Neljapäev, veebruar 22, 2007

Millises maailmas elan?

You scored as The World of Mystery.

Night can bring you fear and intrique. You are very cautious when alone in the night. You feel safer in numbers cause of what might be out there. You're not saying there is such things as vampires and things, but you're not ruling them out either.


vaata järgi

Teisipäev, veebruar 20, 2007

X-s X tra X-st

Jah,
aastat 6 -7 tagasi ei oleks sest miskit imelist olnd, kui x-s püksid oleks jalga sikutand ja need isegi mingil määral istund oleks. Siis, kui käisin 3 korda nädalas hiinlase juures taijitamas ja 2 korda nädalas tühikargamas. Ja kui vererõhku mõõtnud arstil oli jultumust öelda, et sööge vähem ja tehke rohkem trenni. Kui ma tervelt ühe söögikorra endale päevas lubasin..

Nüüd aga vajus pehmelt öeldes suu ammuli, kui vastav number tõesti läks jalga ja oli isegi võimalik lukk kinni tõmmata, ja kummarduda sain vabalt. Et nad hästi hakkaks istuma, selleks on vaja aga 3-5 kilo alla võtta. Ehk minu puhul, saavutada max kõhnus. Sest lihaseid ära ei sae ja kondid kergemaks ei lähe. Mu pärast pisku peesse see miinus sada. Sest ikka veel on olemas inimesi, kellele see üldkehtiv ja kaalunälgimise tunnustatud valem ei kehti. Vaadakse või Lurichit.

Tegu on siis military stiilis ägedate XtraX-st Heidile tellitud pükstega, mis aga osutusid talle liiga suureks. Hmm.. kirp on ta küll, aga siiski.. Pakkus siis mulle, mis nad täiesti kasutult kapis vedelevad.

Lavcraftilik

You scored as Lovecraftean chaos. Mankind is insignificant and doomed and you know it. If there is life out there, then it's probably hostile. It's unlikely our mammalian brains could percieve these great mysteries and remain sane after doing so.

Lovecraftean chaos

57%

Mythological / religious universe

52%

Sci-fi universe

48%

Modern scientific universe

43%

A galaxy far, far away

43%

How do you view the universe?
created with QuizFarm.com

Esmaspäev, veebruar 12, 2007

Expressions from Distant Lands

Selgus, et meie ameerikamaa leedi on
sillas loovusest.

Niisiis arutasime täna nimega tegelaste ütlusi ja kodutööks jäi joonistada pilt e. sepitseda haiku. Et mis meenub rännakutest võõrale maale. Iroonia aga selles, et enne seda olin saatnud Bixile miski tutvustava ja kokkuklobitud teksti haikude kohta. Et noh, noorematele või nii.. Kellel tekkib identiteedikriis, et misasi see haiku üldse on ja miks ta on..

Et siis
siuksed tulid
(grammatika eest ei vastuta):


Look! Lots of horses
across the sunny bridge
Dnepr swim in the dawn

---

Loan me your wet wings
shiny icy mountain top
reach to blossom's cloud

---

Unrestless peace
cut raindroplike hole
to stony desert

---

From tomorrows ash
I'll draw the painting of lie:
silence in town

---

Careless good god
drink sweet Quasimodo's blood
next to Sacre Coeur

Neljapäev, veebruar 08, 2007

10x kuulsam (nullväärtusega siiski)

..
mainiti intekas ja puha.

Esmaspäev, veebruar 05, 2007

Kombed ja tavad

Masendav,
selline teema siis ameeriklase juures. Õnneks ta ise rääkis palju oma maa kommetest, ning sain üha rohkem ja rohkem kinnitust, et suur osa ameeriklasi jumaldab kombeid ja peab neist rangelt kinni.

Et nad iseenda tarkusest juhmid pole, selle õnneks õpetaja kummutas, vägagi veenvalt. Kui neile vaesekestele poliitikute poolt pole ette nähtudki euroopa tundmist, isegi geograafilist kaarti mitte, siis ei maksa oodatagi, et nad oskaksid näpu panna õigele kohale kaardil, kui näituseks Läänemere asukohta küsitakse... jne-jne.

Aga oma ameeriklasest olen absoluutses vaimustuses. Tõeliselt charming lady - jah, see sõnapaar on sobiv. Mitte et tema minu seisukohtadega alati nõus on, ja mina temaga. Kaugeltki, kuid vähemalt ta aksepteerib erinevaid seisukohti. Intelligentse inimese tunnusmärk pidi olema imestamisvõime. Ja uue teada saamise tahtmine. Ühelausega, mul on hea meel, et emps mind kõrvupidi sinna vedas. Muidu poleks ma iial seda inimest näinud ega tema mõtteid kuulnud.

Aga kommetest veel niipalju, et ka järgmine tund õnnestub mul ilmselgelt ignoranti mängida, kes mitte muffigi tavadest ei tea ja kui teabki, ei pea... hmm, räägiks neile õige soome saatkonna visiteeringust. Paljajalu ja puha.. sinisesse kostüümi riietutud leedi võtab vastu mu useltskonna seas põlvini kampsumis, siilipäise, katkiste teksaste ja paljasjalgse punk-krafinna. Intrieging, mis. ;)

Laupäev, veebruar 03, 2007

Elu-olu.

This Is My Life, Rated
Life:
7
Mind:
6.8
Body:
9
Spirit:
6.1
Friends/Family:
5.8
Love:
7.3
Finance:
4
Take the Rate My Life Quiz


veidralt hea näeb välja...
____

Kohalikust koloriidist

niipalju, et
kirjutasin artikli lehte. No memuaare ei saa must ka pekstes välja, tuli oopis selline, tavafilosoofial põhinev heietus.


45 ajaloolist minutit ehk kuidas ma õpetajaks käisin

Taevas higistas jämedaid piisku krae vahele. Oli september. Seesama tee, seesama pori.. ei, mitte seesama. Ühte teed ei saa kunagi kaht korda käia, sama moodi ei saa olla pori seesama pori, mida ma umbes kümme aastat tagasi hoolikalt kingadelt maha nühkisin, et pälvida plusspunkte kooli korrapidajatelt. Möödajuhtuvalt õpetajalt. Või tegelikult ei olnud mul neist plusspunktidest sooja ega külma, võibolla ainult niipalju, et mind ei märgataks, et mind rahule jäetaks. Kui mitte kogu kooli ajaks, üks päevgi oleks läinud asja ette. Sest ma ei tahtnud jätta mitte ühtegi jalajälge siia kooli. Ei mõelnud mustemail hetkeilgi, et tulen siia õpetajaks. Kuid kõik sammud on ammu juba seatud, veel enne, kui inimene jätab endast jälgi, poriseid või puhtamat sorti. Aga seda viimast saab lugeda Ristikivilt, saab mujaltki.

Niisiis ei olnud see ei juhus ega muu kuri saatus, mis sundis vähesest unest punetavate silmadega mind (on siis vaja lugeda hilisööni Masingu tekste või siis muud sellelaadset kriminaalset tegevust harrastada...) varahommikuti kooliteed jalge alla võtma. Olid mitmekordsed neljakümneviieminutilised etteasted, olid unised või mitte nii unised lapsenäod ja muidugi kolleegid, keda ei suutnud pidada kolleegideks, vaid ikka veel pisut rohkem õpetajaiks kui inimesteks. Täpselt nagu oleks õpetaja mingi eriline liik inimeste seas. On lapsed, on täiskasvanud ja on õpetajad. Või vähemalt nii näis see lapsele. Minusugusele lapsele. Võibolla tundub see nii edasi, terve eluea. Miks muidu tunnen ma sundust öelda viisakalt tere endistele õpetajatele, kellega hilisemas elus ei ole mingit muud puutepunkti. Miks muidu ütlevad endised õpilased mulle tere. Omamoodi sundrefleks. «Õpilastere»-refleks? Pisut teisema mõõtme omandavad endised õpetajad siis, kui nendega koos töötada või niisama lobiseda maast ja ilmast.

«Tere. Võite istuda.»
Muidugi, teie võite/saate istuda... praegu. Aga kas mina võin istuda? Pean ma kätel seisma, hundirattaid viskama, et kuidagigi säilitada see vähene huvi, mis võiks olla ajaloo uperpallide vastu? Nende inimeste vastu, kes mõõtsid aega, keda kirjutati annaalidesse mustalt, mõnikord vereplekistena, ja kes elasid oma elu nii, et järelkajad kostavad tulevikku ja tulevikust tagasi minevikku, jah, ka ajalooõpikute näol. Tundide näol. Ka minu enda näol, kes ma siin seisan ja tiritamme teen. Et siin ja praegu rääkida minevikust, rääkida sellest, mis spiraalsena võib end inimeste ümber kerida ja kuidas suhtuda jätkuvasse tänasesse, mille on mineviku inimesed astunud homse tarbeks. Porised jalajäljed...

«Kodused ülesanded.»
Ainus kodune ülesanne, mis loeb, on edasi elada. Mängida, õppida, hiljem sugu teha, õpetada oma lapsi ja ikkagi .. edasi elada. Olla osa sellest samast loost, mida hiljem nimetakse ajalooks. Kodulooks. Kodu looks. Teie enda looks, mille suurt plaani ei viitsinud te võibolla kunagi meeles pidada, mida te pidasite tüütuks, võibolla õppisite õpetaja jaoks, võibolla vanemate jaoks, võibolla paremate hinnete pärast. Ajalugu ei ole erand. Mis sest, et see on siiski... teie enda lugu. Sest kõik ajalugu on kokku pandud miljonite elulugude mosaiikidest, mis sellestki siis, et need ei kiiska ja ei sätenda, vaid moodustavad halli fooni. Aga nad on olemas seal. Ka praegu. Sest elu tahab elamist. Jälgede jätmist.

Taevas oli selge. Pori kuivanud. Siiski võis aimata lompide piirjooni. Piirjooni sellest, mis on olnud. Ja mis kordub. See tee, mis on kord porine, on ikka ja jälle porine, kuid mitte kunagi sama moodi.

Tegelikult on see alandav

..saata ja saata Vikerkaarde asju.
Aga ma luban endale seda. Sest muud väljundit ei ole. Peale autorikogu muidugi. Aga kuidagi tuleb ju pildil olla. Aga eks sa ole, kui pole võimalik. Värskeks põhuks olen liiga vanamutt ja Asta Loomingust põhimõtteliselt vist ei vaata midagi kelleltki, kellest pole enne midagi kuulda olnud. Sest nii sitad mu tekstid ka pole eksole. Hirve aforismidele teeb küll ära.
__

Impressioon (suur väin)

kiljuv
kajakasaba rapsib tiibadega
peal kiilunud vee

oma kalasilmse
naeru
toiduks lainte alla valan

sest mu suu kui põigiti kuu
sirutub
väinade taha

ning meri
öögib söögi laineist välja
merelindudele tereks kaldapealselt maalt