Piki kevadise Haapsalu peatänavat venivad kaeblikud pasunakoorihelid, lohinal lähenevad vereplekilised, kummaliselt riietunud tegelased, üldisest kärast kostub oigeid ning ägamist. Mis toimub? Igakevadise, juba oma viiendat aastapäeva tähistava õudusfilmide festivali avaparaad, mis sel korral pühendatud õõvafilmide lemmikkangelasele – zombile.
Kui aga päris ausalt rääkida, siis pealtnägijate tunnistust mööda oli saja, õigemini küll saja ja neljakümne zombi rongkäik kuidagi veidralt reibas ning meenutas pigem räbaldunud rändtsirkust kui midagi muud. Samas leidus ka ehedust. Nii mõnedki komberdavad, kalbelt läikivate silmade ja veriste riietega ebasurnuteks maskeerunud tegelased mõjusid tõelistena. Nagu päris.
Etteruttavalt ja sissejuhatavalt tervesse sündmusse ütlen, et festivali treiler oli vaat et kõigist nähtud filmidest stiilseim. Üksik zombi kurdab oma kurba saatust. Keegi teda sõbraks ei taha, ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, tema lähenemiskatseid tõrjutakse, lausa agressiivselt. Õnneks on aga sel vaesel õnnetul üks hobi, mis hoiab teda liikumas... ja lausa meeldib talle, isegi väga. Umbes selline tekst jookseb pildi all, kus näidatakse sõpru (või toitu?) otsivat ja ebamääraselt ägavat, kummaliselt sümpaatset ebasurnut. Aga mis ma ikka räägin, parem vaadake ise: http://www.youtube.com/user/MolluskProductions .
HÕFFist on saanud maailmanimega õudusfilmide festival, mida külastavad mitte vaid Eesti oma juhtivad filmikriitikud, -näitlejad ja subkultuuride spetsialistid, rääkimata paljudest-paljudest filmihuvilistest, vaid ka külalised välismaalt, nii režissöörid kui näitlejad. Tänavust juubelihõngulist festivali ehtis aga koguni neli rahvusvahelist esilinastust. Muuseas, tänavune aasta purustas ka külastatavuse rekordi. Kui esimene õudusfilmide festival kogus publikuks 1500 vaatajat, siis 2010. aasta HÕFFi külastas 2480 õõvafilmide huvilist.
Hoolimata sellest, et HÕFF on kasvanud suuremaks ja läinud üha kevadisemaks, ei ole ta kaotanud oma subkultuurset tähendust ja olemust. Õudusfilmid on siiski neile, kes otsivad ekstreemseid, lihast kontideni jõudvaid elamusi läbi kinolina. Samas saab ja võib vaielda teemal, kas füüsiline õudus on ikka õudus või pigem julmuse piiride psühhilist-füüsilist, lausa füsiognoomilist laadi kompamine. Enamik Haapsalu filmifestivalil näidatud filmidest keskendus suhteliselt klassikalisele füüsilisele õudusele, mõni lausa ilu(kole?)kirurgiale, hakkimisele, lõikumisele. Vaatamata aga sellele, et allakirjutanu ei kuulu just "saelaadi" filmide tõsiusksete austajate hulka, ei loe ma festivali külastamist tühjaks ajaraisuks. Paar päeva pärast festivali oli mul kerge filmimürgitus, kuigi kõiki festivali linateoseid ei jõudnud ega ausalt öelda ka ei tahtnud vaadata. Kommentaare aga sain pea kõigist näidatud filmidest.
Sest festival ei ole vaid sündmused, festival on ka tuttavad ja sõbrad, kellest üks või kaks alati istuvad kinosaalis. Festival on vahetud muljed ja kommentaarid, ideed ja mõtted, mis tekivad spontaanselt ning on seda ehedamad.
Filmide juurde tagasi. Kokku näidati festivali jooksul ligi paarikümmet linateost, nii täispikka filmi kui ka lühikest. Suurt pikemat aga kui paaritunnist linateost programmis polnudki. Pikim neist, serbia "Serbia film" linastus laupäeva öösel. Publiku lemmikuks osutus Hollandi film, kus pensionipõlve pidaval kirurgil on ambitsioon luua kolmest inimesest inimsajajalgne. Linateos "Inimsajajalgne" kuulub body horrori valdkonda. See film aga edestas napilt üht teist, hoopis teistsuguse filmikeelega linateost, jaapani õuduskomöödiat "Vampiiritüdruk vs frankensteinitüdruk". Seda teost on nimetatud ka kõige pungimaks õudusfilmiks. Miks? Tegu on samuti body horroriga, aga see on jõuliselt üle vindi keeratud. Nii saab näiteks frankenkensteini tüdruk endalt kehaosi lahti ja kokku monteerida. Jalgadest saab tiivik, mis tõstab ta kõrgesse torni ja käsi kasutab ta bumerangidega. Vampiiritüdruk aga teeb hüübinud verest enesele mõõgad, isegi verepiisad muutuvad kuulideks jne jne. Samas mõjub just vampiiritüdruk malbe ja süütuna, hoolimata kogu oma veretööst. Hääletuse alusel teenisid publikult kõrgema keskmise hinde ka "Rauduksed", USA komöödia "Stingray Sam" ning serblaste šokifilm "Serbia film".
Neist keskmist ei saa nimetada õuduseks, aga kuna HÕFF ei ole vaid õudus-, vaid ka fantaasiafilmide festival, siis ta sobitus väga hästi festivali programmi. Tegu on kosmose-muusikali ja westerniga, mis algselt oli mõeldud ja tehtud mobiiltelefonides vaatamiseks. Ääremärkusena – "Stingray Sam" on tõusmas kultusfilmi staatusesse. Film koosneb kuuest episoodist, milles igas esitatakse tagasiulatuv ülevaade toimunust ning üks laul. Film oli hea, aga ilmselt oleks veel parem, kui talle oleks kääre näidatud kasvõi paari episoodi ulatuses. Samas kehtib kääride näitamise eufemism ja mitte ainult peaaegu kõigi filmikunsti teoste kohta...
Ääretult sümpaatselt mõjus festivalil ka see fakt, et keskenduti siiski peamiselt filmidele kui millelegi muule. Polnud vägevaid, kõikvõimalike HÕFFi tränaga ülekülvatud lette ega isegi mitte särke. Need viimased oleks muidugi võinud olla, aga samas ei kurda ka nende puudumise üle. Toimiv festival ilma igasuguse lisakraamita on nähtus omaette ning sellisena vägagi mõjus. Värskendav koguni.
Kui kellelgi on aga tahtmist süveneda nišifilmidesse või tutvust teha filmimaailma subkultuuri(de)ga, siis internertist leiab ka eesti keeles tänuväärset materjali. Siinkohal viitaksin tuntud filmifriigi ja ulmefänni Trashi blogile: http://trash-can-dance.blogspot.com/. Blogisid on teisigi, suure osa neist asjalikest leiab Trashi leheküljelt üles.
Ilmub MM nädalalõpus, 7.05. 2010
