Prohveti lugu: paremaid palu.

Rahvas pidas teda ajutiselt nõdrameelseks, sest tema harilikult ainult kesksuve palavatel päevadel oma prohveti ameti tegevuses välja astus, siis arvas rahvas, et temal kesksuvel peaaju keema olla hakanud.

«Oma jutlusi Valjala kiriku juures alganud prohvet Habakuk II juba õpetaja Frank’i ( 1839-1870) ajal, kelle kohta ta kord kirikust õpetaja jutluselt tulles rahvale muus seas öelnud: «Noh, nüüd ta Frank pea krank ja viimaks surnuramp.»»

Kord tulnud Beater pärast jutlust Toomi sabakuues kiriku ukselt ära ajama. Kuid viimane võtnud ta vastu niisuguste sõnadega, et õpetaja pidanud paremaks kaduda: «Niisugust libedat linnaselli, kes oma silmadega kõik tüdrukud läbi hoorab, mina kartma ei hakka»

Tõepoolest avaldanud mõnikord prohvet oma liig omapärase ülesastumisega vaimuhaige tundemärke. Nii haaranud ta kord Valjalas jutlust pidades äkitselt kirikut ümbritsevalt müürilt lahtise kivi ja annud omale kuulajate poole pöördud retoorilise küsimusele: «Mis te olete kõik jumala ees?» vastuse: «Kui ta tahab, siis lööb ta teid laiali, nagu mina selle sõnnikuhunniku» ning paisanud samal silmapilgul kivi kõigest jõust maas olevasse värskesse lehmasõnnikusse, lüües kokkukogunud rahval (enamikus naised) suud-silmad sõnnikut täis.»

Oli läinud väga hoogu ja hakanud sajatama pattu, kurjust ja pettust riimuvate sõnadega: «Kurat ja saadan, kõnnib kui maadam - võrgutab inimest».

Nüüd oli Toom ütelnud: «mis sa, va suur täkk, seal hirnud? Sa pole parem ega targem kui su ema äkk! Suur mees juba ja peaks mehe aru olema, aga oled rumalam kui väiksed lapsed.»

Kord oli «prohvet» laadapäeval Kuressaares jällegi oma jutlust öelnud ja Kuressaare Laurentiuse õpetaja Hesse olevat lasknud ta kinni võtta. Siis viinud kardavoid ta kinni. Mõne tunni pärast lastud jälle lahti. «Prohvetil olnud suur paks puukaante ja vaskhaakidega piibel alati kaasas. Kui kinni viidud, võetud piibel tal käest ära. Välja tulles antud piibel tagasi, kuid teine vaskhaak - tema jutu järgi Jumala nina - olnud kadunud. Ta tulnud ära, turu platsil olnud inimesed jäänud seisma ja (neile) hüüdnud: Teie, Kuressaare kuratid ja Saaremaa saadanad, viisite mu Jumala mehe nina, aga seda ütlen mina, prohvet Aleksander Aabakukk - mind ei pea teie lukk. Teitid ootab malk, sest see on patu palk.»» Teine versioon räägib, et õpetaja ise olevat talt lasknud võtta piibli ära ja räägib loo lõpuni. «Prohvet olnud parajasti Laurentiuse kiriku juures puu otsas jutlustamas, kui silmanud õpetajat kirikuuksest välja astuvat. Kohe hüüdnud ta õpetajale: «Kust sa kaheksakümne aastane küürus kurat need hambad võtsid, millega sa selle Jumala nina ära närisid?»»

Kord pisteti ta ka nõdrameelse pähe Kuressaare haiglasse Riiga edasisaatmist ootama, kuid «prohvet olnud niivõrd «nuppu», et ta kõik süüdistused ja kahtlused oma vaimuhaiguse kohta ümber lükanud ja ta jälle vabadusse lastud.» Kardeti nimelt, et ta läheb Riiast Kuressaarde sõitnud kubernenrile nende pääle kaebama. Aleksander Toomi oli teda vaatama tulnud haigla juhataja rasedat naist roppude sõnadega sõimanud: «Kui Kuressaare linnas teisi selliseid tiineid lehmi veel on, siis tulgu juba kõik korraga». Tohtriproua kadunud tagasi vaatamata. Legend räägib, et just seepärast vabastatud Toom haiglast. Toom ütlenud: «Kui nad mind hulluks peavad ja hullukambrisse kinni panevad, siis võtku ka vastu, mida hull kaela annab - ega hullu üle kohut ei mõisteta.»

Epitaaf:
«Oh surrelik mind mäleta
Siin hingab nüüd see hüidja häel. Sõddis kurratitega Kuressaares ja saadanatega Saremal nähtavalt 1871-1878 ja sõddis veel 1881-1900
Pangem ometi tähele mis Jumala suu on räkind
Nenda teen veel hauast oma tööd»