Hommik

Ärkasin teadmisega, et viimaks on kõik paika loksunud. Võibolla tekitas unenägu sellise tunde. Lõpetatuse. Sest üle hulga aja tegin kõik õigesti. Uni ise polnd nagu miskit erilist, keskendus arcane-tornile ja kollidele, kellele tuli efektiivselt ots peale teha, kollid aga raiped said haavatuna põgenema. Jah, alati. Kuni viimase unenäoni. Kus väga lühikse ajaga suutsin kõik lõpule viia. Ja siis ärkasin. Ja ei suutnud magama jääda. Mina, kes olen vabalt võimeline 12-14 tundi maha magama, kui vähegi võimalust antakse...

Ja siis ma veetsin hommiku kohvi ja põnniga. Põnn ilmselgelt peab mind emaks või vanemaks kassiks. Sest ega teda naljalt maha ei raputa, ta peab olema kas ülieksaltee või üliunine, st. tavaliselt istub süles, magab kaisus või mängib ümber minu. Õnneks tundub jyrka talle rahu ise ja mõnikord, kui ma karmilt olen ta maha tõstnud, kui ta hoole ja armastusega oma saba mu süles püüab ja sellega seoses tekitab nahalisi vigastusi kätele, tukub jyrka juures. Või koera kaisus. Noh, koer ju meil ka selline, leebe ja tasane vanainimene...

___
Aga pmst, tekkis selline asi. Tänase hommikuga:

hommikune idüll

värske kohviaur
ehk kukkuvate õunte rabin
kui punane kass ja punane juuksekarv
tassis tassil
viie unetunni eest
lakkas vihm

ja tuvipaar põlenud korstna kõrval
puhastab sulgi.