Neljapäev, veebruar 26, 2009

Persse

Jah. Persse.
Kaua võib. Igasugused käivad lugemas.(hulk ebatsensuurseid väljendeid) Ja sisuliselt rääkisin seda, millest oleks pidanud arvamusloo kirjutama. Jah, vihjan, vihjan, vihjan. Sest see on ebanormaalne.
Kas sa said nüüd aru?
Samas on töö- ja eraelu nii põimunud, et sisuliselt ei teki siia ilmselt enam hulk aega ühtegi posti. Kõik on õnnelikult? Rahul? Tubli.
Ahjaa, ma ei ole Võlla külast, seega pole ette nähtud võllanalju? Privileegid on kuskil mujal? See viimane on aga nii krdi tuttav teema, et ajab oksele. OkSele.

Esmaspäev, veebruar 23, 2009

lapsik mina

päeva tõusnud päike
pillub kiiri
kui tõvetõbise karistust
läbi vihmaseguse
klaasi

palavik nõrgub higina
juuste alla
kardinad kistakse
päeva eest alasti
avali

tantsi meiega tantsi
sest notke plaksutab käsi

tantsi
kuni veel jõuad
voodist

iialgi tõusmata

Reede, veebruar 20, 2009

Hommik on halvim aastaaeg,

nagu ütles mulle kord tervituseks Valve Heiberg, kui läksin teda maavalitsusse küsitlema varajasel hommikutunnil ehk 09.30. Nii on.
Aga kui pääsed napilt allaajamisest ülesõidurajal (endise kolleegi poolt) ning teed põike, vältimaks kindlaid tegelasi ja põrutad peaaegu otsekohe teistele endistele kolleegidele vastu (kellest ühel on kindlasti pikem kui tavaliselt (ma loen enne tööleminekut lehti))... no see ei saa kuidagi heaga lõppeda.

Teisipäev, veebruar 17, 2009

"Teil on uus koer!"

Nii hüüatas mu ema, kui nägi Lümanda suurt musta vana koera meie aida ees truult istumas.
Tõsi ta on.
Tõsi ajast, mil mulle ja Jürkale jõudis lõplikult kohale selle looma olukord ehk selgrooribid turritavad koera seljast välja nagu saatana selgroog ja kohta tal pole, kus olla. Külajutud räägivad, et koera tegelik peremees on vahetanud tahke leiva lõplikult vedela vastu.. No ei tea. Aga igatahes loom kolis meie aeda elama. Aga kui koer vahetab elukohta.. koer, truu loom... ma ei taha mõelda, mis elu tal oli.
Nüüdsest peale anname koerale süüa ning eile öösel valmistas Jyrka aseme puukuuri. Olgu tal vähemalt talutav pensionipõlv.
Kassid on küll jube armukadedad, aga kui loom ikka su oma silma all sisuliselt näljast kooleb, on ikka hull lugu küll.

Esmaspäev, veebruar 16, 2009

13. ja reede

Üle elatud. Mul õnnestus ämbrisse astuda nagu ikka. Kui kuskil on pang laokil, siis sinna ma ka jalgupidi satun, kindel mis kindel.
Esiteks, see reedene loll "nali", mis ausalt öelda on küll toimetuse "väga pläkk", ja mis tundus laupäeva hommikul sellise süütu võllandusega, võib kalliks maksma minna.
Teiseks, täna hommikul avastasin, et nii keel kui korrektuur olid järjekordselt mu reedel kirjutatud lolluse sisse jätnud.

Reede ja kolmteist õigustas seekord oma nime.

Laupäev, veebruar 14, 2009

Valentinist sõbrani

Ahjaa, nilbu kirjutasin ka. Mis meenutas mulle eelmist sõbrapäeva, kus OSis kirjutasin "ajakirjanik arvab" rubriigis putodest ja keegi kurat ei jaganud välja, misse või kesse on "puto" :D Ja asendati neutraalse sõnaga "kupiido". Mis tegelt on jama, sest ma mõtlen neist pontsakatest tüütutest kunstiajaloo naljakustest ikka kui "putodest", sest seda sõna kasutas mu lugupeetud ja väga tore kunstiõpetaja kolledžis, mis praegu on transformeerunud akadeemiaks.

Hehhe, ühesõnaga, poolikud kunstialased teadmised olid seekord teadmatuse taga ja tänases lehes olen lausa sõbralikkus ise sõbrapäeva suhtes.

Võrdlus siin:

JUHTKIRI - Armastajaist sõpradeni
Autor: MM
Laupäev, 14. veebruar 2009.

Loe kommentaare | Kommenteeri

Lind ei lenda, buss ei sõida, laps jäi haigeks, mees on pahur, naine tänitab, koondamisteade on tulekul, lörts ei taha tänavatelt kaduda jne jne. Ühesõnaga – parem üldse kõrvad pea alla panna. Või?
Kõige tuntuma "olla või mitte olla" dilemma on kirja pannud Shakespeare. Kummatigi on sama autor samas näidendis Ophelia tegelaskujuga loonud traagilise ja peast segi armastaja võrdkuju – Valentina.
14. veebruar oli pühendatud armastajaile. Tänaseks on kaotsi läinud päeva algne tähendus, räägitakse sõbrapäevast.
Samas just kehvadel aegadel selgub tõde ehk kas sõber on ikka sõber või on tema näole maalitud igikestev klouninaeratus...
14. veebruar 2009

___________________________________

Ajakirjanik arvab: Kupiidodest armastajaini ja plastmass-südameist sõpradeni (2)

Kliki ja vaata pilti suuremalt
Autor: Ene Kallas
Reede, 15. veebruar 2008

Loe kommentaare | Kommenteeri

Neljapäeval oli see päev, mis on oma nime saanud Valentinilt. Aeg on teinud korrektiivid ja algselt armastajatele kuulunud päev on saanud neutraalse tähenduse, mil justkui tuleks oma sõpru meeles pidada. Ainsal päeval aastas.

Küllalt irooniline, aga ainus kuulatav laul, mis mulle meenub seoses 14. veebruariga, on Olav Ehala loodud “Valentinipäev”. Mitte sõnagi sõpradest, mitte ainsat kupiidot, vaid armukire tõttu hulluksminev Ophelia.

Kui sestsamast emotsioonist eemaldada hormonaalsed iseärasused, siis igasuguseid taolisi transporditud päevi ja pühasid võibki julgelt nimetada hulluseks. Tarbimishulluseks. Nüüd juba vähem, aga see ei takista iga endast lugupidavat poodi riputamast eriti nähtavale kohale südamekesi ja roosasid kulinaid, rääkimata pontsakaist kupiidodest.

Armunute päevast on saanud sõbrapäev. Kes on sõber? Kas see, kellele on hea muresid kurta, elu ebaõiglusest jahuda ja filosofeerida elu lillelisuse või imemise teemadel või see, kellega jood koos kohvi või õlut ja arendad smalltalki, või hoopiski see, kellele ütled möödaminnes tere. Mõiste “sõber” on justkui pikaksvenitatud püksikumm, mida kasutatakse praktiliselt igaühe kohta, kellega just kana kitkuda pole. Niisiis, kui me peame sõbrapäeva, kelle päeva me siis tähistame?

Õiglasem oleks see päev ümber nimetada roosapäevaks või kaasinimesepäevaks või taastada päeva algne tähendus. Valik on sinu. Kui aga eesmärk on lihtsalt komme süüa või kellelegi sõbrapäeva sildi all lipitsevaid märkusi teha, aga palun. Kommi süüa võib ka päevatult. Isegi ilma teretuttavast sõbrata.

Reede, veebruar 13, 2009

Kabjad löövad meile...

... aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa. (Eno Raud "Sõidulaul")

Ja need kolm punkti seal on olulised, mitte ainult laulule, vaid tema poja, Mihkli raamatule.
Jah, möönan, et tekst on kohati ebatsensuurne, tuletades meelde õndsaid Tartu aegu ja Illeka perioodi, aga samas rockimehe kirjutatud tekst hakkab lonkama, kui seal pole sõnu nagu "p..s", väljendeid "minge m..ni, raisk," kui selle tegelased ei pane tina, rääkimata kõiksugu muudest tegevustest.
Raud uhab musta pori näkku nii endale, raamatu peategelastele kui ka lugejatele ilma hinnaalanduseta. Kõike ausalt ja otse p....st. Ja mis peamine, stiilipuhtalt ning keeleleidlikult. Egas asjata seda raamatut kiideta ja maimesta, kui saabki ühe auhindadest, mida hakatakse varsti jagama.
Raamatu lugemine tekitas tahtmise Sinku Vinku DVD-d vaadata või lihtsalt plaate kuulata. Mr. Lawrence ple mu lemmik kunagi olnud, aga peab tunnistama, et ka seal on oma head kohad.. momendid?
Sinku Vinku on aga fenomen, selline, mis tuli, et jääda.
Samuti võib juba öelda Raua kohta. Mees jõi, sai kaineks ning kirjutas raamatu :)

Neljapäev, veebruar 12, 2009

Ebanaine

Dziis, kolleeg üle laua läks iluprotseduuridele... Ja me oleme enam-vähem sama vanad..
Arumaisaa miks, ta näeb ju krdi hea välja, igatahes parem kui mina ja naisem. Kannab seelikuid ja puha ning pikki küüsi. A ju siis oli tarist.
A nuh, ju ma ple naine, sest ei ainsatki maniküüri, solaariumi, juuksepikendusi jne. Mees maiole väliste tunnuste alusel, järelikult ebanaine.

Kolmapäev, veebruar 11, 2009

Disainisaade OP!

Juhtusin eile täitsa kogemata vaatama pärast päevaluuletust (mis polndki kõige halvem ehk täitsa pandav) ja ennäe, üks päris huvitav ja omapärane leid sealt. Nime ei mäleta (ehk täitsa mina), aga hästi vahvad olid klaasist esemed. See tuletas mulle meelde, et klaas on üks väheseid mmm... materjale, mida mulle kaelas ja igal pool mujal, kus võimalik, meeldib kanda ja toas peab olema ka palju klaasi.
Sest klaas on kena asi, püüab valgust ja puha. Kui ma poleks mina ja ei istuks toimetuses, siis eksisteerib täiesti variant, et tekitaksin klaasist enda meelest lahedaid asju. No kui just ei grimeeriks kedagi ;)
Tähendab ju mu päkapikunimi (Kheled) ka klaasi...

Teisipäev, veebruar 10, 2009

Saagu tühjus

valgus vaiksetel
vihmast nirisevatel
sügiskevadistel tänavatel

vaikus jäätunud
pannkooke täis merel

vaakum inimestes

sel kõigel ei ole tähtsust
sest haldaja näitas pöidlaga alla
ning vaiksel
verest märjal weebil
tappis viimane
sportlane oma blogi

saagu tühjus!

Esmaspäev, veebruar 09, 2009

Oi milline jänespüks

Eile oli silves kaks õudukit järjest, no oli.
Esimest vaatasin, sest tundsin, et neist teine, grudge'i taoline tõeliselt meeli halvav film "Katik" oleks enam kui liig. "Saatana selgroog" on aga selline naha vahele pugev linateos, et võibolla niimoodi oligi parem. Nagunii kordavad nad seda "katikut" veel ja veel.
Verdtarretama paneva õuduse asemel anti "Saatana selgroos" edasi doseeritud hirmu ning tõeliselt karm oli vaid vaimu läbi ukseaugu piiluv silm.
Peale täisverelise õuduse näidati head pilti ning tervikuna töötas asi kui lihtsalt hea film, mitte kui hea õudusfilm.

Reede, veebruar 06, 2009

Õnnelik uppuja, vol 2

Imeline pääsemine uppumissurmast ehk Ollu eksklusiiv

ja loe lisaks.

Ja üleüldse politsei valetab pressile.
Kui ütleb, et mees ei taha oma nime ega lugu avalikustada, aga mees ütles MM-le, et tal on hea meel, et ajaleht kajastab tema lugu.

Õnnelik uppuja

Ehk Saare maakonna paberlehed kajastavad mehe uppumist (lehed lähevad trükki 6-7 tavaliselt, ok omasaar läheb viimasel ajal poole kaheksast) ja samal õhtul selgus, et polegi laipa. Kallis kadunuke roninud oma jalul veest välja.
Ilmselt on tal päris põnev vaadata ja lugeda versioone oma surmast tänastest lehtedest, ehk kõigest sellest, mida neegrid välja kaevasid.
Ja mis osutus õnneks valeks.

Toreda fiktsiooni saaks. Kui mees üle kuulata ning lisada mõned värvilised detailid. Ainult et... millal?

Teisipäev, veebruar 03, 2009

Ämblikemets

Sellist pealkirja kandis üks Lõuna-Korea film, millele juhuslikult eile öösel sattusime. žanrimääratluselt õuduk.
Vahest natuke liiga koeralik, et minu õudusmaitse saaks hirmu naha vahele, aga muidu täitsa vaadatav.
Mälestustega mingi sasipundar, kus sekka näitab ringiratast sirbiga tapmise eri versioone. Iga uue vaatamisega mälestus muutub, aga see ei tähenda, et kordki oleks reaalselt toimuv neis "klippides" tabatud... No see viimane kõrvale jätta. Mets kui süüme ja must maja kui lünklik mälu.
Igatahes oli seal väga vahva legend, mille kohaselt inimene, kes sureb konkreetses metsas, elab seal edasi ämblikuna. Tal ei ole mälu, sestap ta ei tea, kes ta varem oli.
Aga kui surnud inimene tuleb kellelegi meelde, siis ta vabaneb ämblikukestast ning ...
vat edasi ei salvestanud ära.
Kas vabaneb üldse elamise painest või siirdub uude ellu? Või jäetigi see lahtiseks. Igatahes kujutelm edasi eksisteerimisest ämblikuna mind kui ämbikevihkajat väga ei häirinudki. Peamiselt sellepärast, et see mõte ise on võluv ja huvitav ning ämblikevõrgust pressitud tabletidki kuidagi muljetavaldavad.

Esmaspäev, veebruar 02, 2009

Kummalised vanad sõbrad

Mõnikord satun sõprade-tuttavate plogidele, mille ammu teadsin hingusele läinud olevat. Ja vahel on need tuhast tõusnud. Omandanud optimistlikud noodid ja puha.
Ma vist ei ole veel küllalt vana, et olla optimist. Kuigi oliive söön ja Louis Armstongi kuulan. Vahel.
Olen taas sattunud Tolkieni lainele. Vaatasin SI uuesti üle ja loen triloogiat. Ja kui reedene palk tuleb päeval ja mitte pimedas öös, siis lähen ja omandan muudki peale tähtteose. Ilmselt Martha süü. Ma olin ise nii rahul-nii rahul selle küljega, aga tegelikult oleks saanud ka paremini. Kuid mitte mina ja mitte praegu.
Ahjaa, esimene elulooraamat, mida lugesin, oli nii hea, et hulk aega ei taht midagi taolist kätte võtta. See juhtus kunagi lapsepõlves.
Aga nüüd võtsin, osaliselt töö tõttu, osaliselt uudishimust. Ja see ON hea raamat. Kersti Kreismannist. Nii visuaalselt kui tekstiliselt.