakesi ämmaemandaid, hõõrusime poegi elusaks ja kuivaks, arst õmbles samal ajal Põnni kinni. Muidugist ei saanud ta hakkama, 2 heledat suurt poega, 2 väikest ilusa halli mustriga - emasse. Saime ikka elusalt kätte, nii vähe on õnneks vaja :)
Aga Põnn esialgu ei ole eriti emaametiks suuteline, tuigub ringi. Ime ka...

Aktiivne ja sülekeskne sündimine

on vist mu väikestele loomadele omane.
Lill tõi esimesed pojad mulle voodi, Põnnil tulid veed mu süles nurrudes. Väga aktiivne sünnitaja on, sibeleb ringi.. ma ei imesta, kui esimene poeg tuleb nii, et tüüp seab ennast sülle nurruma ... või poolel hüppeteel.
Hmm. loodetavasti ikka tulevad täna.. kui ei, siis on jama.

Ettepanek põhiseaduse muutmiseks

ehk
viivitamatult sisse viia kasside/koerte/üldse loomade piinamist nautivatele inimeste kohtlemiseks:

MAHALASKMISELE!
ilma kohtuta.

Rahvast niigi palju, las sureb.. :) Teised saavad rohkem ninaesist.

Vot siuke

on meie põnn
kui otsustab inspekteerida ekraani peal liikuvat hiirt. Hmm, kohvist hiirt.

/tänud stule:)/

Koeraelu

Koeraelu

Ka siia tee peale on toodud loomi.. surema. Visatakse autost välja, loom ootab ja ootab ja ootab teeääres, lootusrikkalt igale uuele autole vastu joostes, muutub iga korraga kärsitumaks ja hooletumaks, kuni keegi hajameelne lihtsalt ta alla ajab. Mis seal loomast rääkida, inimesigi on siin alla aetud niimoodi. Küll selle vahega, et tee äärde lohistatud.. 30 kraadises külmas, kõrvalisel teel. Loomast lihtsalt sõidetakse kordi ja kordi üle.. kui esimene ülesõitja oli lisaks hajameelele ka tõprameelne.


Oma väikse Lille saimegi nii, et teine alternatiiv oleks tal olnud kuskile suurte loomade keskele tallu elama minna, kus juba ees oli oma kümmekond Lillest ilmselgelt võimukamat ja muidu isasemat koera, sest eelmine omanik võttis ta niiviisi, et ignoneeris oma tollase naise astmaatilisi kaldeid, ja lapsukesed piinasid teda. Tuli meile sellise ärahirmutatud suurte kurbade silmadega, sest enne seda oli teda hoitud kuskil vanamammide juures, voodi all, kord päevas pissile või umbes nii.. Ja meile tulles oli loomake tiine, peremees muidugi ei teadnud.
Peamiselt Lille eelmise elu pärast ma seda meest ei salligi, missiis, et ülikooli parima sõbra praegune kaasa. Võtke heaks või pange pahaks... Teist nii head looma, kui meie väike Lill, ma ei olegi kohanud..


Mahalaskmisele sellised jätised!
Vastikud karjeristid, lojused, raisad, inimsoo häbiplekid.

Tegelikult ma nii ei mõtle.
Mõtlen nii: olgu nende elu pikk ja elagu nad huvitaval ajal.

Fantoomkass

Enne kui torm elektri minema viib..
ja enne kui meelest läheb lendu.

Naasedes igaöiselt retkelt koeraga, hüüdsin moepärast kassi, nii paar korda. Veendunud, et ju magab aidas õiglast und, panin ukse kinni, söötsin koera ja kõik need igaöised tegevused. Siis tundus, et keegi kollab esikus või akna taga, tegin ukse lahti ja seal ta siis oli, mu väike oma fantoom.. kes oli jälle kord osanud nähtamatult imbuda esikusse.

Aastavahetuse suurpuhastust

alustas Põnn eile õhtu.

Esimene hiir toodi voodi.
Teine viidi voodi alla.
Pärast kolmandat tuldi ja pandi pea rinnale.
Ja mitte midagi ei pane mind uskuma
et lapsed on armsamad
kui Põnn.

Ja niisuurt lobamokka kui Põnn
pika kassidega suhtlemise karjääri jooksul
- oma 20 aastat tuleb ära -
ei ole mina kohanud.
Alati vastab
kui pöörduda tema poole.

Kontrast stoilise Kiskaga
on vägev.
Ühesõnaga
hiad aastalõppu ja teistki.

-----------

kriipi(v) armastus
hammustab lööb käpaga
pastelne ta nurr

Inglitest (ja muu teadvuse vool)

Vaatan oma väikest koera,
mõtlen inglist.
Vaatan oma väikest kassi
mõtlen haldjast.
Vaatan oma suurt meest
mõtlen kuningast.

Sellest ütlen
väike pere
kirju (inim)loomaaed

Gott sei dank, Lill on täiesti toibunud nädal tagasi tehtud opist. Nii kenasti taastunud, et vedas mind retkele kivikalmete juurde. Ei mäletagi, millal viimati nii kaugele temaga jõudsime. Tegelikult, mäletan küll. Aga ma ei taha seda teada.
Kindlasti on Lilli meie majas kõige parem ja lahkem inimene. Teine-kolmas-neljas koht lähevad jagamisele. Kõige ilusam ja osavam on Liska, Lill tihedalt kannul. Ükski inimene ei saa kunagi olla nii kaunis ja kärme kui meie kiskjapõnn ja nii ilusate sametiste kõrvadega, kui Lilleneiu. :) Ja kõige targem muidugi Jyrka.
Ühel ilusal õhtu, kui kass jooksis amokki, milles iseenesest midagi ebatavalist ei ole, lõi ta kõik oma 20 küünt ja suutäie teravaid nuge- mida nimetatakse vahel ka hammasteks, mulle kätte, kargas Lill püsti ja lõrises hoiatavalt. Sellest kiskja ei heitunud. Küll aga korralikust nina ees lõugade laksutamisest. Õhtu otsa hoidis distantsi koerast :)

Massimõrvar

«See ei ole kass, see on massimõrvar!»

järjekordne karvane pisike olevus ukerdab märjas rohus. Kass patsutab olevust ja iga käpalöögi järel kostab ahastav piiks. Tuletab meelde meelde neid mänguasju, mida lapsukesed taovad. Noh, mänguasi ta ju on, kassi mänguasi. Kiidan kassi, ei tea mitmendat korda päevas, ja Põnn lööb rahulolevalt nurru ning tõmbab saba küsimärgina selja kohale looka . Aga kaua vaadata Põnni vägitegusid ei kannata, hale hakkab. Ainult aja küsimus, mil pisike ehmunud ja ilmselgelt surmasuus olevus tormab mu laiade püksisäärte varju..

Nüüd magab sõnnikuhaisune murdjapõnn õndsat und. Emps laotas täna sitta ja põnn muidugi käis uudistamas. Oleks ma samuti sitaga tegelenud, siis ei oleks hais ainus, mida välja kannatada.. Hoopis kraani all rabelev nördinud põnn ja pikad verised kriimud kätel ja mujalgi. Õnneks ema ei ole talle nii suur magnet. Selle eest tänagem :)

Deekin ja Liska- lemmikloomad mõlemad

Boss?
Jah, Deekin.
Kas boss luges Deekini raamatut: Hordes of Untertide? Deekin kirjutas pika eepilise loo bossist ja tema ustavast kooboldist kaaslasest, kes aina jooksis ja jooksis ja jooksis. Kunagi ei ratsutanud. Võib-olla järgmine kord? Boss?
__

Armas-armas-armas kooboldist vapper bard. Peaaegu sama armas kui Liska, kes püüdis 30. sept oma esimese hiire. Aplaus ja kiidunäu.

Jälle see põnn

Peaks plogi nimetama ümber «Põnni uskumatutest seiklusteks Asuja talus».
Põnn sai nüüd peale lendkassi tiitli austava nimetuse: ravikass.

Kõri teeb juba paar päeva põrguvalu. Eile öösel ronis põnn kurgu alla ja keeras ennast soolikana kõri peale. Mõnus oli küll. Kui arvata mõningane lämbumistunne välja. Ja paar päeva varem, kui selg oli millegipärast jube valus(ei tea jah, kesse käsib päevad otsa arvuti taga passida ja newerwinteri maailmas tatsata), tuli ta mulle selja peale magama. No aga terve see öö aeles ta mööda mind ringi magada, niiet ma ei pand seda väga imeks ja raviks. Aga kõri peale heitmine oli küll ravi kasside moodi.

Tuletab meelde, kuidas Kiska ravis. Tema lasi käiku kihvad. Et mis seal ikka, pureme valutava koha välja, siis saab valust lahti. :D A Kiska oli üldse palju radikaalsem. Nii mõneski teises mõttes.

__

Kuna eile oli töötegemine mõnevõrra pärsitud, jajaa ma hakkasin (jälle!) korralikuks tööinimeseks, siis lugesin Harglat edasi. Täpsemalt dom Ramoni. Oli oi kui tüütu. Lõpuks lasin diagonaalis üle, sest noh, tahtsin teada, kas jutu arenedes läheb ikka põnevaks. Ei läinud. Küll aga leidsin ohtralt toimetamise vigu. Rämedaid. Kesse eitoimetas?
Ja järgmine jutt on pan grpowski, mis teatavasti on must variant. Millegipärast sattus see raamatusse, mitte puhas. Huvitav, kui räme see veel on? Aga jutt ise tõotab olla parem kui lõputu intriigide alt. ajalugu. Miskit pole teha, ei istu mulle see seljatagune susserdamine. Ei ajaloos ega muidu...

Lendkass

Pisike tirts ronis õhtul, just äsja, valge kassiröövli eest kase otsa. Kask ulatub kaugelt üle maja katuse ja kiisu jõudis kuskil 6 meetri peale. Selgituseks: kask on vana ja suur, alles 6 meetri peal hargneb kaheks. Ja harude vahel istuski õnnetu näoga meie pisike loomake. Avastasin ta alles pärast õue mitmekordset läbikammimist, kui kuulsin ahastavat piuksumist kuskilt kõrgelt.

Kutsusin ta alla. Sõnakuulelikult hakkas tulema, pisiksed küüned ei jõudnud kinni hoida ja nii ta vihises läbi õhu maa poole. Pärast ehmatust lasi ligi ja nii ma ta süles tuppa tõingi. Ehmunud ja veidi uimase lendkassi...

Ja millegipärast olen suht kindel, et 2 kuu pärast hüppab seesama lendkass ise 6 meetri pealt alla. On selline tulesäde :) ja suht kartmatu.