Mis elu see niisugune on?

Õlut ei saa, varbad külmuvad, pilte ei näe. Vibu ei saa lasta, sest kõik see aeg tilgub. Hiina keel ei tule meelde, dämn. Ben hanyu cidiani ka pole.
Tuleks olla kohutavalt agar, aga ei suuda.

Ügoo löögu oma kirikukellasid ise. Igatahes see raamat on küll viimane ses nimekirjas. Kaua võib, raiskasin mingi 2 nädalat tulututele jõllitamisseanssidele. Goethe on palju lõbusam. Mis tekitas mõtte, et peaks kunagi hankima originaalkeelse Faustuse..

Ja vahepeal tuli mulle meelde, et ungaris resideeriv tuttav tembeldas mind ullkristlaseks. Tuleks saata talle fraasi väljamõtleja definitsioon ullkristlusest. Ja anabaptitsot pole kunagi peale kauge lapsepõlve harrastanud, ja siis ka poolsunniviisiliselt. Ei kannata ma tilkuvaid ninasid ja haledat kisa. Nii kui hakkasin kaela kandma, põgenesin. Nüüdseks ei mäleta enam teed tagasi. Kas peakski. Pigem sarnaneb maailmapilt üha enam agnostikule. Mis kah ei ole just see õige silt, aga kui nad juba sildistavad, kleepigu siis natukenegi vastavam asi otsaette, kui see just olema peab.
Õumaigaad a proporti.

Räbalad

Jõuad koju: külm, kütad õhtul, kütad järgmine päev, ikka külm.


Lauri Lukas reedest:
Eelmine reede...
...nii rõõmsaks ei osutunudki, kui plaanitud. Või vähemalt algus. Osutus, et kõrts "Texas" on vahepeal otsustanud pankrotti minna ja uksed sulgeda. Vähemalt sellele viitav silt "Reserveeritud" oli uksel, aga seest ei paistnud ühtegi valgusekiirt ega kostnud inimeste hääli.Kuid ulmehuvilised on küllalt nutikad ja varem või hiljem olid kõik leidnud tee "Texasest" mitte väga kaugel asuvasse kõrtsi "Svejki juures". Kaugematest külalistest peaks ära mainima Ene ja Jüri Kallast ning Kristjan Ruumetit. Arutati, nagu ikka, mitmesuguseid asju. Indrek Hargla müügipakkumine tuli ka jutuks. Asja paremaks illustreerimiseks näidati sama raamatut ka potensiaalsetele huvilistele, kuid minu mäletamist mööda ostuks ei läinud.Asja kurb külg on see, et tuleb hakata jälle uut kohta otsima. Pilk hoitakse muidugi ka veel "Texase" peal, kuid minu meelest on seal lootust vähe. Igal juhul, asjaga tegeletakse.

Sputnikuelamus on siin:
http://ulmeguru.blogspot.com/2005/11/sputnikupettumus.html

Rollijate hullumaja pildid ilmselt kunagi.
Peamine on see, et ebameeldivalt purjus kakerdajaid polnud, olid leebelt purjus kakerdajad.
Rõõm oli tuttavatega meeldida, ja ülejäänutega polnud eriti asja peale elementaarse suhtluse. Mis muidugi polnud eesmärk omaette, a noh, ma kord olen juba selline nohik.
Järgmine päev olin kerest kange, ilmselt siis Rammsteini järgi kargamise ja põrandal magamise koosmõju.
Pühapäeva ommik algas uvitavalt, nimelt lükkas keegi /ilmselt sentius/ mulle varbad näkku ja ma ärkasin lõplikult üles ja läksin kisa peale alla. Üheks kisajaks oli Jyrka, kes pajatas väsimatult Sära kaenlaaluste raseerimise juttu. Poleks see kõik umbes 10 korda kuuldud, siis ehk isegi pakkunuks huvi.
Õlut seekord ei vedanud, vaid konjakit pläskus. Vahepeal lülitusin üle veinile ja veele. Ja kokkuvõttes oli see hää, sest ommikul polnud alkaseltserit vajagi. Ilmselgelt normaalse olemine ja see tähendab, et jätkan õllevaba praktikat suurematel üritustel.

Söötmine oli tõeline üllatus. Avalikel suurematel üritustel polegi saanud nii maitsvalt toidetud. Suur tähh Liilatüdrukule:)

Üldiselt täidsa kohe oli ja teinekordki:)

Oleks küll veel paar tähelepanekut, aga kuna need on ilmselt nii hullumeelsed kui solvavad , siis igaks juhuks ei üles märgi .

____

Nüüd on olemas x-filed'e 1. hooaeg ja olen selle üle rõõmus nagu kevadine peata jänku. Ning oma kõrvarõngad suutsin ma jälle Sassi-Madise juurde jätta. Ilmselt nad lihtsalt kleepuvad sinna kuskile.

Vesi sees, torm väljas

Jah, silmad said näha, ja käed katsuda, et meil on vesi majas. Uraa.
Kui ma olin ära katsunud, ehk siis vee eelnenud puudumise tõttu uniku räpaseid nõusid ära pesnud, kobisin poognasse. Seal toimib praegu kogu aeg midagi. Ümberkorraldused jne. Seekord jäin ma oma avalehte jõllitma: sa oled priviligeeritud kasutaja. Mitte möhhigi ei saand aru. Siis lappasin info ette, ja seal see oligi. Adminn. Ja vaatasin foorumiosa läbi. Hääd inimesed leidsid, et mu kraaksumisest võiks kasu lõigata:)

Väljas tormab, üsna tõsiselt. Inimesed, evakueerige planeedilt Eesti!

Uhkuse asi

Meil on vana maja. Ja sama vana ahi. Ilus teine. Esinduslik ja puha. Kuid ajab ukse vahelt suitsu sisse. Mõnikord natuke, mõnikord natuke rohkem. Plaanisin isegi osta savisegu, ja praod kinni mätsida. Kuid siis vaatasin, et probleem on milleski muus. Kornstnapühkija kah kinnitas, et pigem on asi selles, et ahju on liiga palju sodi kogunenud sajandiga. Sellele aga lihtsalt niisama ligi ei saa, tuleb augud teha.
Eile sain korraliku vingumürgituse. Süda paha, vesi sirises silmist, meeletut valu ei maksa mainidagi, lõi palaviku üles. Andsin Jyrkale selle tegelase numbri, et las mehed omavahel arutavad. Mis mina jagan pottsepandusest. Noh, igatahes tuli kornstnapühkija täna kohale poole üheteistkümne paiku ja lahkus viiest. Tegi neli auku ahju, ammutas viis pangetäit prahti sealt. Ja kui see neetud asi peaks veel suitsu sisse ajama, siis kolin minema. Seniks, kuni saab uue ahju. Ei kannata sellist värki enam välja...

Noh, mis puutub sellesse, et pidin nagu tööd ka tegema, siis .. piinlik vaikus. Ja sellesse, et torumees pidi tulema... See aga tähendab, et vett ei ole ei õues ega toas. Elu on vabsee lill, raisk...
____

Testisin vibu, et kui kaugele ta siis ka kannatab noolt visata. Vastutuult ja peaaegu täies vinnas.. 100 meetrit. Ohhoo, ühesõnaga.
Ja larpile küll ei saa seda lasta, ta algne kiirus on ikka päris korralik. Tapan mõne soomustamata piiksu veel ära..

Luulud

Kehast kehasse klammerduv ihade jada
Silmis kesköine lubadus
Pärastlõunasel ajal
Võta mind kohe
Aplalt ja isuga
Hävib aeg-ruum sirgjoonte kiuste
Reeglid ei kehti ja teised ei loe.

Kas ema siis sulle ei öelnudki:
Ära mängi elusa tulega...
____

Kildudest kodu

Varvaste vahel on saar
Väike tukslev ja soe
Kildudest seatud saab päike
Suur tugev ja hell
Kuid tuuled tallavad sõrmi
Ei lasegi tunda
Et varvaste vahel on saar
Ning valgus sillerdab tuhandel häälel
Et killud on maa meri ja rand
Ta tuultele valla
Kuid siiski kellegi kodu
Väike tukslev ja soe

Novembrikuuloss ja kuidas tuli pimedus Tartusse

Algas see kõik sellest, et lasin Oopil end ära moosida. Et vaja ikka Laitse lossi minna. No kui vaja, siis vaja. Läksin.
Kõigepealt tilkuvasse Tallinna, kus pidin peaaegu püstijalu magama jääma. Sealt korjas Kaan meid Oopi ja Oliveriga autosse ning otse loomulikult jõudsime me lossi enne kui saabus org.komitee.
Loss iseenesest oli väike ja armas, libainglastest rääkimata. Poogna kokkutulek sisaldas tõepoolest mitut eri üritust. Aga sellest võite lugeda Oopi meidintsaina referaadist;) Isiklik mulje: jooke väga ei antud, hoidsid raiped kokku. Ettenägelikult varustasin end pläskutäie metaxaga ning jõin oopi rummi otsa. Lisaks oli väga palju laulmist, mis võttis esialgu ebalema. Pole nagu kasvatuslikke mänge väga armastanud kunagi. Isegi mitte tiskosid. Kuid neid jagus. Selle asemel valisin Oopi sigari ja tõmbasin ennast korraks vist pilve. Äbelikult läksin välja seda lahustama. Tundub, et õnnestus:) Vähemalt ei ole kuulda, et väga suuri lollakusi ajasin suust kõrva.
Ja üllatuslikult polnud väga nohikuid. Ootasin ilmselt midagi muud, kogemused ulmefännidega, noorte ordukate, larpijatega jne.
Misantroop polnud üldse tusatsev ja bizarri kohta ei saa mitte öelda, et veider. Kuigi millegipärast ajasin ma need kaks ommikul sassi, kui mind üritati tassida. Kõiges on süüdi oopi libahammustus;)
Niisiis, üritasin järgmisel ommikul varakult rattaid alla saada, aga selgus, et kell oli peaaegu kell üks päev juba, kui ärkasin. Masendus. Mingil ajal suutsin ka oopi mobiliseerida tagajalgadele ning läksin tõin oma vibu ära:) Vibu on aus. Kuid reisida sellega suht tüütu.
Tartus igatahes aparaadijuht oli suhtlemisaldis ning päris ja uuris ja lõpuks tahtis külla tulla Saaremaale. A siis nägi juhuslikult sõrmust:) Sest Kesk-Kaarde jõudmise ajaks olid tal need mõtted läinud.
Niisiis, Tartu.
Esmaspäeval triivisin kesklinna Tiinaga lõunatama ning Rammsteini uut väljalaset hankima. Mõlemad õnnestusid.
Õhtul oli pool kesklinnast pime ja Tiina seega tööst vabastatud. Tulin uuesti linna. Valitses anarhia, rahvas kogunes pimedatele tänavatele ja üldse oli suht sürr. Hakkasime minema Zavoodi poole, kui kuulsin väga tuttavat nime. Et see peab olema Krafinna ometi! Jah, tõepoolest, ei pidanud, aga oli. nad sabastusid ning tatsasime koos zavoodi, kus Krafinna jõi natuke õlut, ja kuulas rollimängurite entusiastlikku juttu:)
Siis oli mul 5 minutit kuulsust. Andsin ürganaisele oma messi aadressi, mille peale kummardus 3 noort pead seda veel vaatama ja kribama. Ning inwe tundis ennast VIP-ina. Gõu, Krafinna :P
Tekkis idee, et tahaks selle kuulsusrikka Uru üle vaadata. Vaatasimegi. Ja nii Priit kui mina kahetsesime sügavalt oma kergemeelsust õllede osas. Tulnuks kaasa osta. Mille peale Stu teatas, et siin on noortekeskus ja ei tohi. Nojah. Selle peale tundsin ennast ürgvanana ning läksime ära sööma. Kõige lähem söögiasutus oli Aleksander.
Järgmine omik oli masendus ehk buss.
Ja õhtul uni.

Täna on vibu põhiliselt:)

Jah, nii ongi.

Aga mina lähen ära.
...arvuti tagant ära, majast ära, saarelt ära, endast ära, elust ära...

Kui aega saate, puhastage kopsud tuhast, visake keha väetiseks ning istutage pihlakas värske huumuse kohale. Või loopige see, mis oli eile veel keegi, merre. Peenendatud kujul, sest kellegi põlvikut küll hingele ei tahaks. Isegi mitte sellele, mis polegi hing. On taevas ja maa, tuul ja torm. Vettinud asjad ei näe isegi elusast peast head välja.

Kui külm ära ei võta

saab must veel asja.
Tegin mingit hiinapärast öösärki parajaks. Mis teha, kui sugulased ei oska tegelikku suurust hinnata, ja ostavad väiksema asja. Niisiis tekitasin ruumi juurde. Sest selline lihtne asi nagu.. hmm naiselike kehavormide olemasolu oli täiesti ära unustatud.

Tunnistage üles!

Pääsete kergema karistusega.

KES TEIST SÕI MU SALLI ÄRA ?????

Jesssss! Maipressiosssss!

Hahhhahaaa!
Mu kurjal südamel on tõsiselt rõõmu:))))

http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=304181

Tolkinism on meie lipulaev. Nii nagu kirjanikul, nii ühendab meidki huvi keelte, mütoloogia ja looduse vastu,” selgitab ordu esindaja Mati Nuut.

Eksjumal on ordu esindaja! Vau!

Kadedus

Ma olen kade,
kõik su sõnad
peidan endasse
ja sind ennast.
Kui aeg on käes
siis läbi juuste voolad merre,
sinuga ma mängin seal
ja ühtmoodi kadedus meil hinges,
sest väljud merest minuga.

Su veres ma.

Pringid tuharad

Lugu siis järgmine.
Lugesin mina ettevaatamatult üht plogi. Täitsa mõnus plogi iseenesest. Tõega. Kiiksuga veids ja puha.
Siis aga täiesti ettehoiatamatult hakatakse mehe tagumikust rääkima. Mis tuletas mulle meelde teisigi naissoolisi, kes on ohjeldamatult pajatanud mehe tagumikust. Võehh. Nagu see oleks väga oluline. Kõige olulisem. Ma vist kuulasin need lood ära, ise ilmselt panust lisamata, sest no see on asi, millest pole ma kunagi aru saanud. Et miks on tagumik mehe puhul kõige suurema rääkimisväärtusega asi. Hää küll, kõige olulisemast ei ole viisakas rääkida. A miks kuram? Kui seletad tagumikust, räägi ka asjast endast? Kui sellistest kategooriatest käib jutt. Kui juba, siis juba.
No muidugi pole mõtet hakata jahuma ilusatest silmadest, ja läikivatest karvadest ja siresäärsusest. Aga millest on siis mõtet? Ma ei tea. Pole kunagi hinnanud ainuüksi välimusele toetudes. Ei mäletagi. Kui mees on ilus mu meelest, aga loll kui lauajalg, ehk vadistab kõik see aeg autodest ja rahast, autodest ja rahast, rahast ja kui kena mees ta on, ja rahast, ja mis on ta sõna väärt, ja autodest, ja naistest, ja rahast ja autodest, siis on ikka jama küll. Kui mees on tark, vaimukas ja räägib sellest, kui prominendid tal kõik sõbrad on, ja et sport on jama ja kesse loll ikka vaevab ennast sellega, ja armastab hästi süüa, on ka jama.
Kuid tegelikult kukuvad need väärtushinnangud kõik kolksti kokku, kui oled armunud. Siis ei küsi sa, et mis su kehakaal on ja kas Bezdomnõi ikka oli täie mõistuse juures ja et miks sa kihutad 200-ga teedel ringi.

Krafinna on rääkinud.