Pringid tuharad

Lugu siis järgmine.
Lugesin mina ettevaatamatult üht plogi. Täitsa mõnus plogi iseenesest. Tõega. Kiiksuga veids ja puha.
Siis aga täiesti ettehoiatamatult hakatakse mehe tagumikust rääkima. Mis tuletas mulle meelde teisigi naissoolisi, kes on ohjeldamatult pajatanud mehe tagumikust. Võehh. Nagu see oleks väga oluline. Kõige olulisem. Ma vist kuulasin need lood ära, ise ilmselt panust lisamata, sest no see on asi, millest pole ma kunagi aru saanud. Et miks on tagumik mehe puhul kõige suurema rääkimisväärtusega asi. Hää küll, kõige olulisemast ei ole viisakas rääkida. A miks kuram? Kui seletad tagumikust, räägi ka asjast endast? Kui sellistest kategooriatest käib jutt. Kui juba, siis juba.
No muidugi pole mõtet hakata jahuma ilusatest silmadest, ja läikivatest karvadest ja siresäärsusest. Aga millest on siis mõtet? Ma ei tea. Pole kunagi hinnanud ainuüksi välimusele toetudes. Ei mäletagi. Kui mees on ilus mu meelest, aga loll kui lauajalg, ehk vadistab kõik see aeg autodest ja rahast, autodest ja rahast, rahast ja kui kena mees ta on, ja rahast, ja mis on ta sõna väärt, ja autodest, ja naistest, ja rahast ja autodest, siis on ikka jama küll. Kui mees on tark, vaimukas ja räägib sellest, kui prominendid tal kõik sõbrad on, ja et sport on jama ja kesse loll ikka vaevab ennast sellega, ja armastab hästi süüa, on ka jama.
Kuid tegelikult kukuvad need väärtushinnangud kõik kolksti kokku, kui oled armunud. Siis ei küsi sa, et mis su kehakaal on ja kas Bezdomnõi ikka oli täie mõistuse juures ja et miks sa kihutad 200-ga teedel ringi.

Krafinna on rääkinud.