Ordus on kombeks, et enne, kui sind lõplikult rüütliks arvatakse, tuleb koostada põhjendus, et kes oled, mis tahad, ja miks oled, ja miks kannad just sellist nime. Kuna mul polnud mingit soovi oma nn pärisnimest, mille all mind üldiselt tuntakse, loobuda, siis pidin midagi välja mõtlema. Siin see tulemus on. Ei tea, kas kannatab trükimusta, küll aga kannatab natuke ruumi. Nii alb ta ka pole. Ja kuna ordu leheküljel lood ikka veel puuduvad tööjõudluse tõttu, riputan ta siia. On teine ilusti kogu aeg silma all ja äkki saan kiita ka :p
Proloog:
Üks helin vaikne
Kajas mere pääl
Ning laulik pime
püüdis kinni loo
mis ununenud ammu
ning vallatuna aja loost
lipsas välja lainevoost
oh kuulge rahvas
kuulge kojad
üht lugu valgusest
ja pimedusest ilmas
ning eksind haldjast
nii olgu, lugu alguse saab siit:
Kord tuikas laineist ärkamise vesi
ning justkui unest virgus maa
ning nägi haldjaid särasilmi
imetlemas tähevalgel ilmamaad
Vee kutset kuuldes haldjas nimetu ning väike
Randa istuma end unustas
nii jõudsid teised mälestuste uttu
ning see haldjas istus ikka veel
kesk laineid kuulama jäi udujuttu
Ei tea keegi jutustada sest
Kuidas laeva astus haldjatar
Mil viisil endaga nad viisid
Merest igavesti lummatu.
Kuid kaugemale Sadamatest
Ei viinud pikki aegu ükski jalaast
Nii jälle saavad lained eluveeks
Ning tähevalgeks loodud silmad
Kord värvilt hall, roheline siis
Ning merepõhja selgeid radu
Võis aimata ta silmaveest
Kuldkollane ning pruuni sadu
Ning kummalisi mõtteid täis
Siis Cirdan kompas kaugeid aegu
Meel nägi võõraid maid ja rahvaid
Ning riike siilu kõrval siil
Nägi krahve krahvitare
Ennäe seal üks
Nii tuttav kauge võõras
Ning annab talle mõttes nime
Ning justkui kogemata kutsub teda nii
Kutsub korra, kutsub teise
Ning too, kes unustanud ennast
Virgus justkui unest:
Krafinna, jah, võibolla tõesti
Ning pärast pikki sajandeid
Ta tõusis rannast
Sest nime otsinud
Ta kaua kaua lainest
Kuid teine haldjas
andis talle selle
kuid mis tähtsust sel?
Merelt pööras silmad
Uitas laanes
Uitas kalda pääl
Nii leidis teisi rahvaid
Päkasid ning inimesi
Üllaid vahvaid
Kuid ka halbu
Need tundsid merd
Ning kaugeid teid
Nägid kõrkust haldja silmis
Nii enda seltsi meelitasid
Käima õpetasid musti radu
Koolnutega vestlema
Ning õhutasid tapma vanu
Iidnoori rahvaid heledaid
Ning haldjas mõtles
Välja mõtles manasid ja nõidust
Kuidas ära minna
Sest meeled justkui seotud
Musta rahva külge
Kuid ei
Seal siiski valguskiir
See täht mis kumas
Eile kumab täna
See täht…
Ta sirutas end tähe järgi
Meeled valla ilusale
Kuid musta maagia
Kole needus
Tiivad kasvatas ta selga
Kuid kasuks needki
Täht tormas vastu,
Lendas keset pilvi
Kõrgustes üks kotkas
Kinni püüdis haldja
Murdis tiivad
Nii haldjas kotka küünte vahel
Nägi suurt ning kaunist ardat
Nägi mägesid ning orge
Nägi jõgesid ning järvi
Need meelde vajutas
Kotkas viis ta oja juurde
Kärestike koju
Kus lehti igavesti sajab
Kosed üha kohisevad
Ning tere ütles haldjarahvas
Unustas ta musta meele
Unustas ta tusatuju
Laule kirjutama hakkas
Nõu ja jõuga abiks kõiges
Kuid merilise silmad
Ikka udus kui kajakate kisa kostab
Ning pikiks ajaks vete äärde
Ta ennast unustab
Ja sealt leida võite haldja
Tusasilmse mustameelse
Kirjakeelse lustilise ometi
Kui õlut õllega tal pakkuda
Sest päkapikevirre
Teeb meele rõõmsaks alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar