Unustatud kingad

Küllap oli tore
unustada
unistada
tapvad kingad
rannaliiva

Hiljuti märkasin
et olen lukustanud
tükikese merepõhjast
omaenese
lauasahtli

Ja ma ei mäleta
kas oligi tore
unistada
lukustada
tapvad kingad

Unenägude triivivasse
liiva

(algust vaata rivitult)

Liiga intrigeeriv siiski, et tähelepanuta täitsa teema jätta.
...
ühegi lohvat särki ei saa selga panna, sest siis olen konkreetselt pakk, lühike tümikas. Mis sest, et hoolimata kõigist söömisalastest pingutustest on talje täitsa omal kohal. Ja sellest, et ple tegelt ee.. "ritsikaid" väga vaja. Ainult ses mõttes, et riietega on ilusam. Muidu on ju napakalt ebaproportsionaalne. Umbes samamoodi, nagu on ebaproportsionaalsed kõrge.. pissimisega olendid. Ühtviisi kole ikka.

Jajah, saite õigesti aru, mulle ka ei jõua kohale see meerikamaalt saabunud hullus. Ühesõnaga, mehed, kelle fetiš on seesamune, millest rivitu teema räägib, need võivad ennast põlema panna. Ja need, kelle ideaal on kätvoolki ebalased. :)

Niisiis, 7 fakti (rivitu üleskutsel)

Niisiis
vabal valikul

1. Mind peetakse sageli alaealiseks,
veel sagedamini tuleb liita ca 10 aastat pakutule.

2. Mul on nõrkus karvaste loomade vastu. Niisiis on majapidamises 2 kassi, 1 koer ja
1 mees.

3. Töötan ajalehe juures, aga ei ole ajakirjanik.

4. Keegi ei mäleta, milline mu loomulik juuksevärv välja näeb.

5. Mind ei tasu hommikuti torkida, ja ka siis mitte, kui olen haige.

6. Mul käib näonahakatk aeg-ajalt peal. Nagu issias.

7. Ma käin suvel tanksaabastega.

Tiit Tarlap ja Lõvi

Lõvi on leidnud endale magamispaiga, sellise.. mitte väga aromaatse, kuid tugeva lõhnaga eesti ulmekirjaniku käsikirja "Meie, kromanjoonlased". See vedeleb nurgas sellest ajast saati, mil Kivisildniku naine viskas teose toast välja ja Sven sokutas käsikirja meie elamisse. Väga üllastel eesmärkidel. Muidugi.
Nüüd siis leidis käsikiri oma professiooni selle musta katuse all – Lõvikutsu asemena. :)

2 artiklit ja keeleline mõttesõlm

Piinlik tunnistada, aga mul tekkis tõsine silbiline identiteedikriis. Ei teagi miks. Paar sammu toimetusest eemale astununa punastasin endale. Et loll on ikka loll olla küll ja telefon oli nagu needus koju unund. Noh, siiamaani punastan ja loodan, et nad mind millegi kõva ja ebameeldivaga omme ei viska. Näiteks vallandamisteatega.

Aga.
Ikka viin-viin-viin

ja teine on Martinist ja telekava vahel.