Piki kevadise Haapsalu peatänavat venivad kaeblikud pasunakoorihelid, lohinal lähenevad vereplekilised, kummaliselt riietunud tegelased, üldisest kärast kostub oigeid ning ägamist. Mis toimub? Igakevadise, juba oma viiendat aastapäeva tähistava õudusfilmide festivali avaparaad, mis sel korral pühendatud õõvafilmide lemmikkangelasele – zombile.
Kui aga päris ausalt rääkida, siis pealtnägijate tunnistust mööda oli saja, õigemini küll saja ja neljakümne zombi rongkäik kuidagi veidralt reibas ning meenutas pigem räbaldunud rändtsirkust kui midagi muud. Samas leidus ka ehedust. Nii mõnedki komberdavad, kalbelt läikivate silmade ja veriste riietega ebasurnuteks maskeerunud tegelased mõjusid tõelistena. Nagu päris.
Etteruttavalt ja sissejuhatavalt tervesse sündmusse ütlen, et festivali treiler oli vaat et kõigist nähtud filmidest stiilseim. Üksik zombi kurdab oma kurba saatust. Keegi teda sõbraks ei taha, ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, tema lähenemiskatseid tõrjutakse, lausa agressiivselt. Õnneks on aga sel vaesel õnnetul üks hobi, mis hoiab teda liikumas... ja lausa meeldib talle, isegi väga. Umbes selline tekst jookseb pildi all, kus näidatakse sõpru (või toitu?) otsivat ja ebamääraselt ägavat, kummaliselt sümpaatset ebasurnut. Aga mis ma ikka räägin, parem vaadake ise: http://www.youtube.com/user/MolluskProductions .
HÕFFist on saanud maailmanimega õudusfilmide festival, mida külastavad mitte vaid Eesti oma juhtivad filmikriitikud, -näitlejad ja subkultuuride spetsialistid, rääkimata paljudest-paljudest filmihuvilistest, vaid ka külalised välismaalt, nii režissöörid kui näitlejad. Tänavust juubelihõngulist festivali ehtis aga koguni neli rahvusvahelist esilinastust. Muuseas, tänavune aasta purustas ka külastatavuse rekordi. Kui esimene õudusfilmide festival kogus publikuks 1500 vaatajat, siis 2010. aasta HÕFFi külastas 2480 õõvafilmide huvilist.
Hoolimata sellest, et HÕFF on kasvanud suuremaks ja läinud üha kevadisemaks, ei ole ta kaotanud oma subkultuurset tähendust ja olemust. Õudusfilmid on siiski neile, kes otsivad ekstreemseid, lihast kontideni jõudvaid elamusi läbi kinolina. Samas saab ja võib vaielda teemal, kas füüsiline õudus on ikka õudus või pigem julmuse piiride psühhilist-füüsilist, lausa füsiognoomilist laadi kompamine. Enamik Haapsalu filmifestivalil näidatud filmidest keskendus suhteliselt klassikalisele füüsilisele õudusele, mõni lausa ilu(kole?)kirurgiale, hakkimisele, lõikumisele. Vaatamata aga sellele, et allakirjutanu ei kuulu just "saelaadi" filmide tõsiusksete austajate hulka, ei loe ma festivali külastamist tühjaks ajaraisuks. Paar päeva pärast festivali oli mul kerge filmimürgitus, kuigi kõiki festivali linateoseid ei jõudnud ega ausalt öelda ka ei tahtnud vaadata. Kommentaare aga sain pea kõigist näidatud filmidest.
Sest festival ei ole vaid sündmused, festival on ka tuttavad ja sõbrad, kellest üks või kaks alati istuvad kinosaalis. Festival on vahetud muljed ja kommentaarid, ideed ja mõtted, mis tekivad spontaanselt ning on seda ehedamad.
Filmide juurde tagasi. Kokku näidati festivali jooksul ligi paarikümmet linateost, nii täispikka filmi kui ka lühikest. Suurt pikemat aga kui paaritunnist linateost programmis polnudki. Pikim neist, serbia "Serbia film" linastus laupäeva öösel. Publiku lemmikuks osutus Hollandi film, kus pensionipõlve pidaval kirurgil on ambitsioon luua kolmest inimesest inimsajajalgne. Linateos "Inimsajajalgne" kuulub body horrori valdkonda. See film aga edestas napilt üht teist, hoopis teistsuguse filmikeelega linateost, jaapani õuduskomöödiat "Vampiiritüdruk vs frankensteinitüdruk". Seda teost on nimetatud ka kõige pungimaks õudusfilmiks. Miks? Tegu on samuti body horroriga, aga see on jõuliselt üle vindi keeratud. Nii saab näiteks frankenkensteini tüdruk endalt kehaosi lahti ja kokku monteerida. Jalgadest saab tiivik, mis tõstab ta kõrgesse torni ja käsi kasutab ta bumerangidega. Vampiiritüdruk aga teeb hüübinud verest enesele mõõgad, isegi verepiisad muutuvad kuulideks jne jne. Samas mõjub just vampiiritüdruk malbe ja süütuna, hoolimata kogu oma veretööst. Hääletuse alusel teenisid publikult kõrgema keskmise hinde ka "Rauduksed", USA komöödia "Stingray Sam" ning serblaste šokifilm "Serbia film".
Neist keskmist ei saa nimetada õuduseks, aga kuna HÕFF ei ole vaid õudus-, vaid ka fantaasiafilmide festival, siis ta sobitus väga hästi festivali programmi. Tegu on kosmose-muusikali ja westerniga, mis algselt oli mõeldud ja tehtud mobiiltelefonides vaatamiseks. Ääremärkusena – "Stingray Sam" on tõusmas kultusfilmi staatusesse. Film koosneb kuuest episoodist, milles igas esitatakse tagasiulatuv ülevaade toimunust ning üks laul. Film oli hea, aga ilmselt oleks veel parem, kui talle oleks kääre näidatud kasvõi paari episoodi ulatuses. Samas kehtib kääride näitamise eufemism ja mitte ainult peaaegu kõigi filmikunsti teoste kohta...
Ääretult sümpaatselt mõjus festivalil ka see fakt, et keskenduti siiski peamiselt filmidele kui millelegi muule. Polnud vägevaid, kõikvõimalike HÕFFi tränaga ülekülvatud lette ega isegi mitte särke. Need viimased oleks muidugi võinud olla, aga samas ei kurda ka nende puudumise üle. Toimiv festival ilma igasuguse lisakraamita on nähtus omaette ning sellisena vägagi mõjus. Värskendav koguni.
Kui kellelgi on aga tahtmist süveneda nišifilmidesse või tutvust teha filmimaailma subkultuuri(de)ga, siis internertist leiab ka eesti keeles tänuväärset materjali. Siinkohal viitaksin tuntud filmifriigi ja ulmefänni Trashi blogile: http://trash-can-dance.blogspot.com/. Blogisid on teisigi, suure osa neist asjalikest leiab Trashi leheküljelt üles.
Ilmub MM nädalalõpus, 7.05. 2010
neljapäev, mai 06, 2010
neljapäev, aprill 01, 2010
neljapäev, märts 04, 2010
Ühest väärt raamatust ja merispordist
SMSi ajaloost – merest, mitte telekommunikatsioonist
Piret Hiie koostatud “Saaremaa Merispordi Selts. 125 aastat purjesporti Kuressaares läbi aegade ja mälestuste” lahkab Saaremaa purjespordi ajalugu kadestamisväärse põhjalikkusega. Raamat on varustatud peale rohkete illustreerivate piltide teadustööle omaste joonealuste märkustega. Tunnistab ju autor ise, et idee kirjutada raamatut kasvas suuresti välja bakalaureusetööst, selle tarbeks kogutud materjalidest, nii suulistest kui kirjalikest. Autori sõnutsi andis raamatu koostamiseks aga tõuke purjetamisveteran Otto Tamm.
Põhjust raamatu üle uhkust tunda on igati. Nii autoril, Saaremaa Merispordi Seltsil kui vast ka neil, kes tegelenud/tegelevad selle jõudu, nutikust ja osavust nõudva alaga. Raamat mitte üksnes pole sisult väärtuslik, vaid kujult kaunis. Mitte iga organisatsioon ei saa uhkustada kõvaköitelise üllitisega, mis lisaks kõigele on hästi kujundatud ning varustatud põhjaliku viitesüsteemiga. Kuni selleni välja, et raamatu lõpus on nii inglise kui venekeelsed resümeed.
Piret Hiie koostatud raamatukujulisele ning veidi populaarteaduslikku garneeringut saanud uurimustööle lisavad suure väärtuse mitte ainult kogutud kirjalik andmestik, vaid ka suulised mälestused. Autor on intervjueerinud uurimustöö tarbeks üle kahekümne inimese ning üles kirjutanud ütlused, mis avavad purjespordi emotsionaalse argipäeva. Ei mitte alati kirjakeelt järgides, vaid ikka lähtudes konkreetsest intervjueeritavast inimesest. Nõustun autoriga ses osas, et just need mälestused ja meenutused moodustavad vast raamatu kõige väärtuslikuma osa. Purjespordi võhikuna lisan, et need olid samas kõige huvitavam osa tervest raamatust...
Niisiis, mida võiks raamatust ja selle sisust arvata inimene, kes ei huvitu spordist, jahtidest, meresõidust ega üldse niisugusest tegevusest, mis näib kasutu ajaviitmisena?
Esimene samm raamatu huvitavaks tegemiseks on köitva kaanepildi ja maitseka kujundusega astutud. Professionaalsust oskavad üldjuhul hinnata ka need, kes üldiselt näiteks spordist midagi ei pea. Küllalt kõnekas on ka asjaolu, et ajalootudeng ja praegune magistrand käsitleb sporti kui sellist. Tekib miks-küsimus? Milleks peale selle, et kraadi saamiseks on tõepoolest vaja kirjutada mingit sorti teadustöö, valida just spordiajalugu? Vast oskab autor sellele kõige paremini vastata, võin vaid oletada, et kui teema juba valitud, köitis see teda niivõrd, et õhutas üha sügavamale sukelduma purjespordi ajalukku.
Niisiis, korralikult ja maitsekalt kujundatud raamat õhutab nii mõndagi peenikest intellektuaali seda üllitist sirvima. Mida ta näeb? Kas ta hakkab seda lugema? Ilmselt sõltub see suures osas sellest, mille peale ta sirvides juhtub ja kes millest huvitub. Kindlasti köidavad raamatut niisama lappama juhtunud inimest rohked ajaloolise väärtusega pildid, mis on varustatud silmahakkavas fondis pildiallkirjadega.
Algusest lõpuni loevad seda raamatud vast ikka need inimesed, kes on Saaremaa purjespordist ühel või teisel põhjusel väga huvitatud. Niisama huvilised ja raamatu juhulappajad ilmselt loevad üht või teist peatükki, saarlased aga leiavad eest hulga tuttavaid nimesid, tuttavaid nägusid – koolikaaslasi, sõpru, sugulasi.
Kätte tasub see raamat kindlasti võtta ka neil, kes tahavad kindlaid fakte sellest või tollest ajastust või inimestest.
Piret Hiie koostatud “Saaremaa Merispordi Selts. 125 aastat purjesporti Kuressaares läbi aegade ja mälestuste” lahkab Saaremaa purjespordi ajalugu kadestamisväärse põhjalikkusega. Raamat on varustatud peale rohkete illustreerivate piltide teadustööle omaste joonealuste märkustega. Tunnistab ju autor ise, et idee kirjutada raamatut kasvas suuresti välja bakalaureusetööst, selle tarbeks kogutud materjalidest, nii suulistest kui kirjalikest. Autori sõnutsi andis raamatu koostamiseks aga tõuke purjetamisveteran Otto Tamm.
Põhjust raamatu üle uhkust tunda on igati. Nii autoril, Saaremaa Merispordi Seltsil kui vast ka neil, kes tegelenud/tegelevad selle jõudu, nutikust ja osavust nõudva alaga. Raamat mitte üksnes pole sisult väärtuslik, vaid kujult kaunis. Mitte iga organisatsioon ei saa uhkustada kõvaköitelise üllitisega, mis lisaks kõigele on hästi kujundatud ning varustatud põhjaliku viitesüsteemiga. Kuni selleni välja, et raamatu lõpus on nii inglise kui venekeelsed resümeed.
Piret Hiie koostatud raamatukujulisele ning veidi populaarteaduslikku garneeringut saanud uurimustööle lisavad suure väärtuse mitte ainult kogutud kirjalik andmestik, vaid ka suulised mälestused. Autor on intervjueerinud uurimustöö tarbeks üle kahekümne inimese ning üles kirjutanud ütlused, mis avavad purjespordi emotsionaalse argipäeva. Ei mitte alati kirjakeelt järgides, vaid ikka lähtudes konkreetsest intervjueeritavast inimesest. Nõustun autoriga ses osas, et just need mälestused ja meenutused moodustavad vast raamatu kõige väärtuslikuma osa. Purjespordi võhikuna lisan, et need olid samas kõige huvitavam osa tervest raamatust...
Niisiis, mida võiks raamatust ja selle sisust arvata inimene, kes ei huvitu spordist, jahtidest, meresõidust ega üldse niisugusest tegevusest, mis näib kasutu ajaviitmisena?
Esimene samm raamatu huvitavaks tegemiseks on köitva kaanepildi ja maitseka kujundusega astutud. Professionaalsust oskavad üldjuhul hinnata ka need, kes üldiselt näiteks spordist midagi ei pea. Küllalt kõnekas on ka asjaolu, et ajalootudeng ja praegune magistrand käsitleb sporti kui sellist. Tekib miks-küsimus? Milleks peale selle, et kraadi saamiseks on tõepoolest vaja kirjutada mingit sorti teadustöö, valida just spordiajalugu? Vast oskab autor sellele kõige paremini vastata, võin vaid oletada, et kui teema juba valitud, köitis see teda niivõrd, et õhutas üha sügavamale sukelduma purjespordi ajalukku.
Niisiis, korralikult ja maitsekalt kujundatud raamat õhutab nii mõndagi peenikest intellektuaali seda üllitist sirvima. Mida ta näeb? Kas ta hakkab seda lugema? Ilmselt sõltub see suures osas sellest, mille peale ta sirvides juhtub ja kes millest huvitub. Kindlasti köidavad raamatut niisama lappama juhtunud inimest rohked ajaloolise väärtusega pildid, mis on varustatud silmahakkavas fondis pildiallkirjadega.
Algusest lõpuni loevad seda raamatud vast ikka need inimesed, kes on Saaremaa purjespordist ühel või teisel põhjusel väga huvitatud. Niisama huvilised ja raamatu juhulappajad ilmselt loevad üht või teist peatükki, saarlased aga leiavad eest hulga tuttavaid nimesid, tuttavaid nägusid – koolikaaslasi, sõpru, sugulasi.
Kätte tasub see raamat kindlasti võtta ka neil, kes tahavad kindlaid fakte sellest või tollest ajastust või inimestest.
neljapäev, veebruar 04, 2010
Elame üle ehk sellegi talve
Ärapõlatud lugu, aga las olla siis siin:
Vahepealsed soojad talved on harjutanud eestlased, eriti kinnisvaraga tegelevad inimesed mõtlema, et tegelikult pole siin laiuskraadil vaja torusid soojustada, pole vaja ehitada korralikke maju, pole vaja mõelda korralikule küttepuude varule ega ka elektrikulule. Müüme aga pealegi hingehinna eest odavalt ehitatud kübrokist hütte ja kõigil on hea meel. Või õigemini küll müüjal, ostjaga ei arvesta juba ammu enam keegi. Tänavune külm aga tuletas taaskord meelde, et elame siiski põhjamaal ning lumerohke talv ei ole maailma lõpp. Või siiski?
Kuidas muidu seletada jutte sellest, et tegu on ebatavalise ja -korralise olukorraga, need ja need aparaadid-masinad on tööst maha võetud või hoopis ära müüdud, seda, et kui veel lund tuleb (ikka tuleb, sest ega tali taeva jää, eriti veebruarikuus), peab kuidagi organiseerima abi, et lund ära vedada? Lund võiks ju vedada, valmisolek on olemas, aga kes maksab ja palju? Eriti praegusel ajal. Masu jutt on kõiki ära tüüdanud, veel enam, näib olevat lausa halb toon ja maitsetus seda sõna suu sisse võtta, aga paraku ei saa sellest üle ega ümber.
Kinkis valitsus masu, polnud ka ilmataat kade – andis korraliku ja krõbeda talve. Ja nende kahe vallaslaps on väiksemat sorti katastroof? Torud külmuvad, akendel õitsevad jäälilled, liigsest kütmisest lähevad ahjud katki ja majad põlevad maha, prügilaelanikest ei taha mõeldagi... vaid küttepuudega kaubitsejad on haljal oksal. Lausa nii haljal, et ei arvesta ostja soovidega, vaid toovad ahjukütet sel ajal, mil neile pähe tuleb puude järgi metsa minna. Ja kui lõpuks saabub soovitud kaks ruumi puid, on ostjal vappekülm ning kõrvad kisuvad vägisi roosaks. Saba võib kah taha kasvada ja rõnga minna. Ei see siga ruiga tulles.
Nali naljaks, roosilist ei ole majandusliku külje pealt ses külmas ajas midagi, pigem proosalist. Küll aga pakub tänavune krõbedus hulganisti silmailu ja talverõõme. Eriti sportliku ellusuhtumisega inimestele, sest isegi need, kel pole enam suuski ega kelku-uiske vanast ajast (no siis, kui ikka talv kestis vähemalt kuu aega) alles, mõtlevad salamisi nende abivahendite soetamisele. Ja kui raha napib, saab osta ju kasutatud kraami. Ega asjad seepärast viletsamad ole, et keegi enne sind neid pruukinud on. Peaasi, et kasutamiskõlblad ja näevad enam-vähem välja.
Ilmselt kasutavad ka kõik pildistamishuvilised olukorda ning teevad mitme talve jagu pilte valmis. Ei või ju iial teada, millal taaskord jõuab siia saarele hingematvalt kaunis talveilm. Nii päevasel-õhtusel-öisel kui hommikusel ajal. Need viimased on kohe eriti ilusad, lumi sädeleb kuuvalguses ning hommik maalib habras-kahvatud heleroosad joomed taevasse. Ilu oma karmis ja neitsilikkus eheduses on avatud igaühele, kel jaksu-aega-tahtmist seda märgata ja hinnata. Võibolla isegi kuulata. Sest vaikus ju helisevat... Muuseas, on olemas selline projekt, mis kannab nime "Talvekoidik". Avastasin, et muusika plaadilt "Silent reflections" sobib väga hästi hommikuseks tööleminekuks, just siis, kui oled suutnud rammida auto läbi lume sellest kitsast kohast, mille "teeröövlid" armulikult on alles jätnud. Ja olenemata ilmast.
Vahet pole, kas sajab tormiga pooleks lund, päike paistab läbi paksude pilvekardinate või paneb sinitaevast kollase tulekerana lume hinnalise esemena särama, ilus on ikka. Märgata talvist ilma-olu, kuulata vaikuse peegeldumist teele kaardunud lumisel teeoksal ning vastu esiklaasi tormavat lund... Hoolimata kõigest – sellest, et teed on nii mõnigi kord nii paksu lumevaiba all, et raske on eristada, kust see sõidetav pind õieti läheb, sellest, et ristmikud on nühitud litslibedaks ning sellestki, et linna väiksemad tänavad muutuvad pärast korralikku lumetuisku sõidetamatuks...
Külm talv ennustavat sooja ja päikeseküllast suve. Kui see vähegi tõele vastab, siis tuleb lihtsalt see talv üle elada, ikka selleks, et keset suvist päikeselõõska igatseda varjulist kohta ning jahedat vett. Isegi lumi poleks siis liiast... Jääd pruukida ju kõiksugu plantaatorite jookidesse kõlbab, miks mitte siis ehedat lund. Metro Luminali sõnadega: "Elame üle ehk sellegi talve." (See on mu hing)
Vahepealsed soojad talved on harjutanud eestlased, eriti kinnisvaraga tegelevad inimesed mõtlema, et tegelikult pole siin laiuskraadil vaja torusid soojustada, pole vaja ehitada korralikke maju, pole vaja mõelda korralikule küttepuude varule ega ka elektrikulule. Müüme aga pealegi hingehinna eest odavalt ehitatud kübrokist hütte ja kõigil on hea meel. Või õigemini küll müüjal, ostjaga ei arvesta juba ammu enam keegi. Tänavune külm aga tuletas taaskord meelde, et elame siiski põhjamaal ning lumerohke talv ei ole maailma lõpp. Või siiski?
Kuidas muidu seletada jutte sellest, et tegu on ebatavalise ja -korralise olukorraga, need ja need aparaadid-masinad on tööst maha võetud või hoopis ära müüdud, seda, et kui veel lund tuleb (ikka tuleb, sest ega tali taeva jää, eriti veebruarikuus), peab kuidagi organiseerima abi, et lund ära vedada? Lund võiks ju vedada, valmisolek on olemas, aga kes maksab ja palju? Eriti praegusel ajal. Masu jutt on kõiki ära tüüdanud, veel enam, näib olevat lausa halb toon ja maitsetus seda sõna suu sisse võtta, aga paraku ei saa sellest üle ega ümber.
Kinkis valitsus masu, polnud ka ilmataat kade – andis korraliku ja krõbeda talve. Ja nende kahe vallaslaps on väiksemat sorti katastroof? Torud külmuvad, akendel õitsevad jäälilled, liigsest kütmisest lähevad ahjud katki ja majad põlevad maha, prügilaelanikest ei taha mõeldagi... vaid küttepuudega kaubitsejad on haljal oksal. Lausa nii haljal, et ei arvesta ostja soovidega, vaid toovad ahjukütet sel ajal, mil neile pähe tuleb puude järgi metsa minna. Ja kui lõpuks saabub soovitud kaks ruumi puid, on ostjal vappekülm ning kõrvad kisuvad vägisi roosaks. Saba võib kah taha kasvada ja rõnga minna. Ei see siga ruiga tulles.
Nali naljaks, roosilist ei ole majandusliku külje pealt ses külmas ajas midagi, pigem proosalist. Küll aga pakub tänavune krõbedus hulganisti silmailu ja talverõõme. Eriti sportliku ellusuhtumisega inimestele, sest isegi need, kel pole enam suuski ega kelku-uiske vanast ajast (no siis, kui ikka talv kestis vähemalt kuu aega) alles, mõtlevad salamisi nende abivahendite soetamisele. Ja kui raha napib, saab osta ju kasutatud kraami. Ega asjad seepärast viletsamad ole, et keegi enne sind neid pruukinud on. Peaasi, et kasutamiskõlblad ja näevad enam-vähem välja.
Ilmselt kasutavad ka kõik pildistamishuvilised olukorda ning teevad mitme talve jagu pilte valmis. Ei või ju iial teada, millal taaskord jõuab siia saarele hingematvalt kaunis talveilm. Nii päevasel-õhtusel-öisel kui hommikusel ajal. Need viimased on kohe eriti ilusad, lumi sädeleb kuuvalguses ning hommik maalib habras-kahvatud heleroosad joomed taevasse. Ilu oma karmis ja neitsilikkus eheduses on avatud igaühele, kel jaksu-aega-tahtmist seda märgata ja hinnata. Võibolla isegi kuulata. Sest vaikus ju helisevat... Muuseas, on olemas selline projekt, mis kannab nime "Talvekoidik". Avastasin, et muusika plaadilt "Silent reflections" sobib väga hästi hommikuseks tööleminekuks, just siis, kui oled suutnud rammida auto läbi lume sellest kitsast kohast, mille "teeröövlid" armulikult on alles jätnud. Ja olenemata ilmast.
Vahet pole, kas sajab tormiga pooleks lund, päike paistab läbi paksude pilvekardinate või paneb sinitaevast kollase tulekerana lume hinnalise esemena särama, ilus on ikka. Märgata talvist ilma-olu, kuulata vaikuse peegeldumist teele kaardunud lumisel teeoksal ning vastu esiklaasi tormavat lund... Hoolimata kõigest – sellest, et teed on nii mõnigi kord nii paksu lumevaiba all, et raske on eristada, kust see sõidetav pind õieti läheb, sellest, et ristmikud on nühitud litslibedaks ning sellestki, et linna väiksemad tänavad muutuvad pärast korralikku lumetuisku sõidetamatuks...
Külm talv ennustavat sooja ja päikeseküllast suve. Kui see vähegi tõele vastab, siis tuleb lihtsalt see talv üle elada, ikka selleks, et keset suvist päikeselõõska igatseda varjulist kohta ning jahedat vett. Isegi lumi poleks siis liiast... Jääd pruukida ju kõiksugu plantaatorite jookidesse kõlbab, miks mitte siis ehedat lund. Metro Luminali sõnadega: "Elame üle ehk sellegi talve." (See on mu hing)
reede, detsember 04, 2009
10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise
10 aastat Kuressaare Linnateatrit – teater nagu elu ise
Alguses oli teater. Päris oma ja kodune näitemängu- ja kultuurikants. Ajakirja Teater 1935. aasta 7. numbris 18. oktoobril ilmus artikkel “Kuressaare teater", kust saab lugeda: "Kuna huvi teatri vastu on suur, publiku nõuded kasvavad, mandri kutselised teatrid Kuressaares ja Saaremaal võõrusetendusi andmas ei käi, siis – et asja korraldada paremini, anda sagedamini etendusi ja kunstilist tasapinda tõsta – kutsus K. E. Selts ellu kutselise teatri Kuressaare Teatri nime all." Seda, kuidas teater toimis ja mismoodi näitemängu tehti Saaremaal pärast kutselise teatri loomist, saab lugeda Ester Purje artiklitesarjast "Tähti Kuressaare teatri lavalt läbi aegade" Meie Maa Kuressaare teatrimaja taastamise 10 aastapäevale pühendatud lehekülgedelt. Üks viimaseid artikleid lõpeb aga nii: "6. oktoobril 1951 põrkas Haapsalu lähedal Palivere rongi ülesõidukohal teatri buss kokku rongiga. Surma said Marie Kei ja Arnold Einam. Haiglasse sattus kümmekond teatri töötajat. See katastroof tähendaski teatri lõppu." Kutseline teater Kuressaares suleti 1952. aastal.
Aga kas see tähistas päris lõppu või siiski pausi? Paus võib olla kandev ja selle kandjaks oli siinmail Saaremaa rahvateater. Kuni 1999. aastani. 3. veebruari Sõnumilehes kirjutas Aili Kokk linnateatri taassünnist. "Kultuuriminister Jaak Allik ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi kirjutasid eile alla Kuressaare Linnateatri rahastamise lepingule, millega linn võttis kohustuse katta uue teatri iga-aastased majanduskulud aastani 2000 1,2 miljoni krooni ulatuses. /.../ Aprillis kavatseb Uibo (Kuressaare Linnateatri esimene direktor - toim) tööle võtta lavastusala juhataja või majandusdirektori. Näitlejad tulevad palgale septembris, kui algab töö esietenduse kallal. Selle aasta lõpus peab välja tulema Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille järgi kirjanik Juhan Saare praegu stsenaariumi kirjutab."
Teatrimaja avas uksed, peeti pidulikke kõnesid, šampanjakorgid lendasid... Aga siiski mitte kõrgele, vähemalt algusaastail. 2000. aasta 27. mai Meie Maa lehest võib lugeda, et Kuressaare teater võib uksed sulgeda, 2001. aasta 10. märtsil sellest, et Kuressaare Linnateatri nii mõnegi lavastuste vastu on kesine huvi, 2002. aasta 15. veebruaril, et Kuressaare linnateater on võlgades ja riigi poolt hüljatud... Kuidas edasi? Nõnda otsustatakse välja vahetada teatri senine juht, viia läbi nii mõnedki korralduslikud ja põhimõttelised muudatused. Kõik teed aga ei vii parnassile... Lühidalt öeldes, heitlikud ajad kestsid teatris 2005. aastani, mil teatrit saabus juhtima Piret Rauk, tuues endaga kaasa värske ja omal moel vana moodi uue hingamise. Olgu kuidas on, aga alates sest ajast võib Kuressaare Linnateatrit julgelt pidada toimivaks kultuurikantsiks. Kui veel viis aastat tagasi võidi küsida, et tõesti, kas Saaremaal on olemas teater ja see polegi rahvateater, siis nüüd võib küsida seda, mida teha selleks, et väiksest väga heast teatrist saaks väike väga-väga hea teater.
"Raugi eesmärk on muuta Kuressaare teater toimivaks repertuaariteatriks. "Projektiteatreid on Eestis niigi palju," põhjendas ta. "Julgen öelda, et Kuressaare teater on teel selle poole, et temast saaks repertuaariteater. Seda ei juhtu homme ega järgmisel aastal. Võimalik, et ka viie aasta pärast pole süsteem paigas, aga kindlasti on ta teel sinna."," lubas Piret Rauk 2005. aasta 2. novembri Meie Maa veergudel.
Praegu on Kuressaare Linnateatri repertuaaris "Vares", "Igavene kapten", "Unenägu", "Tapatöö jumal", "Patseba Saaremaal", "Ma armastasin sakslast", "Loomaaialugu" ning kokku on Kuressaare Linnateatris lavastatud kümne aasta jooksul, alates taasavamisest üle kolmekümne näidendi, neist lastelavastusi seitse. Näitemänge on Kuressaares lavastanud Väino Uibo, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Aare Toikka, Garmen Tabor, Egon Nuter, Kalju Komissarov, Merle Karusoo, Mart Kampus, Piret Rauk, Alla Zorina (Moskva), Patrick Pezin, Aare Laanemets, Donald Tomberg.
Kümne aasta jooksul on Kuressaare Linnateatri lavalaudadel ja vabaõhulavadel mänginud nii mõnedki tunnustatud näitlejad. Esimestena meenuvad suvelavastusest "Igavene kapten" Allan Noormets ja Jüri Vlassov, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart "Tapatöö jumalast", lavastuses "Võlg" Raivo Trass. Saaremaa teatris on oma kätt proovinud nii R.A.A.A.M teatri näitlejad kui ka Theatrumi näitetrupp, rääkimata linnateatri direktorist Piret Raugist ja Aarne Mägist, Saaremaa rahvateatri näitlejaist ja paljudest-paljudest teistest.
4. detsembril kell kuus avanevad Kuressaare Linnateatri laval kardinad. Selleks, et tähistada Jüri Tuuliku ja Urmas Lennuki koostööna sündinud "Varese" etendusega teatrimaja taasavamist. Palju õnne, Kuressaare Linnateater!
/Ilmunud 4. detsembri MM Nädalalõpus/
Alguses oli teater. Päris oma ja kodune näitemängu- ja kultuurikants. Ajakirja Teater 1935. aasta 7. numbris 18. oktoobril ilmus artikkel “Kuressaare teater", kust saab lugeda: "Kuna huvi teatri vastu on suur, publiku nõuded kasvavad, mandri kutselised teatrid Kuressaares ja Saaremaal võõrusetendusi andmas ei käi, siis – et asja korraldada paremini, anda sagedamini etendusi ja kunstilist tasapinda tõsta – kutsus K. E. Selts ellu kutselise teatri Kuressaare Teatri nime all." Seda, kuidas teater toimis ja mismoodi näitemängu tehti Saaremaal pärast kutselise teatri loomist, saab lugeda Ester Purje artiklitesarjast "Tähti Kuressaare teatri lavalt läbi aegade" Meie Maa Kuressaare teatrimaja taastamise 10 aastapäevale pühendatud lehekülgedelt. Üks viimaseid artikleid lõpeb aga nii: "6. oktoobril 1951 põrkas Haapsalu lähedal Palivere rongi ülesõidukohal teatri buss kokku rongiga. Surma said Marie Kei ja Arnold Einam. Haiglasse sattus kümmekond teatri töötajat. See katastroof tähendaski teatri lõppu." Kutseline teater Kuressaares suleti 1952. aastal.
Aga kas see tähistas päris lõppu või siiski pausi? Paus võib olla kandev ja selle kandjaks oli siinmail Saaremaa rahvateater. Kuni 1999. aastani. 3. veebruari Sõnumilehes kirjutas Aili Kokk linnateatri taassünnist. "Kultuuriminister Jaak Allik ja Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi kirjutasid eile alla Kuressaare Linnateatri rahastamise lepingule, millega linn võttis kohustuse katta uue teatri iga-aastased majanduskulud aastani 2000 1,2 miljoni krooni ulatuses. /.../ Aprillis kavatseb Uibo (Kuressaare Linnateatri esimene direktor - toim) tööle võtta lavastusala juhataja või majandusdirektori. Näitlejad tulevad palgale septembris, kui algab töö esietenduse kallal. Selle aasta lõpus peab välja tulema Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille järgi kirjanik Juhan Saare praegu stsenaariumi kirjutab."
Teatrimaja avas uksed, peeti pidulikke kõnesid, šampanjakorgid lendasid... Aga siiski mitte kõrgele, vähemalt algusaastail. 2000. aasta 27. mai Meie Maa lehest võib lugeda, et Kuressaare teater võib uksed sulgeda, 2001. aasta 10. märtsil sellest, et Kuressaare Linnateatri nii mõnegi lavastuste vastu on kesine huvi, 2002. aasta 15. veebruaril, et Kuressaare linnateater on võlgades ja riigi poolt hüljatud... Kuidas edasi? Nõnda otsustatakse välja vahetada teatri senine juht, viia läbi nii mõnedki korralduslikud ja põhimõttelised muudatused. Kõik teed aga ei vii parnassile... Lühidalt öeldes, heitlikud ajad kestsid teatris 2005. aastani, mil teatrit saabus juhtima Piret Rauk, tuues endaga kaasa värske ja omal moel vana moodi uue hingamise. Olgu kuidas on, aga alates sest ajast võib Kuressaare Linnateatrit julgelt pidada toimivaks kultuurikantsiks. Kui veel viis aastat tagasi võidi küsida, et tõesti, kas Saaremaal on olemas teater ja see polegi rahvateater, siis nüüd võib küsida seda, mida teha selleks, et väiksest väga heast teatrist saaks väike väga-väga hea teater.
"Raugi eesmärk on muuta Kuressaare teater toimivaks repertuaariteatriks. "Projektiteatreid on Eestis niigi palju," põhjendas ta. "Julgen öelda, et Kuressaare teater on teel selle poole, et temast saaks repertuaariteater. Seda ei juhtu homme ega järgmisel aastal. Võimalik, et ka viie aasta pärast pole süsteem paigas, aga kindlasti on ta teel sinna."," lubas Piret Rauk 2005. aasta 2. novembri Meie Maa veergudel.
Praegu on Kuressaare Linnateatri repertuaaris "Vares", "Igavene kapten", "Unenägu", "Tapatöö jumal", "Patseba Saaremaal", "Ma armastasin sakslast", "Loomaaialugu" ning kokku on Kuressaare Linnateatris lavastatud kümne aasta jooksul, alates taasavamisest üle kolmekümne näidendi, neist lastelavastusi seitse. Näitemänge on Kuressaares lavastanud Väino Uibo, Kaarel Kilvet, Raivo Trass, Aare Toikka, Garmen Tabor, Egon Nuter, Kalju Komissarov, Merle Karusoo, Mart Kampus, Piret Rauk, Alla Zorina (Moskva), Patrick Pezin, Aare Laanemets, Donald Tomberg.
Kümne aasta jooksul on Kuressaare Linnateatri lavalaudadel ja vabaõhulavadel mänginud nii mõnedki tunnustatud näitlejad. Esimestena meenuvad suvelavastusest "Igavene kapten" Allan Noormets ja Jüri Vlassov, Kersti Kreismann ja Sulev Teppart "Tapatöö jumalast", lavastuses "Võlg" Raivo Trass. Saaremaa teatris on oma kätt proovinud nii R.A.A.A.M teatri näitlejad kui ka Theatrumi näitetrupp, rääkimata linnateatri direktorist Piret Raugist ja Aarne Mägist, Saaremaa rahvateatri näitlejaist ja paljudest-paljudest teistest.
4. detsembril kell kuus avanevad Kuressaare Linnateatri laval kardinad. Selleks, et tähistada Jüri Tuuliku ja Urmas Lennuki koostööna sündinud "Varese" etendusega teatrimaja taasavamist. Palju õnne, Kuressaare Linnateater!
/Ilmunud 4. detsembri MM Nädalalõpus/
Tellimine:
Postitused (Atom)
