Reede, mai 14, 2010

Kaitsekõne, pühendatud feissbuukile

Ilmselt ei vaja võrguavarustest välja triivinud näoraamat (facebook, hääldus – feissbuuk) lähemalt tutvustamist. Kes teab, see teab, ja ülejäänud ei tahagi teada. Järgnev jutt on pigem adresseeritud neile, kel feissbuuk on mõnel põhjusel maksa üle kopsu ajanud, aga kes siiski ei raatsi sest sotsiaalvõrgustikust loobuda. Miks peakski. Miks peab tekitama probleeme sellest, et keegi üldusele tuntud inimene (Mihkel Raua näide) tappis oma feissbuuki konto. See oli tema valik, ja see ei pea olema sinu valik. Feissbuuk on täpselt selline nagu ta on, ei rohkem ega vähem. See, kui sõltuvaks sa saad temast, on sinu otsustada, ei kellegi muu. Kui tunned, et feissbuuk muutub kõige olulisemaks pereliikmeks, siis on tõesti viimane aeg konta tappa. Enne seda aga säti ennast ilusti sotsiaalvõrgustikku ja vaata-uuri, mis tulu sa temast saad.
Sest hoolimata kogu teda ümbritsevast poleemikast on ta üha elujõulisem. Teised samalaadsed sotsiaalvõrgustikud ei saa enam jaolegi. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Näoraamat annab võimaluse vältida igasugust soovimatut infot. Päris igaüks su andmeid ei näe, ei näe piltigi, kui oled selle ära keelanud. Kuni selleni välja, et toredad ja kenad tuttavad võivad küll su sõpruskonnas olla, aga sa ei pea tingimata lugema nende mõtteavaldusi. Samas jälle, mis mõte on nende tuttavate pidamine sõpruskonnas, kui ei taha kuulda nende arvamusi?
Võib rääkida sellest, et tuleks rohkem näost näkku suhelda, tuleks inimestel külas käia, rääkida kasvõi telefonitsi. Jah, muidugi võiks ja tuleks. Aga kui needsamad tuttavad-sõbrad-muidu kenad inimesed elavad maa ja mere taga? Kui telefon sööb raha? Kui arvuti on tööpäevringselt sisuliselt nina all ja töö nõuab nii ehk naa info sorteerimist? Mis võiks olla veel lihtsam, käepärasem ja mugavam, kui jälgida helesiniselt ekraanilt hääde tuttavate tegemisi? Neilsamadel eelpoolmainitud põhjustel.
Põhjus, miks näoraamat on andnud viimasel ajal palju kõneainet, on ilmselt selle agressiivses sotsialiseerimises. Nii soovitab võrgustik pidevalt võhivõõraid inimesi tuttavateks ning promob võõrkeelseid või mis veel hullem, väärkeelseid n-ö toredaid teenuseid. Väärkeelne kasutan tähenduses – tõlkemootori abil välismaa keelest eesti keelde tõlgitud tekstid. Nii on feissbuukis näiteks võimalus kulda osatada ja laseriideid soetada. Hiljuti teatas näoraamat mulle, et kas sa mitte ei tahaks Toomas Hendrik Ilvest sõbraks, teil on kaks ühist tuttavat. Enne seda oli ta soovitanud Andra Veidemanni, ühistuttavaid kümmekond või rohkem, täpselt ei mäleta. Loomulikult, ma võin ju vabariigi presidenti sõbraks tahta, lihtsalt sellepärast, et tegu on ilmselt intelligentse ja muheda tegelasega, aga näoraamatut ma järgida küll ei kavatse. Nii soovitangi ma lihtsalt ignoreerida kõiksugu feissbuuki sotsialiseerumissoovitusi ja lihtsalt suhelda nende tuttavate-sõpradega, kellega ka muudel juhtudel suhteks. Olgu põhjus kas tööalane, isiklik või muulaadne.
Sest suhtlus on feissbuukis on mitmetasandiline. Võib omavahel suhelda, aga võib ja saab soovitada sõpradele-tuttavatele sündmusi. Ääremärkusena – mul ei lähe päevagi mööda, kui kuhugi ei kutsuta. Võib lihtsalt jälgida seda, mida huvitavat tuttavad võrguavarustest on üles noppinud ja seda omakorda jagada. Võib lugeda Twitteri (feissbuukiga samalaadne sotsiaalvõrgustik) stiilis siutsumist, aga ka täiesti asjalikke mõtteavaldusi, kuulata ja vaadata videolõike, võib ka mängida.
Jah. See viimane on üks väga oluline osa terves feissbuukis. Uudishimust ju prooviks kõik läbi, vaataks, kuhu asjad arenevad. Aga ei jõua. Lihtsalt ööpäevas ei ole niipalju tunde, et jõuaks nende kõigiga tegelda. Isegi mitte nendega, mis teoreetiliselt istuksid. Samas on sotsiaalmäng üks lihtsamaid ja armsamaid jagamise viise, tsiteerides üht pealinnas elavat sõpra. Tunnistan kohe üles, üks mäng on ka mulle hinge pugenud – FarmVille. Samas on just selle mängu mängijaid väga palju. Nii näiteks astus üks teine hää sõber Tallinnas kontorisse ja nähes ühe amettniku ekraanil tuttavaid viljavälju, tervitas teda –jii-haa, neibor! (Yee-haw, neighbor!) Äratundmisrõõm oli suur.
Mida ma aega öelda tahtsin – hoolimata sellest, kui paha-kole-halb on see, et inimesed ei suhtle enam omavahel otse, pole sotsiaalvõrgustikes selles süüd. Pigem on ajad ja olud sellised, mis soosivad võrguülest suhtlust rohkem kui siis, kui tiiger polnud hüpanud. Ja valik on sinu. Alati on olnud ja jääb. Mida sa sest valid ja kuidas selle valikuga käitud, on tõesti sinu enda, mitte kellegi kõrvalise otsustada. Niisiis, egas midagi, feissbuukini :).