pühapäev, mai 22, 2011

Kase lugu

/Lugu oli lihtsalt vaja hinge pealt ära saada, ja kaua see halenäru viltune luul siin passib esilehel./

Sombune taevas valas ükskõikset nukrust inimeste, pudulojuste ja taimede peale ning suur leinakask sirutas kaitsvalt oma sajandivanuseid oksi vastu taevaluuke, otsekui varjates tema hoole alla usaldatud vana halli maja.
Kask ei mäletanud enam, millal üraskid hakkasid end tema koore all koduselt tundma, ega sedagi, milline oli ta nooruspõlv. Ainult seda, et taevas oli eredam ja pilvelambadki kepsakamad. Korra paari kuu tagant nina väljapistev rohi ergas ja küütles kõigis vikerkaarevärvides, kibuvitsapõõsas lõi lõkendama, kaitstes end teravate okastega. Aastad olid kuud, ja päevad sekundid.
Kase pikad ja tugevad juured kaevusid maasse, juues ahnelt igat sõõmu, oksad pakkusid noorematel aegadel turvalist varjualust kõigile neile, kes pagesid armutu kollase ketta eest. Kassidki leidsid turvalise pelgupaiga kase kõige madalamatel okstel.
Alles see oli, kui tilluke hall karvakera tuiskas mööda tüve ikka üles ja alla, tegi haledat kisa. Esimest korda puu otsa ronides oli teine alles nii rumal, et allagi ei osanud tulla. Kask kiigutas raugelt oma pikki igavesti leinavaid oksi ja ootas. Aega oli tal palju... Väike kass surus oma nõelteravad küüned krobelisse koorde, ja sättis end maha ronima: tema suured kahejalgsed sõbrad kutsusid, ja kutse oli pääsetee. Hirmus, aga võib-olla... ja nii lendaski väike loomake kaks meetrit ühtejutti maa poole. Ehmatus möödus. Kase lehed kiikusid vaikselt ja suursuguselt. Möödus kuu, möödus teine.
Kask rabeles ja ägas tormis, poetas kriuksudes murdunud oksakesi, tuulevaikuses aga liikusid ta õrnad sõrmed, kandes kord rohelisi, kord kollaseid lehti. Mõnikord mängisid nad kirjatoojat, peites lehekesi aia äärde seatud postkasti. Kask aga sõrmitses hellalt tuulekandleid ning tema viisid rahustasid ja uinutasid vana halli maja.
Kuni üha tihemini hakkasid kahejalgsed pehmed, hapra koorega olevused kase ümber käima, suutmata siiski sekkuda kasevaikuse muusikasse. Hääled, ühtaegu nõudvad ja head, paluvad ja vaiksed, härdad, kajad, millest eristus sekundite möödudes hoopis teistsugune, metalse kõlaga krigin.


Mu vana leinakask suri kiiresti, ometi aeglaselt. Jupp-jupi haaval. Aga ta laul kestab edasi. Vaikus ja tuul segunevad vana halli maja juurde istutatud noores, alles mõne meetri pikkuse kase lehtedes, sosistades tasa oma viisil, juurdudes mitte vaid liivasegusesse mulda.