Üsna vähekese aja eest sai pänni üks tegelane suurest trägunist, kelle surma ootasin vaata et aasta otsa vahelduva eduga. Omamoodi masohhism oli ronida ommikul voorumisse ja lugeda sõimu ning valet koos tõega. Ning nukker oli see pänn, kus asi sai alguse mõnusast huumorist. Mäletan, et vaatasin seda teemat ja itsitasin. Laudauksed, loomulikult.
Omamoodi kurbnaljakas tõsiasi, et aja jooksul õpid tundma oma vaenajat, ja hakkad tas inimest nägema, aru saama motiividest ning ei suuda enam nii valusalt ja terava rauaga susata, kui algul plaanitud. Ning tagatipuks on nii kahju, et sinuga samalaadne inimene on su kõige valusam vaenlane. Või ei ole enam... loodetavasti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar