Sest Spartacus-võitlejad me! (usku ja lootust)

Vaatasin peeglisse, ohkasin sügavalt sisse ja välja, raputasin viimased piisad saialilletinktuurist vatile ja puhastasin öö jooksul kogunenud mäda haavadest. Haavad, eh, need olid kunagi täiesti korralikud vinnid, mis saabuvad paari tunni jooksul ja lahkuvad paari päeva pärast, kiirus oleneb sellest, kas saan õigel ajal jaole või mitte. Sedakorda otsustasid nad infektsiooni üles kiskuda ning mitte ära paraneda.
Siis vaatasin mingit ravimisodi. Apteegist ostetud ja puha. Puhastava ja kuivatava toimega. Fain, möksisin siin jällegi kõik haavad sellega kokku.
Paari tunni pärast oli mäda ilusti tagasi ja ma väga tundsin paari kohta oma näos. Masendunult võtsin eetri ette, et sellega ei ole vähemalt valus puhastada. Ja lootsin, et keegi pereliikmetest viitsib kunagi linna minna ja seda saialille veel tuua. Ja kui ma niiviisi katkiseid kohti puhastasin, tuli meelde eelmine sügis. Kuidagi õnnestus mul Pärnus Jyrka ziletiga, just vahetult enne bussi peale minekut, üks sõrmeotsetest maha nülgida. Et mida siis sellega sai ette võtta nii, et mingit jama hiljem ei olnud. Paranes suht kiirelt ära. Muidugi: streptotsiid, marli ja plaaster, see ilma sisemiste plätakateta.
Nii ma siis andsin tellimuse sisse, et pulber ja plaaster olgu olla peale saialille. Nii saigi. Ja praeguseks on ptüi-ptüi-ptüi haavad paranemas.
Ja ma kaotasin usu meie igapäevastesse akne-vastastesse vahenditesse, tibinate klearasillidesse ja muudesse väärt kreemidesse ja seepidesse, ja ka neisse, mida sõbralikud apteekrid soovitavad, saati siis vanad hääd kaasvõitlejad. Elagu meditsiin ja surgu tibinate keemia!

Nimekiri

Sain krahvi plogist innustust. Loeks ka ette toredaid asju, mida võin omaks lugeda:

- maja ja aed selle ümber, mis nagu saadan istub kuklal, sest vajab hoolt.
- mees, kellel on fenomenaalne mälu ja sama fenomenaalne kõht (ää nüüd solvu, eks?), ja kelle teadmisi ulmest ei jõua keegi ära kunagi kuulata.
- ema, kellel on kalduvus kõike korraldada ning hüperaktiivne olla. Ja elevanti mängib ta ka.
- elu jooksul kogenunud ulk vanu ja värskeid sõpru, kellel kõigil on vähemalt üks positiivne omadus: ma meeldin neile kõigi oma toredustega :)
- näonahk, mis reageerib emotsioonidele ning kajastab seda maailmale, eriti neid halvemat sorti.
- haav, mis ei ilmuta mingeid paranemise märke, kuna asub suu vahetus läheduses.
- juuksed, mida tuleb korrapäraselt lõikuda, muidu on pidevalt silmade ees .Et igav ei hakkaks, varieerin musta erinevaid toone.
- mõtteid, mida üritan korrastada, sest nad kipuvad laiali jooksma sõnade ja tuule peale.
- emotsioonid, mida võib liigitada meeldivateks ja mittemeeldivateks. Ja neid on palju, kogu aeg. Seepärast peab neid sagedasti sorteerima, et aru saada, mis on meeldiv, ja mis mitte ja kas ebameeldiv siiski ei osutu meeldivaks.
- impulsiivsus, mis väljendub eriti teravalt pärast 3-e õllet või poolt pudelit veini. Ning adrenaliinirohkes õhkkonnas.
- koer, kes on saadud tiinena ning tõi oma esimesed pojad mulle voodisse ning kargab ka siis püsti, kui vetsu lähen, et järele tormata. Empaatiline elukas.
- pool kassist, no nii ahne ma ka pole, et tervikuna saan teda omaks pidada.
- messinger, mis jookseb vahetpidamata kinni, eelistatavalt siis, kui tundub, et keegi tahab midagi tarka öelda.
- egotsentrilisus, mis väljendub selles, et kui midagi käib sügavalt pinda, ütlen välja. Teravalt ja karjuvas toonis.
- laiskus, mis istub kontides ning lahti ei lase.
- kripeldav südametunnistus, mis laseb näiteks unes näha seda, kuidas ma saksamaal ekslen ja pursin deuchti, tahtes lõpuks ometi hauptbahnhofesse jõuda, kuid mis ei pane mitte midagi tegema.
- kirjud ja värvilised unenäod, mis ajuti on väga perverssed.
- õllejanu, mis lööb välja siis, kui serveeritakse kõige paremat sorti veine.
- viisipidamatus, mis ometi ei takista mul teataval hetkel kaasa üürgamast.
- lugupidamatus ja tänamatus, aga noh, selle võib ilusti kirjutada egotsentrismi arvele.
- unik teoloogia-alast kirjandust.
- mõned luuleraamatud.
- virn saksa keele õppematerjale, mis seisavad mahajäetuna erinevates tubades. Viimane aeg neid taas tuulutada.
- arvuti, mis on muutunud aknaks maailma.
- ulk arvutimänge, mis on kas laua peal või siis laua all, vastavalt vajadusele.
- ulk meeleheitekarjatusi, mida lahkesti teistele imetlemiseks panen sõnadesse, ega ma kade pole.
- peale selle on mul ilusad silmad.
- ja peale kõige muu olen ma lihtsalt kena inimene ;)

Nasva jahtklubi ja teisi muljeid

Niisiis sai mu kõige kallim sugulane juubeliealiseks ja korraldas jahtklubis peo.
Kõigepealt otsisime nagu segased seda jahtklubi, sest mu kallis lähisugulane oli pähe võtnud, et see asub kuressaare-sõrve tee peal. Tuhkagi ta asus. Ilmselt oli talle valesti meelde jäänud, või oli ajas pisuke lünk lause: lahtedevaheline tee, osas. Sest ma alles hiljuti sõtkusin sealt mööda ja oleks võid ta kohe sinna juhatada. Ei, selle asemel oli vaja sõita nasvale ja oodata-oodata-oodata.. Kuni tuleb keegi ja ees ära sõidab ning ennast siis sappa haakida.
Koht iseenesest oli vahva. Hellitasin lootust pilte teha, aga peedki, pataraid olid tühjaks jooksnud, ja otse loomulikult avastasin selle hetkel, kui hakkasin Maajat pildistama. Päd lak, öeldakse selle kohta vist..
Niisiis oli sünnipäev. Avastasin ennast mingi hetk koos naiskoorijuhatajaga kahasse üürgamas kauneid roose ja muud sellist koledust. Oi-oi-oi. Alkoholi kahjulik mõju. Jyrka ähvardas selle peale mulle sünnipäevaks meie mehe plaadi kinkida. A õnneks on sünnipäevani pea aasta aega aega...
Ega suurt midagi polegi, nägin oma meigikunstnikest sugulasi üle 10 aasta. Tjah, ikka sellised, nagu ma neid mäletasin. Neil on mingi jubekole meiliaadress, saatsin gmaili kutsed.
Ja öösel vaatasin põnevat unenägu. Kõige lahedam oli see, et ull joogijanu ajas üles, jõin ära, ja vaatasin edasi. Siis ärkas Jyrka üles ja kass patseeris mu peal ning üldse oli jubearmas. Jäin uuesti magama, ja ennäe imet, unenägu jätkus sama koha pealt. Uuhh. Aga jutu ma sellest teen. Asi on liiga sürr ja liiga hea, et seda käest lasta. Aga mitte praegu, ikka veel kumamisi, ja idee magamisest tundub affatlev...

Nad ütlevad...

Nad ütlevad, et mu silmad on ilusad.

Nad ütlevad, et võivad uppuda mu silmadesse. Et mereroheline meelitab, pruun muld soojendab, vihmapilved annavad elu ja kollases on kassiliku raugust.

Nad ei tea, et peavad kaasas kandma päästevesti, sapöörilabidat, tihedat keepi ja teravat pistoda. Et meres on karid, mullas on tõugud, pilvedest võib sadada rahet ning kass kõri rebida.

Nad ei tea, et silmad on surmavärvi. Kui nad teaksid, siis nad ei ütleks, et silmad on ilusad. Sest surmast ei tea keegi midagi, kõige rohkem saab öelda, et ta on. See aga hirmutab, teadmatus ja kontrollimatus. Nad ei tea, et silmad on elust tiined. Kui nad teaksid, siis nad ei usuks, kuigi näeksid. Nad ütlevad: ilusad silmad, millest on raske eemalduda, allikad, kuhu tullakse tagasi, või põgenetakse tagasi vaatamata. Kes kordki on vaadanud, ja näinud elu ja surma, näinud neid koos, jääb allika juurde. Ei põgene iial. Kas elab või sureb, allikaid vaadates või neist elades. Sest surm ja elu on lahutamatud. Sest silmad on ilusad seepärast, et neis on sünd, neis on lõpp.

Krahv ja uudne trummi lööv kastrul.

Ühel tädikesel oli väga rõõmus meel, et me oleme sinna tulnud ja et just TR selle õhtusöögi võitis ja nüüd tahaks ta meile rääkida uudsest kuumaõhukatlast, mis tantsib, laulab ja lööb trummi, asendab rösterit ja mikrouuni ja küpsetusahju.

Ühesõnaga, tutvuge ise. Garanteeritud lugemis(-/ ja/ või)elamus :D
http://pajatused.cafe.ee/index.php?act=blog&b=2005-09-08

Kuna ma ikka ei saa sinna komme visata meie arvuti eripärase IP pärast, siis teen seda siin:

See on õpetlik lugu sellest, kuidas kõhutäit ei tohi mitte eelistada kultuurile. Parem rahulikult kõhtu koristada ja vaadata, kuidas inimesed püüavad laval iseendaga hakkama saada. Ja ei räägi vahetpidamata tantsivast ja trummilöövast katlast... Iseenesest ju friikshou :) Kuid pikalevenides võib anda.. kustumatu mälestuse, mida za-ga voodis alla loputada. Ülimõistlik.