kolmapäev, detsember 28, 2005

Abbi...

Selle aasta lõpp ikka üllatab täie rauaga. Käisime täna linnas proledega asju ajamas, ehk siis Jyrka arvutile uut kõvaketast saamas. Noh, kokkulepped ei kehti, lubati algselt ühe päeva jooksul asi korda saada, kuid keldrikorruse poisiklutid lasid kuuldavale vaid üllatunud mõminaid, millest võis välja lugeda värsket pohmakat ja muidu halba olemist ning muidugi päädis asi tõdemusega, et täna küll ei saa. Aga oleks see vaid muredest raskeim...

Kui ommikuämarus oli järgi andnud, vaatas mulle vastu kollaste silmade ja kollase näonahaga.. tuttav mees. Mõtlesin, et näen hallukaid, ikkagi vaid paar tundi maganud. See hallukas on aga paganama püsiva loomuga. Siiani kestab. Noh, heake küll, kui ma kahtlustaks, et ta on kuidagi seotud indo-hiina rassiga, siis veel, aga kollased silmad? Ja kollatõbi see küll ei ole.

Jeebus-jeebus-jeebus. Tekib vägisi sundmõtteid, üks hullem kui teine. Noh, see madu on viimasel ajal kõik aeg tal jamanud, kuid see süveneb järjest.
_____

Kuidas kirjutada kurbust väikeste ja suurte tähtedega, kui see on nii sügaval, et tuleks kelleltki kirka laenata. Kurbust ja teadmist, mis ei allu loogikale, kuid vägagi hästi näitab ennast igas nahapooris ja peegeldub silmapõhjas. Sõnad, tühjad ja kumisevad. Kuidas väljendada seda, mida polegi võimalik väljendada. Lootusetu abitusetunne. Ei saa aidata, ei saa aidata, kuigi tahaks. Selle asemel ütlen torkivaid sõnu torkival toonil. Et kuidagi summutada sisemist kurbust, olla sellest üle. Kuigi see tuleb alati tagasi. Siis kui olen oma mõtetega üksi. Lõpuni saab ja peab mõtlema, kuid vahepealne abitusetunne on nii võimas, et ei ole võimalik millegi targemaga tegeleda kui korrastada oma möödunud aegade konspekte, lugeda esseid keskajast ning summutada ikka taas trügivad esile mõtteid, mis tahavad mõtlemist ka siis, kui nad on juba olemas. Neid ei ole võimalik tõrjuda. Võibolla meri aitab. Aga järele ka ei saa proovida, sest 10 kilomeetrit eemale ja tagasi siit ei saa nii lihtsalt. Üksinda. Et lasta mõtteil triivida jäävahuses vees ning selgineda soolases tuules.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

haah!
ja mina jõudsin Tõeni viimaks läbi sellesamase jutupala! aega see võttis aga kahtlustused olid siiski algusest peale õiged.
mwahahahahaahaaaa! >)
oeh, tegelikult ma lubasin ju, et ei lähe akna alla telkima. praegu oleks liiga külm ka.

aga oi, ma olen ikka niiii osav! :)

Anonüümne ütles ...

nähh, vale posti alla läks see kommentaar. ma MÕTLESIN seda imbi-lugu. nii et ära saa valesti aru.
:)

Anonüümne ütles ...

Minge siis kiiresti arsti juurde! Esimene telefonikõne uue aasta äripäeva hommikul!
(Siiralt pöialt hoides, ei Jürka ikka ruttu terveks ja jumekaks tagasi saab)- ma olen ta vana kolleeg, kes pole teda umbes sada valgusaastat näinud.