Kirjutasin täna ühe luuletuse. Noh, ega see mingi haruldane asi pole, aeg-ajalt ikka tilgub midagi verbaalset pabelile, või siis virtaalsele paberile. Aga see kajastas kuidagi midagi sellist, miks ei taha ma ommikuti tõusta ja alustada päeva, õhtuti oiata, et jälle ei jõudnud midagi teha, mis sest, et ei püüdnudki. Kuigi mõtted olid kogu aeg seal... sisaliku tee tõepoolest jätab jälje, ja liiva huuled suudlesid.
Liivaterad kõrbes
Päevad
Aastad reas
Lihvuvad hoidmaks
Tunde ning aegu
Kauneid
Inetuid valusaid
Liivaterad meres
Päevad
Uhub vesi
Mõnda üksteisest
Kaugele
Mõnd koomale
Muster ikkagi jääb
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
see krt on samasugune asi nagu see lühijutt. ühest küljest nsgu on, teisest küljest nsgu ei ole... no missa teed
Misasja? Misasi on? Misasi pole? Mis lühijutt?
hmm, see luuletus räägib vist päevadest ;) Menstruatsioonist siis...
päevad
inetud ja valusad
vesi uhub
ja muster jääb
(püstele)
:))))))
on nii vist. ja see ongi "orjus"
:D
Selle tõlgenduse peale mai tulndki.
Orjus on see sund elada.. ühetaoliselt, paraku, kõikide pingutuste kiuste. Ükskõik, kui erilist korda saadad, ikka pole see eriline, vaid nihkes tavapärane. Muster on sama.
André Trinity (anonymous) luuletõlgendus on muidugi omapärane ja mis peamine antud kirjanikule hästi hingelähedane. Ikka seksi varjukülgedest mõeldes...
Postita kommentaar