Kuidas relvastuda laipadega

Sellest on pikalt laialt juttu Mandi kõige värskemas raamatus, mis tõsi küll, veel käsikirjaline.

Algus on jube hea. Paremat ei saa tahtagi. Aga kuskil poole pealt läheb natuke lohakaks, niiet Mant, vaata üle.

A maitaht üldse kriitikat teha (eraviisiliselt aint natuke), vaid öelda, et ma olen nii mõnestki asjast absoluutses vaimustuses, näiteks lohesabast.
Sest mul on väga elavalt meeles Jõgeva sompus soine Iidmaa larp, kus lohe esimene ots põgenes ja kuninga asehaldur pidas koletise tagumikuga läbirääkimisi...
Samuti olen ma vaimustuses sellest, et lohe ei ole lohe, vaid elavmägi. Ja "kõigus" on hea leid.

Jaa.. ja nüüd saab Kriku oma tahtmise, ehk ma tekitan 13 talvise hetke kohta arvamusloo ja panen selle oma lehte ka ;)

Mul lihtsalt ei õnnestu

rolli mängida siis, kui olen ma ise. Seekord kohe pärast Viljandisse jõudmist sattusin kiirabiga haiglasse, seal tehti ülevaatus, anti rohtu ja retsept ning kaasa soovitus, et sportmänge ei tasu ikka mängida siis, kui veri lahmab ... Nii, aga mängule jõudes selgus, et eriti mina pidin sebima alguses ja oma IG tütart otsima. Kohatine leigus tütre leidmise osas tuleb tegelt kirjutada selle arvele, et ma ei saanud nii palju ringi sebida, kui tahtnuks. Ime, et üldse nii palju liikuma end sain sundida. Sest noh, mis rollimäng see ka on, kui istud nurgas ja lihtsalt näägutad teiste kallal. Nagu osaliselt pidingi tegema. Aga inimeste peale karjuda maioska. Ja kui üritasin niisama, siis see, kelle kallal pidin eriti võtma, Haleth nimelt, ta ei öeldnud suurt midagi vastu.. kahjuks. Mainäindki teda mängu jooksul nii palju rahulikel hetkedel, et ta kallal kõvasti võtta. Oleks näinud siis, kui kõrval oleks lipanud, a füüsis nagu hästi ei lubanud.


Ja siis kadus Lõvi ära, siiski järgmisel ommikul saabus tagasi.

... aga kõigele ettevaatustele vaatamata satun homme vist jälle noa alla. Sest isegi kui see rohi põhjustab verejooksu, no nii suur ei tohiks olla, kui on. Proovin omme mõne arsti kätte saada, sest täna oleks suht mõttetu haigla minna. Kedagi pole kohal, ainult mõni karmi koolkonna tädi, kes käristab mu käe veent otsides lõhki ... Sinna mu puhkuse viimne kolmandik ilmselt lähebki. Igatahes loodan nii kähku kui saab jalga lasta sealt. Sest see lootus, et see kribu kõhus on alles, on nii õrnõhuke, et maiviitsi isegi mitte halada ja nutta.