teisipäev, august 05, 2008

Äike on möödas, vihma sajab

Lõpetasin just niimoodi ühe oma teksti. Väikese ja hapra. Sellise, mida olin võimeline muu töö kõrvalt aegajalt üles tähendama. Suuremaks omaloomeks jaksu ei olnud.

Loodetavasti on seks korraks suurem tormihoog möödas. Kunagi ju ei tea, mis õudused minevikust välja roomavad. Õigemini, mis mahus ja kuidas. Et kas mul on jõudu tegeleda sellega, mida ma teha tahan ja kuidas ja mil määral. Rahaliselt hakkab kindlasti pigistama, kui ma ei taha ennast maha müüa.

Sõbrad ütlesid mu ajakirjanduskarjääri kohta: pehme mandumine. Võibolla tõesti. Omaloomeks ju aega ja jõudu polnud.
Aga nad on nii head, et mu lohutamiseks kõigeks valmis. Tõeline õnn on omada tõelisi sõpru, pidin taaskord tõdema. Ma ei ole ei hea, viisakas ega liialt abivalmis, ometi... nad on olemas. Kõrval, kui neid vajan.

Aga Alpid, Alpid panid mind kirjutama. Seda, mida olin ära unustanud, ja kuskile mälu tagasalve heitnud - ähk läheb tarist. Uued seosed, fragmendid minevikust, raam olevikust. See toimib. Ainult et ka see kirjatükk allpool on ikka veel toores. Tänu Leelele tegin veidi ümber, panin suurema osa tema-vormi. Võibolla läks midagi paremaks võibolla mitte.
Nii Kriku kui Maira tahtsid midagi rohkemat teada minategelasest. Ma ei taha. Sest see olen peaaegu ma ise. Ennast on sitt lahti kirjutada. Kunagi ei tea, mis haisema läheb.

Ja mägedes tundsin üle hulga-hulga aja, et tahan pastelle, õlivärve, lõuendit, kõike seda, millega kunstnikud jäädvustavad oma mõtteid ja tundeid. Kuna mul neid kaasas ei olnud (olgem ausad, kuhu ma nad oleks paigutanud?), siis lihtsalt ahmisin niipalju kargust, selgust ja heledust, stiihhiat ja jõudu enesesse, et vast elan nendega nii mõnedki alanduspäevad üle.

Tahan tagasi. Aga valge inimese kombel. Ja serpentiinidest ei julge esialgu unistada, sest elasime üle nii mõnedki hirmuminutit, jäädes bussiga seisma kurvis, autod ees ja taga. jne.
Aga sellest räägib teine, ka sisuliselt faktidel põhinev kirjatükk, mis vajab hoolsat rimeiki, et elusana tunduda. Minu jaoks on see praegu vägagi elus, aga kirjasõna ju teine meedium.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

:)
Julge ikka unistada, täiega!
-- Minuke, kes veel aasta tagasi pelgas kõrgust täishullusti mõtleb siin täna seina-ronimise-õppele...