neljapäev, veebruar 24, 2005

Pseudokad ja pärisnimed ehk viide Sulbile

Lugesin selle EE ulmetemaatilise artikli korralikumalt läbi. On ikka saast küll. Meenus, et on olemas ju ka Matt Barker, keda polnud mainitudki, ning Mell ning Freya olid kahe koma vahele paigutatud lõppu. Kriku koht ka seal. Ning miks pagana pärast oli vaja Mandi pärisnime sinna? Kust see inf? Sama hästi võiks ju avaldada Indrek Hargla pärisnime ning ka Siim Veskimehe oma, Andre Trinity ja ja Simpsoni oma, ning Karen Orlau. Miks pidi see just Mant olema, kelle andmeid paljastatakse? Aru mai saa. Ning kõigi teiste pildid olid avaldatud, mitte Katzi oma. Kusjuures on see baasis täitsa olemas.
Ja ulmefoorum? WTF? See asi on surnult sündinud ja selleks ta ilmsesti ka jääb. Oli aeg, kus seda käidi ja topiti igast august sisse, ilma erilise eduta. Ulmikuid ei puuduta see mitte kuidagi, pole kunagi puudutanudki. Veel enam, keegi ei tea sest midagi. Tüübid lihtsalt panid oma foorumile pretsensioonika nime, ning hakkasid tähevartest ja muust siuksest rääkima. Raamatuid ei mainita poole sõnagagi. Ulme või asi.
Sama hästi oleks võinud mainida eesti rollimängijate foorumit, trägunit, ning ka peidetud kuningriik oleks läinud selle kategooria alla.
Selle looga lasid need kaks, Sulps ja Vagiina endale kohinal vee kaela. Neist ei ole enam võimalik niiviisi lugu pidada. No olgu, palju asju läheb ikka Vagiina kraesse, sest tema selle kokku kirjutas, demonsteerides oma asjatundmatust iga nurga alt. Eriti nõme on muidugi see, et kui talle soovitatakse pädevaid inimesi, valib ta just selle välja, kes käe- jala juures ja ei ole siiani kuidagi hiilanud oma eesti ulmelugeja arvestamisega. No offence, Raul, aga nii on see ju olnud peaaegu sellest ajast peale, kui sa hakkasid flirtima meintstriimiga.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma mõtlesin just sama asja, kui seda lugesin (ja-jaa, kadunud "Areen" ilmus ikkagi välja). Sünniaasta on tegelt see mis rohkem häirib, sest see on vale aga ma ei kaeba, terve aasta langes ikkagi õlgadelt. Nime kohta - las olla, kui tõde peaks häbenema, siis oled elu valesti elanud.

Samunegi et, nagu Sulbi isegi ütles, kirjutajad vajavad õlalepatsutust teinekord, siis midagi negatiivset ju kirjas polnud, nii et mis siin ikka. Tore on kui sind meeles peetakse.

A ja veel see et kui minna päris norivaks, siis päris esimene lugu oli "Postimehe" mingis noortelisas ilmunud lugu "Kuidas vanaisa suri", see oli vist aasta või kaks varem kui "Vooremaa" oma ja kõneles talumehe võitlusest surmaga. Sihuke naljahõnguline väike jutuke.

Anonüümne ütles ...

uh. sõu mats änger :P

Ulmeguru ütles ...

Jah, kui üles lugeda vaid faktivead, siis tuleb nimekiri juba pikem kui Krafinna kommentaar. Krafinna selle kõige peale ikka suht rahulik.

Anonüümne ütles ...

Mõte Areeni artiklist: Uusi ulmikuid ei tule.

Loomulikult ei peagi iga noor inimene raamatulugemisest huvitatud olema. Aga siiski, ka see kontingent, kes võiks ulmet lugeda ja sel teemal sõna võtta ning tulevikus ehk ka ise kirjutada jätab selle tegemata. Ja Eesti ulmegurud ja –lurud kurdavad mõõnaperioodi pärast.

Ei ole paraku võimalik ka saada esmaseid põgusaid kokkupuuteid ulmetekstidega. Näiteks ajakiri Pioneer/Põhjanael, kus eriti viimastel tegutsemisaastatel ilmus ühe ajakirja kaante vahel tekste popmuusikast, ulmest, seksist ja millest kõigest veel. Pikka aega ka riigi toetusel ilmunud ajakirja toonane naeruväärne hind oli muidugi ka hea argument. Vaevalt hakkab ulmevõhik ostma mõnda antoloogiat. „Mardusest“ ta vaevalt, et kuulnud on. EUA on tundmatus kohas vettehüppamiseks liig kallis. Ja muidugi asjaolu, et kogumikel on paraku ikka enamasti mingi koostajapoolne suunitlus mis ei anna paraku erapooletut tervikpilti, mis mõistagi ei taha ka kaante vahele mahtudagi.

Ulmetekst on mainstream kriminulli või Pratchettiga võrreldes suhteliselt raskesti jälgitav ning sci-fi puhul eeldab ka mõningast haritustaset. Niigi ei ole raamatulugemine noortel enam esmane hobi ja on palju loota, et juhuslikult kättesattunud ulmeraamatu puhul viitsitaks teksti mõistmiseks sõnastikke lapata. Lisaks sellele on keskmine „piiks“ harjunud oma küsimustele vastuseid kergelt saama. Kas siis kelleltki küsides, või paremal ning nutikamal juhul ise netiavarustest otsides.
Sama kergema vastupanu teed minek hammustab pirukat ka teisest servast. Lihtsam kui lugeda on võimalik filmi vaadates sama informatsioon omandada nii nägemis- kui kuulmismeelt koos kasutades. Või ise ulmelisi fantasyseiklusi läbi elada. Kas arvutimängus, AD&D süsteemides või LARP-il.

Tegelikult kui noorema (ulme)generatsiooni esindaja ka raamatuid loeb, ei ole see ometigi veel toetus eesti ulme-elus. Koos kasvanud ja katse-eksituse meetodil mingisugusegi kodumaise ulmebaasi loonud seltskond (Raul Sulbi ja mõned kuulsad pseudonüümid kellest ta midagi ei tea) tundub fantasyhuvilisele liiga kõrge ja kinnine liiga, kus temal pole asja kaasa mängima. Suured ajaleheartiklid (Areenis) mõistagi lisavad sellisele suhtumisele kaalu. Selle asemel liitub ta mõne rollimänguklubiga, kes kasvõi kvantiteedi huvides (vähemalt mõned) agaralt liikmeid juurde võtavad (Laske lapsukestel minu juurde tulla).

Ja täiskasvanud kodanik. Temal pole töö kodu ja spordiklubi vahel enamasti aega. Või on ta huvitatud teistsugustest žanridest. Mida iganes. Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.

Krafinna ütles ...

Sisuliselt tõmbas Sulbi oma üritusele vee peale. Ja väga inetult seejuures. Muidugi ei saagi keegi midagi teadma, kui ei lasta teistel ulmikutel asja selgitada, neil, kes ei ole nii negatiivselt meelestatud ning kes ei ole toimetaja isiklikud vihavaenlased