esmaspäev, veebruar 28, 2005

Valitsus varjab infot

Täna õhtul nentisin järjekordselt, et varjatakse infot, kõige lihtlabasemat. Näiteks seda, kuhu viivad teed, selle asemel pannakse udused viited kuskile väiksele kohale. Tänu sellele sai üks hää inimene mööda Lääne-Saaremaa teid sõidetud, ja juhatada ei osanud mina mitte, sest nad on jälle need viidad ümber vahetanud, ja üha segasemaks. Jutt siis konkreetselt eksitavast vihjest Viidu tee alguses. Näitab see rõõmsalt kuskile mujal, aga ei sõnagi Viidust ega ei sõnagi Kuressaarest. Tõsi Ometi on see tee kõige otsem tee Lümandast Kuressaarde. Elagu konspiratsioon!

Juba aastaid on muuseas näidanud meie aia taga olev silt Tehumardit sinna, kus seda pole mitte, on ainult autosid lõhkuv tee ning ei ühtegi murtud mõõka. Saab ainult murtud kummid ning läbipõrunud pee. Ning tagatipuks on see viide nii sirelivõsa sees, et esmapilgul ei märkagi, et on olemas. Sestap teevad sandid peatuse meie aia taga. Akka või amburgerit müüma. Nigunii peatuvad.

Täna sain sest konspiratsioonist kerged ehmatused ja läbikülmunud näpud, mis ei suutnud enam ratast õigel teel hoida. Aga hakkama ma sain. Juhatasin nimelt oma Saaremaa teedel kadumaläinud sõpra õigele teele, võtsin ratta kaasa ja akkasin siis õigelt teeotsalt tagasi tulema. Igatahes oli see õilis üritus. Kogemus oli vägev, sõita kolm kilti pimedas jääteel.. Ei kurda :) Ning muidugi unustasin pooled asjad, mida pidin õhtul korda ajama.. Me culpa, mea culpa, mea maxima culpa. Aga ommik on õhtast tragim, või nii nad räägivad.. Eks näis.

pühapäev, veebruar 27, 2005

Valge tee ja Pärnu

Pärnus rakendus tavapärane programm: õhtul äi-ämm, ning pärast üheksat Kivisildnik. Seekord jootis ta meid valge tee ja rummiga. Ning me tegime otsuse hankida endale kah valget teed, eriti heaks näitajaks oli üle kümne kilo allavõtnud geenius. Super! Räägiti seekord siis üledoseeritud pornokatest ning suurte pallidega saltot viskavatest naisukestest. Ning muidugi eesti kirjanduselust oma ilus ja valus.
Teine päev möödus sööma ning sünnipäeva tähe all. Minu imetore ämm sai jälle aasta vanemaks. Tegime ka šoppingu, mis kiskus silmad vesiseks. Nii hääd dvd-poodi nähes lihtsalt ei saanud teisiti, kui iga kolmanda asja juures oiata ning lõpuks teha karm valik.

Kalapead.


Algas see kõik sellest, et mu kallis ema otsustas meile kilu tuua. Tõi, lükkas karbi nina alla ja ütles, et puhastas ära, aga selgroog jäi sisse. Väga pisiksed kilud olid. Mhmh. Tore. Olin rahul, et õhtul saab siis kiluleiba teha, panin pliidile tule alla, õigemini tegi seda guru, lasin vee keema ja munad sisse. Tore. Siis ootasin, pesin nõusid, panin kohvi hakkama ja olin muidu rahul iseendaga. Tassisin siis kõik tuppa, avasin kilukarbi ja seletasin, et rood on sees, aga sest pole midagi. Siis kostis röögatus, et kas teda peetakse mingiks matsiks, et kilusid peadega serveeritakse. Tõepoolest, nagu võlukombel olid kilud kasvatanud pead otsa. Tunnistasin neid natuke ja läksin puhastama. Nii, puhastatud kala laual, mätsisin leibale võid natuke, koksisin muna ja asusin kilu kallale. Siis kostis teine röögatus: see ei ole söödav? Kas su ema tahab mind mürgitada? Tõi nagunii selle spetsiaalselt siia. Endale ei kõlvanud. Pani sinna küpsetuspulbrit hajameelselt või midagi.. Tõepoolest, kala ei haisenud enam vürtsi järele. Jama lugu. Ega mul ka see alla läinud ja mornilt põrnitsesin seda. Kass vaatas kõrval diivanist seda tsirkust kasvava huviga.

Täna ommikul tuustis guru külmkapis, ja küsis, et kus kassi kala on.. Opppaaaa... Ja nii selguski, mis kala me üritasime eile õhtul süüa.
Segiläinud karpide juhtum.

neljapäev, veebruar 24, 2005

Vaenlased

Üsna vähekese aja eest sai pänni üks tegelane suurest trägunist, kelle surma ootasin vaata et aasta otsa vahelduva eduga. Omamoodi masohhism oli ronida ommikul voorumisse ja lugeda sõimu ning valet koos tõega. Ning nukker oli see pänn, kus asi sai alguse mõnusast huumorist. Mäletan, et vaatasin seda teemat ja itsitasin. Laudauksed, loomulikult.
Omamoodi kurbnaljakas tõsiasi, et aja jooksul õpid tundma oma vaenajat, ja hakkad tas inimest nägema, aru saama motiividest ning ei suuda enam nii valusalt ja terava rauaga susata, kui algul plaanitud. Ning tagatipuks on nii kahju, et sinuga samalaadne inimene on su kõige valusam vaenlane. Või ei ole enam... loodetavasti.

Pseudokad ja pärisnimed ehk viide Sulbile

Lugesin selle EE ulmetemaatilise artikli korralikumalt läbi. On ikka saast küll. Meenus, et on olemas ju ka Matt Barker, keda polnud mainitudki, ning Mell ning Freya olid kahe koma vahele paigutatud lõppu. Kriku koht ka seal. Ning miks pagana pärast oli vaja Mandi pärisnime sinna? Kust see inf? Sama hästi võiks ju avaldada Indrek Hargla pärisnime ning ka Siim Veskimehe oma, Andre Trinity ja ja Simpsoni oma, ning Karen Orlau. Miks pidi see just Mant olema, kelle andmeid paljastatakse? Aru mai saa. Ning kõigi teiste pildid olid avaldatud, mitte Katzi oma. Kusjuures on see baasis täitsa olemas.
Ja ulmefoorum? WTF? See asi on surnult sündinud ja selleks ta ilmsesti ka jääb. Oli aeg, kus seda käidi ja topiti igast august sisse, ilma erilise eduta. Ulmikuid ei puuduta see mitte kuidagi, pole kunagi puudutanudki. Veel enam, keegi ei tea sest midagi. Tüübid lihtsalt panid oma foorumile pretsensioonika nime, ning hakkasid tähevartest ja muust siuksest rääkima. Raamatuid ei mainita poole sõnagagi. Ulme või asi.
Sama hästi oleks võinud mainida eesti rollimängijate foorumit, trägunit, ning ka peidetud kuningriik oleks läinud selle kategooria alla.
Selle looga lasid need kaks, Sulps ja Vagiina endale kohinal vee kaela. Neist ei ole enam võimalik niiviisi lugu pidada. No olgu, palju asju läheb ikka Vagiina kraesse, sest tema selle kokku kirjutas, demonsteerides oma asjatundmatust iga nurga alt. Eriti nõme on muidugi see, et kui talle soovitatakse pädevaid inimesi, valib ta just selle välja, kes käe- jala juures ja ei ole siiani kuidagi hiilanud oma eesti ulmelugeja arvestamisega. No offence, Raul, aga nii on see ju olnud peaaegu sellest ajast peale, kui sa hakkasid flirtima meintstriimiga.

kolmapäev, veebruar 23, 2005

Saaremaal on soe!

Tagumik jääb naks ja naks tooli külge kinni.
Kes veel ütleb, et Saaremaal hea,
Saaremaal talviti soe,
sellele panen kinni paar hääletamiskohta tee ääres
ja kassikarvase voodi.

Sulps on ulmeguru?

Vagiina on jälle hiilanud oma lollusega, Kriku, Barkeri ja Tarlapi välja jätnud ulmekirjanike nimekirjast, selle asemel figureerib keegi Märt Laur, ime, et Grinewskyst seal pole. Ning muidugi, aasta uudis, Sulps on ulmeguru. Ulmeguru irvitas selle peale rõõmsalt ning ütles, et tekst on lame ja hambutu. Ja et tema koogutama ei hakka mingi koleda ja ilmselgelt ignorantse tegelase ees. Valan krokodillipisaraid, et see Trints pidi nii aus olema ja jäi seetõttu kohast ilma. Ilm on hukas.
Ja keegi võiks selle jutu Vagiinale saata. Tänulik juba ette.

Närviline päkapikk

Durini kivi on kadunud! Raisk, kes selle pihta pani? Ja mis sa haldjavolask irvitad? Teadagi, mis te seal oma kaunites hingedes haute. Pole vaja mul teie haletsust. Pagan, ja kuhu see õlu nüüd jäi. See noor, alles põlvini habemega hõimlane läks mingi tunni aja eest vaadi juurde. Ja niipalju kui mina teda tean, pole mingit lootust, et ta enne hommikut üldse näole annab... Ollalaa, õlu on elu!

teisipäev, veebruar 22, 2005

Elu on ilus

... hõiskas üks poiss ja hakkas pumpasid tegema. Umbes sajanda pumba ajal süda seiskus ja elu saigi ilusaks.