Kunagi varem pole nii teravalt tundnud seda, mida nimetatakse talvemasenduseks. Õigemini, asi ei ole masendus. On tüdimus pimedusest. Kuigi loen ennast ööinimeseks ja puha. Meel uitab kuskil hämaratel aladel, konsentsentratsiooni pole ollagi, kuidas muidu seletada, et kirjutan lihtsat jutukest juba nädal aega ja ainult sissejuhatus on valmis.
Tuleks graafik põhjalikult ümber korraldada. Et vähemalt 10 üles ja 1-2 magama. Muidu magab selle vähesegi valge aja maha.
Nii palju, et varsti on jälle Pärnusse sõit. Sellega seoses tuli meelde, et lubasin paar enda meelest asist teksti välja valida ja karmi kriitika kätte toimetada. Oeh. Polegi neid häid ju. Ainult paar keskmisest paremat. Mis teha, kui nii vaking keskpärane olla...
Tahan päikest, päikest, päikest. Varsti tuleb lõke süüdata ja saata keegi pädev päikesele järgi. Muidu ei kannata enam seda välja. Või siis teha igaseid muid uvitavaid riitusi, vahet pole, peaasi et päike tuleks. Kuda nad küll seal polaarjoone taga välja kannatavad igikestva öö..? Muidugi, neil on seal virmalised ja puha. Ja lumi. Ei ole vesine ja lirtsuv maa ning hallus igal pool. Paar ööd on olnud täiskuu. Hää seegi. Eile oli tal ästi suur halo ümber. Tõeline latern:) Aga tahaks ikkagi päikest.
Titi-uu-
loomake, kes ei taha pimeduses olla.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Küll see päike ka varsti tuleb, egas ta tulemata jää. :D
Postita kommentaar